Aasta viimased küsimused-vastused

1) Kui palju Su kool maksab?

Küsimuses pole täpsustatud, kas USAs või Eestis, seega vastan mõlemale. USAs maksab esimene kursus 200$, teine kursus 145$ ja kolmas kursus 200$. Eestis maksab 900€ semester. Neid hindasid võrrelda ei saa, sest siin ei ole semester, siin on üks klass.

2) Mis on kõige suurem "lollus" ameeriklaste ja ameerikaga? Mis võtab kõige rohkem ahhetama?

Minu jaoks kõige nii-öelda naljakam on liiklusmärgid. Neil on vähe reaalseid pilte, meil on enamik märgid pildid. Neil on enamik tekstid. Nagu mu ema siin olles koges, on vahel tekst nii pikk, et enne jõuad mööda sõita kui läbi lugeda, selle asemel, et mingi rahvusvaheline pilt välja mõelda, millest kõik aru saaks.

3) Mis on kõige parem asi seoses ameeriklaste ja ameerikaga? 

Esiteks positiivsus. Seda näeb enda ümber iga päev - poes, restoranis, tänaval. Kõik inimesed on rõõmsad, küsitakse kuidas läheb, jäädakse juttu rääkima, kommenteeritakse teise inimese välimust, tehakse komplimente.
Teiseks suurus. Tuleb tunnistada, et olen hakanud nautima näiteks gallonilist (u 3,8 liitrit) piima, mida ei pea iga natukese aja tagant uut võtma või juustupakki, kus on 25 viilu sees või hoopis alkoholipurki, mis on üle 700ml.

4) Kas oled teinud midagi pöörast Ameerikas, mida Eestis ei ole teinud?

Ma ei tea, kas neid asju saab pööraseks nimetada, pigem teinud siin asju, mida Eestis ei teinud. Neist üks on näiteks võhivõõraga rääkima hakkamine või telefoninumbri küsimine. Eestis ma niimoodi ei teinud, ei julgenud, siin sai tehtud, ilmselt oli üks pagana hea telefoninumber. Hehe.

5) Kas Sa oled tänasel päeval õnnelik?

Kusjuures, hetkest, mil see küsimus mulle saadeti, on täna juba neljas päev. Iga hommik vaatasin seda küsimust uuesti ja oleksin vastanud erinevalt. Igal juhul olen küll õnnelik. Minu elust ei oleks mitte midagi puudu, kui mul oleks mõni kodustest siin. See on hetkel ainus, mis on puudu. Seega, ma ei saa öelda, et ma olen kurb.

6) Mis oli peapõhjus, miks USAsse läksid?

"Stuck in the moment in Estonia" ehk kokku jooksnud elu Eestis ja uute kogemuste soov.

7) Kas neegritesse suhtutakse halvemini? Kuidas üldse rassismiga on, kas paistab silma või pigem mitte?

Olen täheldanud siin seda, et mustanahalised inimesed ise kasutavad lauset "Olen rohkem valge kui must," ehk nahavärv ei loe küll mitte midagi. Tean, et eestlased on rassistlikud ja nii suhtutakse ka mustanahalistesse halvasti, aga siin olen näinud, et ei ole nad midagi teistsugused kui valged ja mustadel on valged sõbrad, valgetel on mustad sõbrad, ameerikas on kõik sõbrad.

8) Oled mitu korda öelnud, et tüüpilised lollakad ameeriklased. Mida peab Sinu meelest siis inimene teadma, et ta ei paistaks loll?

See on hea küsimus. Minu jaoks ei ole olulised mingid pisidetailid jumal teab mille kohta, minu jaoks on oluline silmaring. See, et inimene teaks, mis toimub väljaspool tema kodulinna ja kodumaad. Ma ei pea silmas seda, et ta peaks teadma 200 riigi pealinnu või presidente, see on muidugi boonus, aga see pole see, mida ma ootan. Pigem on meeldiv vestelda näiteks inimesega filmidest, muusikast, usust, kultuurist, meeldib, kui inimesel on oma arvamus. Oma arvamus paratamatult tekib aga teadmistest, mida omandame, millega vastavalt siis nõustume või mitte.

Ma pean siinkohal oma sõnu sööma selles mõttes, et ameeriklased ei ole mingid NII lollid nagu mõnele on mulje jäänud, on tõeliselt tarku ameeriklasi ning loomulikult kinnitab erand reeglit, lihtsalt see on mingi tüüplause, mis mulle ammusest ajast külge on jäänud.

9) Kas ameeriklastel päriselt ka ei ole talverehve?

Neil on lamellrehvid, aga naastrehve ei ole jah, nende kasutamine on seadusega keelatud, hoiavad oma teid tervetena.

10) Kas sa vahepeal koju ei tule kasvõi korraks?

Ei tule.

11) Kes on see noormees, kes usasse tuleb, kauaks ja miks või kuidas ta tuleb?

Kaks noormeest tulevad, mõlemad Work&Travel in USA programmiga. Üks neist on mu nõbu, kellega ma pea aasta aega koos elasin ja teine neist on mu sõber korvpallitiimi fänniklubist. Täpselt ajavahemikku ei tea, ilmselt mai-august.

12) Milline näeb Sinu tööpäev välja? Kuna olen aru saanud, et sul erinevalt kas hommiku või õhtupoolik, siis kirjelda näiteks neljapäeva, kui sa terve päeva pead lastega olema.

Lapsed ärkavad umbes seitsme ajal. Kui on pime hommik, siis ka kaheksa ajal. Siin on hommikusöök ja multikad umbes kella üheksani. Siis tegeleme mingi asjaga, näiteks joonistame-värvime või mängime mingit mängu või näiteks laulame-tantsime. Kella kümne ajal on snäkk, pärast seda on tavaliselt õuering (olenevalt ilmast).

Evie koolipäevadel (esmaspäev, kolmapäev, reede) on hommik selle võrra teistmoodi, et siis läheb pliks kell üheksa kooli ja meie Graemega lebotame kodus ning kella 11 ajal korjame Evie jälle peale.

Keskpäeva paiku või ka varem on lõuna, pärast lõunat on multikate aeg, et lapsed maha rahuneks ja magamiseks valmis oleks. Kella ühest umbes siis magama ja Evie magab tavaliselt kaks tundi (aga erand kinnitab reeglit), Graeme magab kaua magab, tavaliselt neljast hiljemalt ajan ta üles.

Pärast magamist on snäkk ja mingi tegevus jälle või kui on ilus ilm, oleme õues või lähme kuskile. Viie ajal on õhtusöök, pärast seda läheb tavaliselt leboks ära päev. Lollitamiseaeg nagu mulle meeldib kutsuda, jookseme mööda maja, teeme tsirkust, lennutan lapsi ja nii edasi. Kuskil kuue-seitsme vahel on siis vanniaeg, pärast seda pidžaamad selga ning kaheksast on Graeme uneaeg, üheksast liitub Evie. Olenevalt meeleoludest, võivad need ajad ka edasi ja tagasi nihkuda.

See pole mingi prototüüp, et iga päev ongi täpselt nii, aga see on selline kondikava, mis on abiks. Üldiselt ma vaatan laste tujude järgi, mida teha saab ning mida mitte. Ja need neljapäevased pikad päevad me üritame alati kuskile välja minna õhtul, et aeg lõbusamalt mööduks.

13) Kas ameerikas sõitmine valmistas alguses raskusi ka? Kartsid vms.

Mäletan esimest korda, kui me Adamiga sõitma läksime, ma alguses värisesin nagu haavaleht, aga mõtlesin siis, et hei tsikk, see on üks asi, mida pagana hästi oskad ju. Ja edasi läkski lihtsalt ning hirmu kui sellist ei olnudki. Alguses muidugi oli raske näiteks orienteeruda või kuskile võõrasse kohta sõita, need teed siin pole naljaasi, aga nüüd on väga kodune.

14) Kas selle mehega, kellega Stamfordis väljas käisid, suhtled ikka veel?

Iga päevaselt ei suhtle, aeg-ajalt saadame sõnumeid ja jõuludel rääkisime veidi pikemalt.

15) Mulle tundub, et eurooplased on üldiselt maailmast rohkem teadlikud (riigid, pealinnad, nende suuremad vaatamisväärused jne) kui ameeriklased. Mida sina arvad? 

