Ostsin täna ära piletid USAsse, 17.november lendan, seega varsti varsti on jälle oodata reisi sissekandeid, hurraa!
I AM A LITTLE YOLO: Don't care about what people think about you. Live your one life the way you want to.
pühapäev, 18. august 2013
esmaspäev, 12. august 2013
Üks nädal Eestis
See nüüd minu ametlik viimane sissekanne selles blogis. Võib-olla ma kunagi kirjutan veel, kui kohtun mõne sõbraga või perega või reisin uuesti Ameerikasse, aga antud hetkel see sissekanne lõpetab selle blogi teekonna.
Üks nädal Eestis oldud. Minu esimene õhtu möödus toredalt, me läksime perega korvpalli vaatama ning inimesed olid üllatunud, kuid mina terve mäng päikseprillidega. Lihtsalt sellepärast, et ma olin ju pea 24 tundi nutnud, silmad olid rohkem paistes kui pool kilo kokaiini teinud tüübil. Mäng oli hea ja oli hea, et ma sain oma emotsioone mujale suunata ning mõtteid samuti.
Esmaspäeva võib nimetada üllatuste päevaks. Esimeseks läksin ma Magistrali keskusesse, kus mu loogika järgi Killu tööl pidi olema. Oli ka. Kui ma talle tere ütlesin, läks ta näost valgeks ega suutnud aru saada, miks ma ometi siin olen. Samas oli väga armas näha, kui rõõmus võib üks inimene mind nähes olla, see oli kohe siiras siiras emotsioon. Ja ei jäänud viimaseks siiruselt sel päeval.
Hiljem sain ma kokku Kellyga, kes oli 2 päeva teadnud, et ma koju tulen. Tema omakorda kohtus Triinuga ja võttis minu lihtsalt kaasa. Triinu lõug vajus maani, ilma naljata. Ta oli nii rõõmus ja õnnelik ja pigistas mu peaaegu katki. Me veetsime tunde koos, rääkisime ja tegime muffineid, šokolaadi ja vaarikatega ning sõime leiba suitsuvorstiga. Oeh, Eesti toit on no nii hea.
Kui õhtu kätte jõudis, läksin Sikule järgi, kes samuti saladust teadis, aga Kaido (Siku elukaaslane) ei teadnud, seega sai väga üllatus ka talle tehtnud ning sõitsime me Hiiule, kus Kati ja Henry ei uskunud tükk aega, et see tõesti mina olen. Ja mina tundsin üha rohkem, kui hea on olla inimeste seas, kes tõesti tahavad mind enda sekka.
Ning siis oli veel üllatuste nimekirjas Kaio ja lõpetuseks Alvar. Need kaks võtsid vist kõige rahulikumalt, et ma tulin, et noh mis siis ikka, tsill. Haha. Killu ja Alvari juures tegi Killu mulle kodust õhtusööki ning siis läksin lennujaama oma kohvritele järgi. Edasi koju, Egert peale ning siis Koplisse, Silveri sünnipäeva pidama. Sai mu üks "pöialpoistest" ka lõpuks 18. Seal tiksusime kella viieni ning magasime siis poole lõunani.
Ülejäänud nädal on selline suur sebimine olnud, olen veidi tööd teinud ja veidi sõpru näinud, vaatasin uuesti ära filmi "Pitch Perfect" ning käisin Koerus Silveri sünnipäeva peol, mis oli täiesti tase omaette, pole elusees nii head pidu saanud. Lisaks pidasin ära ka isa sünnipäeva, mis oli samuti väga väga lahe!
Eestis on tore. Vahelduseks. Ma igatsen soojasid ilmasid, sest siin ikka peab jaki vahepeal selga viskama, aga samas armastan siinset värsket õhku. Igatsen jookide refilli, aga armastan koduseid toite, mis ei sunni mind üldse välja sööma minema. Igatsen naeratavaid inimesi ja poes asjade kotti ladujat, aga armastan ühe kaupa ostetavaid jäätiseid ning odavaid värskete asjade hindasid. Igatsen Kings Islandit ja kohe kinno tulevaid uusi filme, aga armastan siinset odavat kinopileti hinda. Igatsen punasega paremale pööramist, aga armastan väikseid vahemaid, mida sõitma pean. Igatsen tasuta sõnumite saatmist, aga armastan ekraanil kellegi nime nägemist, kes mulle helistab. Igatsen toite, mis lemmikuteks said, aga armastan kohukesi, kilu, musta leiba, lavaširulle ja maitsvat šokolaadi.
Ja ma võiks seda nimekirja jätkata. Ma igatsen ja armastan mõlemat riiki, ükskõik, kus ma ka poleks, ma jään alatiseks nende kahe vahele. Aga ma ei lähe tagasi sinna elama, üks aasta oli piisav.
Endiselt, ka pea nädal hiljem, teevad küsimused kõige selle kohta endiselt haiget. Olgem ausad, väga paljud, lausa enamik, ei tea, mida mina tunnen või tundsin ning ma ei ole ka endiselt valmis seda kõike seletama. Hetkel eelistan ma õlgu kehitada ning vastamise asemel lihtsalt vait olla. Sellepärast, et need, kes küsivad (ja ma tean, et te kõik küsite seda sõbralikult) raputavad tegelikkuses haavale soola ning kui ma ise ei räägi, siis ma tunnen, et ma ka ei taha rääkida. Veidikeseks võiks see nii ka jääda. Las see olla minu lugu, minu südames.
Ja lõpetuseks ütlen, et avasin uuesti oma isikliku blogi, aga see on kinnine, seega kes soovib lugeda, kirjutage mulle mailile: minagerli@gmail.com. Kahjuks pean ütlema, et kes on päris päris võõras (ja ei ole ka siinse blogi kaudu minuga ühendust võtnud) seda ilmselt lugeda ei saa, sest seal on ikkagi isiklik elu, mida ma kõigiga jagada ei soovi.
Aitäh kõigile, kes selle aastase teekonna minuga koos läbi tegid! Teist kõigist oli väga palju abi ja toetust ka hetkedel, mil te seda ise ei arvanud. ♥
Üks nädal Eestis oldud. Minu esimene õhtu möödus toredalt, me läksime perega korvpalli vaatama ning inimesed olid üllatunud, kuid mina terve mäng päikseprillidega. Lihtsalt sellepärast, et ma olin ju pea 24 tundi nutnud, silmad olid rohkem paistes kui pool kilo kokaiini teinud tüübil. Mäng oli hea ja oli hea, et ma sain oma emotsioone mujale suunata ning mõtteid samuti.
Esmaspäeva võib nimetada üllatuste päevaks. Esimeseks läksin ma Magistrali keskusesse, kus mu loogika järgi Killu tööl pidi olema. Oli ka. Kui ma talle tere ütlesin, läks ta näost valgeks ega suutnud aru saada, miks ma ometi siin olen. Samas oli väga armas näha, kui rõõmus võib üks inimene mind nähes olla, see oli kohe siiras siiras emotsioon. Ja ei jäänud viimaseks siiruselt sel päeval.
Hiljem sain ma kokku Kellyga, kes oli 2 päeva teadnud, et ma koju tulen. Tema omakorda kohtus Triinuga ja võttis minu lihtsalt kaasa. Triinu lõug vajus maani, ilma naljata. Ta oli nii rõõmus ja õnnelik ja pigistas mu peaaegu katki. Me veetsime tunde koos, rääkisime ja tegime muffineid, šokolaadi ja vaarikatega ning sõime leiba suitsuvorstiga. Oeh, Eesti toit on no nii hea.
