Neljapäev

Ma olen täna ülemõistuse väsinud ja ma mõtlesin, et ma jään magama samal hetkel, kui pea vastu patja panin, aga ma siiski võtsin ennast kokku ja otsustasin sissekande ära teha.

Täna oli töömaratoni päev, nagu ma seda 13,5 tunnist päeva kutsun. Öö möödus VÄGA raskelt, tervislikel põhjustel ning hommikul kui äratuskell helises, palusin omaette "ärge sundige mind ärkama, palun.." Sain siis kuidagi voodist välja, ja alustasin natuke aega pärast ärkamist jälle tormijooksu vannitoa poole. Okei, detailidesse ei lasku.. Haahaa.

Seega olin siis hommikul parajalt väsinud, aga siiski päevaks valmis. Mis oli täna naljakas, oli 8.20 hommikul Evie, kes alustas joonistamisega. Paras aktivist. Ma ei suutnud veepudelit korkigi maha keerata veel nii vara. Alustasime siis kunstitunniga varakult ning möllasime ikka tükk-tükk aega, mul oli lõpuks täitsa jaks otsas juba sellest värvimisest.

Snack-time möödus edukalt, lõunasöök möödus edukalt, isegi päris edukalt sai lapsed magamagi pandud. Evie korraks tuli välja, ütlema, et ta pole väsinud, aga ma kinnitasin talle, et kui ta natukene ootab, siis Unemati tuleb ta juurde. Ta küsis, kes on Unemati. Oh well..

Sellega seoses tuli meelde, et siin on paar asja veel olnud, mille peale ma lihtsalt ei oskagi  muud teha kui õlgu kehitada. Ükspäev oli torm, välgutas ja mingid imelikud täpikesed olid taevas. Evie küsis, mis need on. Vastasin, et UFOd. Ta küsis, mis on UFO.  Mu üks väga tark sõber seletas küll väga kenasti selle ära. "Unknown flying objects. Things that fly, but you don't know what that is for sure. So it is unknown for you. And it is flying and it's an object. (-Tundmatu lendav objekt. Asi, mis lendab, aga Sa pole päris kindel, mis see on. Seega see on tundmatu Sinu jaoks. Ja see lendab ja see on objekt.) Teine asi, seletasin midagi, mis pidi toimuma homme. Evie küsis, mis on homme. Seletasin asjaliku näoga, et kui lähed täna magama ja ärkad üles, on hommik ja ongi homme. Sellele järgnes küsimus: "What mean today?" (-Mis tähendab täna?) Oh, yees..

Igal juhul jäi tüdruk siis ka kiiresti magama ning magasid mõlemad suhteliselt pikalt ja hästi. Pärast uinakut oli snack-time, millest Gram küll pisut ilma jäi, sest Brutus sõi tema snäkid ära, aga siis möödus edukalt. Umbes viie ajal siis panime riidesse kõik, läksime autosse ja sõitsime McDonald'sisse, kuna ma eelmine nädal lubasin, aga me ei käinud.

Seal möödus kõik ka imehästi, letis tundsin ennast kuidagi nii kindlalt, mitte mingit probleemi tellimisega. Ma tean, et ma viimasel ajal olen kuidagi palju keelest rääkima hakanud, aga mult on seda palju küsitud ning ma ise tunnen nüüd lõpuks, et ma ei mõtle oma lauseid enne läbi, kui ma neid ütlen. See on hea tunne.

Õhtusöök

Evie ja tema uus boyfriend

Äraminek osutus täna raskemaks kui eelmisel korral, sest Evie oli pähe võtnud, et tema küll ei taha ära minna. Veidi siis rääkisime temaga rahulikult, arutasime demokraatlikult läbi, kuidas mõlemale hea on ja nii saimegi tulema. Kodus siis väike piimaring, sest lapsed olid tõesti täiesti segi jooksnud ennast seal mänguväljakul, mõlemad olid läbimärjad (selgituseks, sest tavaliselt nad õhtuti enam piima ei joo, öiste pissimiste ära hoidmiseks). Ja siis vanniring.

Vannis tekkis meil veidikene kurb ja nukker vestlus Eviega, mis sai jätku allkorrusel, kui olin nad mõlemad pidžaamasse pannud ning tuleb tunnistada, et korraks võttis isegi silma märjaks. Korrutasin endale, et ta on kõigest laps, aga no nii kurvaks tegi. Kui Amee koju tuli, rääkisin temaga ka sel teemal, ta tundis end nii halvasti, aga lohutas hästi ja ütles, et küll muutub ja et ta ei oska seda käitumist seletada. Loodetavasti siis edaspidi ikka on teistmoodi. Hea oli vähemalt kuulda tema toetust ning rõõmsaid sõnu.

Ja siis saigi päev läbi ning nüüd ruttu magama, et homme veel vastu pidada. Ja siis ongi juba laupäev, mis SEEKORD tähendab ikka sitaks häid uudiseid.

Sain täna mõned pildid ka meie orientatsioonilt, panen need siia ka, sest need tüdrukud olid ikka tõesti head ja no ma nii nii igatsen neid. Kõiki.

