Aeg tiksub lähemale

Olen nüüd jälle mõne aja kirjutamisest loobunud, aga hetkel ongi selline igav aeg, kus midagi erilist ei toimu ja väikesed muutused on ilmselt olulised vaid minu jaoks.

Sellegi poolest mõned uuendused on. Kümme päeva tagasi ehk siis kaheksandal mail sain DHL-kulleri käest allkirja vastu omale pakikese, mis oli täis hunnikus pabereid. Kuna mul tol päeval oli tervis natuke nõrk ja tahtsin pigem magada kui midagi lugeda, libistasin paberitest silmadega üle, süvenemata.

Muidugi leidsin paar aspekti, mis minu jaoks imelikud olid ja kuna Ketlinit (eesti agent) sel hetkel msnis ei olnud, lendasin kaela Liisile, kes natuke minu üle naeris ja kõik rahulikult ära seletas. Esiteks, oli viisapaberitel kirjas, et kehtib 08-06-2012 kuni 08-06-2013. Sattusin paanikasse, et kas ma pean siis USAst varem ära tulema, sest viisa saab otsa. Liis selgitas, et ameeriklased lihtsalt kirjutavad kõigepealt kuu, siis päeva.. On taignad.

Järgmiseks oli viisapaberil üldse nii palju infot, et minul esimese hooga juhe korralikult kokku jooksis. Taas kord oli Liis see, kes seletas asja lahti ning minul jälle kergem olla.

Kokkuvõtlikult on mul siis vaja teha fotod 5x5cm, mis ei ole Eesti passipildi formaadiga samad ja kahest fotopoest on mind juba ära saadetud, et nemad selles suuruses ei tee, seega pean nüüd veidikene asja uurima, kus seda teha saab. Kui pilt olemas, pean ära täitma mingi ankeedi USA saatkonna kodulehel, selle välja printima, pildi kaasa võtma (teine variant on pilt skännida otse avaldusele juurde, aga ma ei viitsi jamama hakata), aja broneerima ja siis kohale vantsima. Vastavalt euro-dollari kursile peab raha ka maksma, nii umbes 120 euro ringis. Okei, sellega on aega, hetkel ma ei jaksa lihtsalt tegeleda, lükkan suvesse, kiiret pole.

Tänase seisuga on minekuni jäänud täpselt 80 päeva. Ma ei teagi, on seda palju või vähe.. Jätkuvalt mõtlen igasugustel üritustel nii, et järgmine aasta ma nendel osaleda ei saa. Eile krooniti mu lemmik korvpallitiim Eesti meistriteks, peol arutasid kõik fännid omavahel, milline mängija jääb, milline lahkub ja minul oli sügavalt ükskõik, sest järgmine aasta mind selle tiimiga nagu nii ei ole. Aasta pärast võin siis uuesti koos teistega arutada, kes jääb, kes lahkub. Omamoodi kurb, loodan südamest, et Ameerika kossuässad suudavad mu igatsust natukenegi leevendada.

Samuti oli eelmise nädala pühapäeval emadepäev, ma ei tähistanud seda küll eriti suurelt, aga käisime näiteks Luige laadal ja see pani mind kohe mõtlema, et midagi nii väikest ja kodukootud ma ilmselt järgmise aasta jooksul ei näe. Pean lihtsalt ära mainima, et Liis näiteks küpsetas täna 220 lihapalli (rääkimata tonnide viisi kastmest, mida need pallikesed lisaks vajavad), sest üks tema hoolealustest lõpetas kooli ja tuleb pidu. Jah, ameeriklased end tagasi just ei hoia.

Lähiajal ootab mind ees kolimine, kavatsen kaasa võtta ainult need asjad, mis ma ka USAsse kaasa võtan, et ei jääks oma tuppa miski aastaks ajaks kopitama. Näis, kui hästi ma sellega hakkama saan.