Kui õhtu kätte jõudis, läksin Sikule järgi, kes samuti saladust teadis, aga Kaido (Siku elukaaslane) ei teadnud, seega sai väga üllatus ka talle tehtnud ning sõitsime me Hiiule, kus Kati ja Henry ei uskunud tükk aega, et see tõesti mina olen. Ja mina tundsin üha rohkem, kui hea on olla inimeste seas, kes tõesti tahavad mind enda sekka.
Ning siis oli veel üllatuste nimekirjas Kaio ja lõpetuseks Alvar. Need kaks võtsid vist kõige rahulikumalt, et ma tulin, et noh mis siis ikka, tsill. Haha. Killu ja Alvari juures tegi Killu mulle kodust õhtusööki ning siis läksin lennujaama oma kohvritele järgi. Edasi koju, Egert peale ning siis Koplisse, Silveri sünnipäeva pidama. Sai mu üks "pöialpoistest" ka lõpuks 18. Seal tiksusime kella viieni ning magasime siis poole lõunani.
Ülejäänud nädal on selline suur sebimine olnud, olen veidi tööd teinud ja veidi sõpru näinud, vaatasin uuesti ära filmi "Pitch Perfect" ning käisin Koerus Silveri sünnipäeva peol, mis oli täiesti tase omaette, pole elusees nii head pidu saanud. Lisaks pidasin ära ka isa sünnipäeva, mis oli samuti väga väga lahe!
Eestis on tore. Vahelduseks. Ma igatsen soojasid ilmasid, sest siin ikka peab jaki vahepeal selga viskama, aga samas armastan siinset värsket õhku. Igatsen jookide refilli, aga armastan koduseid toite, mis ei sunni mind üldse välja sööma minema. Igatsen naeratavaid inimesi ja poes asjade kotti ladujat, aga armastan ühe kaupa ostetavaid jäätiseid ning odavaid värskete asjade hindasid. Igatsen Kings Islandit ja kohe kinno tulevaid uusi filme, aga armastan siinset odavat kinopileti hinda. Igatsen punasega paremale pööramist, aga armastan väikseid vahemaid, mida sõitma pean. Igatsen tasuta sõnumite saatmist, aga armastan ekraanil kellegi nime nägemist, kes mulle helistab. Igatsen toite, mis lemmikuteks said, aga armastan kohukesi, kilu, musta leiba, lavaširulle ja maitsvat šokolaadi.
Ja ma võiks seda nimekirja jätkata. Ma igatsen ja armastan mõlemat riiki, ükskõik, kus ma ka poleks, ma jään alatiseks nende kahe vahele. Aga ma ei lähe tagasi sinna elama, üks aasta oli piisav.
Endiselt, ka pea nädal hiljem, teevad küsimused kõige selle kohta endiselt haiget. Olgem ausad, väga paljud, lausa enamik, ei tea, mida mina tunnen või tundsin ning ma ei ole ka endiselt valmis seda kõike seletama. Hetkel eelistan ma õlgu kehitada ning vastamise asemel lihtsalt vait olla. Sellepärast, et need, kes küsivad (ja ma tean, et te kõik küsite seda sõbralikult) raputavad tegelikkuses haavale soola ning kui ma ise ei räägi, siis ma tunnen, et ma ka ei taha rääkida. Veidikeseks võiks see nii ka jääda. Las see olla minu lugu, minu südames.
Ja lõpetuseks ütlen, et avasin uuesti oma isikliku blogi, aga see on kinnine, seega kes soovib lugeda, kirjutage mulle mailile: minagerli@gmail.com. Kahjuks pean ütlema, et kes on päris päris võõras (ja ei ole ka siinse blogi kaudu minuga ühendust võtnud) seda ilmselt lugeda ei saa, sest seal on ikkagi isiklik elu, mida ma kõigiga jagada ei soovi.
Aitäh kõigile, kes selle aastase teekonna minuga koos läbi tegid! Teist kõigist oli väga palju abi ja toetust ka hetkedel, mil te seda ise ei arvanud. ♥
pühapäev, 11. august 2013
Uutele au-pairidele ja rematchist
Niisiis, kõik need neiud ja noormehed, kes on otsustanud minna au-pairiks USAsse. Just nimelt USAsse, sest Euroopas on seda võimalik teha programmita ja sellisel juhul minu arvamused ja kogemused ei aita.
Programmi valimisel suurt vahet ei ole. Mina käisin Au-Pair in Americaga, mille Eesti osakonnaga ma väga rahul olin. Ameerika osaga mitte nii väga. Maksma peab programmitasu + kindlustuse + viisa. Need summad on muutuvad, eriti just viisa. Seda nad armastavad 4x aastas muuta. Mina maksin 395€ programmile ja 136€ saatkonnale. Rohkem kulusid ei olnud. Ja see kindlustus, ilma lisakindlustuseta, kattis väga väga palju, seega ma ei näe vajadust maksta lisakindlustuse eest.
Au-pairiks olemine on ääretult tore, aga 90% toredusest sõltub Sinu iseloomust. Kui oled julge, oskad keelt (selle all pean silmas elementaarset oskust, mitte grammatika ässamist) ning sõbraliku loomuga, leiad sõpru tervest maailmast. Ja mõni neist jääb ka igaveseks. Minu sõbrad, naljakal kombel, jäävad minust kõik läände. Viimseni kui üks. Aga mõned said sõpradeks ka tüdrukutega Taist ja Austraaliast, Hiinast ja Jaapanist. Eks neid ole. Kultuure õpid samuti, keeli, kombeid ja saad teadmisi riikidest, millest varem ei teadnud midagi. Ja nalja saad ka, mitte vähe.
Töö ei ole raske, kui ise endale pähe istuda ei lase. Reeglite järgi võib töötada 45 tundi nädalas ning seda ka 98% peredest jälgib. Kui Sul on rohkem tunde, nõua ka rohkem raha (või saavuta mingid muud kokkulepped). Hoolimata sellest, et seadusega on rangelt keelatud rohkem tööd teha, teevad lisatasu eest paljud. Teevad ka tasuta, aga mina arvan, et siis oled ise loll (muidugi, kui rahul oled, on teine asi, enamasti ei olda rahul) ning ei oska enda eest seista. Sinu peamine ülesanne on hoida lapsed rõõmsana, maja korras ning vältida pahandusi. Kuigi, pean tunnistama, et laste armastamine tuleb suures osas kasuks.
Sa õpid keelt. Meeletult. Mina läksin Ameerikasse põhimõtteliselt 0 inglise keelega. No okei, 2 punkti kümmest tuli ära. Ma kartsin seda keelt nii väga, et ma ei võtnud isegi keskkooli lõpus eksamit ning minu hinne inglise keeles oli vaevalt vaevalt kolm. Seda ka rohkem see-tõttu, et see õpetaja lihtsalt ei viitsinud minuga iga aasta juunis jälle kakelda. Nüüd ei ole mul mitte mingit probleemi ei enda väljendamise, olukorra kirjeldamise või niisama vestluse hoidmisega. See oli ka minul üks põhjuseid, miks ma Ameerikasse mineku valisin.
Muidugi saad Sa osaks Ameerikast. Osaks kultuurist ja inimestest. Näed tipptasemel teenindust, naudid kõige kättesaadavust ning saad aru, kui kallid on asjad Eestis. Õpid nautima seda, kuidas iga inimene on sõbralik, kuidas kõik pealtnäha hoolivad ning Sa neile korda lähed. Halvemal juhul õpid ka seda, kuidas nad tegelikult hoolivad vaid iseendast ja on kahepalgelisemad ning õelamad kui Kuri Võõrasema Lumivalgekese muinasjutus.
