LA, Hollywood, Beverly Hills, Santa Monica ehk 4.päev

Täna hommikul ärkasin mina kaheksa ajal, Allar oli kuuest üleval, seega success. Sättisime hullult aeglaselt, rääkisime juttu, pakkisime asju, nautisime vaadet ning jumal teab, mis kell, hakkasime sõitma ja üritasime esialgu üles leida iHopi. IHOP on hommikusöögi restoran (no põhimõtteliselt), seda me sinna püüdma läksime ka. Esimene iHop oli nii täis, et me loobusime ja otsisime järgmise, teises saime pärast lühikest ootamist ikkagi jaole. Ahjaa, hommikul panime oma autolipud ka külge, et lõpuks ometi Eestile reklaami tegema hakata. 

Hommikune vaade

Eesti lipp USA vahel

Hommikusöök, võtsime Allariga samad praed

Siinkohal algas ka meie terve päeva õnn rahade suhtes. Ei, tegelikult hommikul algas juba, ostsime oma hostile madratsi, mis maksis 26$, ta andis meile tagasi 30. Neli dollarit plussis eksole. IHOPis oli meie arve 26$, ma andsin 30, tagasi sain 14$. Mul veidi oli kahju ka, tahtsin teenindajale öelda, aga Allar ei lubanud, haha. No saime siis hommikusöögi 16ga. 

Edasi sõitsime Los Angelesse, tahtsime Hollywoodi minna, aga läksime GPSi Jüriga natuke tülli, ta ei saanud minust aru ega mina temast ja siis me veidi panime ringiratast kuskilt ja päris naljakas oli ühes olukorras, kui Jüri üritas mind ikka korduvalt ja korduvalt tagasi suunata kiirteele, aga ma ei läinud, siis ta lõpuks loobus ja ütles rahuliku häälega "Sõida otse." Haha, no ma tänan, semu. 

Hollywoodi me igal juhul lõpuks jõudsime, esialgu küll läksime valele poole, aga keerasime siis ringi ja alustasime oma teekonda Walk of Fame'il. Autole parkimiskoha leidsime üsna ruttu ning seda otsides sõitis meist mööda üks auto, kus noormees hõikas "Eesti, eesti!" Täitsa eesti keeles. Küsisin, et kust ta teab seda (sõitsime samal ajal, mõlemal aknad lahti) ja ta näitas tätoveeringut ja ütles, et ta on Armeeniast pärit. Väga äge. See tänav, kus me olime, oli siis täis neid tähekesi kuulsustele, kuidas iganes nad neid saavad. Neid oli ikka mustmiljon seal (googeldasin, ligi 2500 tükki). 

Suveniiri poodides oli igasugu asju nende tähtede omanikega seotult, nt Elvise auto

Tähtedest tegin päris palju pilte, aga lisan siia need kaks, mis mulle kõige rohkem südamesse läksid: Michael Jacksoni ja Robin Williamsi tähed.

Kui olime tänava läbi kõndinud, suveniirid ära ostnud, hakkasime otsima Hollywoodi märki. Mitte, et seda oleks raske leida või midagi, aga sinna pääseda oli küll omaette tsirkus. Poole mäe peal tippu tulid sildid, et tee on kinni ja sinna vapsee ei saa. Mina mõtlesin siis alla anda, aga vot see Allar on nii kange, et temal oli vaja ikka tippu ronida. Väljas oli 33 kraadi, täiesti helesinine taevas, pea täisnurga alt mäest üles ronimine. Täiesti sego vend. Aga noh, mis mul üle jäi, kui kaasa kõmpida. Vahepeal isegi jooksin, vinge nagu ma olin, pärast oli kops nii koos, et kuku pikali, 5 minutit ei tulnud ühtegi piuksu mu suust. Kui olime päris hulga maad ära kõndinud, jõudsime järeldusele, et ega lõpuni küll nii ei saa, sureme ära tee peal ning tegime kohustuslikud turistipildid ning vantsisime alla tagasi. 

Kuna ma selle matka peale hakkasin otsi andma, otsustasime järgnevalt randa minna. Valisime Santa Monica ranna, sest ma tahtsin ikka näha, kus see Jane siis elas ning lisaks saime läbi sõita ka Bevery Hillsist, mis oli jälle üks kohake listis. Ranna juures oli hullumaja liiklus, kuskile ei lastud pöörata ning ummikud olid MEGAD, seega me tegime ruttu plaanid ringi ja sõitsime ummikust eemale ja lootsime, et leiame parkimiskoha mujalt. Nagu alati - meil vedas ka siin, leidsime kohe endale selle parkimisposti ning saime üsna ranna ligidale.  

