Teeme listi

Vahepeal pole midagi uut juhtunud, edasi ongi jäänud vaid oodata. Järgmisel nädalal peaks minuni jõudma programmi poolt saadetud pakk vajalike paberite ja infoga ning see-järel tuleb sammud seada USA saatkonda viisa tegemiseks.

Mida uut? Pärast pere leidmist võeti minuga mitmel korral ühendust Londonist ja siis võttis minuga ühendust minu cluster (ehk siis ameerika piirkonna abiinimene vist), onuke, kes väikse pildi järgi tundus pisut vanem olevat ning googeldades selgus, et tegemist endise politseiametnikuga.

Giovanna (mu pere ema), saatis mulle linke erinevatest koolidest, mis lähedal on ning otsis isegi ajakirjanduslikud kursused välja, ütles hellitavalt, et "Meie tulevasele ajakirjanikule" kuluvad need ära. Minu meelest ääretult armas temast. Kuigi ma ise mõtlesin, et lähen õpin mingit keelt ja ema arvas, et eriti lahe oleks ju Itaalia keelt õppida, sest Giovanna saaks mind aidata, siis hoolimata idee kiitmisest arvas Giovanna, et ajakirjandus oleks mulle põnevam.

Viimastel päevadel olen tihedamalt suhelnud Liisiga (neiu, kes selle programmiga hetkel kolmandat kuud USAs), saanud väärt nippe ja hakanud koostama must-have listi, mis on vaja kaasa võtta. Niisiis, toetudes Liisi soovitustele ja näidetele, on esimene list järgmine:

1) pistikud - sest ameerika pistikud on HOOPIS teistsugused, kui meil siin Euroopas
2) šokolaad - sest ameerika maiustused ei pidanud kuskile kõlbama
3) kohupiim - sest Liisil on isu (haahaha), Liisil on keedukartuli isu ka..
4) leib - sest isetehtud leib on parim ja emps on kindlasti väga armas ja küpsetab mu perele kingituseks
5) kilu - sest see on ameerikas defitsiitkaup

Üleüldse pean tunnistama, et kuidagi palju julgem on minna, kui tean, et keegi on kohapeal. Mis sest, et ta minust mitme tunni kaugusel on, sellegi poolest on ta olemas ja juba asjas sees ehk siis ma saan kogu aeg nõu küsida, fakte uurida ja niisama muljeid vahetada. Tänu programmile on mul üks väga tore sõbranna juures.

Uurisin järgi ka spordivõimalused oma kodukohas, sest kuulen hirmuga, kuidas kõik hoogsalt juurde võtavad ja trennis käimine on mul ka siin ja praegu suhteliselt veres. Kui esimene hind, millest kuulsin, oli 50 dollarit/kuu, siis teine hind juba 27 dollarit ja täna ütles Giovanna, et nende kodu lähedal on 10 dollarit/kuu. Eks ilmselt kvaliteet ka kannatab, aga vaatan üle. Lisaks mainis Giovanna, et kodu ligidal on ka järvega park, mis on jooksmiseks ideaalne. Nagu filmis, väga lahe.

Kuna minu käest on mitmel korral küsitud programmi kohta, vastaksin siis kolm küsimust, mis kipuvad juba päris mitmendat korda korduma.

Mis programm, palju maksab?
Tegemist on programmiga, milleks nimeks Au Pair in America (eesti keelne koduleht: http://www.aupairinamerica.pri.ee/). Hetkel on programmitasu 395 eurot, seda siis natuke aega (ma täpselt ei mäleta, mis see limiit oli), tavahind on 580 eurot. Programmitasu sisse jäävad lennupiletid, neid ei pea ise ostma. Esialgu on nelja päevane koolitus New Yorkis, kusjuures hotell+söögid on samuti programmitasu sees. Lisaks tuleb maksta vaid USA saatkonnale viisatasu, mis on umbes 100 eurot.

Mis täita tuleb?
Sellest kõigest lähemalt ja täpsemalt rääkisin esimeses kahes blogis, kuid kokkuvõtvalt ankeet enda kohta, lapsehoidmise kogemused, soovituskirjad (3tk), "dear family"kiri, tervisetõend, politseitõend, koolilõputõend ja juhilubade koopia. Lisaks tuleb panna pilte ja teha endast video. Sellele järgneb vestlus agendiga, seal tuleb täita iseloomutest, seejärel läbida vestlus ning ongi kõik. Kui kõik on korras, muutud peredele nähtavaks, võetakse ühendust, valid pere ja kõik.

