Pühapäeva hommikul tegime veel kiire shoppingu,
ostsime-vahetasime asju, kulutasime meeletult ning sõitsime siis tagasi Los
Angelesse (olime umbes tunni kaugusel). Viisime auto tagasi, kõik oli korras.
Siinkohal ütlen, et Midway Car Rent LA’s on väga kasulik alla 25-aastastele,
sest seal on nö „alaealise“ maks 10$ päevas, mis ei ole kõige hullem. Mujal
rentides me saime hinnad 250+$ sama aja peale. Ja rent ise oli ka väga hea
hinnaga, meil läks üheksa päeva kokku koos kindlustusega 450$. Kindlustus
maksis 15$/päev. Ja no auto oli ka
superluks, nii, et jah, igal juhul väga rahul.
Meie plaan autorendist edasi minna oli esialgu taksoga, aga
kohalikud noormehed ütlesid, et see läheb 200$ maksma ja seda me küll ei
tahtnud. Kruiisifirma pakkus transporti lennujaam-sadam 30$/nägu, seega ma
helistasin ruttu siis sinna (mul pole aimugi, miks me enne seda ei broneerinud)
ja küsisin, kuidas käituma peaksime. Tädi ütles, et läheksime lennujaama,
sinna, kus kotid kätte saab ning seal on inimene, kes meid peale korjab. Läksime
siis autorendi bussiga lennujaama ja saime aru, et seal küll kedagi pole.
Helistasin uuesti Carnivali, öeldi, et uuups sorry, no meil vapsee läks viimane
buss just ära. Aa.. okkkkkk. Kuna meil aega eriti ei olnud, ei jäänud muud üle
ka, kui taksoga minna ning igaks juhuks küsisin alguses, et palju see summa
siis tuleb, taksojuht ütles, et no mingi 70. Mis asja, mida need autorendi
tüübid siis ajasid? Lõpuks saimegi suht sama hinnaga kui Carnivali bussiga
oleks saanud.
Sadamas võeti meilt suured kohvrid kohe ära, see oli minu
jaoks uus osa, sest mäletatavasti eelmine aasta oli meie suur kohver kadunud
sellel hetkel. Ise vantsisime läbi mitme turvakontrolli laeva. Eelmine aasta me
olime neljandal tekil, sellel korral oleme kuuendal, aga noh, kajutid on ikka
samasugused, meile ainult on üks voodi pandud. Reaalselt kõik arvavad, et me
oleme paar, meile tehti isegi rätikust süda. Haha.
Panime kajutis mugavamad riided selga ning läksime basseini
äärde, kus selgus tõsiasi, et DJ, kelle pärast ma just sellele laevale tulla
tahtsin, on vahepeal ikkagi teise laeva peale jooksu pannud. Mulle jättis ta
selle sujuvalt lihtsalt mainimata. Praegune DJ oli aga eelmise mingi hull semu
ja ta oli hullult sillas, et reisijad niimoodi mäletavad töötajaid. Ma ei
hakanud talle täpsustama, miks ma seda DJ’d kohe nii hästi mäletan. Sellel
korral on ka kaks DJ’d muidu, see üks on Dominikaani Vabariigist ja teine on DJ
Andrei. Aga mitte Venemaalt, hoopis Rumeeniast. Tal nii lahe vene aktsent ka.
Tegime paar tantsukest, endiselt on neil kolm tantsu, mida kõik koos
tantsitakse, seekord ma viitsisin ainult ühe kaasa tantsida, mis mu lemmik on.
Sõime natuke (liiga palju), vaimustusime laevast ning
nautisime sooja ilma. Käisime ringi, viisin Allari kurssi, kus ja mis asub ning
tutvusime inimestega. Õhtu poole oli suures saalis etendus Diva, noh, see oli
minu jaoks veidike igav, kuna see oli samasugune nagu eelmiselgi aastal, aga
enne etendust oli selles mõttes äge, et lavale kutsuti kaks paari, kõigepealt
pidid mehed naistele kleidid tegema ühest suurest riidetükist ning siis mehed
pidid veel catwalk’ingut tegema.
Rahvas valis parema paari ning naine sai etenduse Divaks. Ma ei mäletagi,
kuidas eelmine aasta see Diva valiti.
