Ilma draama

Viimasel kahel päeval on ilm olnud nagu mõni keskea kriisis vaevlev naine. Ärkan hommikul, väljas on juba 28 kraadi, näen, kuidas päike tõuseb, kella 11ks on temperatuur tõusnud 32 kraadini ning kell üks sajab paduvihma nii, et maa ja taeva vahet ei näe. Vot just selline on Ameerika ilm!

Eilne päev oli meil üsna kodune. Hommikul ärkasin mina kenasti 6.30, Stefano ärkas kell 7.40 ja tüdrukud alles poole üheksa ajal. Tore lugu küll. Sõime koos Stefiga, talle jubedalt meeldivad minu krõbinad, aga kuna need on šokolaadiga, on need tema jaoks pidupäeva krõbinad ja ta tohib neid ainult nädalavahetuste hommikutel saada. Niisiis käib ta neid minult nurumas. Päris armas.

Hommikupoole käisime natuke linnas ringi sõitmas, Giovanna näitas mulle igasugu erinevaid asju, postkontorit, spordiklubi, poode, kohvikuid. Postkontoris käisin sees ka, paar asja oli vaja korda ajada. Minu meelest päris lahe värk. Esiteks, see maja oli väljast super ilus, nagu oleks just ehitatud, suur ja võimas. Seest paistis nagu nõukaaegne vannituba, selline kivist põrand ja need letid olid ka üsna.. Ma ei teagi. No ei olnud sellist "ohoo-emotsiooni" heas mõttes.

Lisaks nägin ma nüüd lähemalt ära sõjaväe hoone Staten Islandil. See oli minu jaoks väga põnev, sest esiteks seisis seal ees kaks tanki. Lihtsalt seisid. Eesti ei saaks vist iial lubada endale tankide seisma panemist. Teiseks, see maja nägi välja nagu loss ning see oli tohutult ilus. Ameerikas võiks ma isegi sõjaväkke minna, ausalt öeldes.

Pärast meie väikest tiiru läksime koju, Lulu ja Fifi olid juba ennast magama asetanud ja seega tuli nad üles ajada ja sööma hakata. Mina sõin lõunasöögiks jälle seda head krõmpsuvat saia pesto, mozzarella juustu ja tomatitega. Imehea. Ja piisab ainult ühe ära söömisest, kui on kõht tükiks ajaks täis.

Stefano sõi lõunaks peanut-butteri ja moosi saia. Maapähklivõi on see siis eesti keeles. Mekkisin ka ära. Öäääkkk.. No tõesti rõve asi. Ja kui see mulle kunagi maitsema hakkab, siis ma ei tea. See on ääretult rõve. Igal juhul, kui see purk tühjaks sai, anti jäägid koerale. Mis asja?! Ja koer hoidis seda hellalt käte vahel ning limpsis kogu purgi puhtaks.

Ülejäänud õhtu veetsin oma toas üksinda, rääkisin erinevate sõpradega Eestist juttu ja õhtu lõpuks saime natukene emaga ka skaipida ning Kristoga rääkisin pea magamaminekuni. Ehk jah, tema oli kella kuueni hommikul üleval. Lõpuks ei tulnud mu magamisest suurt midagi välja, emotsioonide tõttu.

Täna hommikul ärkasin jälle 6.15 kenasti üles ja olin 6.30 üleval, seekord juba targu koos arvutiga, sest millegi pärast ei ärka lapsed nii vara, kui nad peaksid. Ma vist olen mingite eriliste omadustega, ükskõik, kuhu ma lähen, panen lapsed kauaks magama. Ootasin veidi ja otsustasin siis hoopis alla tagasi minna. Igal juhul ärkas Stef pisut pärast seitset täna, üsna ruttu. Kui mina üles jõudsin, tegeles ta juba hommikusöögiga. Ootasin veidi seal ja tulin siis uuesti alla ja läksin üles, kui tüdrukud ärkasid.

Kenasti rutiini järgi hommikusöök ja mängimine ning siis mingi kella kümne ajal, veidi varem, asutasime end loomaaia poole. Ilm oli kohutavalt palav ja mul oli kohutavalt halb olla, Giovanna isegi küsis korraks, kas tahan äkki koju jääda. Otsustasin siiski minna. Panin nii õhukesed riided selga, kui mul veel olid ning tee võis alata. Pilte mul väga palju ei ole, sest mu akud olid jälle tühjad, ma ei teadnud, et me loomaaeda lähme ja viimastest asjadest ei saanudki pilte.

