Juba jah

Täna on viimane juulikuu päev. Algab august, algab uus nädal ja läinud ma olengi.

Minu õnneks ja igasuguste lennuhirmude peletamiseks, sain kätte ka oma lennuajad-vahemaandumise ja muu vajaliku info. Olles eelnevalt lugenud-uurinud võimalusi, kuidas Tallinnast New Yorki saab, hoidsin pöidlad pihus, et läbi Helsingi lendaksin. Jeei, nii läkski!

Niisiis, esmaspäeval väljub 12.35 lend Tallinnast Helsingisse. 13.10 olen kohal ning 14.10 stardin New Yorki poole. Veidi rändamist ajas tagasi ning kohaliku aja järgi 15.50 olen kohal. Eestis on siis kell 22.50. Tuleb mõnus päev!

Kuna nüüd ongi käima läinud minu viimane nädal Eestis, on aega imevähe ja asju, mida teha, megapalju. Veel viimased kohtumised sõpradega, kingituste üleandmised, mälestuste jagamised ning muidugi minu lahkumispidu, mida ma väga ootan.

Vaikselt hakkan nüüd tundma seda reaalsust, et ma lähengi. Veel siiani oli see minu jaoks üpris tühi tunne ja ega aru miskit ei saanud, aga nüüd, kui mu unenägudesse on ilmunud kohvri pakkimised, lennujaama minemised ja lendamised, hakkab reaalsustaju tulema. See õige tunne ilmselt tuleb endiselt alles siis, kui istun üksinda lennujaamas ja kedagi pole minuga kaasas, kuid praegu sellest väikesest värinast piisab. Vähemalt ma sätin oma elu nii, et iga päev asetan kohvrisse ühe uue asja.

Sellega seoses, mu kohvris on nüüd VIIS PAARI kindaid! Käpikuid. Ma olen fänn. Mu hostema arvas, et see on mul väga armas hobi ja tema meelest on päris okei viie paari kinnastega tulla. Saaks veel aru, et lähen Gröönimaale..

Lohutuseks mu emale, kes juba vaikselt üritas märku anda, et mul on neid seal kohvris liiga palju, otsustasin kaasa võtta ühe paari. No äärmisel juhul kaks, kui üks paar märjaks saab. Tuleb tunnistada, et terve aasta varu kohvrisse pakkida on tunduvalt raskem, kui ma arvasin. Samal ajal üritan järgida Liisi lauset, kes ütles, et palju asju pole mõtet kaasa võtta, kuna seal on kõik odav ja kõike on palju, tagasi peab ju ka tulema...

Kingitustega olen enam-vähem ühele poole saanud, mul on Lotte multikas tüdrukutele, Jussi mingi värvimise-lugemise raamat Stefanole, Vana Tallinn vanematele ning kilud ja maiustused on ostmata. Ema küpsetab värske leiva ka kaasa. Muidugi pean ma veel viima kingitusi Liisile, kommi ja maiustusi ning leiva. Ema juba tegi märkuse, et kohvrikaalu ma küll ei mahu. Tasa, tasa - mul on kõik kontrolli all!

6 viimast päeva Eestis!

Lipumaania

Pa-pah-pa-pah. Uskumatu tempo peal ikka päevadel, lups-lups kõik muudkui möödas.

Kell kukkus ja mul on jäänud minekuni 12 päeva. (Kui päevi lugema hakkasin, oli neid 114). Rääkisime mu hostemaga minu saabumisest, et nad tulevad mulle hotelli järgi, me käime koduteel kuskil söömas ja sõidame koju ning ilmselt see kõik võtab aega 2,5-3 tundi. Kõlab hästi. Mõnes mõttes ma ootan meeletult seda hetke, mil neid näen, mõnes mõttes ma jälle mõtlen hirmuga sellele ajale, kui mu kõrval pole ühtegi lähedast.