Pärast etendust oli õhtusöök, seekord istume Allariga suures
lauas, kus peale meie veel kuus inimest. Kui esialgu tundus mulle, et ei sealt
mingit suhtlust tule, siis lõpuks oli meil päris tore. Samuti on muudetud menüü
süsteemi, eelmisel korral oli kaks menüüd, üks, mis kehtis terve kruiisi aja ja
teine, mida igal õhtul vahetati. Nüüd on igal õhtul uus menüü. Esimene õhtu oli
nii palju häid asju, et ei suutnudki kohe valida. Ma võtsin Kreeka salati ja
lasanje, Allar võttis fritüüritud calamari
(ei tea, mis see eesti keeles on) ja mingi steigi kartulipudruga. Kõik olid
ülihead. Magustoiduks võtsime tiramisu ja maasika-vahu-koogi, ka väga head.
Õhtusöögi ajal käis meie juures üks trikimees, kes oli
hullult äge. Ta tegi paar trikki, ühes kasutas minu abi ka. Pani mulle mõlemale
käele kaks palli, punased pehmed. Ühelt käelt võttis palli ära, teise käskis
kõvasti rusikasse suruda. Ma siis surusin. Ta ütles, et teine pall liigub mööda
mu kätt ja kaela tagant teise kätte ja uskuge või mitte, aga kui ma käe rusikast
lahti võtsin, oligi seal kaks palli. MIDDDDDDAAAA?? Siis tegi ta näiteks siukse
triki, et palus ühel naisel ühele kaardile mõelda. Ta mõtles. Siis ütles, et
tegelt võid ära ka vahetada. Ta vahetas. Trikimees käskis naisel endale otsa
vaadata ning võttis siis pakist ühe kaardi. Ja võttiski sama kaardi. No mida
kuradit? Mõtlesime, et äkki see on mingi naiste loogika, et valitakse alati
sama kaart, aga kõrvallauas valiti hoopis teine ja selle võttis ka ära. Noh,
siis parim trikk oli näiteks selline, et ta küsis ühe dollarilise, murdis sealt
väikse tüki ära, me kõik nägime, et raha oli katki. Järgmisel hetkel tegi
tsiki-briki ja raha oli terve. Siis palus ta ühel naisel teha suhkrupakk lahti,
naine tegi, mees palus selle endale peopesa peale valada, naine valas. Mees
pani käe rusikasse, ütles naisele, et puhu peale, naine puhus, mees tegi rusika
lahti ja kaboom – ei mingit suhkrut. Edasi rullis ta dollarilise uuesti kokku,
tegi tsiki-briki ja valas sealt dollari seest suhkru taldriku peale. No täiesti
ulme. Kuidas kurat Sa seda teed? Üks asi on mingit illusionistide show’d
vaadata, aga ta ju seisis meie endi kõrval, üks mees kusjuures oli talle nii
lähedal, et võis ta käekarvad ka kokku lugeda ja ta ei saanud ka mitte midagi
aru. Igal juhul see trikimees purustaski kõik jäämäed meie vahel ja edasi
suhtlesime juba väga sõbralikult.
Ahjaa, ma uurisin kelneri käest, kas ta Nikola’t tunneb,
sest ma ei olnud teda endiselt leidnud, aga ta teadis, et ma olen laeval ja
mulle tundus see imelik. Ta teadiski, kusjuures, aga hiljem tuli välja, et
laeval on 2 Nikolat, mõlemad Serbiast, mõlemad pikad. Haha, väga hull. Lõpuks
üks naine aitas mul aru saada, kumba ma otsin (tegelikult ma nägin teist ja see
polnud see) ja ütles, et Nikola on haige, aga kindlasti teisel päeval tööl tagasi
ja küll me siis kohtume. Ja et kui teda pole, siis ta annab talle teate edasi.
Hiljem läksime me ööklubisse, toimus ladies night, naistele jagati tasuta šampust. Kole kibe oli teine
ainult. DJ oli Andrei, mitte see teine ja no Andrei nii väga eimeeldi mulle.
Tähendab, ta ise meeldib väga mulle, hullult nunnu kutt on, aga ta muusika on
nõks imelik. Võib-olla ma imelik. Klubis istusime nõksa üle kesköö, sest
tundus, et ega see asi käima ei lähe ja mingid 45-50+ tädikesed tegid seal
postitantsu, no hakkas veits imelik. Mõtlesin, et no jumal, see oleks nagu minu
ema ümber posti.. väga halb.
Pärast diskot läksimegi magama ära.