Käisime shoppamas

Käisime shoppamas vol 2, Hanna on üliäge sel pildil lihtsalt

Ameeriklaste lemmikmärk ja 2 eestlast + 2 mehhiklast

Meie pundipilt

ja veel üks meie pundipilt, superneiud!

Uus nädal

Hehe, vabandust, pärast nädalavahetust jäi paljudele mulje, et ma nüüd olen kibestunud ja vihane ja ei kirjuta enam, ei taha enam Ameerikas olla jne. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, saan tüdrukutega läbi tänase päevani ning mingit pikka viha ei pea. Siin ei ole mõtet seda pidada, sest keegi nagu nii ei saa aru, miks.

Mõned puudu jäänud pildid pühapäevast:

Zuriga jälle miskit seletamas

Koogipidu

Vasakul tagant Nele (saksa) - Judith (saksa) - Zuri (panama)- mina, paremal tagant Kim (saksa) - Sophia (saksa) - Marta (Ukraina) - Karen (Kolumbia).

Minu esmaspäevane tööpäev algas õudusega, sest sain aru, et ma olen haige. Kurk oli valus, meeletu nohu, kummipea olek. Lihtsalt õudne. Õnneks olid rohud kaasa võetud kodust, seega pihustasin igast kraami igale poole. Tööpäev möödus rahulikult, Eviel oli kool hommikul ning koolipäevad mööduvad üldjuhul kiiremini. Hommikul avastasin, et väljas on seitse kraadi. Ebareaalselt külm tunne, panin lausa vesti juba selga, no ületas minu taluvuspiiri küll. Gramiga käisime kooli ajal veel pangas ning poest paari asja ostmas. Õhtul käisime jalgpalli mängimas ning niisama ilusat ilma nautimas (sest õhtuti tõuseb temperatuur ikkagi 20 peale). Minu tööpäev lõppes veidi enne viite ja jube kiiresti olin oma toas teki all, kuhu ma ka terveks õhtuks jäin.

Teisipäeval algas mu päev hiljem, tervis polnud tuhkagi muutunud ning emotsioon oli ka üsna nukker. Läksin alla, lapsed sõid lõunat ning nende magamamineku kellaaeg nihkus kella kahe peale. Siis magasid mõlemad ka hetkega. Lõpuks Gram ärkas alles viie ajal, Evie oli tunnike varem üleval ning meie päevaplaan oli üsna uimps. Väljas sadas vihma, ei saanud eriti õues olla, minul oli endiselt paha olla, Evie lohutas kogu aeg, ütles, et ma saan terveks ja ma peaks magama, meeletult armas.

Pärast õhtusööki oli meil vannipäev. Neil üldiselt on üle ühe päeva, aga kui mina õhtul lastega olen, siis võin seda teha hoolimata sellest, kas eelmine päev tehti või mitte. Nagu tavaliselt, lunis Evie minu vanni ning kuna mul pole selle vastu midagi, panime vee ja mänguasjad sinna. Päeval tutvustasin Eviele iPodi ning Hamster Songi, õhtul ta palus, et ma selle mängima paneks, et neil siis vannis lõbusam. See mängiski 30 minutit uuesti ja uuesti. Väga hull

vannitsill

Olin lapsed voodisse pannud, vaatasin ise Fullhouse'i (eestis oli "lastega kodus"), see jookseb õhtuti 3 osa järjest ja lõppeb täpselt samal ajal kui minu tööpäev. Mingi hetk tuli Amee koju, Evie muidugi jooksis kohe trepist alla ning kuna meil oli päeval temaga ka üks intsident, oli see mõnes mõttes hea, saime kolmekesi sel teemal arutada, mis on õige ja mis mitte. Vast rohkem ei juhtu.

Mina mõtlesin, et kuna mul on kolmapäeval ehk täna vaba päev, olen kaua üleval, et ikka hommikul kaua magada saaks, aga kahjuks surus tervis ikka nii peale, et veidi pärast keskööd ma juba uinusin.

Hommikul ärkasin telefoni helisemise peale. Ma tõsiselt kuri selle telefoni peale, teist hommikut järjest ajab see mu üles. Kell oli veidi üle kümne. Suhtlesime siis sõpradega, erinevates kohtades ning mingi hetk ka empsiga üle tüki aja ja tuli meelde, et täna paki saatmisest poolteist nädalat möödas. Hakkasin uurima, kas pakk tulnud, tuli välja, et pakk täitsa olemas, kuskil postkontoris..

Jaah, see postkontor oli 14 miili eemal, kuskil pärapõrgus, linnaosas, mis nägi kolm korda õudsam välja kui meie Lasnamägi kuskil taga. Maha jäetud majad, täis soditud, aknad puruks löödud, ei mingit usaldusväärsust. Amee oli eelnevalt mulle juba öelnud, et ma uksed kinni hoiaks, et tegemist ei ole väga meeldiva linnaosaga. Miks mu pakk seal oli, ei oska keegi öelda.

