Minu kodu ja lapsed

Juba küsiti pilte mu praegusest asukohast, niisiis klõpsutasin täna need pildid ka ära. Ning üks pilt Alisoni vanematega kohtumise õhtust, nii-öelda esimene fotosüüdistus minust ja lastest.

Kodutänav

Kodutänav lähemale majale

Ja otse ees minu maja

Laupäev ja vihmaga basseinipidu

Täna hommikul ärkasin veidi pärast üheksat, sättisin oma asjad valmis, enda valmis ning läksin siis alla, vahetasin Alisoniga paar sõna ja oligi aeg minna. Käisin veel tee peal poes, kusjuures tee viis otse mu vanast majast mööda ja siis korraks tegi nukraks küll tunde, oma lapsi igatsen ikka küll. Näen pilte neist iga päev ja meenutan, kui tore meil koos ikka oli. Igal juhul poest sain oma juurviljad ja Starbucksist suve kohustuslikku jahutuse. Mul tuli meelde, et mingi hetk sai meeltesegaduses sinna hunnik raha peale laetud, nüüd peab selle ära kulutama. 

Sõitsin rõõmsalt Elleni juurde, kell 12 alanud peole jõudsin 12.30 ja olin esimene. Ameerika, jep jep. Õnneks üsna varsti tulid mu saksa tüdrukud Kim ja Judith. Panime siis toidud laua peale, kui hakkas paduvihma sadama. Ruttu jooksuga asjad teise laua peale ning varju alla peitu. Siis tuli Lidia ka. Veel üks sakslane. Neid ikka jätkub. Kui vihm mingi hetk järgi jäi, käisime ujumas, väga väga mõnus oli ning hiljem hakkas uuesti vihma sadama, siis pugesime jälle katuse alla peitu. Ja kui vihm üle jäi, läksime jälle ujuma. Väga hea päev oli, palju sai nalja, sai head sööki, Lidia käis vahepeal meile isegi cupcake ja jäätist toomas, tegime pilte ning rääkisime juttu, kuulasime muusikat ja tsillisime niisama. 

Say Cheese. Täitsa teemas

Mina - Judith ja Kim

Lidia

saksa neiud ja tehnoloogia

Reklaampilt

Lidia-Kim-Ellen-Judith-mina

Päiksekreem läks ujuma

Natuke nagu oli külm ka. Nahavärvi järgi võib aru saada, mitu tundi ma nende lastega seal ikka päikest võtsin.

Ellen lollitas

Laps leidis ujumisrõnga

Kui väsimus murrab

Nutella tüdruk pani üldse jäätise valesse kohta, haha

Pidu lõppes meil kuskil veidi pärast kuute, sest uus torm lendas peale ja kuna mina pidin seitsmest ära minema, oligi paras aeg lahkuda. Kojusõit oli jälle paras ulme omaette, otsisin seda nõks aega jälle taga, aga kui kiirteele välja jõudsin, leidsin jälle rõõmsalt üles. Veidi vajab see asukoht harjumist. Jõudsin koju poole kaheksa ajal ning siis läksid Alison ja Kevin välja ning mina jäin nelja tegelasega üksinda. Kuna Tommy paraja stseeni korraldas, läks ta kohe magama, Lucy vajus nõks hiljem, Charlie vajus ka kiirelt ning siis ma tegelesin tükk aega, et Joey ka vajuks ja lõpuks oli neljast neljast mul magama pandud. Väga mõnus, algas filmiõhtu Harry Potteriga.

Alustame uue rütmiga

Neljapäeval alustasin hommikul tööd ning enne keskpäeva juba läksime Lucy ja Tommyga uuesti basseini. Seekord oli meil plaanis seal hea mitu tundi veeta ja nii oligi. Ujumine oli tore, mina sain nii palju päevitada, et kõhuli ei maganud mitu järgmist päeva, aga no mis siis ikka. Ilu nõuab ohvreid, eksole. Tegelikult panin küll 100kg päevituskreemi peale, 40SPF'ga, aga tundub, et selle USA päikese jaoks on 80SPFi vaja või midagi säärast.