Ma parandaks, eurooplased ei ole, eestlased on küll. Päris paljud sakslased isegi ei tea, kus asub Eesti, rääkimata sellest, mis riigid on nende riigiga maismaaga ühendatud. Ameeriklaste jaoks on ilmselt paras katsumus osariikegi selgeks saada, see ju sama, mis meie peaks tervet Euroopat teadma. Mina tean, aga ma näiteks olen väga kindel, et kõik eestlased ka ei tea. Ehk siis jälle selline üldistamine. Muidugi need, kes reisivad ja kultuurist huvitatud on, uurivad ise ja teavadki rohkem, aga arvan, et selliseid teadjaid ja mitte teadjaid on igas riigis.

16) Kas saan kunagi Assaku hoovis musta korvpalluriga 1-1 teha või üldse ei saa?

Haha, ühel ilusal päeval kindlasti. Või siis äkki meie ameerika kodus tulevikus?
PS! Küsimuse küsis mu väike vend, seega teised ei peagi küsimusest või vastusest aru saama, haha.

17) Mis laule praegu nt ameerika klubides lastakse? Või raadiotest?

USAs on kohutavalt palju muusikat. Seinast seina. Mina olen pop-muusikale truu jäänud ja praegusel hetkel kõige populaarsemad minu meelest on Gangnam Style, Rihanna-Diamonds, Britney&will.i.am-Scream and shout, Justin Bieber-Beauty and a beat ning Taylor Swift-We are never ever getting back together. Need on sellised, mida mitmeid ja mitmeid kordi mängitakse.

18) Kirjutasid, et igatsed Eestist odavaid kinopileteid, aga minu meelest sa seal käid kogu aeg kinos. Kas siis ei huvita piletihind seal?

Eile mõtlesin kinos, tahtsin pisara ka valada, kui järjekordse 10$ vastu taevast lennutasin, aga tuleb tunnistada, et iga hea asi nõuab ohvreid. Näen ju siin filme just siis kui nad välja tulevad ning saalid on väga väga mugavad, sellist mugavust Eestis veel näinud ei ole (järgmine kord üritan meeles hoida ja pilti teha) ning meelelahutus on USAs kallis, see on paramatu.

19) Kui saaksid tagasi minna sellesse päeva, kui otsustasid USAsse minna, kas teeksid sama otsuse?

Kui teaksin, mida siin võidan, siis jah. Kui täiesti nullist uuesti otsustaksin ja veidi järele mõtleksin, võib-olla ei teeks. Ma tegin selle otsuse nii kiiresti, sest teadsin, et kui järele mõtlema hakkan, hakkan kahtlema.

20) Kui oleksid saanud 6.augustil ringi mõelda, kas oleksid lennukist maha jäänud?

Sel hetkel, kui emaga hüvasti jätsime, jah. See on mu elu üks raskemaid momente, mäletan, kuidas terve hommiku olime hakkama saanud, nalja teinud ja koos aega veetnud ja hetkel, mil väravate vahelt läbi pidin minema, nutsime mõlemad. Sekundiga. Ja kuidas turvanaine mulle veel ütles lohutavalt: "Sa ju tuled tagasi" ja ma talle kurjalt öelda tahtsin, et tal pole aimugi, kui kaua ei tule...

Aga noh, kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks ja mul on hea meel, et ma terve progressi tänase päevani nii tublisti olen vastu pidanud ja üle elanud. Pagana kift tüdruk olen, vot nii arvangi. Haha.

Kiire ülevaade pühapäevast

Minu "magan-lõuani-üldse-ei-koti" lõppes kella kümne ajal hommikul. Aru ma ei saa, kui miski veel rohkem sassi saaks siin ameerikas minna, siis on see minu uni. Vahet pole, kas magan 3 tundi, 6 tundi või 12 tundi, tunne on sama. Lootusetu.

Hommikupooliku veetsin siis kodus, rääkisin Egerti, Killu ja Alvariga juttu ning lebotasin lihtsalt voodis. Lõuna ajal käisin lastega veidi mängimas, Graeme sai endale suure poisi voodi täna lõpuks, väga lahe. Sai vist kenasti magatud seal.

Kuna Zuri eile terve õhtu moosis, et läheksime ikka Burlingtoni täna, andsin järgi ja seadsin siis õhtul sammud autosse, korjasin ta peale ja käisime seal. Olen rahul, minu jaoks oli ka edukas käik. Teel sinna hakkas Zuri mulle jaurama, kuidas ilmselt ikka ei saa uut aastat koos vastu võtta ja kohale jõudes sain Karenilt sõnumi, et ta vist peab ka töötama hoopis aastavahetusel, et tema ka ei saa tulla.

Ma olin nii tige, et ma isegi ei üritanud seda tagasi hoida. Alguses olid meil Zuriga mitmed plaanid, aga siis istusin autos ja kui ta küsis, mis teen, vastasin, et mõtlen, kui väga ma teda vihkan, kui ta ei tule. Kas sellest lausest või tõesti sellest, et ma nii löödud olin, sain lõpuks Zurilt jah vastuse kätte ja nüüd pilet talle ka olemas. Huh, läks napilt.

Kui mu tuju siis rõõmsamaks läks, käisime McDonaldsis, Zuri tahtis süüa, mina juua ning pärast käisime Zuri juures kodus, kus meil oli juuksurisalong, ma näen nii armas välja nüüd, haha. Oleks see tema teha olnud, oleks ta ilmselt mu üleni blondiks ka veel võõbanud. Tal on see plaan tükk aega kusjuures olnud, alates sellest, kui ta nägi mu blondi peaga pilti.

Pärast siis sõitsin koju, tegin paar toimingut veel siin ja nüüd on siis mul jäänud veel üks hommikupoolik kuni lõunani magada ning lõunal saab juba eestlastega koos uut aastat vastu võtta. Nagu Killu ütles, lihtsalt uskumatu, et meil on isegi uus aasta erineval ajal. Väga suhteline mõiste see aeg ikka, minu meelest.

Üks pilt tänasest enne kui mu juuste kallale mindi. Jätsin vähemalt ilusa pildi mälestuseks, millised nad olid. 

Küsimustering

Seekord on kuidagi nii hästi läinud, et küsimusi selline ports, et saab lausa kaks ringi teha. Enne aasta lõppu vastan kõik olemasolevad küsimused ära, siis saab uuele aastale vastu minna puhta lehega. Niisiis siin järgmised 20 küsimust ja vastust (ja kui Sinu küsimus välja jäi, oota homset blogi, seal on kindlasti sees).

Ja kui kellelgi veel tekkis küsimus, kuhu küsimusi saata saab, siis e-mail on minagerli@gmail.com.

1) Kas Sa oleksid läinud USAsse ka siis, kui Sinu ainuke kontakt Eestisse oleks olnud paberkiri?

Ilmselt ma oleks rohkem mõelnud küll, sest praegu suhtlus kodustega (võinoh eestlastega) on aidanud koduigatsusest ikka kõvasti üle olla.

2) Milline toode-toiduasi on Ameerikas, mida Eestis ei ole, aga võiks olla, kõige geniaalsem? Anna Eestile häid mõtteid.

See on küll raske küsimus. Mulle torkasid esimese asjana pähe valge glasuuriga Oreo küpsised. Ja Subway võiks Eestisse tulla (aga kuulujuttude järgi üsna varsti peakski tulema). Iseteeninduskassasid võiks meil olla, tean, et meil Selveekspress on, aga siin on igas toidupoes ja mulle väga meeldib neid kasutada. Igasugused drive-inid, näiteks pangas ja pangaautomaatidel võiks olla, see on ääretult mugav.

3) Kas nüüd tagantjärgi oma enam-vähem lootusetut olukorda vaadates (rematch) oled õnnelik, et jõudsid selle pereni, kus praegu oled? 

Jah. Seda on minult palju küsitud, ja ma olen selle peale palju mõelnud. Eelmine tüdruk oli siin ainult ühe kuu, ta tuli selle pere juurde nädal aega varem kui mina USAsse tulin, ja ma olen mõelnud, et saatus ei viinud meid esimesel otsimisel kokku (pere ja mind) ja saatus andis meile uue võimaluse, nemad läksid rematchi, mina olin rematchis. Ma tundsin siia majja sisse astudes esimesest minutist peale ennast nii õnnelikuna. Ja olen siiani.

