Neli lõbusat päeva

Neljapäeval oli meil Elleniga üsna tavaline päev, tema oli lastega rannas, mina päevitasin ja ujusin kodus, sest ei viitsinud hommikul nii vara ärgata. Sain omale mõnusa jume peale, selle ühe terve päeva päevitamisega, mõnus. Õhtul oli meil perega õhtusöök ja siis viis Ellen mu Lidia juurde, sest nad läksid perega matkama ja ma ei saanud sinna kauemaks jääda. Lidia juures esimese asjana vaatasime tema hostisaga filmi, tükk aega valisime, lõpuks sai filmiks "42." Olin seda varem näinud, aga nemad ei olnud ja minu jaoks oli okei uuesti vaadata. Pisut enne selle lõppu tuli Lidia hostema ka koju ning ehitasime siis mulle magamiskohta ja siis jutustasime Lidiaga poole ööni ja läksime magama.

Reede hommikul äratas mind mu madratsi peal hüppav 5-aastane Bella. Küsis, kust ma pärit olen ja kauaks ma jään, ütles, et mu küüned meeldivad talle ja nii edasi. Reede oli koristaja päev ja seega samal hetkel tegelikult ärkasingi üles, enam magama ei jäänud. Ilmselgelt oli see liiga vara. Otsustasime siis esialgu välja hommikust sööma minna, aga lõpuks võtsime topsi sees krõbinad ja piima kaasa ning läksime hoopis Kings Islandile. Seekord tegime retke kõikidele nendele atraktsioonidele, kus me polnud varem käinud ehk need, mida pidasime liiga hirmsaks, et minna.

Näiteks Drop Tower, mis viib 96 meetri kõrgusele ja laseb siis 108km/h kiirusega vastu maad. Lõpus muidugi püüab kinni, aga alguses on vabalaskumine. Huuuhhh. Ma kartsin seda ikka tükk aega, aga nüüd olen täiega sillas, väga lahe!

Ja siis Delirium, mis tegelikult ei tundugi õudne, aga Zuri kogu aeg ütles, et see paneb pea valutama, seega ei julgenud varem minna. Istutakse ringis, see pulk liigub üles-alla ning keerleb samal ajal. Minu meelest väga kift.

Ja muidugi lõpetuseks pidime ikkagi oma DiamondBacki kohustusliku sõidu ka tegema. Lidia küll vandus pärast esimest korda, et ta enam kunagi ei lähe sinna, aga meelitasin ikka kaasa ja pärast teist korda oli ta tunduvalt optimistlikum kolmanda korra suhtes. Panen pildid ka sellest otse alla tulekust, mis mu lemmikosa selle atraktsiooni juures on. Kusjuures, sõidukiirus on 130km/h sel hetkel. Juhhuuu!!

Lahkusime pargist veidi enne kella kahte ja läksime Kenwoodi, käisime iHopis lõunat söömas ning siis suundusime Kenwoodi kaubanduskeskusesse, aga millegi pärast olime mõlemad väsinud ja loiud ja shoppamisest ei tulnud midagi välja. Läksime hoopis koju tagasi. Ahjaa, tee peal käisime toidupoes ja McDonaldsist külmasid jooke ostmas, nii head joogid seal suvel lihtsalt, igasugused smuutid ja limonaadid ja jäätisekokteilid.

Õhtul vaatasime koos filme, tegime oma filmiõhtu. Aa, ei enne me jäime koos diivanil magama ja siis vaatasime filmi. "Divorce invitation" oli meie esimene film, mille point minu meelest oli armas, kuidas armumine ja armastus on erinevad asjad ning kuidas vana arm iial ei roosteta, aga Lidia vihkab filme, kus mingi petmine käib ja talle ei meeldinud üldse. Minu meelest oli väga okei. Pärast seda vaatasime õudukat, võinoh pooleldi õudukat "Premonition," oli ka täitsa mõnus film. Veidi segane oli, kuna palju asju juhtus samal ajal, aga muidu oli hea.