Järjekord oli üpris pikk, aga lugesin senikaua infot paki saatmise kohta eestisse ja aeg möödus üsna ruttu. Teenindaja oli väga viisakas ning pärast seda, kui ta oli näinud mu ümbrikut, kuhu peale oli Estonia kirjutatud, ütles ta, et ei saanud arugi, et ma kohalik pole. Heh, nii tore kompliment. Postkontorist sain siis kätte paki, mille emps mulle saatis, jee-jee. NIITORE!

päris pirakas

Pakist leidsin eestikeelsed ajakirjad, pildid, kommid, kingituse (mida pildil ei ole, seda näete hiljem) ning plätud ka. 

Õhtupooliku veetsin siis omas toas veel natuke inimestega suheldes ning kuna polnud ammu puuvilju ja värskeid asju söönud, otsustasin poodi minna. Ostsin erinevaid puuvilju, ananassi-maasika segu sõin juba ära, teine on vaarikas-maasikas-mustikas-blackberry (no ei taipa, mis pagana mari see on). Ja veidi ka salatit, seekord vähe väiksem pakk, kui viimane kord, vast ei pea nädal aega sööma. Kusjuures, eelmine reede ostsin Cheesecake Factoryst pasta omale, seda sõin seal, järgmine päev kodus ja veel esmaspäeva õhtul ka kodus.. Hästi normaalne.

Enne kojuminekut hüppasin veel ka Subwayst läbi, oli kohe selline tunne, et täna võiks selle võiku ära süüa. Ja, ma arvan, et üks kurjemaid asju, mida Sa enda vastu Ameerikas teha võid, on minna tühja kõhuga kodust välja "süüa otsima." Haahaa. Keegi küsis kunagi ka Subway letist pilti, seega ma siis täna tegin, et mismoodi seal siis need asjad on.

Tänase õhtu meelelahutus oli muidugi kahe tunnine X-factori saade, ma nii kaifin seda. Vahepeal oli mingi lause, millest ma üldse aru ei saanud ja siis peas oli kohe mõte - oot, kus subtiitrid on? Haha, mõnikord ikka ununeb see ära ning kui ei jaksa kuulata või aru saada, siis igatsen eesti keelt ikka väga.

Muidu kõik bueno, panen lõppu veel pildid, mis oma pika autosõidu ajal tegin, no nii igav oli sõita lihtsalt. Nagu kodus. Kõik on täiesti tavaline, vastik ajakulu. Haahaa!

Kiirtee, kiirtee minu ees...

Cincinnatis on ikka veidikene mägine ka. Parima mäe ajal ma muidugi ei leidnud telefoni piisavalt kiiresti üles, haha.

Päevalillepõld

Kirik

Ning pildisein sai ka täiendust. Nüüd on ikka veel mõne inimese pilt puudu, aga küll saab need ka kuidagi.

Mitte nii hea nädalavahetus

Reedeses blogis hõiskasin rõõmsalt, kuidas nädalavahetuseks on plaanid tehtud ja kõik on nii tore, nii tore.. Oeh jah. Mul on praegu selline madalseis lihtsalt, ma tahaks jalgu trampida ja karjuda ja ropendada. Ometi ma ei tee seda. Miks? Sest ma olin arvestanud sellega, et siin ei saa mitte kellegi peale kindel olla.

Olgu, minu laupäev. Reede öösel sai jälle üleval oldud, magama läksin alles kella viie aja hommikul ning seega magasin laupäeval poole üheni. Tahtsin panka minna, aga ei saanudki, sest pank pandi juba kell 1 kinni. Niisiis, sinna lähen homme uuele katsele. Igal juhul lebotasin siis lihtsalt kodus megakaua, voodis ja siis rääkisin inimestega juttu ja textisin Zuriga, et õhtuseid plaane arutada.

Esialgu oli meie plaan klubisse minna. See ununes ruttu, kuna teine tüdruk, Karen, pidi õhtul töötama. Siis pidime minema Kings Islandile, mis kujutab endast lõbustusparki. Suur ja äge. Avati kell 7 õhtul. Mingi hetk kutsus Zuri mind teiste tüdrukutega Friday'sse (söögikoht), ütlesin, et jätan selle vahele, kuna eelmisest õhtust oli alles toit alles ja ei viitsinud jälle sööma hakata. Zuri pidi teada andma, kui ta kodus on ja siis lähme. Sõnum tuli, et ta jõuab kohe koju. Järgmine sõnum oli, et ta läks oma hostemaga tülli ja ta ei taha kuskile tulla.

Kuna mina täiesti valmis olin välja minema, võtsin auto ja sõitsin lihtsalt oma lemmik piirkonda, käisin Meijeris shoppamas. Nüüd siis leidsin lühikesed püksid, kui suvi läbi sai. Kuna need aga maksid 4 dollarit ja olid nii šefid lihtsalt, ei saanud ma neid sinna ka jätta. Ja ühe pluusi ostsin ka, 3 dollarit oli väärt küll. Ostsin veel beebiporgandeid ning käisin ka tankimas, minu esimene tankimine USAs.

