Done

Eelmine sissekanne lõppes tõdemusega, et mul olid puudu video, soovituskiri, arstitõend ja kriminaaltunnistus.

Videoga tegelesin teisipäeval, tegin paar kaadrit koos Matildaga (keda hetkel hoian), mõned kaadrid ilusat ilma nautides, mõned helivestlused ja hunnik pilte + muidugi teemakohane New York City laul, mille esitajaks Getter Jaani. Ise jäin jube rahule, arvan, et mu video on meeldejääv ning vast ei teki perekondadel kohe soovi seda kinni panna, igav just ei hakka.

Soovituskirja andis mulle lisaks Evelinile ja Kristile, kelle juures ma ametlikult lapsehoidjana tööl olen olnud, ka Kairi, kelle lapsi olen hoidnud ja keda tunnen läbi oma vanemate ja teiste sugulaste, ühesõnaga, neile kolmele suur suur aitäh! Soovituskirjade kirjutajad helistati läbi neljapäeval, vestlused lõppesid edukalt ning minu agent Ketlin sai kõik vajalikud asjad oma reporti kirja panna. 

Politseist oma süütust tõendava dokumendi sain samuti kätte. Eeldasin, et see peaks läbi ja lõhki valge paber olema, aga eksisin - wow! 2009.aastal saadud Munitsipaalpolitsei trahv oli kenasti kirjas. Natuke halb tunne on, rikkus tõendi ära, aga samas, asi see siis nüüd on..

Seega, endiselt on mul puudu arstitõend ja minu arst oli telefonis surmkindel, et tema ei taha seda täita, tema ei saa millestki aru ja üleüldse, ei-ei-ei. Pidades siis oma agendiga aru, kirjutasin tõendi peale eesti keelsed sõnad, aitan tal oma teksti inglise keelde tõlkida ja vast saab siis kuidagi selle korda. Igal juhul on aeg reede hommikuks kirja pandud ja loodetavasti lõppeb see hästi.

Vahepeal sain tuttavaks Liisiga, kes läbi selle programmi praegu USAs juba on. Mul on selle tutvuse üle väga hea meel, saan rohkem informatsiooni ja kui juhtumisi satume üksteise lähedale, on üks sõber just kui juba kohapeal olemas. Liisi enda blogi leiate siit: http://liisuuuu.blogspot.com/search/label/USA.

Otsisin üles ka kõik paberid, mis vähegi mind puudutavad, informatsiooni lehekesed, teadeande lehed ja mida teha, kui pere helistab. Natukene on värin sees, ootan juba seda, kui mu profiilile ilmub "to be matched," sest siis hakkan ootama telefonikõnesid, mille suunakoodiks +1 ja hunnik numbreid otsas. 

Vaikselt olen hakanud jutu sees kasutama lauseid, a la "Ameerikas on nii," või "Järgmine aasta samal ajal olen..," valmistan end psühholoogiliselt ette, et minu järgmine aasta ei saa kohe üldse selline olema kui 21 eelmist aastat. Üldiselt on meel rõõmus ja tuju hea ja ootan juba väga kohvri pakkimist, mõnikord taban end isegi mõtlemast, mida kaasa võtta, täna ütles Liis, et võtaksin võimalikult vähe asju, sest koha pealne elu on paradiis. Jään ootama. Samuti olen hakanud vaikselt vaatama ja tutvuma USA kaardiga, otsima osariikides plusse ja miinuseid, et kuhu minna.

Intervjuu ja parandused ankeedis

Tänaseks õhtuks on läinud minek kindlamaks kui varem. Nüüd ilmselt võib lugeda, et 80% on kindel minek. Mis täna muutus?

Pärast mitut päeva ootamist kohtusime minu Eesti agendi Ketlin Jundasega, Olümpia bistroos. Olin 20 minutit varem kohal, nägin enda ees mitut bistrood ja mind valdas segadus. Helistasin Ketlinile, kuid telefon oli kinni. Lõpuks sain ta siiski kätte ning suundusin õigesse kohta, kus naeratav neiu mulle juba lehvitas. Võdin käis südame alt läbi, mõtlesin, et nüüd ja just nüüd.

Esialgu pani Ketlin mind mingisugust iseloomu testi tegema. 260 küsimust, inglise keeles. Esimese hooga võttis pahviks: nalja teed?? Hakkasin siis vaikselt neid täitma. Sisuks fraas, vastuseks true or false. 98% fraasidest sain kenasti aru, 2% läks sellise umbes-sain-aru-võib-olla-ei-saanud-ka süsteemiga. Mõni küsimus ajas eriliselt naerma ja muigama.