4) Kas pikendamine veel üheks aastaks maksab ka midagi?

Jah, nii-öelda kindlustusraha peab uuesti maksma, aga see tuleb enam-vähem sama summa, mis esimesel aastal koos programmitasuga, sest sain selle tasu soodushinnaga.

5) Kas ootad Eestisse tulekut? Kas mõtled ka sellele, et kui oled Eestis tagasi, siis võib-olla tahaksid hoopiski USAsse minna uuesti ja mõtled, et oleksid pidanud pikendama veel? 

Eks ma muidugi ootan, siin on esimene elevus mööda läinud, nüüd vahepeal võiks jälle omi inimesi näha ja siis võiks tagasi tulla. Tulevik saab keeruline igal juhul olema, mida iganes ma siis teha otsustan, jääda või lahkuda. Selge on see, et mul on nüüd kaks pere ja kaks kodu ning minu süda jääb kahte riiki. Elu on liialt lühike, et praegu selle peale mõelda ja ennast vaevata, eks vaatame, mis tulevik toob.

6) Kas sul oli USAsse minnes nt. nimekiri ka, mida kindlasti tahad teha ja mida näha? 

Kusjuures ei olnud. Olin mõelnud mõne koha peale, nt söögikoht või vaatamisväärsus, mida kindlasti näha tahtsin-proovida tahtsin, aga enamik asju on spontaanselt tulnud.

7) Natuke isiklikum küsimus, sa ei pea vastama. Kas see raha, mis sa iga nädal teenid, on piisav, et seal ära elada või sul on endal ka mingi säästukonto, kuhu nt. Eesti vanemad raha saadavad ja aitavad sind? 

See raha on täiesti piisav, et ära elada ja minu meelest ka täiesti piisav, et lõbutseda ja osta, mida vaja-tahad, aga mitte piisav, et korjata. Enamasti tuleb ja kulub sama kiirelt. Vanematelt ma siinelamiseks raha küsinud ei ole. Mul on lisaks kaart, mida kasutan hädaolukorras, kui see tulema peaks, aga sellist asja ei ole, et paralleelselt palgaga veel mingit raha saaksin.

8) Kas oled USAs muutunud positiivsemaks või negatiivsemaks? Et kas oskad nt. probleemidega paremini toime tulla ja igas asjas head näha, kas klaas on pooltühi või pooltäis?

Positiivsemaks igal juhul, sest siin on juba inimesed nii positiivsed ümberringi. Vahel ikka viskab üle ja siis olengi üksi ja rahunen maha. Kuidagi sellist negatiivset kogemust ei ole, nagu Eestis kippus viimasel ajal palju olema. Klaas on ikka pooltäis kogu aeg!

9) Vahepeal käis su blogist läbi pidevalt üks seltskond veidi vanemate kuttidega ja oli Ian, kellega kogu aeg väljas käisid, nüüd pole ammu neist midagi kuulda olnud. Ei suhtle?

Erinevatel põhjustel on läinud jah nii, et väga ei suhtle. Tegelikult oli tüli rohkem Zuri ja Matti vaheline, mis siis mõjutas kogu seltskonda, ühed olid Zuri poolel, teised Matti poolel ja nii on läinudki nii, et me enam ei hängi. Ianiga käisime väljas küll tihti, aga jooksis kass ka meie vahelt läbi, tuleviku vaated olid erinevad.

10) Kas vahel on selline tunne ka olnud, et KÕIK, enam ei jõua ja pakiks asjad ja tuleks koju? Kui jah, siis mis selle põhjuseks on olnud? 

Seda tunnet esimese kolme nädala jooksul oli päris mitu korda. Just siis, kui päev päeva järel möödus ja mingit uudist ei tulnud, tundsin, et olen koormaks Reelika perele ja tundsin, et see ei olnud see elu, mida ma siia elama tulin, aga siis rääkisin Reelika hostemaga ja tema pani mu hoopis teistmoodi mõtlema. Praegusel hetkel on mul heameel, et ma alla ei andnud.

Ja siis oli korra nüüd jõuludel. Aga see ei olnud mitte sellepärast, et Ameerika elu oleks üle visanud, vaid sellepärast, et ma nii väga tahtsin jõuludel oma inimestega olla ja normaalset toitu süüa. See tunne oli vaid hetkeks ja ühel õhtul, hommikul oli juba parem meel.

11) Kõigepealt kinkis südamega kaelaketi, siis buketi roose. Ütled endiselt, et tegemist on sõbraga? Ei taha hästi uskuda, et ta niisama sõber on. Ja eelmine nädal olid veel küll "suhtes" Facebookis.

Ma arvan, et las see teema olla. Inimesed on uudishimulikud ja ilmselt Sina ka tunned mind lähemalt, sest mu Facebooki postitused ei ole avalikud, aga ei taha midagi ära sõnuma hakata või õhupalli suureks puhuda.

12) Kas sa pole päris ausalt oma praeguse hostperega mitte kunagi tülitsenud?

Ei, ei ole. Me räägime asjadest omavahel, kui kellelegi midagi ei meeldi. 

13) Mis on USAs proovitud toitudest kõige jubedam või imelikum, mida enam uuesti ei sööks?

See tortilla või nacho või mis iganes, mis mu hostema tegi viimane kord, oli küll parajalt imelik, et seda enam ei tahaks. Pumpkin-pie oli minu jaoks päris jube. Hmm, ahjaa, ühed mingid maiustused olid ka, kookoshelveste ja šokolaadiga, tundus kindla peale minek, aga lõpuks viskasingi minema.

14) Mida Sa tahaksid kindlasti Ameerikast kaasa võtta? Mille või kelle?

Haha, no siin kohal tuli küll sada asja pähe. Ma ütleks siis mille - auto ja kelle - oma lapsed.

15) Kas hindad oma praeguseid "kaarte" Ameerikas paremini kui samal ajal Eestis oleks käes olnud?

Eestis ilmselt ei oleks mu elu palju muutunud, töö-kool-kodu, seega ma arvan, et mu praegused kaardid on paremad selle poolest, et elu on muutunud ning ma olen saanud palju uusi sõpru ning kogemusi. Ja muidugi mu suur armastus inglise keele vastu nüüd. 

16) Mis on kõige imelikumad traditsioonid, mis USAkatel on? Isegi, kui sinu perel neid pole, siis need, millest kuulnud oled?

Meie peres erilisi traditsioone ei ole. On pühapäevane kirik, igasugused pühad, aga rohkem mitte. Päris palju olen kuulnud juudiperekondadest, kus on näiteks traditsiooniks reede õhtuti suur õhtusöök. Ma ei teagi, ameeriklased ei ole mingid traditsioonide pidajad minu meelest. 

17) Kas inimene, kes pole lapsi varasemalt hoidnud, ei saa üldse au-pairiks?

Siin on kohustuslikud tunnid küll, olenevalt programmidest kas viimase kahe aasta jooksul või üldse elu jooksul. Tegelikkus on see, et ega keegi seda kontrollida ei saa, aga kui satud näiteks väikese lapsega peresse ja pole mähkmeid nt kunagi vahetanud, siis see saab Sulle endale raskemaks kui asi väärt. Reelika peres näiteks on suured tüdrukud ja tema on neile autojuhiks + teeb siis koduseid toiminguid, seega seal peres ilmselt ei ole eriti oluline see, kas oled 200 tundi väikest last hoidnud või mitte. Ja eks neid peresid ole teisigi.

18) Miks Sa läksid USAsse just au-pairiks, kui on muid variante ka nagu nt vabatahtlikuks või raamatumüüjaks?

Minu jaoks oluline kriteerium oli kool. Ja teiseks on lapsehoidmine sama töö, mida ma Eestis tegin, seega minu jaoks oli tegemist ainult elukoha ja elukeele vahetusega. Ma millegi muu peale isegi ei mõelnud.

19) Mida peale inimeste Eesti juures kõige rohkem igatsed?

Oma koerasid ja kassi. Eesti keelt ja odavat kinopiletit. 

20) Mis teeb just sinu pere parimaks?