Oma väriseva käekesega täpselt lastud 20 dollarit ! YAY

Väljas läks kohutavalt pimedaks ja mul oli veits jonn peal, kuna mu plaanid tühistati ning siis läksin koju tagasi, kus enda lõbustuseks teisendasin arve ja arvutasin ja sain, et mu auto võtab keskmiselt 7,1 liitrit sajale kütust. See on hea. See meeldib mulle. Arvestades, et mul täna sai pere juures kolm nädalat täis ning alles esimene paagitäis kütust sai otsa, on päris hea, paagitäis on pisut üle 45 dollari.

Vestlesime õhtul veel Zuriga, et siis tänaseid plaane arutada, ütles, et lähme Kings Islandile. Jee, mina jälle nii rõõmus. Mingi hetk kirjutas, et kell 3 on cake-coffee tema juures teiste au-pairidega. Küsisin siis, et mis kell me siis Kings Islandile lähme, kui see 11-19 lahti on. Ütles, et oleme tunnikese tema juures ning siis lähme. Mina üritasin kellaaega veidi varasemaks nihutada, tema ütles, et annab hommikul teada.

Täna ärkasin umbes 12 ajal, kohe textisin Zurile, et mis seis siis on. Ütles, et ma võin tulla, millal valmis olen. Tegin oma toimingud ära, jõudsin lõpuks veidi enne kella kahte tema juurde ning seal oli ainult Karen veel. Käisime poes korraks, teised tüdrukud tulid pool kolm, kaks viimast pool neli. Hakkasin juba närvi minema, sest kuigi teistel on hooajakaardid ja neil suva, kas nad seal 3 tundi või 30 minutit, pidin mina selle eest 32 dollarit maksma ja poole tunni eest polnud mul plaaniski nii palju maksta. Jah, illusioon. Kell tiksus neli, viis, kuus.. Nagu aru saada on, ei läinud me mitte kuskile lõbustusparki.

Oehh jah. Keskendudes siis sellele, mida me tegime, siis meil oli koogi pärastlõuna, pakuti maasika-pudingukooki (ära kodus järgi proovi) ja šokolaadikooki. Kohtusin uute tüdrukutega, Marga Ukrainast, Sophie ja Judy Saksamaalt, veel kaks tüdrukut Saksamaalt, kelle nimed ei jäänudki meelde ja siis Karen Kolumbiast ja Zuri Panamast. Tüdrukud kõik toredad ja no õhtu oli ka enam-vähem tore, aga ma olin nii nii kuri.

Kuum šokolaad ja vahukommid

Vasakult kaks sakslast (üks vist oli Kim), Judy, Karen ja püsti on Sophie.

Vasakul on Marga ja paremal Zuri

Mingi hetk pakuti välja, et lähme Friday'sse. Ma olin nii kõhklev, sest ma olin reaalselt nii vihane, et ma tahtsin kedagi lüüa, ma tahtsin nutta, karjuda, et nad on jobud.. Kerisin peas kogu aeg Erle (vahetusõpilane USAs 2010/2011) blogi sissekannet, kus tal pidi ka olema parim nädalavahetus ja kõik plaanid lendasid lõpuks vastu taevast ja midagi ei toimunud ja ta oli pettunud ja vihane. Minul oli täna sama tunne.

Lõpuks otsustasin siiski minna, et äkki ikka jääb hea maik suhu sellest õhtust. Sõitsime sinna umbes 10 minutit, meile lükati lauad kokku ning kõik tellisid ja no superluksus teenindus seekord. Kõikidele toodi eraldi tšekid, pole aimugi, kuidas ta seda tegi, sest me kõik tellisime läbisegi minu meelest. Igal juhul oli minu esimene ehmatus see, et hinnad olid poole väiksemad kui New Yorgis. Näiteks too eine, mis seal võtsin, maksis mingi 19 dollarit, siin oli see 9 sentidega. Praad oli ka väiksem, kui aus olla, aga mitte kindlasti poole väiksem esiteks ja teiseks oli see ikkagi nii suur, et ma võtsin pool koju kaasa.

Õhtu läkski ikkagi lõpuks rõõmsamasse tooni, textisime mu perega, elasin oma viha välja ja nad lohutasid ning me rääkisime Ukraina tüdrukuga pikalt ja laialt meie eludest, sest no Ukrainat peame meie samamoodi Venemaaks nagu ülejäänud maailm peab Eestit. Ja siis me arutasime seal ja vahetasime isegi paar lauset omavahel vene keeles, sest teised tahtsid kuulda, kuidas see käib ja õpetasime neile roppe sõnu, ikka nahhui ja hui ja nii edasi. Haha, see oli päris naljakas. Toit oli hea, seltskond tegelikult ka ja kuigi ma olin ikkagi kurb selle plaanide ära rikkumise pärast, jäin päevaga rahule. Sain ka teada, et eile õhtul oli Zuri juures filmiõhtu, nice, no Sul oli ju nii paha tuju... fuck.