Näiteks oli üks küsimus: "Kas Sa tahaksid töötada garaažis?" Õnneks on mul tublid sõbrad, kes garaaži ja autode parandamise suurepäraselt enda peale on võtnud ja nii vastasin sellele fraasile false. Üks fraas jällegi küsis, kas mulle läheb korda, milline välja näen. Esimese hooga panin false. Tagantjärgi hakkasin mõtlema, et pärast mõtleb siis pere, et ma olen mingi jobu, kellele tõesti ei lähe see korda. Panin true. Fraas "Vaesed inimesed on tavaliselt paremad kui rikkad," pani mind aga sügavalt mõtlema. Alguses panin false, siis mõtlesin, et iseenesest kui mu ankeeti satub vaatama rikkas perekond, saavad nad sellest aru, et ma suhtun rikastesse halvasti, kui aga vaatab vaene perekond, ja ma olen vastanud false, solvuvad nad, et minu jaoks on raha oluline. Tõesti keeruline küsimus. Lõpuks panin siiski false ja kinnitasin iseendale, et kõik inimesed on head.

Testi tegemiseks kulus umbes 40 minutit. Niimoodi oli Ketlin ka arvestanud. Testi järgselt vaatasime üle minu profiili, Ketlin andis häid näpunäiteid, kuidas täiendada, mida lisada, mida eemaldada ja talle tegi äärmiselt nalja minu lause "Dear family"kirjas: "Changing dirty diaper was pretty creepy to me, but now it is normal action of day with baby." Nalja pakkus just nimelt lause esimene pool. Mina oma äärmiselt siira olekuga üritasin talle selgeks teha, et just nii oligi, seega arvas ta lõpuks, et see lause on hea ja selle järgi näeme ära, kas perekonnal on ka huumorisoon olemas või mitte.

Positiivne. Edasi rääkisime me veidikene programmist üldiselt ja siis tegime ära intervjuu, mille ajal Ketlin endale märkmeid tegi ja mina jutustama pidin ning selle alusel teeb ta hiljem raporti minu kohta. Päris põnev. Küsimused olid iseenesest lihtsad ning ma pidin kirjeldama oma lapsehoidmise tööd ja kogemusi, oma perekonda ja meie tegemisi, häid külgi endas, asju, mis mulle meeldivad ja mis mu uuele perele võiks ka meeldida. Viimasele punktile ma ei osanud kohe üldse midagi vastata. Lõpuks laususin vaikselt: "Basketball is cool, my new family could think same." Ennast ajab praegu nii naerma.

Kui siis kaks tundi möödas oli ja minu pea korralikult paks otsas oli, rääkisime veel pool tunnikest kogu asjast üldiselt, küsisin oma miljon küsimust üle ning pidin tõdema, et mu emal oli õigus: Eesti load tõepoolest pole USAs mingid tegijad. So, let's do it again! Nüüd ongi siis selline seis, et olenevalt osariigist, on mul mõni aeg kohaneda ja siis tuleb teha uus eksam. Ketlin lohutas, et eksam oli platsi peal, vaja auto ajada left side-right side torbikust, sõita kvartalile tiir peale ja ongi olemas. Seega, lubade pärast ma eriti ei muretse.

Lõpetuseks võin öelda, et jätkuvalt on mul puudu:
1) video, millega ilmselt tegelen homme, oma Hollywoodiliku stsenaariumi täitmisel
2) üks soovituskiri (väike mõte on, kellelt see võtta)
3) arstitõend (millega võin ka esialgu oodata, sest see pole nii oluline)
4) kriminaaltunnistus (sain just teatise, et see on nüüd olemas)

ning väiksed nipet-näpet muutused tuleb teha profiilis. Kuna ma aga täna olen täitsa läbi, tegelen sellega homme.

Kokkuvõtteks võin öelda, et tänane intervjuu polnud pooltki nii jube kui kartsin ning pigem tekitas just kindlama tunde, et kõik on õige ja et Ketlin on ääretult meeldiv inimene, kes tõesti aitab igas olukorras. Mõne inimesega kohe tekib kiireimini klapp.

Üks, mis kindel, minnes on esimene peatus New York.

Gerli alustab siit

Hei hei!

Et ma tulevikus mäletaksin kõike, kuidas kõik algas ja kuidas ma ennast tundsin ning rasketel hetkedel saaksin tuge sellest positiivsest emotsioonist, mis mul praegu on, arvasin, et peaksin hakkama kohe kirja panema, mis etappe läbin ja nagu eelnevalt mainitud: kui positiivselt ma meelestatud olen.


Kuidas mul üldse selline mõte tuli?
Mõte au-pairiks minna tuli mul juba keskkoolis. Siis oligi missioon pärast keskkooli lõpetamist Saksamaale minna. Vahepeal muutus see riik Iirimaaks. Keskkooli lõpetades oli aga armastus silmas, hinges, südames ja nii jäi plaan tolku. Astusin ülikooli. Aasta pärast vahetasin ülikooli ja eriala. Ja nüüd, Tartu Ülikooli ajakirjanduse tudengi esimese aasta lõpust võtan väikse vaheaasta, et oma unistus täide viia.