Kas on tasustatud töö?
Au-pairid ei saa palka, vaid taskuraha. Pere poolt on majutus ja söögid ning iga nädalaselt makstakse 195 dollarit taskuraha. Selle eest tuleb pere lapsi hoida, maksimum 45 tundi nädalas ja 10 tundi päevas. Lisaks peab olema igas kuus täiesti vaba nädalavahetus (reede õhtust esmaspäeva hommikuni).


Niisiis, jälle väike kokkuvõte jälle tehtud.
107 päeva minekuni.

Detailid ja lisainfo

Minu viimased päevad on olnud ääretult põnevad. Suhtumine kogu programmi muutub hetkest, mil tead, kuhu lähed, kelle juurde lähed, millal lähed. Oleme suhelnud perega, minuga võeti ühendust programmi Londoni peakontorist ning anti hunnikus igasugu infot mineku, oleku, pere, linna ja kõige muu kohta.

Pere, kelle juurde lähen, elab juba eelnevalt mainitud Staten Islandil, mis kirjade järgi New Yorkist (kesklinnas, Times Square ja muu säärane fancy) 10-30 minuti kaugusel, olenevalt kas minna praami, auto, bussi või rongiga.

Kodutänav. Mulle isiklikult jättis väga ameerikaliku mulje, maja on majas kinni (kohe tuli silme ette seventh heaven sari) ning jõuludel võisteldakse kaunistuste pärast. Pildi lisan ka, siis saate parema ettekujutluse. Mu naabritel on bassein, peab vist nendega kiiresti sõbraks saama. Haha.

Maja. Mitu korrust majas kokku on, ma ei tea, pildi järgi tundub, et kolm + siis minu basement korrus. Giovanna ütles, et seal on rohkelt aknaid ja ma ei pea kartma, et seal pime on ning kuna hetkel käib seal remont, saan tutvustavad pildid hiljem. Minu jaoks on majas terve korrus. Mul on omaette sissepääs, kust pääsen elutuppa, lisaks on mul magamistuba ja vannituba. Seda kõike on pisut rohkem, kui ma oleksin osanud oodata, aga siiski vahva. Keldrikorrusel on ka pesutuba, kus on pesumasin-kuivati-triikimiseks vajalik, seda tuba kasutab pere ka, kuid see pidi minu ülejäänud kompleksist eraldi olema ja nemad minu tubadesse oma jalga tõstma ei pidanud.

Lisaks eelnevalt mainitud elamisele pakub pere mulle oma isikliku auto. Enamikud au-pairid saavad autot kasutada, aga üsna tihti jagatakse seda isa-emaga. Seega, juba mitmes punkt väga hästi. Mul on tunne, et ma olen paradiisi saadetud. 

Täna sain oma au-pairi leheküljele suures hunnikus informatsiooni, mida ma esimese hooga üritasin tervenisti alla neelata, aga uuesti üle lugedes avastasin fakte, mis algselt kahe silma vahele jäid. Niisiis, kliima minu ümber, märtsist oktoobrini on 20-26 kraadi, kuumadel suvedel 26-32 kraadi, talvel jääb temperatuur nulli kraadi ligi. On üsna selge, et talvejopet ma Eestist kaasa ei võta, sellega pole seal küll mitte midagi teha. 

Mineku kuupäev samuti eelmises blogis juba mainitud 6.august, Tallinn-München-New York ja seal siis orientatsioon, mis mind mu aastaks ettevalmistab ning perega kohtun silmast-silma 9.august. Minekuni 111 päeva!

Leidsin!

Tundub, et vingusin viimane kord pere puudumise üle nii kõvasti, et kõrgemad jõud astusid samme tegema. Esmaspäeva õhtul enne magama minekut sain postkasti kirja perekonnalt, kes lisaks oma profiilil olnud esseele (mis oli väga pikk ja detailirohke) kirjutasid mulle veel pika kirja ning kuigi esialgu mõtlesin, et ma ei loe seda õhtul, kuna muidu ilmselt ei saa magada, sai uudishimu minust võitu ja lugesin siiski läbi.