Laupäeval magasin poole üheni. Või isegi kauem, jumal teab ning hakkasin kohe peoks sättima. Teel sinna käisime veel Krogeris poes ning kohale jõudes olin esimene. Lidia oli ka, aga ta läks üsna ruttu ära. Sõime Terezaga (tema juures pidu toimus) lavaširulle ning rääkisime juttu, kogemusi peredest ja reeglitest ja kogu sellest kremplist, mis meie programmis toimub. Hiljem tulid Kim, Zuri ja Theresa ka ning siis tuli veel Raquel ja veelgi hiljem tuli Collin ka. Pidu ise oli selles mõttes igav, et meie Terezaga olime ainsad, kes tõesti funnisid ning päris mitu sellist imelikku juhtumit oli, kus ma kätega peast kinni hoidsin ja mõtlesin, et ohhh bitch please.

Tereza

Kim

Theresa, mina, Kim

Tereza läks suuremate kokteilide peale üle

Tereza, Raquel ja mina

Selline kino on Terezal kodus

Siis kui mu tennised veel valged olid.. täna pole neist midagi järgi.

Naised baarileti ääres, babababaaram

Kim läheb kolme nädala pärast koju :((

Ja siuke piljard ja baar on Terezal ka kodus

Mingi hetk, ma isegi ei tea, mis kell see olla võis, kutsus Collin minu ja Tereza linna, et lähme peole. No sellist asja ma endale kaks korda öelda ei lase, läksimegi peole. Alguses läksime mingite kuttide korterisse, kes olid Collini sõbrad, seal olid Sam, Dan ja Ross, ma ei tea, kas keegi oli veel. Üks kutt oli veel, aga tema nime ma ei mäleta. Soojendasime seal ja läksime siis autoga kesklinna, mingisse baari nimega Neon's. See oli megalt rahvast täis, aga meil oli ka väga lõbus. Dan oli üks SUPER armas must poiss, aga nagu ikka paramatus on - kui on nunnu, on gei. Nii ka temaga. Vähemalt nalja sai meil õhtu jooksul rohkem kui terve aasta jooksul kokku ning pulmaplaanidki said paika pandud, ikka selle õilsa eesmärgi nimel, et ma USAsse saaks jääda. Haha.

Edasi jalutasime me paar tänavat kuskile suunas ja läksime klubisse, mis polnudki nagu päris klubi, kõik tantsisid küll, aga polnud pime ja muusika oli ka siuke 80ndad-90ndad, vanad lood. Väga äge koht oli ja veel ägedam oli seal olla sellise suure "oma kuttide" seltskonnaga, siis ei olnud mingeid ligitikkujaid ega ebameeldivaid olukordi. See klubi-pubi-misiganes pandi aga kinni varakult (nagu USAs ikka kombeks) ja siis me jalutasime kõik koos autoni ja sõitsime tagasi korterisse, kus alguses olime. Olnud oma purjus sõbranna edukalt magama pannud, rääkisime veel teistega pikalt juttu ja pool viis hommikul lõpuks jäin mina ka koos koeraga tudule. Väga armas.

Hommikul ärkasin 9.20 Lidia sõnumi peale, sest ma magasin telefon peos, jumal teab miks. Igal juhul siis oli uni läinud (tegelikult ei olnud, aga uuesti magama ka ei jäänud) ning õnneks tuli Collin üsna pea uurima, kas ma olen elus ja nii läksidki kogu korteri kutid tööle ning Collin tõi minu ja Tereza Lovelandi tagasi. Sõime koos hommikust ja siis tõi Tereza mu Lidia juurde.

Lidia juures veetsin mõne aja täiesti lebotades, skypesime empsiga ja siis skypesin veel ühe uue perega, kes olid väga väga lahedad. Olnud mõne aja rääkinud, küsisid nad, kas ma kogu aeg naeratan? Ütlesin, et jah, ma olen happy person, aga tegelikult on see naljakas, sest see viimase kuu aja jooksul kolmas kord, kui mult küsitakse, kas ma olen kogu aeg nii rõõmus ja naeran. Armas kompliment iseenesest.

Õhtupoole läksime Lidiaga õhtust sööma, käisime veidi shoppamas (rohkem lolli mängimas) ning siis läksime kinno. Kohtusime seal Evaga (Saksamaalt) ja Svenjaga, kes on ka Saksamaalt, aga uus tüdruk meie clusteris. Väga väga armas tüdruk on. Käisime vaatamas filmi "To do list." No see kvalifitseerub selle aasta "minu vaarika" listi. Päris halb. No kohe päris halb. See oli nagu mingi halb nali kuumast pirukast. Isegi naljad ei olnud naljakad. Point ei olnud naljakas, pointi tegelikult üldse ei olnud. No täitsa halb. Ma ei saa üle.