Viimased päevad olen tegelenud mitme asjaga - esiteks, oma lahkumispeo organiseerimisega. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, otsustasin selle siiski jätta vaiksemaks istumiseks sõpradega, kes on koorekiht mu elus. Ja kuupäev ning asukoht jääb samuti see-tõttu saladuseks, et sinna kontvõõraid sisse ei vajuks. Sellega seoses tegime Egertiga (mu noorem vend, kes polegi enam nii noor) Tallinnale päris hea tiiru peale, et Ameerika lippu leida ning sellega seoses tuli mul leida kostüüm oma peoks, sest teemaks on Ameerika. Nüüd on pöidlad ristis, et see õigeks ajaks minuni jõuaks.

Lisaks, tegelesin ma oma videoga, mille tegin sõpradele, perele, sugulastele mälestuseks. Täna sai see lõpuks viimase lihvi ja on nüüd valmis. Ei jõua ära oodata, millal teistele ette saan kanda, enda silma tõmbab märjaks küll.

Asjade pakkimine ei õnnestu endiselt, ei tule seda soont sisse, et tavai, nüüd panen kokku. Jope, jooksutossud, kindad on olemas. Saan vist hakkama.

Tähtsaim - lipp - on kaasas !

Tuba upub lippudesse :D

Veidi veel

Täna suutsin lõpuks oma suurest infoküllastusest leida üles andmed hotelli kohta, kus esialgu kolm ööd peatun.

Tegemist on siis Stamfordi linnas, Connecticuti osariigis asuva hotelliga "Sheraton Stamford Hotel." Ma arvan, et pärast pilte pole sõnu enam vaja..

Ma ütleks, et paradiis. Nii ilus ja bassein ja jõusaal. Ujumisriided pakkisin juba käsipagasisse ära, sinna tuleb kindlasti minna.

Täna siis, 16 päeva enne minekut, alustasin oma toa koristamist üritades seda viia staatusesse, kuhu see aastaks jääb. Ehk kõik asjad on hunnikutes: ameerikasse, koju, ära kuskile. Läheb edukalt. Lõppu veel humoorikas pilt mu superkiisust, kes arvas, et tema võiks ka kaasa tulla (ja mainimata ei saa jätta seda ühte riideeset, mis kohvris juba olemas on).

Uus sõber

Mõtlesin, et katsetan siis lühikeste postituste tegemise ka ära.

Eile võttis minuga ühendust neiu tšehhist, kellest mu pere mulle rääkis, kes läheb ka au-pairiks Staten Islandile ja elab mu pere ligidal. Meie pered juba tutvusid omavahel. Igal juhul siis tutvusime veidi ja rääkisime juttu ja ma küsisin, kas ta on Eestis käinud, ütles, et ei ole. Mõtles, et paneb mulle vastu ära ja küsis, kas ma Tšehhis olen käinud. Jouu, ma olen seal miljon korda käinud. Sai ära. Hahaa, okei, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Tegemist siis 19-aastase (misiganes-ta-päris-nimi-oli) Mischaga. Lõpetas just keskkooli. Arutasime lapsehoidjate palkasid siin ja seal. Tuleb tunnistada, et enam ma ei imesta, miks seal nii odav shopata oli. Nad saavadki pea poole vähem palka kui meie. Ja tema jaoks on USAs taskurahaks antav raha ulmeline summa. Mitte, et mina kurdaks selle üle, aga tema jaoks on see peaaegu miljonite teenimine. Uskumatu, ja meie kodumaad on ometigi nii lähedal ja samas nii kaugel..

Aeg, kuhu kaod?

Täna hommikul ärkasin reipamalt kui tavaliselt ja mõtlesin - appi, ainult kolm nädalat veel! Külmavärinad käivad üle keha, kui selle peale mõtlen.