Viimasega seotult siis see enimküsitud küsimus minult - mis siis ikkagi on rematch. Rematche esineb erinevatel juhtudel. Üks neist on rematch enne kui tüdruk USAs. Pere valib tüdruku ja tüdruk pere, kuid siis otsustab pere ringi või tüdruk mitte minna ning ongi rematch ehk pere ja tüdruk ei asu koos elama. On nii-öelda kiir-rematch, mille korral tüdruk jõuab USAsse, aga perele ikkagi ei meeldi tüdruk või tüdrukule ei meeldi pere elukorraldus ning minnakse kiirelt rematchi. Üldiselt öeldakse, et enne kuu aega koosolemist seda teha ei lasta, aga olgem ausad, kogemused räägivad enda eest - lastakse küll. Ja siis on viimane variant ehk mingi olukorra muutumise tõttu rematch. Selleks loetakse rematchi pärast kuute kuud. Tavaliselt on põhjuseks tüdruku koduigatsus, pere kolimine või töökoha kaotus, ootamatult ilmnenud iseloomu muutused, näiteks pere tundub tüdruku jaoks liialt kontrolliv või tüdruk pere jaoks liialt vabameelne ja pidutsemisaldis. See viimane on saanud saatuslikuks väga paljudele tüdrukutele.
Rematch aga ei ole maailmalõpp. See kestab kaks nädalat, alates hetkest, mil pere või tüdruk annab tugiisikule teada, et ei klapita omavahel. Selle aja jooksul teoreetiliselt peaks pere ja tüdruk ikkagi koos elama ja töö jätkuma normaalsetel tingimustel, aga kui lahku minnakse mõne tüli tagajärjel, kolib tüdruk tugiisiku juurde. Kui see pole võimalik, elatakse sõbrannade juures. Targem on perega lahku minna sõbralikult, sest just nemad on need, kes uue pere valimisel tüdruku eest 90% töö ära teevad ja kui Sa neile ikka ei meeldinud, siis usu mind, nad ka teevad kõik, et Sa uut peret ei leiaks. Pea meeles, et Sina oled see, keda karistatakse, pered ei ole kunagi süüdi ja nemad ei saa ka kunagi karistust. Ükskõik, kuidas nad ka ei käituks. Raha paneb rattad käima.
Ja siis lõpetuseks - kui see mõte on peas, mine! Kui kõhkled - mine ikka! Aga kui Sa kasvõi poole rakuga kardad, et Sa ei pea pingele vastu, siis targem oleks valida mõni kodule lähem riik näiteks Euroopas, sest sinna minnakse programmivabalt ja koju tulemine on tunduvalt lihtsam. Ameerikast Sa niisama jalga ei lase. Võinoh, võid lasta, aga siis on tuules nii raha, mille maksid kui ka võimalus hiljem tagasi minna. Üks, mis ma õppisin, on see, et Ameerikaga ei tasu jamada. Ei Ameerikaga ega ameeriklastega.
Programmi valimisel suurt vahet ei ole. Mina käisin Au-Pair in Americaga, mille Eesti osakonnaga ma väga rahul olin. Ameerika osaga mitte nii väga. Maksma peab programmitasu + kindlustuse + viisa. Need summad on muutuvad, eriti just viisa. Seda nad armastavad 4x aastas muuta. Mina maksin 395€ programmile ja 136€ saatkonnale. Rohkem kulusid ei olnud. Ja see kindlustus, ilma lisakindlustuseta, kattis väga väga palju, seega ma ei näe vajadust maksta lisakindlustuse eest.
Au-pairiks olemine on ääretult tore, aga 90% toredusest sõltub Sinu iseloomust. Kui oled julge, oskad keelt (selle all pean silmas elementaarset oskust, mitte grammatika ässamist) ning sõbraliku loomuga, leiad sõpru tervest maailmast. Ja mõni neist jääb ka igaveseks. Minu sõbrad, naljakal kombel, jäävad minust kõik läände. Viimseni kui üks. Aga mõned said sõpradeks ka tüdrukutega Taist ja Austraaliast, Hiinast ja Jaapanist. Eks neid ole. Kultuure õpid samuti, keeli, kombeid ja saad teadmisi riikidest, millest varem ei teadnud midagi. Ja nalja saad ka, mitte vähe.
Töö ei ole raske, kui ise endale pähe istuda ei lase. Reeglite järgi võib töötada 45 tundi nädalas ning seda ka 98% peredest jälgib. Kui Sul on rohkem tunde, nõua ka rohkem raha (või saavuta mingid muud kokkulepped). Hoolimata sellest, et seadusega on rangelt keelatud rohkem tööd teha, teevad lisatasu eest paljud. Teevad ka tasuta, aga mina arvan, et siis oled ise loll (muidugi, kui rahul oled, on teine asi, enamasti ei olda rahul) ning ei oska enda eest seista. Sinu peamine ülesanne on hoida lapsed rõõmsana, maja korras ning vältida pahandusi. Kuigi, pean tunnistama, et laste armastamine tuleb suures osas kasuks.
Sa õpid keelt. Meeletult. Mina läksin Ameerikasse põhimõtteliselt 0 inglise keelega. No okei, 2 punkti kümmest tuli ära. Ma kartsin seda keelt nii väga, et ma ei võtnud isegi keskkooli lõpus eksamit ning minu hinne inglise keeles oli vaevalt vaevalt kolm. Seda ka rohkem see-tõttu, et see õpetaja lihtsalt ei viitsinud minuga iga aasta juunis jälle kakelda. Nüüd ei ole mul mitte mingit probleemi ei enda väljendamise, olukorra kirjeldamise või niisama vestluse hoidmisega. See oli ka minul üks põhjuseid, miks ma Ameerikasse mineku valisin.
Muidugi saad Sa osaks Ameerikast. Osaks kultuurist ja inimestest. Näed tipptasemel teenindust, naudid kõige kättesaadavust ning saad aru, kui kallid on asjad Eestis. Õpid nautima seda, kuidas iga inimene on sõbralik, kuidas kõik pealtnäha hoolivad ning Sa neile korda lähed. Halvemal juhul õpid ka seda, kuidas nad tegelikult hoolivad vaid iseendast ja on kahepalgelisemad ning õelamad kui Kuri Võõrasema Lumivalgekese muinasjutus.
Viimasega seotult siis see enimküsitud küsimus minult - mis siis ikkagi on rematch. Rematche esineb erinevatel juhtudel. Üks neist on rematch enne kui tüdruk USAs. Pere valib tüdruku ja tüdruk pere, kuid siis otsustab pere ringi või tüdruk mitte minna ning ongi rematch ehk pere ja tüdruk ei asu koos elama. On nii-öelda kiir-rematch, mille korral tüdruk jõuab USAsse, aga perele ikkagi ei meeldi tüdruk või tüdrukule ei meeldi pere elukorraldus ning minnakse kiirelt rematchi. Üldiselt öeldakse, et enne kuu aega koosolemist seda teha ei lasta, aga olgem ausad, kogemused räägivad enda eest - lastakse küll. Ja siis on viimane variant ehk mingi olukorra muutumise tõttu rematch. Selleks loetakse rematchi pärast kuute kuud. Tavaliselt on põhjuseks tüdruku koduigatsus, pere kolimine või töökoha kaotus, ootamatult ilmnenud iseloomu muutused, näiteks pere tundub tüdruku jaoks liialt kontrolliv või tüdruk pere jaoks liialt vabameelne ja pidutsemisaldis. See viimane on saanud saatuslikuks väga paljudele tüdrukutele.