Rand ise oli WOOW. Nii ilus. Meeletult rahvast, aga samas rannaala oli nii suur, et see üldse ei seganud. Pered istusid koos, katuste all (noh need, mis terrassi peale ka käivad) ja sõid-jõid-ujusid-möllasid. Meie käisime ka vees, esialgu tundus hullult külm, aga tegelikult oli ülimõnus ja hullud lained olid ka, väsitasid mõne minutiga ära. Pärast ujumist jalutasime Pier 33 peal ja all veel ringi ning siis tagasi autosse. Väsimus hakkas kergelt võimust võtma.

Rannaäär

Kostüüm on mega, ma tean :D

Panoraam rannast

Rannast edasi me esialgu sõitsime sihitult, aga leidsime siis kogemata Burlingtoni, mis oli mul must-go listis, kuna ma tahtsin uut kohvrit osta. Astusin sisse ja edasi ei jõudnudki, see on NIIIIII PAHA pood, sealt tahaks lihtsalt kõike osta. Sain endale igast nänni ja uue kohvri ka muidugi ja käisin lasteosakonnas uudishimulikult ringi, sest no lapsi on palju tekkinud mu ringkonda. Kakerdasime Allariga reaalselt mitu tundi seal poes. Ahjaa, Allari emale otsisime tosse ja tal sama jalanumber, mis mul, seega ma pidin leidma tossud, mis oleks minu jalas head. Ja ma leidsin niiiiii head, et mul lausa kahju, et ma neid endale ei ostnud. Värv oli vale, muidu oleks ostnud ka, mul ikka missioon neoonkollased endale saada.  

Pärast shopingut läksime oma "koju" tagasi, meiega liitusid kolm uut couchsurferit, aga me ei saanud päris täpselt aru, kust nad pärit olid. Inglismaalt ja Saksamaalt vist. Kaks tüdrukut ja üks poiss. Päris toredad. Arutasime, et mis teeme ja otsustasime Mehhiko restorani sööma minna. Kahjuks õige ja hea oli kinni ning varuvariandis ei olnud eriti asju, mida ma sööks, seega ma sõin Caesari salatit. Ma tean, et sitaks ebaoriginaalne, aga vähemalt ma sain süüa. Õhtusöök ise oli naljakas, saime rääkida ja tegime huumorit koos. Koht ise oli väga nõme, laud oli mingit jama täis, ma koristasin ning teenindus aeglane ja jamps. Ameerikas, jepppp... Lõpuks pidime leti äärde maksma ka minema, siin tuli meie kolmas õnnestunud raha asi täna. Nimelt oli Fredi õlu minu arvele pandud, temal ei olnud, Allari arvel oli 2 õlut. Me läksime Allariga koos, ma ütlesin, et mul polnud õlut, võeti see maha, Allarilt võeti ka üks õlu maha (kes teab miks) ning Fred ei maksnud üldse õlle eest. Seega lõpuks hoidsime ligi 10$ jälle kokku. 

Kui kõhud täis, käisime veel korraks poes ning siis koju tagasi, kus oli mingi HULL politseireid, mingi 4 autot, täpselt ei saanud aru, miks, aga kellegi majja vist tungiti sisse. Täna siis viimane öö Fredi juures ja Los Angeleses, homme hommikul võtame suuna Las Vegase poole. Hurraa!

Universal Pictures ehk 3.päev

Kolmas päev algas eriti vara. Kuna eelmisel päeval sai üsna varakult magama mindud ja keha ei tahtnud kuidagi aru saada, millal uneaeg on, olime Allariga mõlemad kella neljast juba üleval. Esialgu oli tuju ka kuidagi paha, meie host ei jätnud õhtul meile kummalegi eriti head muljet ja esimese hooga mõtlesimegi, et paneme jooksu. Kui LA hotellide hindasid nägime, enam ei tahtnud (ja etteruttavalt ütlen, et nüüd kõik palju parem ka). 

Vaate üle nagu kurta ei saa

Teised meie „korteris“ ärkasid alles pärast meid, mina, Allar ja Fred läksime Universal Pictures’isse. Kell oli mingi pool kümme, kui me kohale jõudsime. Ära tulime kell seitse, lihtsalt ütlen. Sõit sinna kestis üle tunni, päris pikk maa oli. Parkimise eest pidime 16$ maksma, no on masendav eksju. Midagi teha ka ei saa, sest ühtegi teist kohta parkimiseks ei ole. Läksime sisse, kohe tuli tuju peale, eriti positiivne koht mu meelest.

Esimese asjana käisime Shrek’i teemalisel etendusel, mis oli lihtsalt ülilahe. 4D film, vahepeal kui Eesel aevastas, lendas meile vett näkku ja kui ämblikud kõndisid, kõndisid need meie jalgade peal ka. Huh, päris creepy värk. Edasi me läksime keskväljakule, kus oli see veeatraktsioon, et pead läbi jooksma ja kuivaks jääma. Alguses mõtlesin, et davai, mina ei saa märjaks, lõpuks andsin täiega alla ja lihtsalt jooksin läbi ja olin muidugi läbimärg ka.