Sakslaste laua pool, naeratav on Sophie, tahtsin tema pildi ka siia panna

Niisiis, lõpuks saabusin kaheksa ajal koju ja Adam ja Amee olid väga lohutavad, sest nad ju teadsid, kui väga ma tahtsin Kings Islandile minna. Elasin ennast uuesti välja, et sorry, aga mina olen harjunud, et kui ma teen plaane, siis ma teen neid selleks, et ma tahan neid teha, mitte selleks, et siis vaadata, kas ma tahan neid teha. Arggghhhh... Ühesõnaga, ma imestasin ise ka, kui vabalt ja kui paljusid emotsioonisõnu kasutades suutsin ma oma täispuhutud tundega neile paisata. KOHUTAV LIHTSALT, niimoodi tehti ülekohut mulle. Adam lohutas, et me lähme perega sinna millalgi, Evie sünnipäeva ümber umbes. Tähendab, siis kui Ameel on vaba päev ehk mitte kunagi, haha.

Panen lõpetuseks veel mõned tavalised pildid Ohiost, mis täna tegin.

Amazing FRIDAY!

Ärkasin täna hommikul pool kümme. Oeh. Keerutasin ja keerutasin ennast voodis, no ei maganud äratuskellani, mis oli kella 11ks panud. Seega oli mul liiga palju vaba aega hommikul, tuuseldasin ringi, tegin spaad väikest viisi.

Kella 12ks läksin alla, algas minu tööpäev. Gram röökis meeleheitlikult, Evie vahtis mind kurja näoga ja karjus mu peale, kui talle lähemale julgesin minna. Ohkasin sügavalt ja võtsin söögi tegemise üle ning pakkusin lastele lõunat. Läks tuju vähe paremaks. Suht varsti panin Grami magama ka ning mingi hetk hiljem läks Evie samuti.

Ega söömine sega multikavaatamist

Pärast lõunat oli meil mitu tundi joonistamist, väike pildistamine ning veidi pärast viite tuli Adam ka koju ning minu tööpäev oligi läbi saanud. Ees ootab NÄDALAVAHETUS!!!

Evie kaadris

Gram kaadris

Sättisin siis ennast valmis, rääkisin veel Triinu, Egerti ja Sikuga juttu ning olles teada saanud, et minu kohtumispaik on minust 30 minuti kaugusel, hakkasin vaikselt ka minema. Eilses blogis mainisin, et mind lubati peale võtta, aga täna ma mõtlesin, et ma ikka tahaks ise sõita. Harjutada ju hea ning ega ju ei teadnud ka, kas teiste tüdrukutega klapin.

Beebi läks linna peale

Jõudsin kohale, leidsin õige restorani üles ja PÕMM - null parkimiskohta. Täiesti reaalselt. Parkla oli sama suur nagu meie Ülemiste keskuse parkla ja seal ei olnud mitte ühtegi parkimiskohta. Mitte pagana ühtegi. Jäin korraks seisma, saatsin "tundmatule-neiule" texti, et ma olen kohal, pean vist autoga sisse tulema ja otsisin edasi. Niisiis jõudsin kohtumisele 10 minutit hiljem.

Seest

Väljast

Nägin neidusid juba kaugel ja siis ikka musi-kalli, jessas.. hispaanlased. Kohe arvasin. Ega ma ei teadnud, kust nad pärit on. Haha. Igal juhul, tundmatu neiu siis oli Zuri (a ka Zuzu) ning veel tundmatum neiu oli Karen. Täitsa eesti nimi ju. Zuri siis pärit Panamast ja Karen Kolumbiast. Väga põnev!

Me kohtusime Cheesecake Factorys, mis on lihtsalt nii tuus koht, et me pidime laua saamiseks väga kaua ootama. Oligi aega tutvuda. Esimesest hetkest oli selge, et siin veel hakkab nalja saama. Kui Karen oli üpris vaikne ja tagasihoidlik, siis Zuzu lihtsalt maailma suurim jutustaja. Noh, nagu mina.

Zuri oma pastamöksiga

Kui me laua saime ja menüüd anti, mõtlesin, et selge, siia ma jään. Kuna mul oli kindel plaan, et ma ei telli enam Caesari salatit (no vähemalt septembri lõpuni), tuli mul midagi muud leida ja menüüs korralikult orienteeruda. Probleem polnud mitte selles, et mulle poleks miski maitsenud, ooo kuidas veel maitsesid, probleem oligi selles, et neid asju oli liiga palju.

Kaks lehekülge oli ainult kooke

Teenindajad - no super ju. Ameerikas on teenindajate level nii kõrgel, et selleni ei küündi vist eestis pea mitte ükski teenindaja. Ei taha kedagi solvata, aga minul on VÄGA häid kogemusi olnud ainult Mackis ja ka seal pole nii head kui siin. Igal juhul, teenindaja abiga sain siis veidi paremini orienteeruda (loe: arvestasin portsudega, mida sai poole kaupa võtta), jäin lõpuks pasta peale ning kartes igasugu rohelisi juurikaid seal sees, võtsin miski tomatipasta - kana - tomatid - misiganes pasta. Ja cheesecake'i. Juustukook? Ongi eesti keeles selline nimi või?