Miks USA?
Esiteks mängib kindlasti rolli see põnevus, mis selle riigi ümber on. Samuti see, et leidsin agentuuri, kes erinevalt Eesti agentuuridest võtab tunduvalt vähem raha, suhtumine on siiani olnud tükk maad sõbralikum ning kogu paberimajandus käib internetis. Minusuguse busy-inimese jaoks on see suurepärane!

Esimene mõte konkreetselt selle programmi (Au-Pair in America) ja selle riigi peale käis mul laupäeva hommikul, 10.märtsil. Kuidagi järsku tuli pähe, et võiks ju tegelikult kandideerida. Pühapäeval otsisin selle kuulutuse uuesti üles, vaatasin-mõtlesin ning esmaspäeval, 12.märtsil vajutasin send nuppu. Teisipäeval helistas mulle Ketlin, neiu, kes on minu nii-öelda agent Eestis. Rääkisime natukene, ta palus mul kodulehel pabereid järjest täitma hakata ja lubas uuesti ühendust võtta.

Põnevus oli meeletu. Lõunal, kui Matilda magas (Matilda on laps, keda ma praegu iga päevaselt hoian), täitsin ära pika ankeedi enda kohta, et mis meeldib-mis ei meeldi, kuidas meeldib, igasugused andmed, laste hoidmise kogemused, nende vanused, soovituskirjad.. Meeletult palju täitmist. Kolmapäeval kirjutasin juurde "Dear family" kirja, mis tuli üle ootuste hästi välja, arvestades, et pärast keskkooli pole inglise keelt pea üldse vaja läinud.

Nii siis, võttiski Ketlin minuga uuesti ühendust. Mul selle aja peale oli tekkinud juba tuhat ja pluss küsimust, Ketlin rahustas, et kui kokku saame, saan kõik küsimused ära küsida. NIIPÕNEV! Intervjuu aja kokku leppimine on selline poole peal olev protsess, kui õnnestub, toimub see homme, kui ei õnnestu, siis ilmselt järgmisel nädalal.

Mõned paberid on veel puudu ka. Esiteks pean ma minema vut-vut oma perearsti juurde, kes peaks ühe ankeedi ära täitma. Ma ei kahtle tema pädevuses, aga kuna ta on küllaltki laisk, ei ole ta õhtu poole üldse tööl, hommiku poole olen mina lapsega. Pean talle vist helistama ja mure ära kurtma, see paber on oluline! Samuti on mul puudu veel üks soovitus, peab mõtlema, kellelt see küsida ning praegune "tööandja" (naljakas teda niimoodi nimetada, kui väga hästi läbi saame) kirjutab ka veel soovitust. Siis on mul puudu kriminaalpaber, mis näitab, et ma pätt ja kaabakas ei ole. Koolitunnistus tuleb veel ära skännida ja siis on paberimajandusega korras.

Kui oma superideest emale rääkisin, ei osanud ta esiti selle peale midagi öelda. Ma küll ei ela kodus ja mul otseselt ei olnudki vaja, et ta mind füüsiliselt või materiaalselt toetaks, vajasin siiski tema emotsionaalset toetust. Nagu emad ikka, on ta mures, et nii pikalt ära olen ja kas minuga ikka on kõik korras seal, aga vähemalt ma tundsin hinges, et toetus on olemas.

Mõned sõbrad, kellele rääkinud olen, on mind toetanud. Egert, mu väiksem vend, kelle arvamust igas olukorras kuulan, ei ole mulle siiani öelnud muud kui: "Oh jumal." Ma loodan, et see siiski oli positiivne. Kelly küll esimese hooga sai šoki, sest tema jaoks tuli see ääretult ootamatult, aga siiski siiski.. Nüüd ta on ka juba leppinud ning Triinu soovis tuult tiibadesse hetkest, mil talle rääkisin.

Muidugi on ka neid, kes seda heaks ei kiida, kes mind ei mõista, kelle meelest see mõttetu on. Aga ma arvan, et kui ma seal ära käin, näen, kes on tõelised sõbrad ja kes minu ellu jäävad. Siinkohal mõtlen alati ühe oma sõbra peale, kes elas kaks aastat Austraalias, keegi eriti ei teadnudki, mis ta seal teeb või kuidas tal läheb, ometigi tagasi tulles poleks nagu midagi olnudki. See annab jõudu :)

Kokkuvõtteks võib siis esialgu öelda, et kõik on käinud väga kiiresti, aga kuna lahkumise kuupäevani veel aega on, olen rahulik. Sisimas usun, nagu ema ütles:"Kui ma midagi pähe võtan, teen selle ka ära." Ja tulgu need siis mu elu parimad 12 kuud!