Lähen reisima

Kuigi mul pole oma toa pilte veel endiselt, juttude järgi peaks see valmima homme, siis panen siis pildid teistest asjadest, mida vahepeal teada olen saanud. Viimane nädal olime Giovannaga väga suures suhtluses, iga päev vahetasime mitmeid pikki kirju ning tänu sellele võin praegu südamerahus öelda, et mul pole ühtegi vastuseta jäänud küsimust.

Kunagi mainisin, et minu kohale jõudmisel ootab perekonda puhkus. Päris täpselt nüüd ei teagi, kas see toimub kohe mu saabumise nädalavahetuselt ( jõuan pere juurde neljapäeval ) või muutub veidi. Igal juhul puhkusepaigaks Fire Islandi nimeline saar, kus pere tuttavatel on suvila ja kuhu meid on kutsutud.

Fire Island on üks pikk (48 km) ja peenike (laius kuni 1 km) saar Atlandi ookeani ja Great South Bay (Suure lõunalahe) vahel. Tegelikult on see saar üks suuremat sorti liivaluide, mis püüab kinni ookeanilt tulevad lained ja selle varjus oli Long Islandi vaalapüüdjatel hea kodusadamasse sõita. Kuna saar on enamuses looduskaitse all, siis luidetele kolama minek on keelatud. Käia tohib ainult laudradadel.

Tundub väga väga ilus koht, küll väikse elamisega, selles mõttes, et inimesi paikseid vist eriti ei ole ja käiaksegi vaid suviti päevitamas ja ujumas, aga nii palju kui lugesin lainete kohta näiteks, kasvas elevus ikka viiekordselt, mulle ju meeldivad lained!

Teine reis tuleb mul ka peatselt pärast saabumist, 14.augustil lähme Giovanna ja Stefanoga Bostonisse! Boston on linn Ameerika Ühendriikides, Massachusettsi osariigi pealinn. 2010. aasta rahvaloenduse järgi elas Bostonis 617 594 inimest. Bostoni ja New Yorgi vahele jääb 305km, kuna see on ühepäevane reis, võib eeldada, et algab vara hommikul ja lõppeb hilisõhtul.

Piltide järgi tundub lihtsalt tüüpiline suurlinn, hunnik kõrgeid maju, lahedad valgustused ja muu säärane. Eks siis ole varsti näha, kas reaalselt suudab linn mulle parema mulje jätta.

Üldiselt olen ma oma perekonnast meeletult sillas ning väga rahul, sest juba see, kuidas nad praegu minuga suhtlevad, näitab, et mul saab seal hea olema. Tundub, et sealse pere ema on sama soe ja rõõmus, nagu mu ema siin.

Minu meelest kõige armsam küsimus, mis Giovanna mult küsis, oli see, millist patja ma endale sooviks. No kui väikeste detailide peale inimene mõelda suudab? :)

Mõtlesin ka selle peale, et esialgu tahtsin 9.juulil minna, ja praegu arvan, et augustis minek on tunduvalt parem, sest nii palju asju jääks tegemata ja tähtsatele inimestele jääks liialt vähe aega. Viimase probleem on tegelikult praegu ka, sest oluliste inimeste jaoks pole kunagi piisavalt aega, kahjuks.

Igal juhul, 43 days to go!

Seiklused viisaga

Kuna lubasin kõigest detailselt kirjutada, tuleb sellest postitusest selgitus viisa saamise kohta.

Olles parajalt segaduses suurest infokogusest, alustasin mina viisa taotlust täiesti valest otsast. Esiteks, broneerisin ma viisaaja ja alles siis hakkasin vaatama, mis mul vaja oleks. Iseenesest miski otseselt katastroofiline ei olnud, aga teistpidi oleks ilmselt lihtsam.