Rematch aga ei ole maailmalõpp. See kestab kaks nädalat, alates hetkest, mil pere või tüdruk annab tugiisikule teada, et ei klapita omavahel. Selle aja jooksul teoreetiliselt peaks pere ja tüdruk ikkagi koos elama ja töö jätkuma normaalsetel tingimustel, aga kui lahku minnakse mõne tüli tagajärjel, kolib tüdruk tugiisiku juurde. Kui see pole võimalik, elatakse sõbrannade juures. Targem on perega lahku minna sõbralikult, sest just nemad on need, kes uue pere valimisel tüdruku eest 90% töö ära teevad ja kui Sa neile ikka ei meeldinud, siis usu mind, nad ka teevad kõik, et Sa uut peret ei leiaks. Pea meeles, et Sina oled see, keda karistatakse, pered ei ole kunagi süüdi ja nemad ei saa ka kunagi karistust. Ükskõik, kuidas nad ka ei käituks. Raha paneb rattad käima.
Ja siis lõpetuseks - kui see mõte on peas, mine! Kui kõhkled - mine ikka! Aga kui Sa kasvõi poole rakuga kardad, et Sa ei pea pingele vastu, siis targem oleks valida mõni kodule lähem riik näiteks Euroopas, sest sinna minnakse programmivabalt ja koju tulemine on tunduvalt lihtsam. Ameerikast Sa niisama jalga ei lase. Võinoh, võid lasta, aga siis on tuules nii raha, mille maksid kui ka võimalus hiljem tagasi minna. Üks, mis ma õppisin, on see, et Ameerikaga ei tasu jamada. Ei Ameerikaga ega ameeriklastega.
neljapäev, 8. august 2013
Ei ole veel otsas
Päris mitu inimest küsisid, kas nüüd on selle blogiga kõik. Põhimõtteliselt on, aga mõned sissekanded on veel tulemas, seega päris maha kandma veel ei pea. Lihtsalt, hetkel on selline kohanemisaeg, et pole olnud aega midagi kirjutada. Varsti varsti saab!
esmaspäev, 5. august 2013
Šokeeriv lõpp
Eelmisel neljapäeval sain oma tugiisikult kirja, et kuna mu rematchi aeg saab läbi ja mu aasta koos sellega ning mul pole ühtegi pere kandidaati, siis ma pean valima lennujaama, kust tahan koju minna. Ma olin siis Zuri juures ja me koos lugesime ja koos jäime täitsa vait. Uskumatu. Ma ei suuda siiani uskuda. Pikale kirjale kirjutasin ainult vastu, et Daytoni lennujaam on väga hea.
Reede hommikul sain uue kirja lennupiletitega ja kui selle lahti tegin, nägin, et lennuk läheb laupäeval kell neli õhtul. Siis hakkasin nutma. Seda kõike oli liiga kiiresti ja liiga palju. Mul oli jäänud veidi rohkem kui 24 tundi Ameerika pinnal oodatud üheksa kuu asemel. Jah, ma olin šokis. Olen siiani. Samal hetkel, kui piletid sain, kutsusin ruttu tüdrukud õhtuks Buffalo Wingsi, et veel viimane moment koos olla.
Enne õhtusööki käisime Zuriga poes, mulle uut kohvrit ostmas, sest oli selge, et ma ühega kaugele ei jõua. Lisaks ostsin veel oma lemmikuid Mike Ike komme ning oligi aeg otsas. Kõik muu, mida ma võib-olla oleks tahtnud osta või võinud osta, jäi ostmata. Mul polnud aega ega tahtmist.
Läksime restorani, ettekandja küsis, kas meil on mingi tähistamine. Ütlesin, et meil siuke kurb tähistamine jah, ta ütles, et ta on ka kurb. Lõpuks kirjutas ta mulle tšeki peale nutu märgi ka ja ütles, et ma pean kindlasti tagasi tulema. Meie õhtusöök ise oli supernaljakas, koos hea toidu ja seltskonnaga. Istusime seal päris mitu tundi, siis läksime õue ja olime seal veel mitu tundi, tegime pilte ja rääkisime juttu ning nutsime. Reaalsus, mis endiselt reaalne ei tundu, hakkas kohale jõudma. Kõik kallistasid ja ma ei osanud mitte midagi öelda, ma lihtsalt nutsin. Ja nutan siiani.
Kui kõik olid ära kallistanud ja ära läinud, jäime veel mina ja Zuri. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "So, my love.." Ja sellest piisas, ma nutsin kogu südamest. Nii valus oli. Nii raske ja nii valus. Ta kallistas mind nii tugevalt, sosistas kõrvu nii ilusaid sõnu ja ma peaaegu et ei osanudki midagi vastu öelda. See hetk sakib. Üks asi on head aega öelda, teine asi on lahkuda..
Elleniga sõitsime tema juurde ja ma hakkasin oma asju pakkima. Pakkisin neid kella kolmeni öösel. Hommikul ärkasime üheksast, et Kings Islandile minna. Minu viimane käik. Rohkelt Diamondbacki esireast. Pärast käisime veel McDonaldsis ja siis algas tee lennujaama. Ligi tunnine sõit ja ma nutsin terve sõidu, ilma naljata. Meil mängis minu CD ja täiesti paratamatult olid seal ainult kurvad laulud, mis veel rohkem nutma ajasid. Ma ei suutnud seda uskuda, et ma tõesti sõidan nendel teedel viimast korda, et mul on viimane tund oma sõbraga, et nüüd ongi kõik. Mu pea ei tahtnud sellest aru saada, süda ei saanud ammugi.
Lennujaama jõudes läksime mu pagasit ära andma ja teenindaja küsis, mitu kohvrit mul on. Läbi nuuksete ütlesin, et kaks. Ja tädi pani piletid külge ega küsinud minult ühtegi senti. Oleks pidanud küsima 160$. Jalutasime Elleniga koos turvakontrolli ja ma lihtsalt nutsin ta käte vahel, ükskõik, mis ta ütles või tegi, mitte miski ei aidanud. Mitte miski ei võtnud minust ära tunnet, et ma pean minema. Et seekord ei tule ma enam tagasi, et ma tõesti lähengi ära.
Ma jalutasin turvakontrolli ikka väga aeglaselt, võtsin kõik asjad seljast ära, mida turvaonud tahtsid. Seekord pakkisin oma asjad niimoodi, et mitte ühtegi vedelikku ega laadijat ega midagi ei olnud väikses kohvris, sest ma ei viitsinud seda kogu aeg kinni-lahti teha. Turvamees vaatas mind ja sõnagi lausumata tõi mulle salvrätikute paki. See ajas mind veel rohkem nutma. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, aga piltlikult öeldes jätsin ma oma südame sinna lennujaama.
Oma lennuväravasse jõudes nägin lennuaja hilinemist. Ja see muudkui hilines ja hilines ja hilines.. Teatavasti on USAs praegu üleriigiline reisimisoht, sest kardetakse terrorirünnakut ning kogu lennuliiklus oli üks suur kaos. Kogu lennureisi vaatasin aknast välja ja nutsin. Pisar pisara järel, mõtlesin oma peas kõik hüvastijätmise sõnad ja laused, mõtteis saatsin südameid ja musisid nendele, kes maha jäid.