Mu pastamöks

Vahepeal rääkisime Zuri ja Kareniga juttu, no naera lolliks. Nagu tunneks inimesi terve elu, ei mingit probleemi suhtlemisel, nalja tegemisel, Zuriga meil sarnane huumor ka - selline terav, aga hea. Mu praad toodi lauda ja ohh.. Kui see oli pool, siis ma ei taha teada, mis oli terve. Maitses ülimalt hästi, aga nagu ameerikas ikka, on juba eos teada, et pool võtad koju kaasa ja kuna ruumi pidi koogi jaoks ka jätkuma, palusin ära pakkida.

Lauda toodi kook. Sidruni-vaarikakook. Suur. Liiga suur. Imelik, liiga imelik. Ma ei tea. Maitses küll hästi ja vahukoor ja vaarikamoos olid imehead ja kook oli ka tegelikult, aga ma ei tea. Lõpuni süüa ei jõudnudki ning erilist WOW efekti ka ei olnud, et tahaks uuesti süüa. Ma ei tea. Ühe korra peab veel proovima, äkki oli probleem selles, et kõht oli täis.

Sidruni-vaarika juustukook

Me istusime seal kaks tundi. See aeg kulus puhtalt söömisele. Siis palusime arve. Toodi lauda - 72 dollarit. Minu absoluutselt tasemel matemaatiku aju ütles, et see ei ole võimalik. Vaatasin üle, see ei olnudki meie arve. Toodi siis uus arve, 58 dollarit. Jee, juba parem. Ja kui ära läksime, oli möödas kaks ja pool tundi.

Minul oli siis juba hoog sees, mis tähendab, et lähme koju? Ei lähe ikka küll. Otsustasime Starbucksi minna, sest pärast Reelika juures elamist ma polnudki Starbucksis käinud. Zuri otsis oma telefonist, kus lähim on ja andis vastuseks null koma misiganes miili. Järelikult pidi kuskil seal samas olema. Otsisime veidi ning nägimegi. Zuri ütles, et oo sõidame autoga. Olgu mainitud, et see oli seal samas, üle suure tee. No 100m. Mitte rohkem. Tema vabandus oli see, et nii külm on.

Karen ja Zuri

Teel Starbucksi

Ohh jumal. Starbucksis üritasin ikka enda lemmikut saada, aga mida pole, seda pole ja nii pidin ära proovima selle teise refresheri, sest kohvi mina ometi jooma ei hakka ja üleüldse oli väljas soe, mis sooja jooki meil vaja on. Zuri ostis sooja joogi, sest väljas oli külm. Eksole. Väljas oli 22 kraadi, muideks. Starbucksis rääkisime pikalt ja laialt Eestist ja Panamast ja USAst ja väga tore oli. Harisin ennast. Mõtlesin, et ohoh, ma tean isegi Panama lippu ja pealinna ning asukohta.. Siinkohal tuleb kummardus mu vanaisale teha, kes mulle geograafia enne selgeks õpetas, kui ma ise arugi sain, kui kaugel need riigid minust on.

Uus katsetus - roheline oli tunduvalt parem

Zuri kurtis, et USAs on riided nii kallid. Jah, kujutate ette? Ma siis tõin talle oma lemmikvõrdluse Hilfigerist, et mis hinnad Eestis on, ta pidi pikali kukkuma. Ebareaalne. Ja Panamas on VEEL ODAVAM. Issand. Uskumatu.

Jutustasime siis veidikene üle kümne, lõpuks tõmbas veidi kõhedaks küll sees, temperatuuri tõttu, kuigi ma olin täna väga rõõmus ja sisendasin endale, et kamoon, Eestis ei saanudki selliseid temperatuure. Niisiis, nautisin sooja. Ja lõppude lõpuks sõitsin ma koju, mõnusalt tiirutasin ringi, sest no ei saa ma sellest GPSist aru, millises teeotsas ma maha pean pöörama ja nii sai veidi võssa pandud. Koju jõudsin kella 11ks, kõik magasid.

Cincinnati paistab tagant

Huh, seega oli siis väga fun õhtu ja neid tuleb kindlasti veel, väiksed plaanid sai juba nädalavahetusekski tehtud. Ja minu meelest supertore on ennast niimoodi harida, sest nt Madelenega meil sellistest asjadest ei olnudki rääkida, on ju Eesti ja Rootsi liialt sarnased, et mingit võistlust pidada.

Ja kodus leidsin voodi pealt pakikese endale, minu esimene tutvus ebayga, tänud Evelinile, kes lõpuks ikka kogu töö ära tegi, sest see minu väikse peakese jaoks liialt keeruliseks osutus. Nüüd on siis see kett ka olemas, mida nii kaua tahtsin.