Reedel käisin Photopointi salongis oma 5x5cm pilte tegemas, võtsin pakkumise, millega sain pildi nii meilile kui ka paberil enda kätte. Tagantjärgi tarkus, vaja on vaid meilile. Laupäeva hommikul, mingis meeltesegaduses mõtlesin, et peaks saatkonna kodulehelt uurima, kas mul ehk midagi täitmata või tegemata. Tuligi välja, et esimese sammuna tuleks ära täita ankeet. Iga viisa jaoks on oma ankeet ja selle leiab kodulehelt vastavale viisale klõpsates.

Minu küsitlus hõlmas pealiskaudseid küsimusi minu kohta, nimi-vanus-elukoht-passinumber ning mõningaid küsimusi mu vanemate, töökoha ja õppimise kohta. Järgnes hunnik küsimusi, millele pidi vastama yes/no, kusjuures kõik küsimused olid alatooniga a la "Kas Sa oled terrorist," "Kas Sa tegeled rahapesuga," "Kas Sul on plaan USAs illegaalselt tööle hakata," jaaniiedasi. Tekkis küsimus, kas reaalselt nad loodavad, et mõni terrorist tunnistab, et ta seda on?!

Lisaks küsiti kahe inimese kontakte, kes teavad minu kavatsustest USAs, aga ei ole mu sugulased. Valisin Kelly ja Triinu, küsiti aadresse. Google maps lahti ja lihtsalt otsisin üles, kus nende majad asuvad ja panin aadressi. Tabasin end mõttelt, kui paljud inimesed üldse oma parimate sõprade aadresse teavad?

Olgu, järgnesid veel mõned lüngad mu tööandja kohta (kusjuures oli küsitud ka palk, mis asja nad sellega teevad?), mõni küsimus veel pere kohta, varem veedetud aja kohta USAs ja nipet näpet veel ning muidugi tuli üles laadida pilt, mille kohta siis programm vastuse koheselt annab, kas pilt on sobilik või mitte. Lõpetuseks saadetakse kinnitusvorm meilile ning vaadates kella, nägin, et möödunud on tund. Kohutav.

Eile õhtul hakkasin siis saatkonnale raha kandma ja olin ikka kange, et kui 140 dollarit, siis 140 dollarit, mitte 136 eurot. Summaks 113 eurot, ülekantud ning täna hommikul pakkisin kokku oma paberite hunniku: SEVIS maks (mille maksis minu eest agentuur), konsulaartasu makseselgitus, netiankeedi kinnitus ning pass. Igaks juhuks võtsin sularahas kaasa summa, mis 136st puudu jäi, et äkki ikka ei ole 140 dollarit (kuigi neil kodulehel nii kirjas on).

Aeg oli kirja pandud 10.30ks, mina jõudsin kohale 10.24, parkisin auto ära (tänu töökohale Kristi ja Timo juures teadsin jube hästi, kuhu mul üldse on võimalik auto panna) ja läksin saatkonda. Kõigepealt passisin mõned minutid ukse taga, sest sisse lasti ühekaupa. Siis kui sisse sain, andsin ära oma passi, kus kontrolliti mu legaalsust ning siis pidin ära võtma kõik metallist asjad (kaasa arvatud oma püksivöö, mis mu pükse ainsana üleval hoidis) ning välja lülitama mobiiltelefoni. Lisaks võeti ära mu kott.

Edasi liikusin ma paarist uksest läbi, range valve all ning koridoris paremale, kus üsna kiirelt kutsuti mind ühe laua taha ja vaadati üle paberid. Oohhoo, oli ikkagi vaja 136 eurot maksta. Ütlesin rõõmsalt, et ma annan siis sularahas juurde, kui teatas tädike, et ma pean ülekande tegema ehk selleks panka minema ja mul on tund aega, et tagasi tulla. ARE YOU FUCKING KIDDING ME? Kõndisin autosse ja mõtlesin valguskiirusel läbi kõik oma variandid, mida mul sel hetkel eriti ei olnudki ja lahenduseks sai Ae, mu sõbranna, kes töötab saatkonna läheduses ja tegi minu eest ülekande ära, tõi mulle makseselgituse ja saingi saatkonda tagasi minna.