Ma ise jäin ka maha. Lennukist, mis oleks pidanud mu Chicagost Varssavisse tooma. Kui uurisin turvamehelt, et mis nüüd saab, saatis ta mu LOT Airlinesi, et nad mu uuele lennule paneksid. Nemad ütlesid, et uus lend on 24 tunni pärast ja saatsid mu tagasi American Airlines'i, et nad mulle uue pileti annaks, sest nende pärast ma maha jäin. Neiu ütles mulle, et tal pole mind mitte kuskile panna. Ei tea, kas suurest kurbusest, mis mu sees oli või millestki muust, aga see olukord hakkas mulle iga minutiga järjest rohkem nalja tegema. Mõtlesin omaette, et USA lihtsalt ei taha lasta mul minna..
Lõpuks see neiu leidis mulle pileti ja käskis Scandinavian Airlines'i minna, et ära kinnitada. Sõitsin tagasi viiendasse terminali ja selgus, et see pilet oli äriklassi oma ja seda nad mulle anda ei saa. Mu teenindaja oli umbes minu vanune kutt ja seega ma hakkasin temaga lihtsalt lõõpima ja ütlesin, et ma võin pagasiga koos ka lennata, laske mul lihtsalt minna. Ta ütles, et mul on variant neli tundi oodata ja kui keegi jääb lennule tulemata, saan koha endale. Ega mul eriti muud varianti ju ei olnud ka. Lubasin oodata. Järgmiseks küsis kutt, kas ma pagasi eest maksin? Ma luuletasin, et ikka jah, ta ütles, et ta peaks mult 135$ küsima. Ma jäin vait. Ta naeratas ja ütles, et ilmselt on mul tänases päevas nii palju sittasid asju olnud, et ta ei hakka. Sellel hetkel võtsin esimest korda päikseprillid peast ära, senini need varjasid mu ära nutetud silmi. Ilmselt paistis see kaugele, et ma just õnnelik ei ole.
Vantsisin siis oma väravasse ja jäin ootama. Kuna mul ei olnud neli tundi ka mitte midagi teha, ostsin omale 8 dollari eest WiFi. Ma ei tea, millal maailm jõuab selleni, et wifi peaks tasuta olema. Ja siinkohal suur suur suur aitäh Sikule, kes terve aja mind toetas, hetkest, mil ta teada sai, et ma koju tulen. Tema sõnadest ja hoolitsusest oli nii palju abi. Pärast mitu tundi Sikuga lobisemist ja isegi naermist, kuulsin, kuidas mikrofoniga öeldi "Passenger Pommer, please come to the boarding." Jess, ma saan vähemalt koju!
SASi kutt veel ütles mulle lauas, et kõik bookingud on tehtud, Kopenhaagenis pean uue pileti saama. Selge, sobib. Kell oli veidi üle kümne õhtul, viimased kaks ööd mitte eriti pikad olnud, 24 tundi vahelduva eduga nutnud, oma kohale jõudes vajusin päris kiirelt. Esimest korda oli aga lennukis nii halb olla. Palav ja külm, kitsas ja nõme, mu ees istus mingi nõme tüdruk, kes oma toolil hüppas kogu aeg, seega ma ei saanud ka enda tavalist magamisasendit rakendada, et panen padja laua peale ja lihtsalt magan. Kõik oli nii halb. Ma ei vaadanud ühtegi filmi, sõin kaks korda ja olingi kohal. Ahjaa, õhtusöök oli riis ja kana, uskumatu, sest olin umbes 3 nädalat kõigile jauranud, et lähme riisi ja kana sööma, täiega tahaks. Miski vähemalt mu päevas oli hea.
Lõpuks jõudsin Kopenhaagenisse. Kell oli üks. Vist. Ma pole kindel, mu käekell, mobiil ja iPod näitasid kõik erinevat kella. Istusin esimese laua taha maha, võtsin arvuti välja ja lülitasin telefoni sisse. Egert oli sõnumi saatnud, ema helistanud. Keegi eriti nagu aru ei saanud, mis asja ma Kopenhaagenis teen, kui Varssavisse minema pidin. Mingi hetk pandi mu värav üles, vantsisin sinna. Läbi passikontrolli läksin ilma piletita, pole aimugi, kuidas see onu mu läbi lasi sealt ning boardingusaalis oodates siis läksin lõpuks pool tundi enne lendu (sest enne polnud kedagi seal) küsima oma pardakaarti. Ja nali alles algas...
Onu ütles, et booking on, pilet on, aga keegi maksnud ei ole ja Estonian Air ei lase lennukisse, kui ei ole makstud. Ma ütlen päris ausalt, et sel hetkel mul oli küll tunne, et mitte miski ega keegi ei taha mind Eestisse lasta. Tundus nagu Jumal seal üleval oleks näpuga sudinud, et mine tagasi tüdruk, see siin ei ole Sinu koht..
Pärast kahtekümmet minutit helistamist lasti mind 3.58 lennukisse, kell 4 tõusis lennuk õhku. Onu ütles, et vabandust, aga Su kohvrid küll lennukisse ei jõua. Esimest korda elus oli mul täiesti savi. Ja siis, uskumatul kombel, jõudis minuni selline kurbus, et kogu see tund ja 15 minutit, mis lennuk lendas, ma ainult nutsin. Ja nutsin veel ja nutsin veel. Ja kui siis Tallinna kohale jõudsime ja maanduma hakkasime, hakkasin veel rohkem nutma ja mõtlesin peas: "Miks, miks, miks.. see ei ole ju minu koht, see ei ole minu elu.." Üks naine kõrvaltistmelt tuli küsima, kas mulle ei meeldi Tallinn või miks ma nutan. Ütlesin talle, et ikka meeldib, pole hullu, kõik on hästi.
Tegelikult minu sees ei olnud miski hästi. Oma kohvrite kohta paberit kirjutama minnes selgus, et ameeriklased bookisid minu ringi, aga minu kohvreid mitte, seega need on endiselt USAs.. Ja ma teadsin, et mul pole käsipagasis mitte midagi. Isegi mitte hambaharja. Oeh jah. Hea, et ma vähemalt koju tulin, mingid asjad ikka jätsin ju siia ka.
Ja siis välja minnes leidsin ma oma lemmiku venna, kes mulle järgi tuli. Ja tuju läks paremaks. Ta pani mu kohe autorooli, sain sõita ning kodus hüppasid koerad peaaegu autosse, kui ma ukse lahti tegin ja nende nimesid hüüdsin. Aga ma olin kodus. Mis sest, et mu süda on endiselt Daytoni lennujaamas ja nende tüdrukute südametes, kellega ma hüvasti pidin jätma.
Kõik saab uue alguse.
Reede hommikul sain uue kirja lennupiletitega ja kui selle lahti tegin, nägin, et lennuk läheb laupäeval kell neli õhtul. Siis hakkasin nutma. Seda kõike oli liiga kiiresti ja liiga palju. Mul oli jäänud veidi rohkem kui 24 tundi Ameerika pinnal oodatud üheksa kuu asemel. Jah, ma olin šokis. Olen siiani. Samal hetkel, kui piletid sain, kutsusin ruttu tüdrukud õhtuks Buffalo Wingsi, et veel viimane moment koos olla.