Aa, üks asi, millest ma eriti vist ei ole rääkinud, on see, et peres on koer. Täpselt ei saanud aru, aga tundus natukene hundikoera moodi olevat, üsna suur ja nimeks Gabby. Mu venna lemmiktegelane "Meeleheitel Koduperenaistes" oli ka Gaby, nüüd ta seisab mul kogu aasta jooksul meeles. Heehee. Igal juhul on mul kohutavalt hea meel, et neil loom on, sest mul endal on kodus kaks koera ja kaks kassi ja ma kohe kindlasti ei elaks üle tervet aastat ilma loomadeta.

Üks, mille üle mul juba praegu heameel on, on see, et tänu programmile olen ma saanud endale supersõbranna, kellega meil on nalja nii palju, et mõnikord tunnen kõhulihastes valu ja kellega meil on sarnased nii emotsioonid kui ka sarkasm asjade suhtes. Liisi nime ilmselt hakkate siin blogis päris palju nägema.

Eelmises blogis mainisin New Yorki raamatut, mida hoolega lugesin, nüüdseks olen selle läbi saanud. Tuleb tunnistada, et tegemist on küll rohkem turistile mõeldud teosega, selles mõttes, et räägitud on shopingukeskustest-võimalustest, hotellidest, ekskursioonidest, mida ilmselt ise hakkan avastama kohapeal olles, sest tõenäosus, et mul mõne kaubanduskeskuse aadress meelde jääb, on nagu nii nulli lähedane. Ühte tean, viiendal avenüül on Macys kaubanduskeskus, pidi hea olema.

Sellega seoses jagan siin ühte artiklit, mis kirjutatud New Yorgi kohta, reisimuljed. http://www.estravel.ee/uudised/2012/05/joululoterii-voitja-auhinnareis-new-yorki/#utm_campaign=joululoterii-auhind&utm_medium=social&utm_source=facebook&utm_content=facebook-link
Päris hea artikkel, mulle meeldis, aitäh emale, kes mulle selle saatis.

Üks päev käisime koos Egertiga (mu noorem vend) Apollo raamatupoes uurimas, mis raamatuid-filme üldse Eesti kohta on, mis ma kaasa võiks võtta. Ütleme nii, et leidus päris huvitavat kraami, aga kuna minu meelest on pildid huvitavamad kui tekst, siis ilmselt ma lõpuks valingi mingi sellise raamatu, kus rohkelt pilte ja vähem teksti. Miks peakski ühte ameeriklast huvitama näiteks mingi Jäneda lossi ajalugu, kui ma isegi ei teadnud, et selline asi olemas on?

Perega pole ma pärast viimast korda suhelnud, kiired ajad on mõlemad olnud ja ega eriti vist midagi rääkida ei olekski. Küll kohtudes saab rääkida. Praeguseks siis lõpetan. :)

On jäänud vaid 92 päeva

Mulle on mitu sõpra teinud märkuse, et on mind bussis näinud, aga mina olen mingisse raamatusse väga süvenenud. Igal juhul on siis siin pilt raamatust, mis hetkel kogu mu tähelepanu hõivab. Tegemist on "Lonely Planet" kompanii kirjutatud raamat, mille mõte seisneb selles, et kõik kohad käiakse kolme inimese poolt läbi ja mitte ükski koht ei maksa neile mingi reklaami eest. Seega, kui koht on hea, nad ka kirjutavad nii ja kui koht on üdini halb, siis nad ka kirjutavad nii. Ääretult mõnus, aga kuna see on kohutavalt paks, siis selle lugemine võtab mul omajagu aega. Igal juhul on seal ära märgitud nii shopingu kohad, vaatamisväärsused kui ka tavalised erinevused USA ja Euroopa vahel ( a la pikkused, kaalud, ühikud, rahad jnejne ).