Teisel korral olin targem, võtsin kaasa ainult autovõtmed ja paberid ning vöö jätsin ka peale panemata. Niisiis sain edasi  väheke kiiremini, kusjuures autovõtmed võeti ikka ära. No peidan pommi sisse, tegelt ka, haahaa. Läksin siis uuesti selle laua juurde, kus tädike kontrollis mu paberid ära, kiitis kõik heaks ja andis postipaberi, millele pidin oma aadressi kirjutama, kust soovin passi kätte saada.

Natuke ootamist ja tuli konsular, selline meeldiv umbes 35-aastane naine, kes ilma mingi hoiatamiseta tulistas mind inglise keelsete lausetega. Esimese hooga võttis kõhu alt õõnsaks, aga siis sain aru, et ta ju on ameeriklane, mis ma ootasin, et ta tuleks eesti keeles küsima, kuidas mul läheb?!. Igal juhul küsis ta minult küsimusi mu praeguse töö kohta ehk laste vanuseid, keda praegu hoian ning laste kohta, keda USAs hoidma hakkan. Lisaks uuris, mis on minu põhjus ameerikasse minekuks, luges ette rodu variante, mille peale ma lihtsalt vastasin, et tahaks maailma näha. Ta arvas, et see on hea põhjus küll.

Paar küsimust oli veel selle kohta, mida ma tegema hakkan pärast seda aastat seal, kinnitasin siis, et tulen siia kooli lõpetama ja see plaan mul ka praegu on. Ei pääsenud ma küsimustest ka perekonna kohta, kas nad on USAs käinud, kas nad toetavad mu reisi ja kui hästi nendega läbi saan.

Kokku kulus vestlusele umbes 10 minutit, rohkem, kui ootasin, sest varasema teadmise põhjal küsitakse umbes 3 küsimust ja saadetakse minema. Igal juhul on mu visa nüüd aktsepteeritud ja heaks kiidetud ning mõne päeva pärast peaks kulleriga ka mulle koju jõudma.

Tagant järgi tarkus on kindlasti maksta 136 eurot ja pigem maksta rohkem kui vähem, sest kui vähem on kasvõi 1 euro, hakkab pihta taoline kemplemine kui mul. Hirm kogu protsessi ees oli tegelikult vist isegi suurem kui väärt, aga tuleb tunnistada, et tühjaks pigistatud sidruni tunne oli küll saatkonnast lahkudes.

Vähemalt on see tehtud ja enam ei hoia miski mu minekut tagasi. 48 päeva jäänud, happy.

Viis väikest punkti

Minu unistuste reisini ja unustamatu aastani on jäänud täpselt 60 päeva. Täitsa hull värk, alles oli peaaegu pool aastat aega, nüüd pole kahte kuudki.

Esiteks, kolisin ma nüüd oma iseseisvast korterist ajutiselt vanemate juurde tagasi, et lahti saada asjadest ja juba näha, palju neid asju on, mida USAsse kaasa võtta. Ilmselgelt on neid liiga palju. Seega tuleb augustis siis veel korra võtta-jätta valikuid teha.

Teiseks, olen vahepeal päris palju ka oma perega suhelnud. Sain teada superuudise, lisaks siis sellele, et me minu saabudes kohe puhkusele lähme, ootab mind septembris ees pulm! Mu esmareaktsioon oli nii oh-ah-awesome-oh-jesus, et Giovanna võib-olla ehmatas lausa ära. Abielluma hakkab siis minu pereema õde ning pulmad toimuvad septembri esimesel nädalavahetusel. Kuigi mu oma ema arvas, et ilmselt rakendatakse mind siiski lapsehoidjaks sinna, arvan mina, et isegi kui see nii on, kamoon - ameerika pulm! Ma olen väga sillas.

Kolmandaks, hakkab valmima minu elukoha ehitus, Giovanna ütles mõned päevad tagasi, et kaks nädalat anti tööde valmimiseks veel aega ja siis saan ka pildid. Olenevalt sellest, kui detailsed need on, saan siis otsustada, kas panen need ka siia blogisse üles või mitte.