Enne õhtusööki käisime Zuriga poes, mulle uut kohvrit ostmas, sest oli selge, et ma ühega kaugele ei jõua. Lisaks ostsin veel oma lemmikuid Mike Ike komme ning oligi aeg otsas. Kõik muu, mida ma võib-olla oleks tahtnud osta või võinud osta, jäi ostmata. Mul polnud aega ega tahtmist.
 |
| Zuri uus auto |
Läksime restorani, ettekandja küsis, kas meil on mingi tähistamine. Ütlesin, et meil siuke kurb tähistamine jah, ta ütles, et ta on ka kurb. Lõpuks kirjutas ta mulle tšeki peale nutu märgi ka ja ütles, et ma pean kindlasti tagasi tulema. Meie õhtusöök ise oli supernaljakas, koos hea toidu ja seltskonnaga. Istusime seal päris mitu tundi, siis läksime õue ja olime seal veel mitu tundi, tegime pilte ja rääkisime juttu ning nutsime. Reaalsus, mis endiselt reaalne ei tundu, hakkas kohale jõudma. Kõik kallistasid ja ma ei osanud mitte midagi öelda, ma lihtsalt nutsin. Ja nutan siiani.
Kui kõik olid ära kallistanud ja ära läinud, jäime veel mina ja Zuri. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "So, my love.." Ja sellest piisas, ma nutsin kogu südamest. Nii valus oli. Nii raske ja nii valus. Ta kallistas mind nii tugevalt, sosistas kõrvu nii ilusaid sõnu ja ma peaaegu et ei osanudki midagi vastu öelda. See hetk sakib. Üks asi on head aega öelda, teine asi on lahkuda..
 |
| Tereza |
 |
| Zuri ja Kim |
 |
| Lidia |
 |
| Ellen |
 |
| Eva ja Tereza |
 |
| Zuri ja Kim |
 |
| Eva tõi mulle lahkumiskingituse ka |
 |
| Kelneri kirjutatud kurb nägu |
 |
| Caroline ja Tereza |
 |
| Eva, Zuri, Ellen, ees kükitab Lidia, Kim, mina |
 |
| Ellen, Lidia, Kim |
 |
| Zuri, Lidia |
 |
| Meie nelik. Kõikide nende tüdrukute juures elasin oma rematchi ajal |
 |
| Ma pole selle pildi adekvaatsuses päris kindel, haha |
 |
| I will always love you ♥♥♥ |
Lennujaama jõudes läksime mu pagasit ära andma ja teenindaja küsis, mitu kohvrit mul on. Läbi nuuksete ütlesin, et kaks. Ja tädi pani piletid külge ega küsinud minult ühtegi senti. Oleks pidanud küsima 160$. Jalutasime Elleniga koos turvakontrolli ja ma lihtsalt nutsin ta käte vahel, ükskõik, mis ta ütles või tegi, mitte miski ei aidanud. Mitte miski ei võtnud minust ära tunnet, et ma pean minema. Et seekord ei tule ma enam tagasi, et ma tõesti lähengi ära.
Ma jalutasin turvakontrolli ikka väga aeglaselt, võtsin kõik asjad seljast ära, mida turvaonud tahtsid. Seekord pakkisin oma asjad niimoodi, et mitte ühtegi vedelikku ega laadijat ega midagi ei olnud väikses kohvris, sest ma ei viitsinud seda kogu aeg kinni-lahti teha. Turvamees vaatas mind ja sõnagi lausumata tõi mulle salvrätikute paki. See ajas mind veel rohkem nutma. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, aga piltlikult öeldes jätsin ma oma südame sinna lennujaama.
Oma lennuväravasse jõudes nägin lennuaja hilinemist. Ja see muudkui hilines ja hilines ja hilines.. Teatavasti on USAs praegu üleriigiline reisimisoht, sest kardetakse terrorirünnakut ning kogu lennuliiklus oli üks suur kaos. Kogu lennureisi vaatasin aknast välja ja nutsin. Pisar pisara järel, mõtlesin oma peas kõik hüvastijätmise sõnad ja laused, mõtteis saatsin südameid ja musisid nendele, kes maha jäid.
Ma ise jäin ka maha. Lennukist, mis oleks pidanud mu Chicagost Varssavisse tooma. Kui uurisin turvamehelt, et mis nüüd saab, saatis ta mu LOT Airlinesi, et nad mu uuele lennule paneksid. Nemad ütlesid, et uus lend on 24 tunni pärast ja saatsid mu tagasi American Airlines'i, et nad mulle uue pileti annaks, sest nende pärast ma maha jäin. Neiu ütles mulle, et tal pole mind mitte kuskile panna. Ei tea, kas suurest kurbusest, mis mu sees oli või millestki muust, aga see olukord hakkas mulle iga minutiga järjest rohkem nalja tegema. Mõtlesin omaette, et USA lihtsalt ei taha lasta mul minna..
 |
| Chicago |
Lõpuks see neiu leidis mulle pileti ja käskis Scandinavian Airlines'i minna, et ära kinnitada. Sõitsin tagasi viiendasse terminali ja selgus, et see pilet oli äriklassi oma ja seda nad mulle anda ei saa. Mu teenindaja oli umbes minu vanune kutt ja seega ma hakkasin temaga lihtsalt lõõpima ja ütlesin, et ma võin pagasiga koos ka lennata, laske mul lihtsalt minna. Ta ütles, et mul on variant neli tundi oodata ja kui keegi jääb lennule tulemata, saan koha endale. Ega mul eriti muud varianti ju ei olnud ka. Lubasin oodata. Järgmiseks küsis kutt, kas ma pagasi eest maksin? Ma luuletasin, et ikka jah, ta ütles, et ta peaks mult 135$ küsima. Ma jäin vait. Ta naeratas ja ütles, et ilmselt on mul tänases päevas nii palju sittasid asju olnud, et ta ei hakka. Sellel hetkel võtsin esimest korda päikseprillid peast ära, senini need varjasid mu ära nutetud silmi. Ilmselt paistis see kaugele, et ma just õnnelik ei ole.
Vantsisin siis oma väravasse ja jäin ootama. Kuna mul ei olnud neli tundi ka mitte midagi teha, ostsin omale 8 dollari eest WiFi. Ma ei tea, millal maailm jõuab selleni, et wifi peaks tasuta olema. Ja siinkohal suur suur suur aitäh Sikule, kes terve aja mind toetas, hetkest, mil ta teada sai, et ma koju tulen. Tema sõnadest ja hoolitsusest oli nii palju abi. Pärast mitu tundi Sikuga lobisemist ja isegi naermist, kuulsin, kuidas mikrofoniga öeldi "Passenger Pommer, please come to the boarding." Jess, ma saan vähemalt koju!
SASi kutt veel ütles mulle lauas, et kõik bookingud on tehtud, Kopenhaagenis pean uue pileti saama. Selge, sobib. Kell oli veidi üle kümne õhtul, viimased kaks ööd mitte eriti pikad olnud, 24 tundi vahelduva eduga nutnud, oma kohale jõudes vajusin päris kiirelt. Esimest korda oli aga lennukis nii halb olla. Palav ja külm, kitsas ja nõme, mu ees istus mingi nõme tüdruk, kes oma toolil hüppas kogu aeg, seega ma ei saanud ka enda tavalist magamisasendit rakendada, et panen padja laua peale ja lihtsalt magan. Kõik oli nii halb. Ma ei vaadanud ühtegi filmi, sõin kaks korda ja olingi kohal. Ahjaa, õhtusöök oli riis ja kana, uskumatu, sest olin umbes 3 nädalat kõigile jauranud, et lähme riisi ja kana sööma, täiega tahaks. Miski vähemalt mu päevas oli hea.