Täna vestlesime perekonnaga jälle Skype's. Pean kohe ära mainima, et üks ägedamaid leiutisi siin maailmas on Skype, tõsiselt. See oli meie teine pikem kõne, mis kokku lepitud ning kuigi ma terve päeva olin kuidagi ärevas olekus selle pärast, möödus tunni ajane kõne nii lihtsalt ja kergelt, ei kartnud üldse ja suhtlus oli hoopis teistsugusem kui eelmisel korral.

Alguses muidugi sai jälle nalja Giovanna tervituse üle, kui ta rõõmsalt hõikas "Good morning, Gerli!" See juba ajaski kogu suhtlusetõkke ümber, hakkasin kohe naerma ja ütlesin, et mul on ammu lõuna juba, kergelt õhtugi. Ta küsis ka uuesti kaastundlikult, kas ma nüüd olen lõpuks ometi endale ka ilusad ilmad saanud ja ma pidin aknast välja vaadates tõdema, et oh ei. Õues ladistas paduvihma.

Eelnevas sissekandes mainitud uuendused ehituse kohta olidki tõesed. Giovanna rääkis, et töömehed on hullud peast, muudkui ehitavad ja remondivad ja teevad igasugu uuendusi. Vastuseks mu vanemate hirmule seoses väikeste akendega, Giovanna ütles, et aknad vahetatakse remondi käigus ja need ehitatakse suureks. Värvi poolest pidi mu elamine jääma siiski heledaks, neil üldiselt on ka maja heledates toonides ja Giovanna meelest on see armas, tekitab rahulolu. Mingi hetk küsis ta, et kui pikk ma olen. Mind ajas väga muigama, sest point oli nende soovis teha alumine korrus kõrgemaks (viia põrand madalamale), aga ei saanud, kuna põhjavesi pidi juba vastu tulema ning ta muretses, kas ma mahun ära. Hetkel on basement'i kõrgus kaks ja pool meetrit. Hahahaha..

Mingi hetk lõpetas Stefano (perepoeg, kes saab juulis 3-aastaseks) söömise ja tuli ise minuga rääkima. Istus kohe ekraani ette, ajas Giovanna ära ja siis me rääkisime. Tuli välja, et tema lemmiksöök hommikuti on krõbinad, minul samuti, väga lahkelt lubas ta neid mulle ka anda, kui ma tulen. Lisaks rääkis ta mulle oma mänguasjadest, sellest, et talle meeldib pargis käia ja et ta ootab mind väga sinna. Temast oli küll pisut raske aru saada, aga ma väga püüdsin ja ta oli nii siiras ja armas, et see tahtis mul pisara silma võtta.

Kui Stefano etteaste oli läbi saanud, rääkisime Giovannaga veel, ta näitas mulle Luciat ja Filenat, kes on selle pere kaksikud, saavad oktoobris aastaseks, nad magasid põrandal. Noh, tegelikult selle lastemati peal, kus on need kõrinad jne, aga esimese hooga ma imestasin küll, miks nad seal on. Giovanna ütles, et mul on hea huumor.

Niisiis sain ma veel teada, et kui ma pere juurde jõuan, lähme me esimese asjana puhkusele. Mul ei jäänud selle koha nimi meelde, aga seal pidi olema väga ilus ja suur rand ning nad arvasid Josephiga, et meil võiks olla alguses aega omavahel tuttavaks saada ning et ma saaks harjuda suure-suure ameerikaga ja kõige uuega, ei peaks ma kohe alguses nii-öelda tööd alustama. Seda oli väga hea kuulda, eriti suur naeratus tuli ranna sõna peale.

Lisaks oli Giovanna uurinud mulle kõikide spordiklubide hinnad ja tingimused, mis neil ligidal on ning hoolimata minu esialgsest arusaamisest, et nende kodu ligidal on metroo, tuleb välja, et siiski pole ja igale poole kaugemale liikumiseks pean ma siiski kasutama autot. Kuna väga paljud inimesed on  minult küsinud, mis auto ma endale saan, küsisin seekord selle ka ära.