Kui koju tulime, rääkisime kõik koos juttu ja tsillisime niisama, Alison läks Tommyt ära viima ning tuli siis tagasi ja nad Lucyga läksid kontserdile. Meie jäime kaksikutega koju. Mingi hetk tuli Zuri ka külla, mängisime beebidega siis koos ning kümne ajal Zuri läks ära ning ma jäin beebidega üksi. Veidi hiljem tulid Alison ja Lucy koju ja siis mina suht magama vajusin ka. 14 tundi lastega järjest olla pole nalja asi.

Õndsushetk

Reedel liitusin perega jälle miski kaheksa-üheksa vahel, tsillisime niisama, mingi hetk tuli Kevini ema külla, kohtusin siis temaga ka. Ta võttis Lucy kaasa, läksid shoppama. Vahepeal jäin Tommy ja kaksikutega üksinda, Tommy läks kuskile koos Niklasega ära ning oli terve aja kadunud, aga kaksikutega oli tore. Skypesime empsiga, näitasin talle ka oma beebisid. Nii rahul nendega, nii mõnusad tegelased.

Pärast töötamist läksin siis ise esimest korda autoga rallima, läksin kino juurde, Steak and Shake'i, kus alguses pidime päris mitme neiuga kohtuma, aga lõpuks pärast 20 minutit ootamist olime Elleniga kahekesi ja meile teatati, et nad ei tule. Uhm, hakkab pihta. Meie igal juhul saime maitsvat sööki, see on koht, kus söögi pärast ei pea kunagi pettuma. Rääkisime juttu, kohtusime ju esimest korda pärast mu tagasitulekut ning jalutasime siis hiljem kino juurde. Seal kohtusime veel Lidiaga ja sees olid Zuri, Tereza ja Kim. Filmiks "The Heat," mis kuulub selle aasta top paremikku kohe kindlasti. Esiteks, head näitlejad, teiseks, hea sisu, kolmandaks, kuigi ropendamine ei ole mul meeltmööda, siis inglise keeles on see kuidagi palju palju pehmem ja ütleme, et neid krõbedaid sõnu seal ikka lendas. Kontekstis sobisid ja filmis ka. No ülihea elamus lihtsalt.

Kui film vaadatud, läksime kõik Zuri juurde, vaatasime The Nanny sarja ja The Friends sarja ka. Hiljem ma võtsin kõik oma asjad kaasa ning tulin koju ära, pärast pisukest ekslemist, sest GPSi mul pole ja USA telefonivõrku samuti mitte, seega ka mitte DATAt, mida google mapsiks kasutada ja no nii edasi. Lõpuks ikak leidsin pimedas läbi tormi oma kodu üles ning leides pool peret diivanil magamas, üritasin hullult vaikselt teha, et neid mitte üles ajada. Sain hakkama küll. Pakkisin oma asju kella kaheni lahti ning läksin siis magama. Nädalavahetus võis alata!

Uus algus

Lennujaamas olid mul vastas Kevin ja Alison, mu uued hostvanemad. Neid oli supertore näha. Jalutasime autosse ja nad olid mulle coca ostnud, jääkuubikutega kenasti termoskoti sees. Nii armas! Väljas oli üle 30 kraadi sooja ja mina olin teksapükste ja kampsuniga, oh häda.

Hakkasime sõitma, päris pikk maa oli, üle tunni aja ikka sõitsime. Autos hakkasime mingi hetk rääkima Zurist ja nad küsisid, kas ta saaks õhtul külla tulla ning siis järsku tuli Alisonil hea mõte hoopis Zuri juurde minna ja üllatus teha. Nii tegimegi, hüppasin tuppa sisse ja hüüdsin SURPRISEEE!! ja Zuri oli täitsa pahviks löödud, kaks sekundit ei saanud arugi, kes see oli. Nad siis tulid lastega välja, tutvusid mu hostvanematega ning siis me sõitsime edasi, käisime poes ja siis koju.