Nädalavahetusel oli meil perega väike reis Lätti, nii-öelda meie viimane perereis enne minu lahkumist. Kuna käisime autoga ja sõidu peale kulus nii minnes kui ka tulles umbes 4,5 tundi, oli see piisavalt pikk aeg igasugustele asjadele mõtlemiseks. Ma olengi selline sõitudel mõtleja, muusika on kõrvas ja mõte liigub.

Mõtlesin ma siis sellele, kellega mul oleks veel vaja enne minekut kokku saada ja suhelda, mida mul oleks vaja veel teha ning mis ma kaasa pean võtma ja mis veel ostmata on. Uskumatu, kui paljud asjad ma ära olen unustanud. Kui nendeta eestist lahkun, siis ilmselt pean poole tee peal tagasi tulema.

Tänaseks hommikuks oli mu postkasti potsatanud ka õige mitu kirja Sean Baldwinilt, kes on minu tugiisik USAs ja kes korraldab cluster meetinguid. Need kujutavad endast siis ühes kohas elavate tüdrukute kokkutulekuid koos tugiisikuga, räägitakse muredest-rõõmudest ja tehakse igasugu vahvaid asju. Meetingud toimuvad enam-vähem kord kuus, minu grupis toimub neid nüüd järgemööda lausa 3 tükki.

Minu jaoks oli meeletult põnev lõpuks teada saada, kas olen ainus Eesti tüdruk kompotis või ei ole. Tuleb välja, et olen. Ja isegi oma kandist ainuke. Eelmisel nädalal lahkus New Yorkist Läti neiu, muidu oleks ühe kandi omasid vähemalt kaks olnud. Igal juhul on minu grupis siis neiud Slovakkiast, Brasiiliast, Poolast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Portugalist, Tšehhist, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Hispaaniast. Üks neiu saabus eelmisel nädalal, järgmisena saabun mina ja sellest järgmisel nädalal veel kaks tüdrukut. Niisiis, päris kontvõõrana ma teiste sekka ei satu.

Kohtumine ongi grupil sellel kolmapäeval, et tervitada uut tüdrukut, uus kohtumine on augusti alguses, minu tervitamiseks. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna jõuan, sest see peaks esiteks olema vahetult pärast mu saabumist ja teiseks on see kuskil kaugemal, ma ju ei oska sinna minnagi. Oh rõõmu! Igal juhul on siis veel augusti lõpus kolmas kohtumine kahe uue tüdruku tervituseks ja see toimub Staten Islandil, sinna ma siis ilmselt jõuan. Tundub põnev.

Jah, põnevust tuleb nüüd kohe kuhjaga. Kas ainult mulle tundub või aeg liigubki kiiremini kui muidu?

Lennujaamad

Vahelduseks igavuse peletamiseks võrdlen ma igasugu asju. Näiteks võrdlesin täna New Yorki ja Tallinna lennujaamasid.

Tallinna lennujaam teenindas 2011.aastal 1 913 172 reisjat.
New Yorki lennujaam (J.F.Kennedy nimeline) 47 683 529 reisijat.

Tallinna lennujaamas saab passikontrollist lennuväravani (ka kõige kaugemani) kõndida, New Yorkis läheb selleks vaja metrood. Suht lahe mu meelest.

Lisan ka võrdlevad pildid.

Tallinna lennujaam

New Yorki lennujaam

Detailidesse laskumine

Pärast seda, kui hakkasime mu hostemaga rääkima detailidest, olen ka ise juurde otsinud ja Liisilt abi saanud ning et mu ahastus mulle ikka meelde jääks, panen kirja ka.

Esiteks, keskendudes kõige olulisemale, mida tohib üle USA piiri viia ja mida mitte. Terve tänase hommikupooliku olen läbi tuulanud mööda foorumeid, eesti keelseid ja inglise keelseid, sest hoolimata reeglitest inimesed ju ikka rikuvad neid ja nüüd ongi pigem hasart selles, kes mida üle on saanud viia. Juurviljad-puuviljad võib kohe ära unustada, kaks kanada turisti olid ühe õuna pärast 300USD (u 244 eurot) trahvi saanud. Ma trahvi maksta ei taha, võtku siis endale kui tahavad.