Ja kuna mu "avalik saladus" on juba päris avalik, siis ma võin sellest siia ka kirjutada, et põhjus, miks ma Elleni ja Lidia juures olen elanud, on selles, et mu hostpere viskas mu majast välja. Võinoh, nad tegelikult ütlesid mulle laupäeva hommikul, et nad lähevad reedel puhkusele (kuhu nad kutsusid nii minu, Zuri kui ka mu sugulase) ja mina ei ole enam oodatud ja see on imelik, kui ma nende majja jään, et koligu ma välja. Ma kolisin pühapäeval välja, see oli lihtsam nii emotsionaalselt kui ka logistiliselt. Lastega nad mul hüvasti jätta ei lubanud. Ja rohkem ma sellel teemal arutleda ei taha ega viitsi, lihtsalt nii kõrini nendest kahepalgelistest ameeriklastest. 

Naudime puhkust ja ilusat ilma

Esmaspäeval midagi huvitavat ei toimunud. Nautisime päev otsa ilusat ilma, õhtul läksime Elleniga Kings Islandile, et pimedas kõik lemmikud atraktsioonid läbi sõita. Saime enam-vähem kõik käidud ka, ühe lisaks, kus Ellen enne polnud käinud ja DiamondBackil istusime esimeses pingis ehk olime esimesed, kes otse alla sõideti, kottpimedasse. Huuuh. See oli nii mõnus, et ma ei istu enam kunagi tahapinki, haha. Käisime suhkruvatti ostmas, nii palju nalja sai. See müüja oli siuke noor kutt ja ma siis ütlesin, et ma tahaks suhkruvatti.

Ta küsis: "Do you want anything else: chips, drink, pretzels.." (-Kas tahad midagi veel: tsipse, jooki, pretseleid..)
Ja ma vastasin sujuvalt: "Maybe your number?" (-Aga äkki Su numbri?)

Ta hakkas naerma, ma hakkasin ka ja ütlesin, et ei ei, tahaks suhkruvatti lihtsalt. Ellen oli kõrval suu lahti ja küsis pärast, et kas ma tegelt ka küsisin nii. See tuli kuskilt mu seest, mina see ei olnud, kes küsis. Haha.

Teisipäeval olid meil siin külalised, kolm last. Seega Elleni kolm last + külalised kolm last. Kuus last. Oh seda rõõmu! Õnneks oli ilm ilus ja me saime basseinis lebotada terve aja ja päikest võtta. Väga mõnus lebo. Õhtu möödus lihtsalt vaikselt, mina vaatasin "Bachelorette" saate järgmist osa, Ellen mängis Juliaga (tema 8a hostlaps) x-boxi, tantsisid Britney Spearsi järgi, päris hästi tuli välja. Hiljem Ellen veel skypes oma vanematega ja mina õppisin portugali keelt, kuidas tervitada ja kuidas öelda, et mul läheb hästi.

Kolmapäeval läksime hommikul kohe lastega Kings Islandile, aga veetsime selle Snoopy Planetis, mis tähendab mitte mingisugust lõbu meile. Suht valus oli DiamondBackist külma näoga mööda kõndida, haha. Nagu mingi sõltuvuses. Ilm oli hommikul üsna külm, seega meie Elleniga panime teksad jalga, päeva peale muidugi tuli päike välja, aga näiteks osa ameeriklasi oli juba jopedega. Ühel atraktsioonil saime pisut märjaks ka, seega mul oli hea meel isegi, et püksid vähemalt pikad jalas olid. Sõime lõunat kõik koos, kodus valmistatud võileibu, nii tore oli, kotikese seest välja võtta. Mingi filmilik moment, kuidas ema saia kaasa pakib (seekord pakkisin küll ise, aga nunnu oli ikka).