Kodus pidime lapsi ootama, ma ei tohtinud enne oma tuppa minna, õnneks nad tulid ruttu ja siis näitas Lucy, milliseks nad mu toa muutnud olid. Ma olin kergelt öeldes sõnatu. Mainin ära, et mina ei pannud mitte ühtegi pilti sinna tuppa, see kõik on selle pere kätetöö.

Hiljem sõime koos õhtust, Alisoni isa käis lapsi ära toomas ning Alisoni ema oli küpsetanud, kastruli sees mingi asja. Nad kutsuvadki seda kastruliks ja kui ma alguses küsisin, mis see on, ütles Kevin, et see võib olla mis iganes. Ohtlik sõna. Eilses variandis igal juhul oli see makaronid, hakkliha, kitsejuust, sulatatud just ning ketšup ilmselt või mingi kaste. Superhea oli! Ja nii tore oli perena koos süüa.

Pärast tund aega ekslemist jõudis Zuri ka kohale ning ülejäänud õhtu möödus meil beebide seltsis, juttu rääkides. Mina vajusin mingi hetk diivanile ära ja siis üles ärgates saatsin Zuri ilusti ära ning kolisin üles magama. Öösel oli räige torm, ärkasin selle peale, et mu toas läks  nii valgeks, et ma mõtlesin, et keegi pani tule põlema. Siuke äike.

Hommikul ärkasin juba enne üheksat, uskumatu. Uni läinud ja kõik. Aga aknast avanes imeilus vaade.

Kui olin ennast kokku võtnud ja alla läinud, algas mu päev nelja lapsega. Ei olnudki nii hull kui arvasin, aga eks Alison oli kogu aeg olemas ka, teine tera. Tegelesime veidi käsitööga kõik koos ning siis läksime mina, Tommy ja Lucy basseini, kaasas mõnus teejuhatus, mille Ali meile kirjutas. Paberi ja pastakaga. Üles ma selle leidsin.

Jäime ujuma ligi kolmeks tunniks ja kuigi päikest eriti ei olnud, oli superpalav ja meie kogu aeg  vees. Muidugi õhtul avastasin, et ma olen julmalt ära põlenud. Aru ma ei saa, päevitan või ei päevita, ära põlen ikka. Lucy õppis täna ujuma, ise õpetasin, ta oli nii tubli ja nii elevil, et ta tõesti suudabki.

Lucy

Tommy

Tommyl oli privaatbassein

Pärast ujumist pidasime pikniku, sõime ning siis sõitsime koju. Alisonil oli sõbranna külas, vist oli Jenna nimi, kes oli supertore ja sõbralik minuga ja lubas ka edaspidi minuga suhelda. Veetsime aega kaksikutega ning jutustasime ja lõpuks oligi käes aeg valmis sättida ja õhtusöögile minna.

Charlotte

Joey ja Charlotte 

Joey 

Õhtusöök toimus Alisoni vanemate juures, kus oli veel lisaks nende mingi sõbranna. Saime palju rääkida ja palju nalja ning söök oli lihtsalt super. Pasta kana ja seentega (no need nokkisin vaikselt välja) ning salat basiiliku, jääsalati, maasikate, kitsejuustu ja kastmega. No appi kui hea. Lisaks veel mingi värske sai hea võiga. Oehh.. Magustoiduks anti veel jäätist kah. Loodan, et me lähme sinna varsti jälle, nad on lihtsalt nii kihvtid inimesed. Ma olen alati rääkinud, et see, et Sa Eestist midagi ei tea (Eestist, mitte seda, kus Eesti asub), ei ole midagi, ma totaalselt armastan, kui Sa tahad Eesti kohta teada. Ja seda nad tahtsid. Terve õhtu.

Kuskil poole üheksa ajal läksime ära, mina, Kevin, Lucy ja Tommy ning Kevin sõitis mööda Oxfordi ringi, näitas klubisid ja baare ja poode. Tegemist on ülikoolilinnaga, seega neid kohti ikka jagus. Mõnusa ekskursiooni sain. Lõpuks koju jõudes vajusin kohe voodisse, kirjutan blogid ära ning kebin magama. Uni on magus.