Minu ideesse perele kingiks viia mahuvad Kalevi kommid-šokolaadid, ema küpsetatud leib, kilu, Vana Tallinn. Vist peaks enam-vähem kõik tollist läbi minema. Kala on küll keelatud, aga mu ema arvas, et mõeldud on ikkagi värsket kala kilekoti sees, mis kohe pahaks läheb, et konserv ei tohiks arvesse minna. Lisaks tuleb mul kaasa võtta paar asja Liisile, näiteks tema vanaema küpsetatud leib ja aroomisool, aga ka oleks ta tahtnud kohupiima, mis on foorumite järgi täiesti NO NO NO kaup. Ma nüüd ei teagi, kas ma julgen või ei julge. Ilmselt ei julge.

Teiseks, mida USAs ei ole ja mis on seal kallis? Järjest on Liis mulle kultuurišokki teinud, kuidas seal ei ole kohupiima ega kohukesi (mind tundvad inimesed teavad, et see on minu nõrkus), nüüd sain teada, et manna (et teha mannaputru) on 300g 3 dollarit (u 2,5 eurot) ning maasikad maksavad palju ja pole magusad. Jah, ma söön järgmised kolm nädalat oma aastase maasikaisu täis. Ilmselt saan mingi lööbe ka selle tagajärjel.

Alustasin maasikaisu täis söömisega juba nädalavahetusel

Kolmandaks, Giovanna (mu hostema) uuris minu toiduharjumuste kohta ja eelkõige hommikusöögi kohta (tundub, et see on igas riigis oluline). Hommikusöögiga on lihtne, olen harjunud krõbinaid juba mitu aastat sööma, mõnikord ka mõned võileivad ning nädalavahetusel saab mõnikord putru ka. Muu söögiga on muidugi keerulisem. Vajasin selle kirjeldamiseks ikka sõnaraamatu abi, sest miks ma peakski teadma toiduainete, mida ma ei söö, nimetusi inglise keeles. Naljatlesin veel, et ma pean viis A4 täis kirjutama asju, mida ma ei söö. Õnneks, tuginedes Liisi väidetele, ameeriklased eriti mingeid rohelisi ja värskeid asju ei söö, seega ei teki probleemi ka minu (pehme)herne, maisi, paprika, ubade ja sibula vihkamisest.

Kuna ma nüüd unenägudes näen ainult Eestist lahkumist, USAsse jõudmist, isegi USAs blogimist, kasutan ka kogu vaba aja igasuguste usa asjadega seotult. Näiteks leidsin ma kahe väliseestlase blogid, kes New Yorgis elavad, mõlemal on väga olulisel kohal pildid. Luban, et mina hakkan ka palju pilte üles panema, pildi maniakk nagu ma olen. Üks nendest väliseestlastest kirjutas nii ilusti, et meie peame oma vanavanemate nooruspõlvest teada saamiseks urgitsema arhiivides jne, meie lastelastel on aga lihtne meie blogid läbi lugeda. Üsna kuldsed sõnad.

Blogi aadressid lisasin ka oma paremasse teiste ameeriklaste tulpa, aga mainin need ka siin ära:
1) http://karinkaup.blogspot.com
2) http://reeedenewyork.blogspot.com

Niisiis, 27 päeva minekuni.

Ma sain kirja!

Tegelikult pole see küll tänane uudis, pisut vanem, aga sellegi poolest vajab märkimist. Mõni aeg tagasi küsis mu hostema minu aadressi, ütles, et ta õde tahab midagi saata. Ei olnud eriline üllatus, mis ümbrikus on, aga sellegi poolest - mu elu esimene kiri USAst.