Nad on noored, nad on mõistvad ning meil on sarnane huumorimeel. Meil ei ole erimeelsusi, mõistame üksteist ning me ei tülitse. Mul on hea meel töötada ja teha kõike nii nagu nemad paluvad, sest minu enda vabal ajal võin teha, mida mina tahan. Ma võiks kokkuvõtvalt öelda, et meie vahel on harmoonia. Ja see meeldib mulle.

Viimane tööpäev ja nädalavahetus

Reedel algas minu tööpäev alles kella 12st, sai hommikul mõnusalt magada. Kui alla läksin, sain aru, et midagi on kohe vägaväga valesti ja selgus, et mu sisetunne ei eksinud. Õnneks nüüd kõik korras ja tunne vähe parem sees ka, kuigi alguses kogu roosa mull kokku tundus varisevat.

Seega siis alustasin tööpäeva kurbades nootides ja pidasin Eviegagi vestluse maha. Hetkedel, mil ta aru saab, et keegi on kurb või midagi on halvasti, tundub ta mulle kohati targem kui mõni täiskasvanud inimene. Tema ausus ja siirus on lihtsalt midagi nii armast, et seda ei mõista mitte keegi teine, kes temaga rääkinud ei ole. Ahjaa, enne tööpäeva sain teada, et auto töötab jälle, Adam ostis autole uue aku ja nüüd kõik super. Suur suur aitäh, nii armas temast.

Kellaajast tingituna järgnes üsna pea lõunauinak ja nii skaipisime Killu ja Alvariga, kellele tulid Kaio ja Liivi külla, niisiis osalesin veel nende kaardimängus ja rääkisime niisama juttu. Kui lapsed ärkasid, panime riidesse ja võtsime suuna McDonald'si poole, sest lubasin Eviele juba eelmisel nädalal, aga siis ei jõudnud ja siis lubasin üleeile, aga auto ei töötanud ning nüüd siis oli lõpuks aega. Lapsed olid supertublid, isegi üks lapsevanem ütles mulle, et nii hea on näha, kuidas õde ja vend koostööd teevad ja kui ma ütlesin, et lähme koju, võttis Graeme mult käest kinni ja Evie võttis Graeme teise käe ja nii me koos ära jalutasimegi.

Sättisime ennast kenasti kella kuueks siis koju, Adam tuli üsna varsti koju ja sai jälle veidi huumorit, aga see teema pole laiemale avalikkusele, haha. Ütleme nii, et nendel hetkedel saan ma aru, kui super armas mu hostpere on. Mõnes teises peres oleks probleeme olnud juba miljon ja ilmselt mõni teine hostvanem ei oleks selliseid uudiseid ka kõige rõõmsamalt vastu võtnud. Aga no mitte minu pere. Minu pere ruulib!

Pärast tööpäeva sai korraks veel skaibitud, ja siis pessu, asjad kokku ja poodi. Poes üritasin oma tillukese ajuga kuidagi orienteeruda ja meeles hoida kõiki asju, mida osta tahtsin. Käisin mööda poodi ringi, pomisesin omaette "hapukoor, hakkliha, sibul, kurk.." ja kui mõne asja olin korvi pannud, lisandus sinna järgmine asi. Ehk siis jah, ma käisin poes edasi-tagasi ringi ja üritasin mitte midagi unustada. PS! Ma leidsin isegi hapukoore ja maitses ka nagu hapukoor, MA OLEN NII ÕNNELIK.

Poering käidud, kell oli umbes üheksa, võtsin siis suuna Hamiltoni poole, läksin Robi juurde. Sellepärast mul ka neid toiduasju vaja oli, lubasin Eesti pärase õhtusöögi teha. Tähendab, mul endal oli jube kartuli ja kotleti isu ja siis ma ühendasin kasuliku meeldivaga. Kui sinna jõudsin, leidsin laua pealt kirja ja lilled, oi-oi kui armas.

Saanud siis esimesest elevusest üle, hakkasin küpsetama, Allar oli mulle skaibis terve aja toeks, kui ma seda üritasin (mu elu esimesed kotletid oma peaga), nalja sai rohkem kui piletihind väärt. Alguses pidi Rob kesköö paiku koju tulema, aga tuli hoopis pool üksteist, seega kui ma teada sain, oli paanika korralik ja just pärast seda, kui olin köögi puhtaks teinud, pillasin jahupaki maha. HAHAHA. Ma ausalt naersin südamest lihtsalt, ebareaalne.

Lõpuks siis oli meil õhtusöök, Rob kiitis heaks, ma tegin veel kurgi-hapukoore salatit ja ta sõi seda esimest korda elus. Wow, uskumatu. Mulle endale kotletid ei maitsenud, ema oskab paremini teha. Peab veits kokandustunde vist võtma. Pärast söömist oli meil veel magustoit ja siis film "As good as it gets." Film oli nii pikk, et me seda lõpuni vaadata ei jõudnudki, enne tuli uni peale ja lõpetasime siis täna hommikul. Mulle meeldis, sisu poolest oli väga armas film ja jälle oli päris mitu lauset, mis mulle eredalt meelde jäid.

Hommikul me veel skaipisime Killu ja Alvariga, kui Rob hommikusööki tegi (aus diil minu meelest, haha) ja see oli päris naljakas, et kui ma palusin neil viisakuse mõttes inglise keeles rääkida, jooksid mõlemad kokku. Lubasid nädal aega harjutada ja siis pidime uuesti proovima, haha. Edu teile, mu kullakesed. Igal juhul sain hommikuks mingit munakraami, üritati mulle avokaadot ka sisse sööta, aga juba see, et see oli rohelist värvi, ei meeldinud mulle ja maitse oli ka täiesti.. olematu. Ja siis sain röstsaiu mustsõstramoosiga, mille oli Robi vend teinud. Niisiis üks igati armas õhtu-hommik-lõuna jälle veedetud.

Kuskil kella nelja ajal läksin siis koju, leidsin eest tühja maja. Söötsin Brutuse ära, leidsin laua pealt endale paki, aitäh Aele ning vahetasin üleval riided ja võtsin Zurile kingi (jõulukingi, mille eelmine kord unustasin) ning panin lilled vaasi ja läinud ma olingi. Nädalavahetusel kipun ma nagu kuuvarjutus kodus olema.

See karp veel lahti tehes laulis ka. Esimese hooga ehmatasin surnuks ennast, üle täiesti vaikse maja hakkas karjuma. Haha. Ja karbi sees olid miisu kommid, need kadusid küll valguskiirusel. Aitäh kallis Sulle!

Minu teekond viis siis kõigepealt Zuri juurde. Olgu mainitud, et lumi on endiselt maas ja kogu liiklus on muutunud umbes 10-15 miili aeglasemaks. Kiirusepiirang on 65 miili, kõik sõidavad 50ga. Tee on täiesti puhas. Hommikul kui ma sõitsin, siis ma katsetasin tee libedust ja auto käitumist tühjal teel, et oskaks targem olla ja kiirust valida ja liialdamata, kui pisikesed teed on nii puhtad, siis kiirtee on ka. Ja ma ei näe mitte mingit põhjust venida nagu tigu. Aga noh..

Olles Zuri kätte saanud, sõitsime Friday'sse sööma ja seal kohtusime veel Elleniga. Tema on see üks uutest tüdrukutest, kes viimati saabusid (nüüd on tükk aega vaikus olnud, esmaspäeval saabuvad uued kaks tüdrukut, neist üks Madelene peresse) ja pärit Brasiiliast. Ja tänu jumalale, oskab inglise keelt kah. Seega meil oli siis parajalt naljakas sööma seal, Ellen on samasuguse huumoriga nagu meie Zuriga ja nalja jätkus. Kuna mul polnud mitte millegi isu täna, lõppes see sellega, et ma võtsin ühe viilu oma burgerist ja pakkisin ülejäänud kaasa. Zuri oli nagu mu kuri ema, õiendas, et miks ma üldse tellin, kui ma ei söö, et mida aeg edasi, seda suuremaid portse ma koju kaasa võtan. Haha.

Mina-Ellen

Zuri ütles, et ma ainult märgistasin burgeri, haha

Kui kõhud täis, läksime rõõmsalt kinno, kus selgus veelgi rõõmsam uudis, et film on välja müüdud. Kusjuures kriitikud on filmi täiega maa sisse tampinud siin, seega see üllatas mind väga, et me pileteid ei saagi. Pidasime siis veidi aru ja otsustasime teise kinno tagasi minna, osta piletid järgmisele seanssile ning minna vahepeal frozen jogurtit otsima.

