Laupäeval olime kohe eos sellised lebotajad, läksime kodust välja alles ühe ajal, käisime kõigepealt uuesti Outletsis, mina ühtesid pluuse vahetamas (sest ma ei viitsinud neid proovida ja ei olnud õiged) ja ühte pusa tagasi viimas ning ema veel mõndasid asju ostmas. Mul oli kuidagi tüdimus peal, ei meeldinud ükski pood, ei meeldinud shoppamine, ükski asi. Kolm päeva jutti oli lihtsalt liiga palju.
Edasi läksime Burlingtoni, kus ostsime endale uue ilusa kohvri. Tõesti väga ilus ja mahukas ka. Seal käidud, siis läksime Forever21'te, kuhu minu ühed jalanõud jäid. Kahjuks neid ei olnud selles, või tegelikult olid, aga liiga suured või liiga väiksed. Mu tuju aga oli endiselt üleval, sest üks variant oli veel neid saada. Leidsime mingi Charming Charlie poe, kus müüdi ehteid, kotte, salle ja muud kraami värvide järgi. Rohelised, sinised, mustad, valged. Väga lahe. Soetasin endale ühe käekoti ja emps soetas endale väga fancy telefonikoti, käis ja eputas sellega terve õhtu.
Viimast õhtusööki läksime Steak and Shake'i sööma. Esiteks, kuna see mu lemmik, teiseks, kuna see oli seal samas ja kolmandaks, kuna seal on maailma parimad jäätisekokteilid. Meie teenindaja oli väga armas tüdruk ja pean tunnistama, et mina tellisin oma joogi valesti, mul oli näpp menüül mint-cookie shake'i peal, aga ütlesin cookie-shake ja ta tõigi tavalise. Ma siis vabandasin ja ütlesin, et ma ikkagi soovisin minti ja ta tõigi uue ning vabandas ka veel. Uskumatu. Isegi, kui mina olen sitapea, ta ikka vabandab. Lihtsalt armastan seda nende suhtumist ja armastust töösse, mida nad teevad.
Hotelli tagasi, algas missioon kohvrite pakkimine. Mina olin optimistlik ja muudkui rääkisin, et küll mahub, küll mahub. Kusjuures, mahtus ka. No üldse ei olnud probleeme, ei mahtuvusega, ei kaaluga. Käsipagas küll kaalus 12kg + käekott veel 5kg, kuna arvuti oli seal sees, aga no lebooo.. ABC Family kanal näitas Harry Potteri seitsmenda osa esimest osa ja siis teist osa ja siis näitas teist osa uuesti, et no kui keegi ei näinud veel. Väga naljakas.
Hommikul arvas emps, et äratuskella pole vaja, et küll ärkame. Ärkasime mu ehmatuse peale 8.38, hommikust sai süüa kuni kella 9ni. Ma vist nii padjanäoga pole kunagi söömas käinud, konkreetselt püsti-riidesse-sööma-tuppa tagasi. Toas panime veel viimased asjad kohvritesse ning hakkasime siis ära tulema, mõtlesime, et pigem olgu lennujaamas suurem varu, kui et passime hotellis tühja.
Mäletatavasti meie auto oli nii väike, et sinna midagi sisse ei mahtunud ning tulles oli meil 1 suur kohver, nüüd oli kaks. Ja me mahutasime ära. 2 suurt kohvrit + 2 käsipagasit + 2 käekotti. Ja minu sombreero. Selle tõin ikka vapralt koju ära.
Sõitsime umbes tunnikese, käisime veel ühes kaubanduskeskuses, lootuses mu jalanõusid leida, aga neid ei olnud. Ju ma siis ei pidanudki neid saama. Lohutuseks käisin frozen jogurit söömas ning siis läksimegi lennujaama. Leidsime autorendi imeilusti üles, ilma ühegi probleemita. Emal oli leping kaasas, et lisajuhti ei ole ja siis mina sõitsin sinna, haha. Selle katki läinud kojamehe susserdasime ka sinna külge, seega mingeid lisatasusid ei rakendunud. Hurraa!
Lennujaamas oli meil 3,5 tundi aega ja olime mingis tillukeses terminalis, kus polnud isegi eriti palju poode, kus aega surnuks lüüa. Kuna mul oli internetiühenduse saamiseks kasutaja juba olemas (sest Chicagost ei saa ju kunagi õigel ajal minema), sain vähemalt netis olla. Seoses selle Chicago lennujaamaga, ma olin empsile juba mitu päeva rääkinud, et olgu valmis, et me jõuame kolmapäeval koju, et ei ole võimalik, et kõik hästi läheb.