Ümbriku järgi pandi posti 29.juuni, minuni jõudis 2.juuli. Päris hea, mõnikord ei liigu isegi eesti-siseselt kirjad nii kiiresti. Kui nägin paksu ümbriku postkastis, kilkasin nagu väike laps - jajaja, ma sain kirja, ma sain kirja. Väga põnev oli seda avada, lõikasin ettevaatlikult ääre maha, et jumala eest midagi katki ei läheks. Ümbriku peal olin veidi nime muutnud, Gerlist oli sujuvalt Gurli saanud, aga pole hullu, kellegi väike näpukas. Igal juhul pilt mu kirjast siia ka.

Tegemist siis, nagu teadjamad peaks juba aimama, Giovanna õe Antonia pulmakutsega. Awesome!

Ümbrik, ümbriku peal kirjeldus kohast, kus pulm toimub, all väike ümbrik-paber on vastu saatmiseks ja oma osalemise kinnitamiseks ja paremal suurem paber on siis kutse ise. 

Mõtlesin tükk aega, et panen siia pildid ka kingitustest, mis mul perele olemas on, aga ei hakka panema. Tänapäeval on internet nii väike, et mu pere silmad võivad seda enne nägema sattuda kui vaja on. Niisiis, kingituste pilt tuleb hiljem järgi.

Täna, kellaajaliselt (kirjutan seda pool kaks öösel), on jäänud mu reisini ainult 29 päeva. Võin ju sillas olla ja elevusest kilgata, kuid väike pabin hakkab minusse vaikselt sisse tulema. Ei saa ikka aru, et see minu elu on, endiselt tundub, et olen mingis seebikas või unenäos, mille kulgu ma ise ei kontrolli. Huh, õudukas, see päevade vähenemine nullini läheb metsikus tempos ja enne kui arugi saan, istungi ilmselt juba lennukis ja olen teel New Yorki poole. 

Minu pesa

Täna sain lõpuks Giovannalt pildid oma tubadest, aga kuna need pildid on üpris tillukesed, minu suure suure mangumise peale läks ja tegi ta need kärmelt iPhone'iga ja seal ilmselt väiksem formaat seatud.

Igal juhul on näha, milline on ruumivärv, siuke väga armas soe toon minu meelest, igati like sellele ja vannituba on ka väga ilus, uuena on need ruumid üldse kaunid. Parempoolsel ülemisel pildil on miski mööbliese, aga mis asi see on, ma aru ei saanud, jään vastuse võlgu. Ja voodi on puudu ja diivan on puudu ja pildil pole kirjutuslauda ega kappi.

Igatahes selline ta siis on ja täpsemad pildid saate siis, kui ma ise kohale jõuan. Aknad siiski jäid tillukesed, aga see-eest pandi mitmeid lampe lisaks, et ikka valge oleks ja kui päikesest puudust tunnen, saan ju üles minna ja õues käia jne, pigem on heameel, et ei pea iial hommikul päikse pärast ärkama vms, leiame ikka positiivsust ka!

Vahepeal sain kätte ka oma passi koos sisse pandud ekstraägeda viisaga ning hoolimata kaklustest postkontori ja kulleriga, on see siiski nüüd minu käes kindlalt. Hea tunne.

Rõõm on näha, et ma pole ainus, kes päevi loeb, Giovanna ja Stefano loevad samuti. Ja rõõm teatada, et jäänud on veel pisut üle kuu aja - 35 päeva! Varsti ongi see juba käes, üha lähemale jõuab.

Sünnipäeva õnnitlus

Happy birthday to Stefano!

Ja nagu aru saada on, on täna sünnipäev minu hostlapsel, Stefanol, kes sai kolmeseks.

Edastasin õnnesoovid ka meiliteel, lisasin kaardi ja puha, Stefano küsis vastu, kas Mikil on ka täna sünnipäev. Ääretult armas. Poisil oli ka vahva sünnipäev, lausa kaks pidu ja ärevusest ärkas juba natuke pärast kuute hommikul. Kõlab nagu mina.