Seega siis viis meie tee Regal Movie Theatre'st (mis asub Masonis, mis asub minu kodust 10min kaugusel) Rave Movie Theatre'sse (mis asub West Chesteris, kus elab Zuri ja mis asub minu kodust 15min kaugusel), parkimiskohti oli taas kord 0. Viskasin Zuri maha, ta jooksis ostis piletid ära ja siis sõitsime frozen jogurtisse, nimega Menchie's. Vist oli sellise nimega, kirjapildiga võin mööda panna. Mina käisin seal esimest korda, Ellen sõi üldse esimest korda külmutatud jogurtit ja Zuri siis tundis end kui kala vees. Minu meelest oli see odavam kui Orange leaf, kus ma varasemalt käinud olen ja kuidagi lisandite valik oli ka küllaldasem ning loogilisem. Maitsed muidugi olid hoopis teised ning mis mulle veel meeldis, oli võimalus kaks maitset kokku panna. Et oli näiteks maasikatoru ja vanilje toru, siis keskel oli "mix them" ja siis tuli maasika-vanilje koos. Mina proovisin mingit kiivi-maasika šerbetti, piparmündikommi maitselist (seda küll ainult degusteerimistopsist), vanilje, šokolaadi, mingi šokolaadikoogi ja juustukoogi maitselist kah. No ikka kõike korraga. Ja siis kookoshelbeid, valget sokolaadi, maasikaid, M&M komme, ja šokolaadinööpe. Ja kogu see krempel läks ainult viis dollarit maksma. Jube rahul endaga.

Pärast seda, kui olime siis ennast lõplikult lolliks söönud, sõitsime kinno tagasi ja saime lõpuks siis vaadatud filmi nimega "Parents Guidance." Olime seda tükk aega vaadata tahtnud, treilerit nägime vist juba oktoobrikuus kui otsustasime, et seda peame nägema. Film ise oli lihtsalt selline huumor, et ma naersin pisarad silmas. Vahepeal ei jaksanud enam naerda ka, nii naljakas oli. Ja kui lõpu kurvaks kiskus, hakkasin ikka naerma, sest huumorit jätkus isegi kõige kurvemas stseenis. Ebareaalselt lollakas film.

Korralik emotsioon kätte saadud, jätsime hüvasti, viskasin Zuri koju ja tulin ise ka koju ja nüüd siis lõpuks ometi magama. Ja hommikul saab magada poole lõunani, üldse ei huvita mitte miski. Ai, kui mõnus!

Uuesti tööle ja autovabad päevad

Täna hommikul kell kaheksa algas siis jälle tööpäev, mida polnud ammu ammu olnud. Enam ei mäletanudki, mis tunne on nii vara ärgata töö pärast. Lapsed paistsid heas tujus olevat, meie lumememm on veidi viltu, nagu purjus ning kõik kommid on suust kadunud (seda tegi eile Brutus) ning ta näeb üsna mannetu välja, aga see tegi Evie tuju ikka väga rõõmsaks.

Asusime jõulukinke uurima, sest eelnevalt said need ju lahti pakitud ja siis elevuses oldud, aga mängida polegi aega olnud. Võtsime käsile uued Play-dohid, Graeme sai mingi eriti laheda, paned ülevalt playdohi sisse ja siis keerad seda suurt pulka ning paned kastiauto alla ja siis tulevad väikesed tükid kasti sisse. Meenutasid hamstrikakat, haha.

Kogu meie päev oli superhea, lapsed olid lihtsalt super, sõid kõik söögi ära, teisegi portsu, ei mingit kaklemist, jonnimist, magasid kenasti. Tundub, et puhkus kulus meile kõigile ära.

Tänase päeva ilus osa oli ka 2-tunnine skaipimine Kellyga. Lihtsalt nii nii nii hea oli vahelduseks nii pikalt rääkida kõigest. Tal võiks vabasid päevasid tihemini olla. Love you!

Lõuna paiku avastasin, et mu auto mitte ei lähe tööle ja kui õhtul Adamilt küsisin, kas ta teab, et mu auto ei lähe tööle, ütles ta, et ta ei usu mind ja ma valetan. Tere tore! Läks vaatama ja auto ei läinudki tööle. Pakkusin siis välja, et teeks krokodillid ja võtaks teise auto, tegime, endiselt null. Jeesss. Et ma siis autota. Tänase õhtu plaanid polnud nii olulised, aga homme on küll pagana oluline plaan ja kui see nüüd sellepärast olemata jääb, et mul autot ei ole, siis ma saan kurjaks. Pagana ameeriklased, autosid nad ka teha ei oska.. 

Jõulude lõpp

Eile siis pärast kingituste jagamist läksin magama tagasi ja ärkasin alles kell kolm. Väga mõnus. Skaipisime Killuga, kusjuures ma magasin enamuse kõnest maha, haha. Ja lõpuks siis õhtul läksime Kareniga Friday'sse jõulusöömale. Vahetasime kingitusi ja rääkisime juttu. Polnud Kareniga kunagi kahekesi väljas käinud, nüüd saime rääkida ka asjadest, millest varem rääkinud ei olnud.

Pärast kui koju läksin, oli meil kohustuslik teleprogramm kõik koos, vaatasime filmi "Üksinda kodus" ja nautisime siis veel jõule. Õhtupoolikul rääkisin veel Egerti ja Allariga juttu, kes Egerti sünnipäeva tähistamiselt tulid, jutt oli noormeestel päris selge, sai nalja korralikult.

Täna hommikul ärkasin üles mingi nõmeda telefonihelina peale. Viimasel ajal ma lihtsalt keeldun nendele kõnedele vastamast, nagu nii minu vastamisest midagi paremaks ei lähe. Peitsin pea padja alla ja ignoreerisin seda täielikult. Koristajad käisid ka täna, aga neid ignoreerisin samuti. Veidi enne keskpäeva ajasin end toast välja ja leidsin õuest LUME! Jeesss. Ja seekord ikka suur lumi ja sula oli ka, mõtlesin kohe, et tavai, täna teeme lumememme. Pidin kella 12st tööle hakkama, aga 15 minutit enne saatis Adam sõnumi, et mu tööpäev jääb täna halva ilma tõttu ära. Saatsin vastu, et mingu metsa, ilm ruulib.

Nad tulid koju umbes poole ühe ajal, ühed perekonnatuttavad lapsendasid täna 2 poissi. Kaksikud, umbes Graeme vanused. Üliarmas minu meelest. Täpselt selline vanus ka, et asjalikud lapsed, aga seda ei mäleta, et tegemist pole nende endi vanematega. Tulevikus kindlasti räägitakse, aga praegu tundus see minu jaoks lihtsalt nii nii suur heategu.

Umbes 5 minutit kodus olnud, hakkas Adam ääri-veeri uurima, kas ma tegin endale juba mingeid plaane. Ütlesin, et ei teinud ja nii nad ruttu plehku panidki. Graeme läks kohe magama ja meie Eviega läksime siis lumememme ehitama. Ma polnud seda nii kaua teinud ja täitsa tore oli. Mütsiks tõime toast kausi, vitsa panime kätte, suuks said punased M&M kommid (ja Brutus suutis need isegi sealt ära varastada ja ära süüa) ning ninaks miniporgand. Väga lahe tegelane tuli välja!

Eviel on tõepoolest pildi peal peas kapuuts, paljad käed ja tossud. Sel lihtsal põhjusel, et tal lihtsalt pole ei saapaid, kindaid ega ka mütsi. Ameerikas ju tavaliselt pole vaja. Uskumatu lihtsalt.

Terve päeva sadas lund muudkui juurde ja juurde, õhtuks ma enam oma auto värvi ei näinud, täiesti lume all. Superlahe! Alguses mõtlesin täna jäätiseõhtu teha, aga otsustasin siis, et ma parem ei proovi suverehvidega lumes sõitmist, veel enam kui õnnetuse korral ise maksma peaks. Nüüd siis ootan, et lumi ära sulaks. Haha.