Meie lend pidi väljuma 16.25. Sellel kellaajal hakati meid alles sisse laskma. Läksime siis kenasti oma kohtadele, meie rida oli 62. Kokku oli ridasid 68 ja meie tagant olid kõik tühjad. Siuke lebovärk, palju ruumi pikutamiseks. Kui rahvas oli lennukisse lastud, ei juhtunud midagi. Pool tundi hiljem ka ei juhtunud. Siis ütles kapten, et meil on ukse damage (ma ei teagi, mis sõna see eesti keeles on, katki noh) ja nad üritavad hinnata, kui tõsine see on, kas me saame minna või võtab aega. Lõpuks tõusime õhku 18.10. Meie selle ja järgmise lennu vahel oli veidi üle kahe tunni, seega meil vaikselt hakkasid närvid läbi minema.
Reis iseenesest oli minu meelest kiire, aga üsna rappuv. Kuna oli üsna hiline kellaaeg (arvestades kellakeeramist), magasin mõnuga. Vahepeal sõin, siis vaatasin ära filmi "
We're the Millers," mis on üks mu lemmikuid sel aastal ning siis magasin edasi ja magasingi terve reisi kuni kohale jõudsime. Vahepeal ärkasin selle peale üles, et lennuk värises nii kõvasti, et mu padi kukkus maha ning ma mõtlesin juba, et kui palju inimesi mu matusele tuleks ja mis nad seal räägiks. Tõsiselt, nii hullult raputas. Vahepeal, kui lennukiirust vaatasin, näitas see 998km/h, tavaliselt üle 900 ei ole, seega piloodid tegid tõsist tööd, et varem jõuda.
 |
| Õhtusöök |
Jõudsime Amsterdami 8.10, pidime jõudma umbes kell 7. Järgmise lennu check-in aeg oli 8.45 ja see oli täiesti teises lennujaama otsas. Emps hakkas hullu tuhinaga jooksma, ma lihtsalt ei jaksanud. Kohver + käekott olid nii rasked, et käed olid nii valusad, et pisarad olid silmas, seega mul oli nii savi, nagu nii minuta see lennuk ei lähe kuskile. Tänu sellele, et meil kiire oli, ei pidanud turvakontrollis pikas järjekorras seisma, saime eelisjärjekorras, kuigi emps korjati seal jälle maha. Chicagos ei meeldinud neile meie ilusad küünlad või noh see geel seal sees, Amsterdamis ei meeldinud neile külmkapimagnet. Minu kinkepakki ka veidi kommenteeris, aga ma pilgutasin silmi ja ütlesin, et ma järgmine kord olen tublim.
Jooksuga siis sinna teise lennujaama otsa, jõudsime väravasse, kohe tuli buss, kohe viis lennukisse. Käsipagasi kohvrid korjati ära, aga see enam ei üllata, enam ei paki ka sinna mitte midagi sellist, millest kahju oleks. Lennuk oli täis korvpallureid, ma nii lootsin, et saan ühe nunnu musta poisi kõrvale istuda, aga vot ei saanud, haha. Nüüd tuli välja, et see on see meeskond, kes homme Rakverega mängib. Mine või Rakverre vaatama..
Igal juhul lend kestis kaks tundi ja kümme minutit ning mina suures osas põõnasin, ei osanud lihtsalt muud teha. Kui maandusime, tervitas meid esimese hooga üsna karge ilm. Kuigi temperatuur oli üsna sarnane USA omale, on ikka vahe sees. Lennujaamas ootasime siis oma kohvreid, muudkui tulid, rahvas muudkui sai ja sai ja pool lennukitäit ikka veel ootas ning lint pandi kinni ja kõik. Oota, mida? Ilma naljata, pool lennukitäit polnud oma kohvreid saanud. Ei tundunud loogiline. Meie ka muidugi ei saanud, ilmselgelt. Kuigi me veidi olime seda aimanud, sest arvestades, mis jooksuga meie lennukisse läksime, ei pruukinud kohvrid üldse jõuda.
Läksime siis pabereid täitma, et oma kohvreid saada, kogu see pool lennukit tuli kaasa, mees seal laua taga läks jumala närvi, et misasja, üks alus on laadimata või milles küsimus on? Aga vot küsimus oli ikka selline, et kõik kohvrid jäid Amsterdami. Vahva. See tekitas minus siukse jonni, et kui me koju jõudsime, kommenteeris mu väike vend, et see on imelik, et ma autosõidu jooksul ei öelnud ühtegi sõna. No ei olnud tuju üldse. Kurat te ei saa oma kohvritega hakkama, ma pole kolm viimast reisi mitte kuskile saanud ilma, et mu kohvrid kadunud poleks.
Lennujaamas vastas olid meil isa ja vend, kodus tervitasid kutsud ja kiisud. Sõin kohe taldrikutäie makarone ära, lõpuks normaalne toit, jess. Ja nii meie seiklus lõppeski. Ilma kohvrideta. Loodetavasti need tulevad ka järgi.