Vaba päev + töömaraton

Kolmapäev on vaba päev! Ma armastan seda teadmist, ma armastan kolmapäevi, ma armastan oma elu. Oeh. Kuna minu eelmine sissekanne tõi kaasa meeletult palju kommentaare igal pool, mõned õigustatud, mõned tühja lahmitud, kirjutan edaspidi blogi natukene teistmoodi. Üritan siiski tööst kirjutada, muidu tekib olukord nagu ühel teisel au-pairil, kelle tutvusringkond arvab, et ta muud ei teegi, kui lööb lulli, haha. Tervitused Sulle :)

Olgu, kolmapäev ja vaba päev. Pidin hommikul ikkagi vara ärkama, sest koristajad tulid ja ma pidin nad oma tuppa laskma. Kuna meil konditsioneeri mittetöötamise tõttu öösiti aknad lahti olid, ärkasin hommikul hammaste plaginal. Väljas oli 8 kraadi. Päris reaalselt. Uskumatu. Läksin alla, kõik aknad olid lahti. Mul olid jalas pikad püksid ning seljas pusa, ma pugesin paksu teki sisse ja külmkapist võetud piim krõbinatel tundus liialt külm, et seda endale sisse süüa.

Alla pidin jääma õnneks lühikeseks ajaks, mu tuba tehti ruttu korda ning ma pugesin teki alla tagasi. Esialgu mõtlesin, et jään uuesti magama, aga no muidugi ma ei jäänud ja nii ma olin selles vegeteerivas seisundis, et olen väsinud ja midagi teha ei jõua, aga magama minna ka ei taha. Lõpuks ma siis vedelesingi pool päeva maha ning siis mõtlesin, et lähen käin jooksmas. Ilm oli päeva peale veidi soojemaks läinud, kuigi ma alguses plaanisin juba poodi pikka jooksupluusi ostma minna. Niisiis sain pikkade pükste ja lühikese pluusiga hakkama.

Ilm oli jooksmiseks nii sobilik kui veel oskaks tahta. Piisavalt jahe, et endal palav ei hakkaks, piisavalt soe, et kõrist külm läbi ei tõmbaks ning piisavalt pilvine, et päikese eest varju minna ei tahaks. Ühesõnaga, oli superhea tund tehes enda lemmikut asja ning kuigi väsimus oli peal, oli siiski hea tunne. Pärast jooksmist pesust läbi ja poodi. Kuna ma nüüd avastasin enda jaoks värske asja - salati - siis mul peavad kogu aeg komponendid olemas olema ja kuna täna oli pikk päev, käisin neid eile ostmas.

Sõitsin veidi ringiratast, otsisin üllatus-üllatus postkontorit (nüüd annan alla ja küsin Amee käest, kus postkontor on) ning siis käisin Meijeris, kus ma sain omale salatikastme, seekord mingi light variandi, väidetavalt vähem kaloreid ja muu jama, teatavasti ju Caesari salati kõige rammusam osa on kaste. Seega proovin siis selle ära. Saiakrutoonid ostsin ka, värsket kurki (kuigi kasu polnud, sest hapukoort no nietu), puuvilju, seekord maasikaid ja kiivisid ning oligi selle poega kõik.

Edasi sõitsin uude keskusesse - Krogerisse - kus interneti järgi oleks pidanud olema alkoholi müügil. Otsisin nimelt ühele tuttavale kindlat asja, aga tee mis tahad, ei leia siit pagana ameerikast alkoholi. Ehk siis, kui kohalikud teavad kindlaid alkoholipoodide nimesid, kus kanget alkoholi antakse, siis kisage! Poe aga tsekkisin ka üle, uus ikkagi, ostsin mõned asjad ka, nüüd veel vaja postkontor üles leida ja teele panna.

Kui poest välja tulin, oli muidugi täiesti pime. Siin läheb 5 minutiga kottpimedaks. Ebanormaalne. Sõitsin koju, lapsed magasid. Kell oli vaevalt üle kaheksa. Läksin oma tuppa, vaatasin ära X-factori uue osa. Mõni oli tõega hea laulja ja siis tahtsin küll kohe Vikipeediasse uurima minna, kas ta tema võidab saate. Eksole, jama lugu, kui hooaeg alles käib, haha. Eestlasele omaselt pole harjunud, et selliseid saateid otse vaadata saab.

Neljapäev ehk maratonipäev. 13,5 tundi tööd. Ärgates 7 kraadi sooja. Kui tänast päeva kuidagi iseloomustada, siis sõnaga ebanormaalne. Absoluutselt mitte miski meie päevas ei olnud täna normaalne. Ma ei tea, mis kell lapsed ärkasid, mina alustasin tööd kaheksast ning üllatavalt vähe oli meil multifilmide vaatamist, joonistasime, mängisime, möllasime kogu aeg. Isegi snäkiaeg läks meelest ära. Mingi hetk Evie kurtis, et tal kõht valutab. Oletasin, et ju ta tühjast kõhust on. Sõime siis natuke rammusamat toitu nii-öelda (sest lõunasöögini oli aega) ja järsku ütles Evie, et ta läheb nüüd magama. Kell 11! Ma olin kahtleval seisukohal, aga panin ta siis magama ja igaks juhuks Grami ka, et äkki siis on uni täna varem. Uskumatu ja magasidki.