Kui lapsed üles ärkasid, oli Eviel pildistamise tuju ja nii tegime me umbes 100 pilti ühest ja teisest ja kolmandast ja kaks tükki koos ja teised kaks koos ja nii edasi. Tal aeg-ajalt tulevad need hood peale.

Amee ja Adam ilmusid välja alles pärast viite, rääkisime veidi juttu ja nad kiitsid meie lumememme. Amee küpsetas burritosid, võinoh seda stuffi, mis selle taigna vahel on. See nägi imelikult roheline ja veider välja, aga ma olin vapper ja sõin ikka ühe ära. Terve veepudel kulus ka ära. Hull vürtsikas värk.

Ja siis on mul vaba õhtu, homme tööpäev. Kõik tagasi normaalsusesse. 

20 küsimust ja vastust

Täna siis sai järjekordsed 20 küsimust täis, vastan siis need ära, nagunii olen mingis kirjutamise meeleolus tänasel päeval. Aitäh neile, kes küsinud on.

1. Milline on ameeriklaste reaktsioon olnud, kui sa oled öelnud, et sa oled Eestist, mida nad Eestist teavad ja kas mõni on ka midagi naljakat Eesti kohta öelnud ? 

Enamasti teavad kõik, et Eestis on külm. Ja see kipubki ainus teadmine olema. Kui ma ütlen, et olen Eestist, on üsna tavapärane küsimus, et kus see on. Üldiselt aitab hädast välja Soome, mida kõik millegi pärast teavad. 

Näiteks küsis Rob mu käest, kas Eestis tehakse ikka veel manuaalautosid. Ta vist mõtles rohkem üldiselt, aga tema jaoks oli üllatus, et me peame lubasid tegema manuaalkäigukastiga (jah, ma tean, et saab ka automaadilube teha, aga enamik seda ei tee). 

2. Kas näitaksid pilti siis sellest eelmisest au-pairist?

See on üks mu lemmikuid pilte temast. 

3. Kes Su lemmik oli sel hooajal x-factoris ja miks? Raudselt meeldis see Emblem3 ka Sulle, see meeldis kõikidele naistele.

Minu lemmik oli Diamond White, aga tema kukkus poole pealt välja ja siis hoidsin pöialt Carly Rose Sonenclarile. Emblem3 oli küll nunnude kuttidega ja nad olid meelelahutuse poole pealt väga lahedad, aga võitjaks neid poleks tahtnud.

4. Mis teema Sul Justin Bieberiga on?

Haha, ei ole mingit teemat. Minu meelest väga andekas poiss.

5. Kas Sul Eestisse poiss-sõpra ootama ei jäänud? 

Ei.

6. Kust nii odavad lennupiletid leidsid?

www.rumbo.com. Minu hinnad olid üheotsa piletid. Selle lehekülje point on see, et mõnikord on odavam võtta ühe otsa kaupa, võid odavamalt saada kui pannes round-trip.

7. Mida praeguse seisuga pead parimaks, mille oled saanud Ameerikasse tulles?

Kindlasti keeleoskus. Ja tegelikult enesekindlus ja iseseisvus samuti.

8. Kas tunned end kodusemalt eesti või inglise keeles?

Ma ei teagi miks, aga see küsimus ajas nii naerma. Mu ema keel on ikka eesti keel, niisiis tunnen selles end kodusemalt ka.

9. Vastasid eelmisel korral, et näed oma tulevikku USAs, aga samas jäi pikendamise vastusest mulje, et Sa esialgu sinna ei jää. Millised su plaanid on?

Ma näengi enda tulevikku USAs, praegu vähemalt ja karjääri mõttes. Pikendamise kohta ei tea ma midagi, eks paistab. Ja plaanid hoian ka enda teada.

10. Mida Eestist kõige rohkem igatsed?

Pere ja sõpru. Kõik muud asjad on asendatavad, nagu näiteks toidud ja muud kaubad, aga oma kalleid inimesi ei asenda mitte kuidagi.

11. Sul on Facebookis suhtestaatus hõivatud. Kas see tähendab, et Sul on USAs keegi?

Ei ole suhtestaatus hõivatud. 

12. Kas võiksid abielluda ameeriklasega? Kas riiki saamiseks või ka tõelise armastusega?

Kui aus olla, olen ma kolm abieluettepanekut juba saanud. Haahaa. Riiki saamiseks ma abielluma ei hakkaks, kui tõelise armastuse leian, siis kindlasti mõtleksin selle peale.

13. Mida kinkisid perele jõuludeks? Mida pere Sulle kinkis?

Mina kinkisin hostisale snäkikanistri, hostemale käevõru, Eviele Disney t-särgi, tema nimega käeketi, pezi kommid, Gramele Disney T-särgi, "The cars" joogitopsi, pezi kommid ja fotoaparaadi. 

Pere kinkis mulle kinkekaardid Targetisse ja Friday's restorani.

14. Kas pere maksab kogu su kütuse kinni või ainult selle, mis kulub su töökohustuste hulka? Kui palju ringi sõidad ja kui suur summa kuus kütuse peale kulub? Ja kui mäletad, siis kui palju Eestis sõitsid ja kulus (kui Sul oli oma auto)?

Pere maksab kinni selle kütuse, mis mul laste vedamiseks ja enda koolis käimiseks kulub. Ringi sõitmist on palju, polegi kokku arvutanud ausalt öeldes, aga siin on enamik vahemaid ikka 10 miili ligidal ehk ligi 16km, seega ringi sõitnud olen korralikult. Kütuse peale kulub võib-olla 100 dollarit kuus. Kui on mingeid pikemaid sõite, kulub rohkem. 

Eestis sõitsin tavaliselt kuskil 600-1000km kuus ja kütuse peale kulus 60-100eurot, olenevalt, kui palju sõitsin.

15. Kes see Rob on? Pane pilt ka.

Rob on mu semu siin. Kuna ta oli ise eelmine aasta taolise vahetusprogrammiga Koreas nagu mina praegu USAs olen, siis ta on osutunud üsna nö kasulikuks tutvuseks, sest ta mõistab mu emotsioone väga hästi ning minu küsimused ei ole tema jaoks imelikud.

16. Mis need tahud on, mida au-pairidele enne minekut ei räägita?

Igasugused pisiasjad, nagu näiteks maksude maksmine. Mina kuulsin seda teise tüdruku käest, kes juba siin oli, siin pole keegi mulle tänase päevani sellest rääkinud. Ja neid pisiasju on veel, kõik esimese hooga ei tule meeldegi, siin elades lihtsalt näed järjest, et kõik pole nii lihtne kui alguses tundub.

17. Mis toit on Eestis, aga pole USAs, mis Sulle meeldib? Ja mis on USAS, aga pole Eestis?

Mis on Eestis, aga pole USAs - kohukesed.

Mis on USAs, aga pole Eestis - subway võikud. Midagi rohkem kindlat ei tulegi pähe, igasugused erinevad maiustused kindlasti.

18. Kas oled hakanud USAs midagi tarbima, mida Eestis ei tarbinud (söök-jook)?

Õlut ei võtnud ma eestis suu sissegi, siin olen natukene joonud. Ei ole iga päevane lemmik, aga on juhtunud. Sibulat ei söönud Eestis üldse, siin kui toidu sees on, siis mõnikord söön ikka ära. Aga mitte igakord. Rohkem ei teagi, haha.

19. Kas see pere pöörab palju tähelepanu materiaalsetele asjadele ja hindadele - nö. hoolimise näitamine rahaga(mida kallim, seda rohkem hoolin)?

Ei. Pigem on siin just selline poliitika, et meil on raha, aga milleks osta kallimat, kui sama asja saab odavamalt. Ma ei ole seda konkreetselt näinud, sest ma ei käi nendega koos poes, aga paar sellist repliiki on olnud. Näiteks on siin pood, mis on üsna meie Stockmanni sarnane, et seal on mõni asi väga hea, aga kõikide asjade ostmiseks natukene kallis ja siis mu hostema kommenteeris seda samamoodi, et sealt saab mõndasid asju, mida mujalt ei saa, aga kogu kauba ostmiseks on see liiga kallis. 