Lõpuks jõudsin Kopenhaagenisse. Kell oli üks. Vist. Ma pole kindel, mu käekell, mobiil ja iPod näitasid kõik erinevat kella. Istusin esimese laua taha maha, võtsin arvuti välja ja lülitasin telefoni sisse. Egert oli sõnumi saatnud, ema helistanud. Keegi eriti nagu aru ei saanud, mis asja ma Kopenhaagenis teen, kui Varssavisse minema pidin. Mingi hetk pandi mu värav üles, vantsisin sinna. Läbi passikontrolli läksin ilma piletita, pole aimugi, kuidas see onu mu läbi lasi sealt ning boardingusaalis oodates siis läksin lõpuks pool tundi enne lendu (sest enne polnud kedagi seal) küsima oma pardakaarti. Ja nali alles algas...
Onu ütles, et booking on, pilet on, aga keegi maksnud ei ole ja Estonian Air ei lase lennukisse, kui ei ole makstud. Ma ütlen päris ausalt, et sel hetkel mul oli küll tunne, et mitte miski ega keegi ei taha mind Eestisse lasta. Tundus nagu Jumal seal üleval oleks näpuga sudinud, et mine tagasi tüdruk, see siin ei ole Sinu koht..
Pärast kahtekümmet minutit helistamist lasti mind 3.58 lennukisse, kell 4 tõusis lennuk õhku. Onu ütles, et vabandust, aga Su kohvrid küll lennukisse ei jõua. Esimest korda elus oli mul täiesti savi. Ja siis, uskumatul kombel, jõudis minuni selline kurbus, et kogu see tund ja 15 minutit, mis lennuk lendas, ma ainult nutsin. Ja nutsin veel ja nutsin veel. Ja kui siis Tallinna kohale jõudsime ja maanduma hakkasime, hakkasin veel rohkem nutma ja mõtlesin peas: "Miks, miks, miks.. see ei ole ju minu koht, see ei ole minu elu.." Üks naine kõrvaltistmelt tuli küsima, kas mulle ei meeldi Tallinn või miks ma nutan. Ütlesin talle, et ikka meeldib, pole hullu, kõik on hästi.
Tegelikult minu sees ei olnud miski hästi. Oma kohvrite kohta paberit kirjutama minnes selgus, et ameeriklased bookisid minu ringi, aga minu kohvreid mitte, seega need on endiselt USAs.. Ja ma teadsin, et mul pole käsipagasis mitte midagi. Isegi mitte hambaharja. Oeh jah. Hea, et ma vähemalt koju tulin, mingid asjad ikka jätsin ju siia ka.
Ja siis välja minnes leidsin ma oma lemmiku venna, kes mulle järgi tuli. Ja tuju läks paremaks. Ta pani mu kohe autorooli, sain sõita ning kodus hüppasid koerad peaaegu autosse, kui ma ukse lahti tegin ja nende nimesid hüüdsin. Aga ma olin kodus. Mis sest, et mu süda on endiselt Daytoni lennujaamas ja nende tüdrukute südametes, kellega ma hüvasti pidin jätma.
Kõik saab uue alguse.
laupäev, 3. august 2013
Paar päeva Zuri hotellis + lisa
Kuna mu päevad on suht sisutühjad, siis ma lihtsalt kirjutan paar lahedamat asja, mis toimunud on. Kolmapäeva öösel kella kahe ajal hakkasin mina Pinterestis (lehekülg, kus saab erinevaid pilte vaadata ja jagada) toidupilte uurima ning kui pool kolm telekast TacoBelli restorani reklaam tuli, käskis Zuri mul uurida, mis kellani too TacoBell siis lahti on. Oli kolmeni. Kell oli 2.40. Teate, mis me tegime? Me jooksime pidžaamades autosse, sõitsime TacoBelli ja Zuri saigi oma burrito, haha.
Neljapäeva öösel vastu reedet käisime me kell kolm öösel näiteks iHopis söömas. Kuna elame täiesti vales rütmis, ärkame kella kahest, siis kell kolm õhtust süüa on minu meelest vägagi normaalne. Teenindaja oli sõbralik ja kui me alguses kohe Zuriga aru saime, et me oleme teda varem näinud, siis läks mõtlemiseks, kus ja millal. Aga see oli tookord, kui me Allariga iHopis käisime.
Reede õhtul oli meil Buffalo Wingsis õhtusöök tüdrukutega, kohal olid Kim, Zuri, Christin, Lidia, Eva, Ellen, Tereza ja Caroline. Jällegi superkogemus teenindajaga, superlahe tüüp oli.
Lisaks mõtlesin, et kuna mul peaaegu on aasta USAs läbi, siis panen siia faktid-teadmised, mis ma Ameerikast selle aasta jooksul saanud olen.
1) Pärast telesarja algusmuusikat tuleb alati reklaam.
2) Telefoninumbrid on näiteks 1-800-FOTO ja kui helistad, kirjutad saajaks samamoodi ning sõna foto muutub numbriteks automaatselt.
3) Poes ei pea kilekotti ostma, enamikes poodides on ka pakkijad olemas, nagu meil nt Stockmanni hulludel päevadel.
4) Punasega saab paremale pöörata, vahel harva on liiklusmärk, mis seda keelab.
5) Kui ringile suundub suurem tee, kui ringil olev, peab ringilolija teed andma.
6) Liiklusmärgid on sõnade, mitte piltidega.
7) Poes olevatele hindadele lisandub kassas tax (ainult viies osariigis ei lisandu: Alaska, Delaware, Montana, New Hampshire, ja Oregon).
8) Toas käiakse jalanõudega, kui külalised tulevad, väga tihti käiakse ka niisama-
9) Iga infotelefon vastab inglise ja hispaania keeles.
10) Juuni 2012 seisuga on Ameerikas 18 590 McDonaldsi, see teeb ligi 365 McDonaldsit ühes osariigis. (Eestis on 10 McDonaldsit).
11) Ameerikas on drive-in pea kõigel - pangad, poed, apteegid, restoranid, tanklad. On isegi restoran nimega "Sonic," mille puhul pargid autoga ja sööd kohapeal, tellides aparaadist kogu aeg juurde ning teenindaja toob.
12) 66% ameeriklastest on ülekaalus
13) Ametlikult ei ole Ameerikas riigikeelt, aga inglise keel on enimräägitud ning kasutusel ka valitsuses
14) 27% ameeriklastest ei usu, et inimene on kunagi Kuul käinud
15) Ameerikas on 259 032 km kiirteid
16) 1971.a keelati USAs ära suitsureklaamid. Peab tunnistama, et ise ei märganudki, et neid ei ole.
17) Väikseim osariik kannab pikimat nime (State of Rhode Island and Provindence Plantations).
18) Ameerika rahvustoidud on hot dog, õunapirukas, hamburger ja röstitud kalkun.
Päris huvitav koht see Ameerika, kas pole?
Neljapäeva öösel vastu reedet käisime me kell kolm öösel näiteks iHopis söömas. Kuna elame täiesti vales rütmis, ärkame kella kahest, siis kell kolm õhtust süüa on minu meelest vägagi normaalne. Teenindaja oli sõbralik ja kui me alguses kohe Zuriga aru saime, et me oleme teda varem näinud, siis läks mõtlemiseks, kus ja millal. Aga see oli tookord, kui me Allariga iHopis käisime.