Esimest korda lugesin neutraalselt. Teine kord lugesin elevusega. Kolmas kord ja kõik ülejäänud korrad lihtsalt olen fakte uuesti ja uuesti lugenud. Ma arvan, et ma olen seda kirja umbes sada korda lugenud. Tol ööl magasin vähe ja rahutult, mõtlesin ja kerisin kirja üha uuesti ja uuesti. Hommikul kirjutasin neile vastu, pere kirjutas mulle uuesti ja pärast mitmeid kirjavahetusi ootas meid ees täna Skype vestlus.

Leppisime kokku, et teeme seda minu aja järgi kell 16, neil oli siis kell üheksa hommikul. Vestluse alguses hõikaski Giovanna rõõmuga: "Good morning! Oh sorry, good afternoon!" Kaamera ees olid pere ema ja üks lastest, kes oli tohutult unise näoga ja sassis soenguga. Kuna nende kiri ja essee oli tõeliselt faktirohke, ei olnudki mul esialgu küsimusi, mida küsida. Õnneks olid Giovanna ja Joseph väga jutukad ja tegid nalja ja minu hirm läks kiiresti üle. Kogu vestlus kestis 36 minutit ja esimesest hetkest saadik sain aru, et nad on ääretult toredad inimesed. Lõpetuseks ütlesid nad, et ma järgi mõtleksin, kaaluksin olukorda ja alles siis teataksin oma otsuse.

Kõne lõppedes kaalusin täpselt 2 minutit. See aeg kulus ka Giovannal ja Josephil mulle kirja saatmiseks, et et ma väga meeldin neile, tänasid aja leidmise eest ning mainisid veel üks kord, et ma ei kiirustaks oma otsusega ja arutaksin lähedastega läbi. Saatsin vastu, et ma ei jõua ära oodata, millal nende juurde saabun ja ei näe enam vajadust teisi peresid otsida.

Kuna vahepeal nende ühel lapsel kõrvapõletik oli, jäi meie vestlusesse vahe sisse ning selle aja peale saatis uus pere mulle kirja, kellele ma kahjuks ära pidin ütlema. Seega, match tuli juba teise perega! Väga rahul.

Pere elab New Yorkis ning kuigi ma kogu aeg endale kinnitasin, et ma ei vali asukoha järgi ning ma tegelikult vaatasin kõigil kolmel perel asukohta viimasena, tuleb tunnistada, et see linna nimi oli esimene, mis südame alt õõnsaks võttis. Minu õnneks ei ela nad mingis business rajoonis, vaid linnaosas nimega Staten Island. Peres on kolme aastane poiss Stefano ja minu saabumisel 10-kuused kaksikud Lucia ja Filena. Ema on itaallane (tuttavad teavad, et minu lemmikroad on pärit just sealt), isa on ameeriklane.

Pere vanemad on töötavad mõlemad hariduse alal ja seda oli nendega vesteldes näha, et nad on väga targad ning huumor on selles perekonnas väga olulisel kohal. Nad arutasid omaette, kui palju elanike Eestis ja Tallinnas üleüldse on ja mis naaberriigid meil on, ma naersin ja oleksin neile vastuse hea meelega öelnud, aga Giovanna kinnitas, et nad uurivad järgi ja kui ma tulen, teavad nad kõike.

Hästi palju uurisid nad minu elu ja pere kohta ning nende fakti peale, et neil oli oktoorbis ühel päeval lumi maas ja sel päeval oli linnas paanika, teatasin mina, kui paks ja kui pikalt meil lumi oli, siis Giovanna tundis kaasa. Täna hommikul paistis neil päike ja väljas oli 24 kraadi sooja. Vaatasin aknast välja, sadas paduvihma ja temperatuuri näitas napilt kolm kraadi üle nullipügala.

Pärast vestlust saatsime veel mõned kirjad ja nüüd sai paika ka minu mineku kuupäev, Giovanna pidi veel agentuurile teatama, et sobime ja ma pole päris kursis, kumb meist selle kuupäeva kirja peaks panema, aga eks ma uurin varsti targematelt juhiseid. Eestist lahkumise kuupäevaks 6.august.