Uneaeg on tavaliselt neil kell 13. Täna sel ajal Evie ärkas, Gram põõnas kella 3ni välja. Uskumatu. NELI TUNDI!?!?! Aga ta oli terve hommik viripill ka, nina täitsa nohune, ju oli haigusevimm sees. Lõpuks läksime teda üles ajama, tuli täitsa rõõmsas tujus poiss - juhei! Tegin siis lõuna- ja õhtusöögi koos, sest kõik kellaajad olid ju meil lootusetult paigast ära. Esialgu plaanisime ka McDonald'sisse mängima minna, aga sellise päeva peale ma loobusin.

Pärast söömist siis veel igasugused mängud ja möllud, õues mängisime veel jalgpalli, kusjuures Evie on selles uskumatult osav. Ilma mingi naljata, triblab nagu vana proff ning võttis minult palli ka päris mitmel korral ära, rääkimata sellest, kui kõvasti ja täpselt ta lööb. Ma ikka terve õhtu mõtlesin, et ei tea, kas peaks äkki vanematele rääkima, et plika on vähe vales trennis (hetkel käib ta tantsimas). Aga ma testin teda mingi päev veel, siis räägin, haha.

Jalgpallimäng venis meil pikale ning see väsitas korralikult ära nii Evie, Grami kui ka minu. Toas siis väike jook piim-vesi ning väike küpsis kah ja siis vanni. Evie ise teatas, et ta on nüüd must ja murune ja vann kuluks ära. Igati asjalik oli täna neiu. Kui minu kord on neid vannitada, nurub alati Evie minu vannituba. Muidu nad käivad suures vannitoas, mis on Adami ja Amee toas, minu vannituba on eraldi teisel pool korrust, seal on ka vann, aga see on väiksem ja minu meelest on suures vannitoas ikka parem, aga no keelatud vili on ikka magusam.

Vannist välja ei tahtnud kumbki tulla, nii lõbus ju, tegime väikse veesõja ka, terve vannituba oli märg, mina ka. Lõpuks siis pesu ka šampooniga ja Grami "olen-kassipoeg-ära-tee-mind-märjaks" iseloom korraks avaldus ka, aga ma juba osav, tegin nii kiirelt, et ta ei jõudnud eriti nutta. Lapsed välja, veel nalja, uskumatu kui lihtsatest asjadest neil nägu nalja täis on (näiteks kraanikausi ääre peal istumine, nii, et jalad saab kraanikaussi panna). Pidžaamad selga ja enne und multifilm - kell oli veidi üle seitsme. Tavaliselt enne seitset pole vanni juttugi.

Kell kaheksa proovisin esimest korda lauset, et äkki läheks magama? Ma ikka üritan demokraatiat majas hoida, kui ei taha minna, ei pea. Lapsed hüppasid püsti, võtsid käest kinni ja minek. Oota, mis asja? Nad on mul ausalt ka inglid, imearmsad lapsed, aga no sellist nalja pole enne näinud. Evie veel palus luba ema voodisse minna, Gram läks oma tuppa ning 20.25 tehtud ringkäik näitas, et mõlemad magasid õndsat und.

Täna järjekordne X-factori osa, mis oli ka päris põnev ning pärast seda veidi Glee'd, sest olin poole kümneni kenasti all, ootasin Amee ära, rääkisin talle meie kõike muud kui normaalsest päevast ning ta arvas, et ma mõjun lastele hästi, väsitan nad ära ning üldse, tema meelest oli meie päev üpris naljakas. Hehe. Pärast vestlust oma tuppa, veidi rääkisin veel Sikuga ning sain Otilt ka ühe kõne, aga seda ta ilmselt hommikul üldse ei mäleta. Haha!

Seega, kõik ikka lill, jee-jee!

PS! Täna helistas mulle üks tüdruk, küsis, kas sobib, kui ta mu homme peale võtab? Eee.. jaa, ikka sobib. Mis asja? Kuhu me lähme? Korralik juhe..

jah, õigesti arvasid need, kes ütlesid, et Gerli pidi selle ära koristama. Kusjuures, Evie isegi vabandas selle segaduse pärast, armas temast.

Evie pärast magamist ja Brutus magamise ajal

Unemati on külas

Sest väljas sadas vihma ja meil oli toas niii lõbus!

CHEEEESEE!!!

"Kuuled? Naeratad vä? Ei naerata vä?"

DOUBLE CHEESE!

Vaeseke jäi üksi õue

Faktid 123!

1) Ameeriklaste autokooli eksamil rea vahetamiseks ei kästa vaadata peeglisse, vaid üle õla.

2) Ristmikul vasakule pöörates pead lõpetama pöörde sisemises reas (meil ühes reas pööramisel pole vahet, millisesse ritta pöörad, aga vaat siin tänu sellele punasega-võib-paremale-pöörata reeglile siis teistsugune reegel).

3) Maksud, mis riietele otsa lähevad, ei ole igas osariigis samad, New Yorgis nt on mingi 14%, aga Ohios 6,5%.