Õhtupoole lebotasime jälle basseini ääres ning siis õhtusöök perega, kus sai igasugu huvitavaid asju süüa ja juttu rääkida ning pärast õhtusööki läksime Elleniga kinno, vaatama filmi "Lone Ranger," peaosas Johnny Deppiga. Ma polnud selle filmi kohta mitte ainsatki head sõna kuulnud, kõik tegid selle maha, ajalehe artiklid muud ei räägigi kui ainult Deppi elu suurimast möödalaskmisest jne. Aga noh, enne ei saa ju kaasa rääkida, kui pole ise üle vaadanud. Ma ei ütleks, et see oli nüüd julmalt halb, aga teist korda ma ilmselt ei vaataks. Samuti oli ta megapikk, kestis kaks ja pool tundi ning noh.. kui ma üritasin mõelda, et see on 2013ndal aastal tehtud film, siis veits jäid sõnad kurku kinni küll. Samas, ajaloo poole pealt oli hea, sisu ja point tegelikult olid ka head ja Johnny Depp oli ka hea. Lihtsalt, kogu kompott.. 3 punkti 5st.

Ja nii olemegi jõudnud otsapidi juba neljapäeva.

Sellele nädalale iseloomulik pilt

4 päeva kokku

Neljapäeval oli minu tööpäev õhtusel ajal, seega alustasin alles neljast ja hostvanemad võtsid viimasel hetkel Lucy ka kaasa, käisid ooperis, kus mu hostema isa osales, laulis seal. Meie olime kaksikute ja Tommyga kodus. Sõime õhtust ja üsna pea panin nad kõik magama, ise istusin terrassil. Kell oli kuskil kaheksa, kui ma sinna läksin, väljas oli 33 kraadi sooja, no täielik paradiis. Jutustasime Allariga, rääkisin teise clusteri tugiisikuga ning teistegi sõpradega ning kuskil 11 ajal tuli mu pere tagasi, siis ma ikka istusin seal. Lõpuks istusin kuni kella kaheni öösel seal, nii mõnus oli. Kottpime, megasoe ja külm jook ja hunnik patju. Oeh, kvaliteetaeg.

Reedel käisin hommikul poeringidel, paari asja oli vaja osta ning pangas ning siis leidsin veel mingi värskete asjade poe, kust ostsin hunniku puuvilju ja salatit endale, nende palavate ilmadega on need söögid lemmikud. Töötasin jälle õhtupoolikul, hostisa oli kadunud ja hostema käis oma klassikokkutulekul. Seekord olid mul kõik lapsed, aga kaksikud jäid üsna pea pärast hostema lahkumist magama ning Lucy-Tommyga siis vaatasime multikaid kuni nemadki uinusid.

Ise läksin oma tuppa ja vaatasin ära filmi "The Intouchables." Ma olin seda varem näinud, kui emaga kinos käisin, aga tahtsin uuesti vaadata. Üks parimaid filme mu elus päris kindlasti, mulle nii meeldib see point ja peategelase iseloom ja huumor. Ja peategelane ise meeldib ka. Haha.

Laupäeval pidin alguses töötama, aga plaanid muutusid ja nii ma ei töötanudki. Käisime Zuriga tema basseinis ta perega ning hiljem Walmartis shoppamas ning siis korraks veel minu juures ja siis läksime Kings Islandile. Mul nüüd uus hobi - pimedas seal käimine. Õnneks läheb iga päev järjest varem pimedaks. Igal juhul oli see meeeeeeeletult ülerahvastatud. Seisime DiamondBacki järjekorras 1,5 tundi. Oeh jah. Õnneks see oli ainus, kus nii pikk järjekord oli, teised asjad saime kiiremini kätte. Lõpuks viisin Zuri koju ja ise ka koju, kell oli mingi 2 vist jälle. Laupäeviti on Kings Island keskööni lahti.

Pühapäeval siis oli meil basseiniüritus Elleni juures. Korjasin Zuri peale ning käisime koos poes, ostsime niksi-näksi kaasa ning sõitsime kohale. Ilm oli super, basseinivesi oli ka mingi 30 kraadi, sai ujuda, sai päikest võtta ja süüa. Leidsin poest peaaegu selle sama salati, mida hostema ema pakkus, pähklid, salat, maasikad, mustikad ja siis panime feta-juustu ka. Nii hea lihtsalt! Mu lemmiksalat.

Tähelepanu Elleni taldrikule, kus megapalju süüa on

Olime Elleni juures kuskil kaheksani, siis sõitsime Zuri juurde, ta läks koju ning siis käisime minu juures korraks ja siis käisime õhtust söömas koos ning siis tulime uuesti tema juurde tagasi ja jäime ööseks siia. 