20. Milliseid seiklusi nt teistel au-pairidel veel on?

Üks Eesti tüdruk pidi 26ndal detsembril USAsse lendama ja sai eelmine nädal kõne, et tema perekond kolib ära ning nad ei saa teda võtta. Viisa on olemas, kõik on makstud, lennupiletid olemas ja nüüd ei saagi minna. Ma küll lohutasin teda, et vähemalt on ta kodus, mitte USAs lageda taeva all, aga no ajuvaba olukord ju ikka.

Üks Poola tüdruk leidis endale USAst noormehe ja pärast kolme kuud kihlusid. Ja ei ole mingi teema, et tüdruk tahab lihtsalt USAsse jääda, vaid ongi suur armastus. Perekond korraldas neile veel piduliku õhtusöögi, tutvusid omavahel ja tüdruk lubas, et on oma aasta perekonna juures ära, ei lähe enne ära. Minu meelest superarmas. Veidi kiirustamine on võib-olla, aga samas, kui Sa leiad selle õige, tunned ta kohe ära.

Üks Tšehhi tüdruk sai perelt ultimaatiumi - kas ta tuleb nendega reisile ja teeb tööd või jääb koju ja see loetakse tema puhkuseks. Kuna tüdrukul oli puhkust muul ajal vaja, otsustas ta siis kaasa minna. Pere teatas, et ta peab lennupiletid ja muud piletid ise ostma ja tüdruk maksis puhkuse eest ligi 1000$. Selle eest, et ta saaks tööd teha. No see on minu meelest täiesti absurd, aga noh, mis teha, mõni pere lihtsalt on selline.

Üks Saksa tüdruk üritas perele rääkida, et ta tahaks jõuludeks koju minna, aga pere ütles, et ta ei tohi, et neil on teda vaja ja tüdruk ei ostnudki pileteid. Nädal enne jõule sai ta teada, et ta vanaema suri ära ja ta nuttis täiesti lakkamatult tükk aega ning ütles perele, et ta läheb koju, matustele. Ja pere ei uskunud teda. Ütlesid, et kui ta läheb, annavad nad rematchi avalduse sisse. Tüdruk läks ja pere andiski rematchi. Nüüd on tüdruk Saksamaal ja kuna ta aasta lõpuni on aega ainult 3 kuud, arvas ta, et tuleb tagasi, korjab asjad kokku ja jääbki koju. Kusjuures, mitte, et ma oleks temas kahelnud, aga nägin pilte matustest ja ma lihtsalt ei saa aru, mis selliste hostperekondade peas toimub.

Neid lugusid võiks ilmselt lõpmatuseni rääkida, iga päev tuleb mingi uus lugu kuskilt.

Jõululaupäev ja jõuluhommik

Eile õhtul otsustasime Zuriga veeta väikse jõululaupäeva koos ning valikuks sai kino. Alguses pidi Karen ka meiega liituma, aga ta pere viivitas nii kaua, et ei jõudnud. Peaaegu ei oleks Zuri ka jõudnud ja kui lõpuks selgus, et ikka jõuab, hakkas nii kiire, et ma unustasin isegi ta jõulukingi koju. Haha.

Filmiks oli "This is 40" ja ma pean tunnistama, et esimest korda elus ma täiesti reaalselt ei saanud filmi alguses aru, mis on see point filmis. Tegelikult ma ei saanud filmi lõpuni välja pointile pihta. Selge on see, et tegevus käis ümber 40-aastaste inimeste ja no naise jaoks paanika jne, aga mis see reaalne point asjal oli.. Kes teab. Mitte just parim film. Ja sigakaua kestis ka, saime alles pool üks kinost välja.

Täna hommikul oli siis tüüpiline ameerika filmidest nähtud jõuluhommik. Kingitused olid ka, seekord siis jõuluvanalt. Mina oma kingitused andsin ka perele, väga armas oli. Evie tuli minu juurde ja kallistas mind ning ütles "I love you. You are the best." See oli nii siiras ja nii armas. Adam sai kingiks Batmani filmi ja minult sai siis suure kanistri täie snäkke, seega tal hea filmiõhtu ees ootamas. Ameele kinkisin käeketi ja kusjuures ta sai üsna sarnaste pärlitega kella pakist, mille enne minu pakki avas ja kui minu paki lahti tegi, ütles, et ma tean, mis talle meeldib. Jess, läks hästi.

Sõime jõuluhommikuks vahvleid, seekord mitte külmutatud kraami nagu lapsed tavaliselt söövad, vaid Amee küpsetas ise. Ja jõime kakaod. Väga mõnus, kuidagi nagu eriline, teistmoodi kui muidu. Vaatasime jõulumultikaid ja rääkisime juttu.

Mina ise sain perelt kingiks kaks kinkekaarti, kusjuures üks neist oli Friday'se oma ja Amee ja Adam ütlesid, et nad ei teadnud, et vanaema ka selle kingib. Niisiis on mul nüüd palju palju kinkekaarte, et ennast Friday's segaseks süüa.

Unustasin vahepeal siia kirja panna, et sain jõulukaardi ka Reelikalt, superarmas lihtsalt, nii ilusa tekstiga ning nii armas kaart samuti. Aitähh kallis!

Ja siis lisan lõppu veel hunniku pilte, sest sõnadega rohkem ei oska tänast hommikut väljendada.

Kodused kingitused olid minu meelest täitsa asjalikud, nt said lapsed mõned Play-doh'd juurde, need siis mäletatavasti need plastiliini sarnast ollust täis topsid. Evie sai barbie nuku, tuhkatriinu nuku ja lumivalgekese nuku. Viimane oli kohe päris suur. Graeme sai veel mingi batmobiili (mis tundus, et meeldis Adamile isegi rohkem) ja lennuki ja veel mingi auto. Ma ei mäletagi. Ühesõnaga, tundusid okei asjad olevat. Ja muidugi palju kommi.

Happy birthday!

On your 18th birthday you are given a key

To a whole new world to explore and see

With many decisions for you to make

That effect the future path you take

But I am sure, that in your heart

You know exactly where to start

So for the moment just have some fun

And celebrate with everyone

For your 18th birthday you must enjoy

Your an adult now so don't be coy.

Palju palju õnne sünnipäevaks, mu alatiseks väikseks jääv mees! :)

PS! Eelmine aasta sai ta kingiks televiisori, see aasta auto. Järgmine aasta ilmselt lendame Kuule.

Väike jõulupeo paus

Täna siis väike paus jõulupidudes ja täiesti vaba päev. Päeva jooksul pidin 2,5 tundi tööd tegema ehk lihtsalt kodus olema, sest Graeme magas terve aja maha.

Hommikul alustasin skaipimist vanaema-vanaisa, ema, isa ja vendadega, kes jõulupidu pidasid. Rääkisime pikalt juttu, maast ja ilmast ning nägin ka ära, kuidas kinke jagati. Kingitusi nägin ka. Ja koeri nägin. Üliüliarmas lihtsalt. Isa alustas jõululaulude laulmist ka, seega sain ühe eesti keelse oh kuusepuu ka kuulatud. Eile, kui sugulased kõik koos meie juures olid, vaatasid nad ära minu jõulutervituse kõikidele sõpradele-sugulastele Eestis ning kuuldavasti oli nii mõnigi pisar poetatud. Hea, et ma ainus ei olnud, kes nuttis.

Pärast nendega rääkimist võttis Egert järje üle ja pärast Egertit võtsid Silver ja Geelika järje üle. Silveril oli elu esimene videokõne, haha, ta oli nii õnnelik ise. Polnud kummagagi rääkinud ajast, mil Eestist lahkusin ja see-tõttu oli see kohe eriti eriti armas. Ja nende jutt oli ka kohe eriti armas.

Võeti minu auks väike rummikoks kah !

Pärast nendega kahega rääkisin veidi Silveriga üksinda ja siis liitus meiega veel Egert ning keskööl (eesti aja järgi) laulsime Silveriga rõõmsalt Egertile sünnipäeva laulu. Ma praegu talle veel õnne ei soovi, see on homse teema, minul on alles kuupäev 24.

Kui siis tundus, et no enam kurvemaks ei saa minna, sain kätte Triinu ja Kelly jõulukingituse teise osa, meeletult armas video, mis nad olid mulle teinud. Näitasid Tallinna vanalinna ja jõulusid Tallinnas ning soovisid häid jõule. See oli totaalne murdumispunkt. Ma nutsin ikka täiesti lahinal voodi peal. Nii nii tahaks tulla ja teiega koos möllata ja jõule pidada ja kallistada ja surnuks rääkida.