Hommikul jõudis laev Catalina saare sadamasse umbes 7.30,
aga me ei viitsinud ärgata ja ma ei viitsinud eriti järgnevasse infosse süveneda
ka. Oleks pidanud. Nimelt, ei saanud maale otse laevast, nagu loogiline oleks,
vaid väikesed laevad korjasid inimesi kokku ja viisiid neid mandrile. Noh,
kuniks me sõime ja lebotasime ja aru saime, mis süsteem on, oli lootusetult
hilja ja me passisime üle tunni aja, et üldse laevale saada.
Catalina saar ise ei tundunud midagi erilist, eks natuke
rolli mängis ka ilm, ei olnud päikest, vaid siuke hall ja veidi sadas isegi
vihma. Alguses jalutasime mööda mereäärt, käisime mängimas, tegime pilte, poodides
kolamas ning otsustasime siis ühte baari maha istuda, et margariitasid juua.
Need olid seal hiiiiiiiiiiiiigelsuured ning Allar tellis endale ka ja otsustas
siis, et talle nii väga ei maitsegi ehk ma pidin need mõlemad ära jooma.
Jeebus, kui ringi see maailm pärast neid jooke käis, Allar ütles, et ma nagu
tüüpiline purjus inimene, naeran kõige peale, tahan kõigiga sõber olla ja ajan
lolli juttu. Haha. Järjekord laevale oli megapikk, aga õnneks tagasitulek oli
paremini organiseeritud ja saime kiirelt peale. Laevas ajasime omavahel juttu
ja siis küsis üks naine meie tagant, et kust me pärit oleme. Ütlesime, et
Eestist ja ta oli kohe nii rõõmus, ütles, et ta käis seal eelmine aasta ja ta
on Tallinnast, vanalinnast ja ringikujulisest hoonest (ehk siis vanalinna
müüridest) väga vaimustatud. Ohoh, väga põnev.
|
Meie laevale pääsemise järjekorranumber |
|
Nii suured saiad!!! |
Laevale tagasi, käisime jälle söömas, tantsisin veidi (Allar
üldse ei tantsinud, täielik pidur) jälle seda ühist tantsu, mis mulle meeldib
ning käisin ujumas. Hiljem kebis Allar tuppa magama ja kuna õhtul oli elegantne
õhtusöök, läksin ka tuppa ennast valmis sättima.
See elegantne õhtusöök on minu üks lemmikosasid laevas, sest
siis on kõik hästi ilusti riides ja no meie lauas üks Mehhiko tüdruk oli nagu
nii ULME ilus, ta oli sel õhtul kohe siuke printsess, et oeh. Ausalt, ma kõlan
jube kahtlaselt, aga ma pole mitte kunagi reaalses elus nii ilusat inimest
näinud. Eelroaks võtsin mina Caesari salati, Allar võttis Kale’i salati, mis
oli ka päris huvitav. Pearoaks võtsin lõhefilee ja Allar võttis mingi lihakäntsaka.
Pork chop, mis iganes see ei tähenda. Magustoiduks võtsime maasikavahukoogi ja creme brule'd..
Poole õhtusöögi ajal suutsin Nikola ka üles leida, jooksin
tema juurde, ta hakkas kohe särama nagu jõulupuu, nii hea meel oli lihtsalt.
Ütles, et ta ei usu, et ma tulingi tagasi, haha. Nagu ma oleks mingi Kuu
elanik, kes never ever enam Maale ei
tule. Leppisime kokku, et saame järgmine päev kokku ja lähme Mehhikosse koos
tsillima.
Vahepeal tantsisid teenindajad meile, päris lõbus oli, neil
endil oli ka suht savi, mida nad seal tegid, haha. Pärast õhtusööki jäime oma
kelneriga rääkima, uurisime, mis see amet tegema peab, kelleks Allar laevale
minema peab ja ta siiralt siiralt soovitas Allaril järgi mõelda, et see ei ole
geniaalseim idee tema elus. Mõnes mõttes oli hea, siiamaani me ju ei teadnudki
täpselt, mis see tegema peab, aga teises mõttes oli halb, kuna Allaril kadus
igasugune isu nüüd laevale minna.