Edasi mul veidi on järjekord segamini, aga me käisime näiteks loomade show’l. Koerad, kassid, linnud, siga, merisead, hull kompanjon ja iiiiiii kui lahedad lihtsalt. Käisime Simpsonite majas, see oli Universali üks ägedamaid asju. Pandi vagunisse istuma ja siis jumal teab mitu D’d see asi oli, igal juhul sõitsin nagu Ameerika mägedel. Süda läks ka pahaks. Ilma naljata. Tulime välja, otsustasime sööma minna, võinoh, et võtame hotdogid ja möllame edasi. Ma võtsin kaks ampsu hotdogi ja oli selge, et siit täna head nahka ei saa. No nii halb oli olla. Ahjaa, söögijärjekorras kohtusime Madelene ja tema sõpradega ka. 

Veel käisime me Õudustemajas, mis oli tõesti nii õudne, et ma kogu aeg kiljusin, röökisin südamest kohe ja mida rohkem ma röökisin, seda rohkem nad mind ehmatasid. No väga ulme. Rippusin lõpuks täiesti Allaril kaelas, nii õudne oli. Veel käisime Minionide sõidus, mis oli ka päris lahe, aga mitte MEGAlahe. Õnneks oli see alguses ja siis tundus veel päris änksa. Vaatasime ära WaterShow, mis mulle kõige meeldejäävam oli, see oli lihtsalt üliäge, kui palju efekte suudeti teha nii lihtsa asjaga nagu vesi. Käisime ka Studio Tour’il, kus siis näidati filmide tegemisi ja näitlejate elukohti võtete ajal, aga mul oli sel hetkel  nii paha olla, et ainus, millest ma mõelda suutsin, oli voodi. 

Allar sai õnneks kohe aru, et mul paha on ja nii ostsime vett, jõin, kallasin peale, jõin veel. Väljas oli nii kuum ja megapalju inimesi ja hullud atraktsioonid, et mu mõistus lihtsalt andis alla. Õnneks mida aeg edasi, seda parem hakkas. Sõime ära ühed jäätised ning seisime kaks tundi (!!!) Transformerite järjekorras, sest üks youtube’i guru ütles, et see on kõige ägedam atraktsioon Universalis. See oli tõeliselt tüütu, see ootamine, kogu aeg uued koridorid, uued uksed, veel pikemad koridorid, muud kui seisa ja oota. Iseenesest oli minu meelest asi väärt ka, Allar ütles, et Simpsonid olid paremad. Mõlemad ülihead, mu meelest. Viimases sõiduks valisime Jurassic Park’i, kus hoiatati küll, et kõik saavad märjaks, aga ma mõtlesin, et ah hui, teevad tünga nagu nii. No ei teinud.. me tilkusime kõik nagu dušši alt oleks tulnud. Õnneks oli see meie viimane atraktsioon ja pärast seda läksime nagu nii koju ära.

Studio Tour - metroojaam

Kaks tundi järjekorras

Ma olin nii väsinud, et ma jäin autos kohe magama. Fredi autoga käisime, tema sõitis. Sõitsime Santa Monicasse, et sealt veel kaks tüdrukut peale võtta, kes ka Fredi juurde tulid. Saksamaalt pärit, üks neist lõpetas just oma au-pairi aasta ja teine tema sõbranna. Väga lõbus reis oli koju tagasi, sai juttu rääkida ja naerda.

Kodus võtsime GPSi ja sõitsime siis Allariga Targetisse, Allar sõitis seekord. Kuna meie tee aga kiirteele viis ja ta konkreetselt ära ehmatas, siis ta loobus ja tagasi sõitsin mina. Poest oli meil palju asju vaja, aga me olime nii väsinud, et ei viitsinud midagi osta ning tagasiteel lippasime TacoBellist läbi, ostsime omale burritod. Ma polnud ju päeva jooksul midagi rohkem söönud kui kaks ampsu hotdogi ja jäätise ning lisaks veel terve päeva ringi ka tõmmelnud.

Jõudsime „koju“ tagasi veidi pärast 11’t, teised (kaks tüdurkut Saksamaalt ja kaks tüdrukut ei tea kust) sõid pizzat ja veetsid aega koos, me olime antisotsiaalsed, no üldse ei jaksanud. Paar sõna ütlesime sekka ja tegime voodid ära, et tudule minna. Fingers crossed,et homne hommik ilusam (ja hilisem) oleks.

PS! Kell üks tulid veel kaks tüdrukut siia, meid on ühes toas praegu 8 tükki, haha, HURRRAAA.