Autoks siis mingi taoline minivan, värvi unustasin küsimata. Igal juhul tegi Giovanna nalja, et ma saan sinna lausa kaheksa sõpra panna. Oujee, mitte, et mul seal ühtegi poleks.. Liisile lähen ilmselt sellega siis järgi. Hahaaha.

Lõpetuseks uuris Giovanna, et mis mul veel tänasel päeval plaanis on ja ütlesin, et hakkan süüa tegema. Ta kinnitas, et tal on hea meel seda kuulda, kuna talle meeldib ka süüa teha ja kui ta veel kuulis, et ma teen spagette bologonese kastmes (mis on itaalia toit ja Giovanna on itaaliast pärit), hakkas ta kohe uurima, kuidas ma seda teen. See oli tänase kõne ainus koht, kus mul mõistus kokku jooksis. Ta lubas, et saan neile seal kindlasti näidata, kuidas ma seda teen. Can't wait :)

Alla saja päeva jäänud

Tänase kuupäevaga on jäänud lahkumiseni 95 päeva. Enda sünnipäeval, 28.aprillil, oli jäänud täpselt 100 päeva, siis mõtlesin, et gümnaasiumides on saja-päeva-ball, kus tähistatakse seda, et kooli lõpuni on jäänud täpselt sada päeva. Nüüd on mul tunne, et minu praeguse elu lõpuni tiksuvad päevad aina vähenevad, sest USAs algab minu jaoks uus elu, mitte uus lehekülg raamatus, vaid uus raamat uue pealkirjaga.

Ammu pole siia kirjutanud. Põhjus selles, et olukord on stabiliseerunud. Täiesti. Agentuur Londonist saatis mulle aprilli keskel e-maili, et minu paberid on korda seatud ning need saadetakse DHLi kulleriga kümne päeva jooksul mulle. Tänaseks möödas sellest kõvasti üle kümne päeva ning küsisin abi ja nõu Ketlinilt (kes on agentuuri agent Eestis) ja tema arvas, et peaksin uue meili saatma, mida ma ka tegin. Tuli välja, et mingid minu paberid canceldati ja täna läks pakike uuesti posti. Natukene tuli ahastus peale, see paberimajandus noo...

Perega olen vahetanud veel mõned kirjad, mis pole enam olnud just eriti sisutihedad, sisaldades niisama infot Eestist ja Ameerikast, erinevaid koolivõimalusi ja treeningsaale, ilma ja muud säärast. Muidugi sain perelt ka mõnusa õnnesoovi, paari päevase hilinemisega. Reaktsioon oli vastav, kiri algas sõnadega: "Oh my goodness.." Iga kord, kui näen oma sissetulnud kirjades Giovanna nime, hüppab mu süda lakke, nii tore on neist midagi kuulda.

Viimane kord oli Giovanna kiri veelgi põnevam, sest ta teatas, et tal on mu elamiskoha kohta uudiseid ehk ma oletan, et remont on kas valmis saanud või valmis saamas ja nad tahavad nüüd rääkida ja näidata. Väga lahe. Skype vestluse panime seekord pühapäevasele päevale. Päris siiralt ei jõua ära oodatagi!

Liis (sama agentuuri kaudu hetkel neljandat kuud USAs) tellis Eestist kohvritäie šokolaadi, siis lubas New Yorki tulla, hihi!

Kuna mul uusi pilte ameerikast, perest ega elamisest hetkel ei ole, panen siia pildi mälestuseks oma sünnipäeva peost. Ja suur-suur aitäh mu sõbrale Ristole, kes sünnipäevapeol mulle nii palju ilusaid ja olulisi sõnu ütles. Tean, et tema sõnadel on jõud, kuna tema lahkus oma sõpradest, perest ja elust Eestis täpselt samamoodi nagu mina seda kolme kuu pärast teen.