Õhtul oli jälle disko, Allar jättis selle vahele ja istus
kasiinos, võitis meile puhkuseraha tagasi, haha. Kui DJ’d klubis vahetusid,
läksin ma selle DJ Kapriconiga (kes oli mu eelmise DJ väga hea sõber) tantsima
ja meie „teeme-ühe-ruttu“ venis lõpuks kahe tunniseks tantsumaratoniks. Oeh, ma
ütlen ausalt, et ma pean endale lõunamaa mehe juba sellepärast võtma, et nad kuradid
tantsivad nagu Jumalad. Ja see on miski, mis kohe mu südame sulatab. Igal juhul
õpetas Kapricon (kes ei luba oma pärisnime kuskile kirjutada) mulle veidi neid
lõunamaa tantse ja lõpuks sain oma puusad ka ikka nii käima nagu vaja oli.
Disko lõppes pool kolm, siis vajusin täiesti unesegasena kajutisse, kus Allar
juba magas.
Kolmas päev algas meil pool üksteist. Olime jõudnud
Mehhikosse, seekord Ensenadasse. Kui Cozumel oli saar, siis Ensenada on maismaa
linnake. Meil ei olnud erilisi plaane, kuna ilm eriti ei soosinud meid,
jätkuvalt, mõtlesime, et vaatame lihtsalt linna. Nikola oli ka hommikul
kadunud, seega me läksime ikkagi kahekesi ning leidsime siis Nikola linna pealt
hoopis, täitsa tainas.
Allari soovil läksime kohe ühte baari, kus margariita oli megasoolane ja ei läinud mulle üldse peale,
seega me jalutasime edasi ja mõne aja pärast oli meil mõlemal täiesti siiber
sellest linnast ja riigist ja inimestest, see oli ULME, kui palju nad jõudsid
asju pakkuda. Käia ja lunida ja möllata, apppppppppiiii. Allar ütles lõpuks, et
ta ei jaksa neile lihtsalt enam ei öelda. Mingi aja pärast tõmbas üks baarionu
meid jälle rajalt maha, seega tegime veel ühed margariitad-õlled ja sealne
margariita oli nii hea, et ma oleks neid 27 tükki vähemalt joonud, ainult, et
ma olin juba ühest nii täis, et polnud vaja. Tegelikult, kui me pärast videosid
vaatasime, siis ma olin juba enne seda sooda, haha. Seal tellisime need tsipsid
ka, mida nad kogu aeg pakkusid ja siis kui meil kõht täis sai ja need meil laua
peal seisid, tulid kohalikud lapsed-naised meilt neid paluma ja me andsime ja
nad võtsid reaalselt peotäitega. Ma saan aru, et me ei söönudki neid enam, aga
mis asja?? Väga naljakas. Sealt edasi käisime veel linnakeses ringi ning
poodides nänni vaatamas. Enne laeva tagasiminekut tahtis Allar ikka ühte baari
veel minna, seega me läksime, aga mina jäin seekord coca peale. Laeva tagasi jõudsime nelja ajal, läbisime
turvakontrolli ja sujuvalt jäeti meie alkohol jälle kahe silma vahele, ostsime
kumbki oma isadele kingituseks, pärast Allar oli nii pahane, et oleks võinud
siis ju endale ka osta, haha. Mis seal ikka.
Laevas läksime Lido tekile, mis on siis see nii-nimetatud
peotekk, seal käis juba väikest viisi pidu ka, aga ilm oli üsna jahe. Ma olin
nii pahane, eelmine aasta me saime 4 päeva ideaalset ilma ja nüüd, kui ma olin
kogu oma päevitamispanused kruiisile pannud, siis vot Sulle, ei mingit päikest.
Ma tiirutasin jälle oma DJ ümber, kohe nõrkus nende vastu, ma vaatan, ei saa
kuskile minna enam. Kui ta oli oma töö ära teinud, ajasime veidi juttu ning
tegime panuseid, kas vihma hakkab sadama või ei hakka. Väljas oli hetkega
kottpime, ülitumedad pilved, nagu Eestis oleks.. Etteruttavalt ütlen, et ei
hakanud sadama.
Õhtusöök oli rahulik, avastasime Allariga menüüst osa, kus on
lause, et „asi, mida oled alati tahtnud proovida, aga pole kunagi julgenud.“
Seal olid mingid konnajalad. Tellisime need kahepeale, et proovime ära. Täitsa
head olid. Kusjuures, sellel õhtul oli meile kajutisse tehtud rätikust konn ja
siis Allar ütles, et „Näe, tema sõbra jalad sõime ära.“ Väga nõme tunne oli, ma
mõtlesin, et hakkan taimetoitlaseks, haha. Pearoaks võtsin spagetid miski
kanaasjaga, nägi välja nagu lasanje ausalt öeldes, Allar võttis uuesti oma
lihakäntsaka. Magustoiduks võtsin mina kookose-laimikoogi ja Allar jäätise.