Õhtul sai veel üle tüki tüki aja jälle Kristoga räägitud ja siis tunduski, et peaaegu kõik kallid on ära nähtud ja räägitud. Superarmas soe tunne, aga miski on ikka puudu. Sel aastal ei ole jõulud need õiged. No ei ole.

Lisan siia blogi lõppu siis enda video ka, mis Eestis (ja ka USAs) olevatele kallitele inimestele mõeldud. Vaatamiseks varuge üks vahva 10 minutit.

Ja häid jõule siis kõikidele !

Jõulupidu vol 2 ja vol 3

Unustasin eilses blogis kirjutada, et õhtul mängis vanaema Lou klaverit ja laulsime jõululaule. Päris mitu laulu olid minu peas ainult eesti keelsetena, seega siis laulsingi eesti keeles. Lõbus värk.

Täna hommikul ärkasin varem kui oleks pidanud, sest mind ootas ees pidu eestlastega. Haha. Kui lõpuks Skypes nii hääle kui pildi tööle saime, lobisesin rõõmsalt tädi Eve ja Ehaga ning lisaks olid seal veel Janek, Kregor, Elari, Allan ning ema ja isa. Üks rõõmsam kui teine. 1,8 promilli nagu mulle öeldi. Vestlesin nendega ligi tunni, lõime klaase kokku ja laulsid mulle eesti keelseid jõululaule ning eputasid kiluleibadega.

Aisakell aisakell

Terviseks!

Pärast nende hulludega rääkimist pakkisin asjad kokku ja läksin alla sööma. Söök oli üsna sarnane sellele, mida ema ja Egertiga Indianapolise hotellis saime. Ainult terve söögi aja mõtlesin, et huvitav, kus muna on (ma suur keedumuna fänn) ja lõpuks siis leidsin need ka üles, aga kõht oli juba nii täis.

Kella kümne ajal tuli Adam hotelli tagasi mind peale võtma ning sõitsime siis Amee vanemate Rita ja Randy juurde. Nemad elavad Ottovilles, mis on üsna Adami vanemate maja ligidal ja ligi kahe tunni kaugusel meist. Nüüd siis on lõpuks mulle ka teada, kus nad elavad. Jõudsime kohale, vanavanemad jooksid alles pidžaamades ringi ja miski noorem kutt tundus ka olevat, aga ma olin nii väsinud, et ei pannud üldse otsi kokku, kes on kes. Ja siin on kuidagi nii olnud, et inimesi omavahel tutvustab see, kes mõlemat inimest tunneb. Adami suguvõsas tutvustas Adam mind kõigile, aga Amee ei tutvustanud (tundsin küll kõiki, aga seda ühte noormeest ei tundnud ju), niisiis me alguses ainult teretasime.

Kogu päev oli suur tühja istumine. Vahepeal vaatasime mingeid saateid, natuke sporti, veidi näksimist ja tiksumist, tund tunni haaval. Ühel hetkel sai mu telefoni aku ka tühjaks, kohe ekstranärvi ajas, nii igav oli. Mingi hetk jäime siis Chasega (kes oligi see noorem kutt ja nagu välja tuli - Amee vend) juttu rääkima, läks natuke lõbusamaks.

Tänane kuusepuu ja kingitused

Kuskil kolme ajal hakkasime kinke jagama, neid oli ajuvabalt palju. Seekord õnneks mitte lastele, Evie sai kolm kinki, kusjuures üks oli kingikott, kust tuli umbes 20 kinki ikka välja, aga no põhimõtteliselt üks pakk. Amee õde Ashley sai umbes sada kingitust ja teised ka, ma arvan, et reaalne raha oli sinna pandud. Mina sain kaks kinki, ühe ülilaheda pusa ja kindad, millel on pöial ja nimetisõrm mingid trikiga, et saab puutetundlikku telefoni kasutada. VÄGA vajalikud ausalt öeldes.

Ausalt öeldes see kingi jagamine oli veidi imelik selles mõttes, et esiteks korraldas Evie korraliku draama. Tal oli tükk aega sinine lemmikvärv ja vanaema ostis talle magamiskoti, sinist värvi ja lasi sinna peale Evie tikkida. Ainult et umbes 3 nädalat tagasi hakkas ta rääkima, et ta lemmikvärvid on lilla ja roosa. Ehk siis kui ta sinise koti sai, ei meeldinud see talle, ta laamendas, loopis seda minema ja ausalt öeldes ma ei saanud üldse aru, miks tal üldse lasti nii käituda.

Teiseks, olid kõikidel pakkidel hinnasildid küljes. Ma sain aru, et kuna tegemist oli riietega, siis jäetakse sildid külge, et kui on väike-suur, saab ära vahetada. Ma ei tea, minu meelest on imelik. Ma saan aru, et nende jaoks ei ole, aga mina leian, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja ausalt öeldes tundsin ma end lausa pisut halvasti, kui nägin, kui palju mu pusa näiteks maksis.

Asi, mida nii eile kui täna tähele panin, oli see, et kingi pakid on paberitega kaetud-pakitud, mitte kingikottides ja kui ongi kotis, siis kott on paberit täis. Meil on üsna tavaline, et pannakse kingitused tavalisse kingikotti ja asi ants. Ma arvan, et pakkimise koha pealt olen ameerikas olles nii mõndagi õppinud. Kusjuures, Killu tegi mulle ka komplimendi, et ma jube hea pakkija, kui ma Zuri kingitusi pakkisin, lups-lups-lups ja valmis.

Lõpuks siis poole viie ajal kutsuti lauda sööma. Jaa, ma pidin jälle terve päeva ootama. Täna pakuti süüa kartuli-juustuahjuvormi ning jõulusinki, värsket salatit, koduburgereid ja juustu-lillkapsast. Mina võtsin kartulivormi, mis oli lihtsalt imehea ning sinki, värsket salatit võtsin ka, aga sain ühe ampsu järelt aru, et salat oli paksult sibulat täis. Oeeh. Nokkisin need siis viisakalt välja. Pilti kahjuks ei saanud teha, mu aku ju oli tühi, aha.

Pärast soolast toitu pakuti juustukooki, 6 erinevat oli, mitte terved koogid, vaid lõigud ja ise sai valida. Enne kui ma midagi öelda sain, millist tahan, vastas mu perekond, et šokolaadi. Tunnevad juba läbi ja lõhki. Kui kõhud täis, pakkisime oma kingid kottidesse ja minek. See oli nagu paradiisi uudis. Erinevalt Adami perekonnast Amee perekonnas keegi ei kallistanud. Mul oli kuidagi imelik, kutsuti ju mind ilusti külla, võeti vastu, pakuti süüa ja tehti kingid ning oldi viisakad, niisiis kallistasin ikka kõik enne minekut ära. Imelikult ei vaadatud, ju siis oli okei.

Kuna saime kuue ajal minema, nägin, et jõuan üsna vara koju ja nii saatsin Robile ka sõnumi, et jõuan oodatust varem koju. Selline oli meie kokkulepe. Terve kodutee magasin lihtsalt maha. Vaatepilt oli päris naljakas olnud, iga viie minuti järel langes üks tagapingis. Haha. Kodus vahetasin riided ning sõitsin kõige pealt Jungle Jimi tagasi, kust ostsin Robile jõulukingi ning filmisnäkki ja siis sõitsin tema juurde, kus meil oli jõuluteemaline sööming, film ja jutuajamine. Sain väikse kingi ka, imearmas lihtsalt. Vaatasime filmi, mille nimi vist oli "Ted," aga päris kindel ei ole. Peategelane oli rääkiv kaisukaru. Alguses ei tekitanud mingit emotsiooni, aga lõpuks naersin ja nutsin segamini, väga emotsionaalne film igal juhul. Ja väga väga armas õhtu oli ka, korvas mõneti päevase igavuse.

Ja kui siis lõpuks koju tulin, nägin, et kell on veerand kolm. Väga hull väsimus on peal, tapab lausa. Nüüd siis päriselt ka juba jõulud käes, tore. Üks kingituste jagamine ootab veel ees, väga põnev. Saan lõpuks pildid ka üles panna, mis oma perele kingin.