Neljandaks, suutsin ma nüüd lõpuks oma kiire töögraafiku ja elu vahel ka viisaaja ära broneerida, selleks sai siis 19.juuni, sest nagu selgus, on viisavestlused hommikuti ning sel päeval on mul töölt vaba ehk saan ära käidud. Sellega seoses vaatasin USA Saatkonna lehelt, et viisamaksumus on 140 dollarit ja alla on kirjutatud, et kanda tuleb 136 eurot. Kui summa on liiga väike, tuleb juurde maksta ja kui summa on suurem vajalikust summast, siis ei tagastata. Mm, minu arvutuste kohaselt on 140 dollarit siiski 112 eurot. Ilmselt maksan siiski selle summa ja kui midagi ütlema hakatakse, maksan kohapeal juurde.

Viiendaks, panin paika oma lahkumise istumise, kuhu siis lähemad sõbrad on kõik oodatud ja loodan, et sellest mulle ka piisab, et minek kergemaks teha. Liis muidugi ütles mulle selle peale, et tema pidutses sõpradega kaks eelmist nädalat. Ma vist olen halb sõber, haahaa. Muidugi on need samad lähemad sõbrad kindlasti ka koos minuga esmaspäeva hommikul lennujaamas, aga sellegi poolest tahaks veel kõik koos "eesti-moodi-toite" süüa ja pikalt jutustada.

Huh, mis veel. Nagu teada, tuleb Eestisse Lady Gaga kontsert ja ma olen ülikurb, et ma sinna minna ei saa. Alguses mõtlesin lausa oma mineku kuupäeva edasi lükata, aga see oleks ilmselt jabur. Ema lohutas, et küll ta esineb USAs ka, aga kuna ta kodulinn on New York, siis ma kahtlen. Lauljad ei esine kunagi seal, kust nad pärit on.

Tutvusin vahepeal ka oma kodukandiga, üks väiksem park jääb majas 200 meetri kaugusele, teine koos järvega-tiigiga (ilmselt ka seesama, millest Giovanna rääkis) jääb 300 meetri kaugusele. Metroo peatus on umbes 2,5km, see on ka liiklusvahend, millega ma näiteks kesklinna pääseks. Iseenesest ei olegi kõige pikem maa, kuigi kuna ameeriklased on kohutavalt mugavad, muutun ma ka ise ilmselt selliseks ja hakkan vahemaad autoga läbima. Suur maantee iseenesest on ligi kahe kilomeetri kaugusel, see mulle meeldib, vähemalt on hea rahulik kant. Lisaks leidsin veel üsna lähedalt ühe kolledži, aga see pole küll selle nimeline, mille Giovanna mulle pakkus, seega see ilmselt on minu jaoks ebaoluline.

Seoses programmiga, on mul mingi ettevalmistuskursus või ma ei oskagi öelda, mis see nimetus eesti keeles on, pean täitma mingeid küsitlusi ja harima ennast igasugustel aladel, nagu nt elu, suhted, kool jne. Mõned testid lahendasin juba ära, mõned on lahendamist ootavad, kuidagi ei suuda end sellele järjele viia. Samuti sain lõpuks kätte oma arve ning vastuseks nii mulle, kui mõnele, kes minult küsinud on, on maksetähtaeg 30.juuli ehk sisuliselt vahetult enne minekut alles.

Eile küsis Liis, kas mul on ärevus ka sees, päevad vähenevad märgatava kiirusega ning aeg tuleb üha lähemale. Ja mu vastus oli endine, et ma ei saa mitte midagi hetkel ka veel aru. Vahel on mõned ema repliigid sellised, et saan aru, et ma tõepoolest lähen aastaks ära, terveks pikaks aastaks, aga üldiselt on see minu jaoks ikkagi alles tume maa. No kuidagi ei suuda ennast niimoodi häälestada. Loodan, et see tunne säilib kuni lennukisse minekuni, sest siis ei tule kurbust kah :)