Pärast õhtusööki tuli kelner meiega uuesti rääkima ja küsis, kas Allar
mõtles hoolega järgi, mis ta oma eluga teeb ja Allar ütles, et jah, ikka, aga
las see tema otsus jääb tema enda öelda teistele.
Pärast sööki läksime õue, kuna seal hakkas Mehhiko disko,
ah, see on nii äge. Jagati mänguasju, kulinaid, kette, värke-särke ja terve
õhtu olid mingid merengue lood, need nii head. Tegime paar grupitantsu ka, nüüd
mul selle wobble wobble kõrval üks uus lemmik veel. Alguses ma ei osanud, siis
mulle ei meeldinud, aga nüüd ma juba päris hea selles. Disko kestis õues kella
üheni, seal oli see minu DJ ja siis jätkus sees, kus oli Andrei. Ahjaaaa, ma
tegin hullu jama seal õues. Tähendab, mina ei teinud midagi, aga Kapricon tuli
minuga tantsima ühe loo ajal ja siis üks tüdruk, kes ka Carnivalil töötab,
jõllitas mind ülikurjalt, aga ma ei saanud ju ka midagi teha (mitte, et isegi
kui ma oleks saanud, ma oleks teinud) ja siis pärast ma kirjutasin Kapriconile
kirja, loo nimega, mida ta võiks panna ja appi, see tüdruk läks nii keema,
jooksis kohe ühe teise poisi juurde, kes seal ka töötab ja näitas minu peale
näpuga ja hull teema, terve ülejäänud õhtu jõllitas mind nii räigelt, et ma
hakkasin elu pärast kartma, haha. Kusjuures, ma ütlesin algusest peale
Allarile, et see tüdruk ei meeldi mulle, et ta tundub nii epukas ja nõme. Haha.
Klubisse ma tol õhtul väga ei jõudnudki. Jäime pärast
õuediskot Kapriconiga juttu rääkima ning kui ma klubisse läksin, pandi see
põhimõtteliselt juba kinni. See An drei lihtsalt ei saa hakkama. Eelmine aasta
oli täpselt samamoodi, Chef Shur oli ülihea ja see teine Rumeenia-Bulgaaria,
kesiganes tüüp, oli ülijama. Sellel aastal jälle üks DJ on megahea, teine nii
halb. Igal juhul nii vähese aja, kui ma seal klubis olin, veetsin ma Joshiga,
kellega me päeval juba natuke tutvusime (ja tegelikult eelmisel õhtul ka),
rääkisime juttu, ta oli täiega huvitatud Eestist ja Euroopast ja elust meil ja
minust ja kõigest. Väga mõnus oli rääkida, mulle sellised haritud tüübid
meeldivad. Hiljem, kui ma aru sain, et klubist tõepoolest asja ei saa, läksin
minema ja magama ära, seekord jõudsin mina enne Allarit ja sellel hetkel, kui
ta tuli, ei kuulnud ma enam midagi.
Neljas päev algas meil alles pool kaksteist. Ma lihtsalt ei
jaksanud üles tõusta, megaväsimus oli peal. Mingi keskpäeva paiku vedasime
ennast välja, broneerisime lamamistoolid ära ja läksime hommikust sööma. Ma
sõin jälle Caesari salatit. Ei tea, mis teema sellega on, Eestis ma ei ole nii
vaimustatud sellest, aga Ameerikasse tulles olen igakord hullult sillas.
Edasise päeva veetsin mina oma päevitustoolis, Allar käis vahepeal sisse
põgenemas ja vingus kogu aeg, et ta põleb ära. No ilmselgelt, ma ka, aga ma
üldse ei põdenud, tulin alles pool kuus päikese käest ära. Vahepeal korraldati
paar mängu ka, aga kuna Savannah (see draama queen eelmisest õhtust) neid
korraldas, siis ma ei julgenud mängima minna, haha. Ülinormaalne ju.