Meetings ja Kings Island

Teisipäevane tööpäev oli üheksast kolmeni,  mis venis kella poole viieni, aga polnud hullu, ma aimasin seda samal hetkel, kui mind kaksikutega koju jäeti, et ei see päev nii kiirelt lõppe. Hommik algas üle kolmekümne kraadise soojusega, seega ma paningi päevitused selga ja sellest aitas. Kuna kaksikud magasid väga tublilt, oli mul aega Kellyga skypeda. Vahepeal nad ärkasid üles, siis ma skypesin ja tegelesin nendega samal ajal.

Õhtul tuli Barbara (minu tugiisik) meile külla. See kohustuslik kahe nädala külastus, kui pere ja tüdruk on koos olnud kaks nädalat. No meil venis vähe pikemaks, meil nii busy perekond kogu aeg, et ei olnud aega lihtsalt. Ja siis ta tuli. Minu jaoks oli üsna mõttetu ja korduv vestlus, aga hostvanemate jaoks uus, nemad on ju uus pere. Mina teadsin neid reegleid juba.

Pärast meetingut läksin Kings Islandile, Elleni ja Lidiaga kohtuma. Kuna me läksime sihilikult väga hilja, jäi meil umbes 100 minutit atraktsioonidele ja jõudsime ära käia viis tükki. See on Kings Islandi kohta väga hea saavutus, sisuliselt ilma järjekordadeta, suur osa ajast läks kõndimisele. Igal juhul käisime Elleniga kahekesi ära DiamondBacki, kuhu Lidia keeldub tulemast pärast esimest korda ning The Beastil, mis oli katki ja liikus umbes 3x kiiremini kui see tavaliselt liigub, nii et hingata ei suutnudki, tõmbas niimoodi kopsud kinni. Edasi käisime Vortexil, mis oli tavaline, raputas hullult ning siis käisime minu lemmikul UFOl ja siis Firehawkil, mis on selline rollercoaster, et Sa lendad. Ei istu, vaid oled pikali ja see keerab siis nii, et vahepeal oled kõhuga maa poole ja lendad. Mina kutsun seda Supermaniks, Lidia kutsus Batmaniks ja Ellen Superheroks. No kes kuidas.

Kell kümme pidi ilutulestik olema, miks me sinna üldse läksime, aga sellel ajal olime me oma supermänni etteasteid tegemas, seega me nägime poole silmaga seda samal ajal sisemust välja röökides. Ka omamoodi. Pärast siis parklasse ja sealt koju, kus uni tuli ikka väga kiirelt.

Kolmapäevane tööpäev oli kaheteistkümnest kuueni, selline mõnus, et saab hommikul magada ja on õhtul ka aega. Kuna suuremad lapsed olid hostisa õe perega tsillimas, olid mul kaksikud ja tegelikult oli hostema kodus ka, seega selline lihtsam päev. Kui jätta välja see osa, kuidas Joey mu peale tund aega röökis, sest tal gaasid olid. Appikene, sellises olukorras mul on alati siuke tunne, et viruta palun haamriga, ma lähen hulluks, ta ei jää ju mitte kunagi kuss. Aga lõpuks ta muidugi röökis ennast magama. Huh, mu pea tahtis otsast lennata selleks ajaks.

Õhtupoole tulid hostisa vanemad ja tema õe pere jälle meile, söödi ameerika toite, keedetud maisi ja mingit ubade kremplit, aga kuna ma pidin ära minema, siis ma ei jõudnud nendega süüa. Meil oli oma clusteriga täna iga kuine meeting. Seekord siis jäätisekohvikus. Jah. Jälle kohvikus. Ajuvaba. Ma täna olin päris ärritatud, ma mõtlesin terve aja, et mis pagan nende meetingute mõte on. Ma sõitsin 40 minutit, et osta ise jäätis, rääkida sõpradega, kellega ma nagu nii kogu aeg räägin ning that's it. Ei midagi enamat. Ehk siis.. point?