Reede õhtul oli meil Buffalo Wingsis õhtusöök tüdrukutega, kohal olid Kim, Zuri, Christin, Lidia, Eva, Ellen, Tereza ja Caroline. Jällegi superkogemus teenindajaga, superlahe tüüp oli.
Lisaks mõtlesin, et kuna mul peaaegu on aasta USAs läbi, siis panen siia faktid-teadmised, mis ma Ameerikast selle aasta jooksul saanud olen.
1) Pärast telesarja algusmuusikat tuleb alati reklaam.
2) Telefoninumbrid on näiteks 1-800-FOTO ja kui helistad, kirjutad saajaks samamoodi ning sõna foto muutub numbriteks automaatselt.
3) Poes ei pea kilekotti ostma, enamikes poodides on ka pakkijad olemas, nagu meil nt Stockmanni hulludel päevadel.
4) Punasega saab paremale pöörata, vahel harva on liiklusmärk, mis seda keelab.
5) Kui ringile suundub suurem tee, kui ringil olev, peab ringilolija teed andma.
6) Liiklusmärgid on sõnade, mitte piltidega.
7) Poes olevatele hindadele lisandub kassas tax (ainult viies osariigis ei lisandu: Alaska, Delaware, Montana, New Hampshire, ja Oregon).
8) Toas käiakse jalanõudega, kui külalised tulevad, väga tihti käiakse ka niisama-
9) Iga infotelefon vastab inglise ja hispaania keeles.
10) Juuni 2012 seisuga on Ameerikas 18 590 McDonaldsi, see teeb ligi 365 McDonaldsit ühes osariigis. (Eestis on 10 McDonaldsit).
11) Ameerikas on drive-in pea kõigel - pangad, poed, apteegid, restoranid, tanklad. On isegi restoran nimega "Sonic," mille puhul pargid autoga ja sööd kohapeal, tellides aparaadist kogu aeg juurde ning teenindaja toob.
12) 66% ameeriklastest on ülekaalus
13) Ametlikult ei ole Ameerikas riigikeelt, aga inglise keel on enimräägitud ning kasutusel ka valitsuses
14) 27% ameeriklastest ei usu, et inimene on kunagi Kuul käinud
15) Ameerikas on 259 032 km kiirteid
16) 1971.a keelati USAs ära suitsureklaamid. Peab tunnistama, et ise ei märganudki, et neid ei ole.
17) Väikseim osariik kannab pikimat nime (State of Rhode Island and Provindence Plantations).
18) Ameerika rahvustoidud on hot dog, õunapirukas, hamburger ja röstitud kalkun.
Päris huvitav koht see Ameerika, kas pole?
neljapäev, 1. august 2013
Kõik päevad on sassis
Esmaspäevane päev Lidia juures oli üsna tegus, kuna pakkisin oma asju, riideid kokku ja elamise ka panin ilusti kokku ja järgi ning vestlesime tema hostemaga hästi pikalt. Olen varasemalt ka maininud, et mu tugiisik oma tööd väga ei tee, aga siiani olen olnud arvamusel, et rematchide puhul on ta parim. Sest siiani on olnud, viinud tüdrukud ja pered väga kiirelt kokku. Seekord tundub aga, et ta on oma osavust kaotamas, ta keerab nii palju jama kokku, et mina olen täiesti loobunud kritiseerimast. Lidia hostemal aga viskas lõplikult tema ebaprofessionaalsus üle ning ta helistas programmijuhatajale ja ütles talle otse, mida ta asjast arvab.
Kuskil kella nelja ajal tuli Zuri sinna ja ma pakkisin oma asjad kokku ja läksime tema juurde. Nüüd olengi kuni reedeni siin, näis, kas siis on vaja järgmisse kohta kolida või mitte. Kuna mul superarmsad sõbrad ümberringi ja jutt minust levib kulutulena, siis sain juba järgmise pakkumise, kuhu minna. Kõik hoiavad, et ma jumala eest ei peaks oma tugiisiku juurde minema.
Teisipäeval käisime Elleni ja Zuriga Kings Islandil, mis oli väga lahe vahelduseks, kuna olin hommikul halbasid uudiseid saanud. Seekord oli meil eesmärgiks igal atraktsioonil lahe pilt teha. Seal enamikel tehakse pildid ja me teame kõikidel, kus tehakse, seega saab poseerida. Päris kiftid oli, oleks tahtnud kõik osta, aga kahjuks need üsna kallid. Zuri mängis ühte mängu ka, võitis oma Minioni lõpuks, mida ta nii kaua tahtnud oli.
Tänane päev on meil olnud no nii laisk, et võiks pikali kukkuda. Ärkasin pool kaks. Tegelikult korra ärkasin pool üksteist ka, lugesin kõik meilid ja Facebooki kirjutatud asjad läbi ja magasin edasi. Hommikust sõime kell kuus õhtul. Kella kaheksa ajal mõtlesime, et lähme frozen jogurtisse, aga mul ei olnud üldse isu, Zuri sõi. Hiljem sõime õhtust koos, pool üheksa. Vaatasime Kariibimere piraate ja muid telesarju terve õhtu ja nautisime lihtsalt aega.
Üks pilt laupäevast (pühapäevast), see noormees seal keskel on Dan, seesama, kellega me kihlusime. Haha.
Ja siis üks superarmas pilt Eviest ka siia, no ma nii armastan seda soengut ja tüdrukut. Igatsen teda ja Graeme rohkem kui oleks osanud arvatagi. Mu pisikesed igaveseks mu südames!
Kuskil kella nelja ajal tuli Zuri sinna ja ma pakkisin oma asjad kokku ja läksime tema juurde. Nüüd olengi kuni reedeni siin, näis, kas siis on vaja järgmisse kohta kolida või mitte. Kuna mul superarmsad sõbrad ümberringi ja jutt minust levib kulutulena, siis sain juba järgmise pakkumise, kuhu minna. Kõik hoiavad, et ma jumala eest ei peaks oma tugiisiku juurde minema.
Teisipäeval käisime Elleni ja Zuriga Kings Islandil, mis oli väga lahe vahelduseks, kuna olin hommikul halbasid uudiseid saanud. Seekord oli meil eesmärgiks igal atraktsioonil lahe pilt teha. Seal enamikel tehakse pildid ja me teame kõikidel, kus tehakse, seega saab poseerida. Päris kiftid oli, oleks tahtnud kõik osta, aga kahjuks need üsna kallid. Zuri mängis ühte mängu ka, võitis oma Minioni lõpuks, mida ta nii kaua tahtnud oli.
Tänane päev on meil olnud no nii laisk, et võiks pikali kukkuda. Ärkasin pool kaks. Tegelikult korra ärkasin pool üksteist ka, lugesin kõik meilid ja Facebooki kirjutatud asjad läbi ja magasin edasi. Hommikust sõime kell kuus õhtul. Kella kaheksa ajal mõtlesime, et lähme frozen jogurtisse, aga mul ei olnud üldse isu, Zuri sõi. Hiljem sõime õhtust koos, pool üheksa. Vaatasime Kariibimere piraate ja muid telesarju terve õhtu ja nautisime lihtsalt aega.
Üks pilt laupäevast (pühapäevast), see noormees seal keskel on Dan, seesama, kellega me kihlusime. Haha.
Ja siis üks superarmas pilt Eviest ka siia, no ma nii armastan seda soengut ja tüdrukut. Igatsen teda ja Graeme rohkem kui oleks osanud arvatagi. Mu pisikesed igaveseks mu südames!
Tellimine:
Postitused (Atom)