Igal juhul esimene mäng oli selline, et oli kaheksa inimest
ja neile anti ülesanne midagi otsida, kiiruse peale, kõige aeglasem kukkus kogu
aeg välja. Noh, näiteks pidid nad otsima soki. Katsu Sa otsida sokk nii kuumal
ilmal, kui mitte kellelgi seda pole. Ahjaa, päike oli lõpuks ometi väljas. Siis
pidid nad otsima puuvilja, aga ei tohtinud buffee’sse minna. Mm, paksu kala
pidid leidma, aga too päev oli päevakokteil kalakujulises pudelis, seega see
oli okei. Plätusid pidid otsima, hmm.. ma ei mäletagi, mis veel. Ahjaa, töötaja
rinnasildi ka. Igal juhul finaalis oli üks India mees ja Ameerika naine, aga
sellel naisel oli siuke tiim taga, et enne kui ülesannet lubati üldse täitma
minna, oli tal juba olemas, sest ta tiim otsis. Viimane ülesanne oli leida kaks
jääd täis veeklaasi, aga ei tohtinud olla kollane tops, mida buffee’s saab.
Kuna aga sellel naisel olid need kohe olemas, pandi viimane ülesanne , et nad
pidid ice bucket challenget tegema ja selle omale pähe kallama, haha. Väga
lõbus.
Teine mäng oli karvaseima rinna valimine, aga see nimi oli
suhteline, tegelikult valiti iseloomu järgi ja tantsimisoskuse. See mäng oli
tõesti priima, ma naersin hingest lihtsalt, need mehed olid nii tuusad. Kui ma
ükskord lõpuks ometi meie reisist video kokku panen, siis saate ka vaadata,
lihtsalt nii mõnus, kui vabaks inimesed ennast puhkusel lasevad.
Terve päev oli DJ ka, nii kaua kui oli Kapricon, oli kõik
hästi, tuli Andrei ja no hakkas peale. Vahepeal sai isegi head muusikat, üks
Zumba treener tegi trenni, siis ta ütles Andreile, mis laule panna ja siis oli
päris mõnus. Lõpuks kui ma pool kuus oma tuppa tagasi tulin, võrdlesime Allariga,
kumb rohkem ära põlenud on ja mõnes mõttes oli temast isegi päris kahju, aga
see on päris naljakas, kui lahedalt ta põlenud on.
Tsillisime oma toas õhtusöögini, vaatasime videosid, mis me
teinud oleme ning täitsime ära tollideklaratsiooni ning pakkisime kohvreid,
sest need pidi õhtul ära andma. Üllataval kombel saime isegi mõlemad suured
kohvrid õigesse kaalu.
Õhtusöök oli natuke kurb, sest noh, viimane ju. Tellisime
selleks imelikuks söögiks ussid, õõõõõõ mul tõusevad praegu ka veel ihukarvad püsti,
kui ma selle peale mõtlen, kui rõve see oli. Konkreetselt mingi mollusk suus ja
siis veel söö ära ka. See oli see koht, kus aju ei võtnud automaatset käsklust
enam vastu, vaid pidi sundima närima. Muidu proovisime veel ära lõhekoogi, mis
oli päris hea ning pearoaks võtsime mõlemad jälle lõhe, sest see oli nii hea.
Magustoiduks võtsime juustukoogid jäätisega.
|
ussid |
Kelnerid laulsid meile ning tantsisid gangnam style’i, aga
olid uued liigutused teinud, ei olnud samasugune nagu eelmisel aastal. Pärast
õhtusööki kelner tuli meid tänama ja meie tänasime teda ning tegime pilte kõik
koos ja vahetasime kontakte, et edasigi suhelda.
|
Nikola |
Hiljem käisime veel klubis diskotamas, aga kuidagi jälle oli nii, et kui DJ ära vahetus, kadus pidu ka ära ja siis ma veidi istusin ja lobisesin veel Kapriconiga ja läksimegi laiali ning mina olin ka veidi pärast ühte kajutis tagasi.
Hommikul ärkasime pool üheksa, käisime söömas, tsillisime niisama ning läksime siis laevast ära. Turvakontrollist läbi, leidsime kohvrid ka üles ja oligi selleks korraks kruiis jälle läbi.
|
Nii nunnu hüljes |
|
Peitsin iga päev kujukesed kappi ära, viimasel päeval sain siis komplekti - elevant, konn ja hüljes. Esimese päeva südame Allar lõhkus ära. |