Minu jaoks üllatus oli see, et loomaaia pilet maksis 8 dollarit (umbes 6,5 eurot). Okei, vaatasin praegu Tallinna loomaaia lehelt üle, meil maksab ka pilet 5,8 eurot. Aga igal juhul on Staten Islandi loomaaed Tallinna loomaiast heal juhul 1/4. Suuruse mõttes. Lisaks, need loomad, keda esimestel piltidel näete, olid omaette aedikus, kuhu sai ka minna, aga selle jaoks pidi uue pileti ostma. Ja kui kassas veel lasti alla kolme aastane laps tasuta sisse, siis aedikus maksis 1 dollar nägu. Vahet ei ole kui vana. Uskumatu. Pärast veel teises aias, kus hobused olid, pidi ka maksma, aga sinna me ei läinud. Ütleme nii, et ameeriklased kohe oskavad raha teha.

Tulime koju tagasi, termomeeter näitas 32,8 kraadi, mina olin näost täiesti valge ja saanud Giovannalt loa, läksin alla korrusele magama. Ei söönud ma lõunat ega ka midagi muud, jõin 4 klaasi vett järjest ära ja magama. Viimasel hetkel veel märkasin, et etv2 kannab korvpalli üle, seega panin selle omale arvutist mängima ja pugesin teki alla. Kui üles ärkasin, oli korvpall ammu läbi ja mul olla veel kehvem. Uskumatu lugu.

Surnuaed.. Kuidagi nii avalik, midagi isiklikku pole

Staten Islandil oli seal kohas olnud kunagi hobusefarm, enne kui inimesed sinna elama kolisid ja see hobune on sümboliks.

Veidi üldist pilti Staten Islandilt

Kuna siis kell hakkas Eestis jõudma juba 22-23 vahele, ilmusid järjest kõik inimesed internetti, sain jälle lobiseda ühe ja teisega. Nii hea. Mingi hetk käisin üleval nägu näitamas, aga sain aru, et püsti olla ei ole just parim tunne. Seega tulin alla tagasi ja olin teki all kuni Joseph töölt koju tuli. Kusjuures, siin oli megatorm, nii märg nagu oleks tsunaami käinud (mäletate nüüd, mis ilm hommikul oli, jah?). Ja tänu sellele ilmale siis tekkis New Yorki megaummik ehk Joe tuli kolm tundi koju, tavalise 40 minuti asemel. Mina muud kui ootasin ja ootasin ja ootasin.

Lõpuks kui ta tuli, oli meil õhtusöök. Burgerid! Mu esimene burger ameerikas, homemade. Selle grillimasina (ma jätkuvalt ei tea, mis masin see on) peal olid saiad küpsetatud, Joe grillis veel pihve, lisaks grillitud juust (nom nom nom), tomatid ning hapukurk. Ja siis ketšup ja majonees. Mmmmm... Burger oli imeväike, no tõesti peopesa suurune ainult, aga kui ära sõin, oli kõht niiiii täis. Arvestades, et ma täna hommikuste krõbinate peal olin, oli see uskumatu. Ma olen üldse kuidagi väga vähe hakanud siin sööma, portsusuuruseid arvestades, ilmselt siis on kaloritehulk sobiv ja keha ütleb aitäh.

Ahjaa, kaalu leidsin ka. Uskumatu, aga see number on 2kg väiksem, kui Eestist lahkudes. Hea algus, olen rahul.

Õhtupoolik oli selles mõttes lõbus, et me saime Liisiga palju rääkida, kuna me oleme samas ajavööndis ning ei ole siukest asja, et üks peab magama minema. Lisaks skaipisime me veidi Jüriga, kes oli öövalves ja ajas mulle lolli juttu. Ja lõpuks - klaas vett sisse, teine klaas tuppa kaasa ning magamaminekuks seegi joodud ning head ööd :)

Lubatud pilt nendest nunnudest riiulitest

Minu pildisein :)

Lõpetuseks siis veel nii palju, et mu emal ja isal täitus täna 25 aastat abiellumisest, nende ajavööndis muidugi eile, aga mul täna ja minu meelest on see nii nii nii armas. :) Mul pole just palju sõpru, kelle vanemad koos oleks (kuigi just praegu mõtlesin, et meie kolmikliidul on kõigil vanemad koos). Palju õnne teile, armastan teid :) :)