Üks tüdruk näiteks rääkis, et ta peab töötama 65 tundi nädalas (au-pairidel maksimum on 45) ja et ta töötab kõik nädalavahetused (au-pairidel peab olema 1 nädalavahetus kuus reede õhtust esmaspäeva hommikuni vaba + iga nädal poolteist päeva järjest vaba) ja kui mina siis ootasin, et meie tugiisik ütleb midagi säärast, et ta räägib hostvanematega ja tuletab neile reegleid meelde, siis ainus, mis ta kostis oli see, et Sa ikka ei tohiks ja et on hea jah, et Sa pere juurest varem ära lähed (tuginedes tüdruku eelmisele jutule, et ta läheb kuu aega varem ära kui tegelikult pikendas). No mul oli ausõna tunne, et mida kuradit? Oled Sa meie tugiisik või ei ole? Ausõna see ei ole mingi tugi, kui Sa ütled mulle, et ma ei tohiks seda teha, ma tean ise ka, et ei tohi, aga mis mul teha on, kui pere sellised graafikud teeb?

Ühesõnaga me lahkusime enne meetingu lõppu, sest mingit pointi ei olnud ja Barbara ütles ise ka, et ta ei hoia meid enam kinni. Ahjaa, meil oli üks uus tüdruk, Juana, Boliiviast, kes elab Elleniga samas linnas, AGA see tüdruk saabus eelmine kolmapäev ja tänaseks on rematchis. Barbara ütles, et sellepärast, et ta oleks sõites peaaegu auto puruks sõitnud, ta ise ütles Ellenile, et ta pere ütles, et kuna nad elavad nii väikses kohas, kus midagi ei ole ja ta ei saa autot kogu aeg kasutada, siis ta ei leia sõpru ning meie ise arvame, et tema puuduliku keeleoskuse pärast. Saime seda ise ka tunda.

Seisime jäätisekohviku ees, üritades leida, kas Kings Islandil on õhtul soodsam pilet, sest kuna meeting lõppes varem ja see oli ainult ühe kiirtee exiti kaugusel, tahtsime sinna minna, aga Juana oli Elleniga ja tal polnud passi. Küsisime talt, kas ta tahab tulla, ta ütles jah, et talle meeldivad rollercoasterid. Jõudsime kohale, ta ütles, et talle ei meeldi need ja ta tahab koju. SAYY WHAATT??? Ütlesime siis neile head aega ja ütlesin Ellenile, et ma vihkan teda juba, sest tänu tema jonnimisele ei saanud ju Ellen ka tulla. Muidu oleks Ellen ta koju viinud ja siis tulnud, aga ta ise ütles, et ta tahab ka tulla. OMG. Ja hiljem olime juba nii palju aega kaotanud, et Ellenil ei olnud mõtet tagasi enam tulla. Olgu mainitud, et pilet anti ära 20$'ga õhtul.

Igal juhul meie siis Lidiaga läksime ikkagi sinna, sõitsime "The Racer" peal, sest Lidia polnud seal enne käinud. Ma ütlesin veel süütult, et see on ju ainult rong. Ma olin ise ka ainult korra käinud ja täpselt ei mäletanud, päris julm oli. Haha. Edasi siis käisime Batman-Supermani mängimas ja siis Flight of Fearil, pärast mida me tahtsime veel ühele jõuda ja ilutulestikku sealt vaadata, aga viimane atraktsioon läks katki ja me istusime 10 minutit oma vagunis, kuskile liikumata. Isegi ilutulestikku ei näinud. Jamps.

Hiljem siis tipa-tapa parklasse ja koju ära. Mõnus õhtupoolik jälle veedetud. Panen nüüd siia lõppu hunniku pilte, mis avastasin, et ma pole oma telefonist arvutisse tõstnud üldse. Täitsa totu.

Jäätis, siuke muhe

Charlotte ja Zuri

Nii palav oli, et sõime mõlemad salatit, nii hea lihtsalt

Mu stiilikunnid

Tuli ära see 100 kraadi !

Ja tol päeval tõesti ei olnud muud teha, kui basseini ääres lebotada

Minu väike modell

Kaks ühele pildile saadud, uskumatu lugu

Bosside prillid

Cluster meeting jäätisekohvikus

Ellen

Tereza

VLOG: Küsimused

Uus küsimuste rodu teie ees.

Pärast videot on pildid Eviest-Graemest, mida küsiti, maja pildid lubasin ka panna, aga kahjuks ikkagi ei jõudnud pildistama ja nüüd juba kõik kodus, seega kodu pildid või kodu video vms tuleb ikkagi kunagi hiljem.

Head vaatamist !