Nagu arvata on, ma olen meeletult põnevil. Nüüd võib päevi lugema hakata ja tänasest 114 päeva!

Ikka ootan

Kui hakkasin alles erinevate programmide kohta uurima, lugesin läbi tohutul hulgal kõikvõimalikke blogisid. Mitte ainult au-pairide omi, vaid ka vahetusõpilaste ja muidu reisijate kogemusi. Ühine oli neil kõigil sihtkoht: USA.

Üsna tihti märkasin, et vahetusõpilastel oli probleeme vahetuspere leidmisega ja mõni lendas teisele mandrile juba kohale, aga pere ikka ei olnud. Au-pairil sellist varianti küll ei ole, aga siiski on mul tekkinud veidi kurbust hinge, et rohkem ükski pere polegi huvitatud. Muidugi oli just Liis see positiivne kiir, kes ütles, et kohe tuleb nagu nii, et ei võta kaua aega üldse see asi.

Ma nii loodan, et ma ei pea kaua ootama ja et ma ei pea paljudele ära ütlema ning klõps pere äratundmisel juhtub pea. Kuu lõpus on mul sünnipäev, saan 21, ja nagu emale ütlesin: "Isegi USA mõistes täiskasvanuks." Peo korraldamisega on mõtted nii mujale viidud, et pole eriti saanud nukrutseda, aga ikka kui satun blogile peale või näen kuskil pilte, mõtlen, et kus minu pere on..

Eile sain üles laetud ka oma arstipaberid, seega võib öelda, et 8.aprillil andsin veel viimase panuse oma profiili täienduseks ja rohkem mina midagi teha ei saa. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuu aega on põhimõtteliselt möödas sellest kuupäevast, kui oma peas minema hakkasin.. Päris ruttu. Ise ei saa arugi, aeg läheb nii kiiresti, selline tunne, nagu oleksin kandideeri alles eile vajutanud.

Täna tutvusin natukene kaardiga, vaatasin linnade pilte, kohutavalt palju ilusaid pilte tehakse ikka erinevatest Ameerika linnadest. Nädalavahetusel seletasin isale õhinal, kus üks või teine osariik asub. Varsti on osariigid sama peas kui Euroopa.

Pikka juttu täna ei olegi, tahtsin lihtsalt märku anda, et olen veel alles ja pole blogimisest absoluutselt loobunud, aga uudiseid jääb nüüd järjest vähemaks. Tahtsin ka uutele au-pairidele (või nendele, kes ikka veel kõhklevad) öelda, et isegi kui ma veel ei ole kuskile läinud, tunnen, et see kogemus kaalub üles kõik senised saavutused. Lisaks tahtsin öelda, et otsige igal juhul keegi, kes on juba koha peal, sest vaid sealt saab kiiret ja informatiivset infot. Aitäh, Liis, et mu tuhandetele küsimustele oled viitsinud vastata :)

Loodame siis, et järgmine postitus tuleb täis infot ja rõõmu selle kohta, et olen leidnud endale sobiva pere.

Aprill juba käes

Kätte on tiksunud aprillikuu ning minu esialgse sihitud kuupäevani on jäänud kolm kuud. Vaikselt juba loen päevi, loodan, et saan kõik korda ja minna ikka sellel kuupäeval, nagu praegu tahaksin.

Eelmise nädala neljapäeval sain agentuurist superuudise, et minu paberid on valmis ja paar tundi hiljem kinnitas ka Ketlin, et talle saadeti kinnitus. Seega, algas aeg, kui käisin iga viie minuti tagant oma profiili vaatamas, kas keegi on minust huvitatud.

Reedel käisin oma perearsti juures, täitsime kahekesi koos ära minu ankeedi. Vähe sellest, et ma lauseid hoolega talle tõlkisin, pidin ise kirjutama ka, sest tema "oma koledate varesejalgadega" tekitab mulle ainult veel rohkem probleeme. Vaktsiinide koha pealt tekkis meil aga küsimus, sest mingeid vaktsiinipabereid mul seal ei olnud ning tema sõnul oleks pidanud see paber mu enda käes olema, pärast keskkooli lõpetamist väidetavalt antakse. Minu käes seda aga ei ole, koolist ma seda ei saanud. Helistasin igale poole, kõikidele tädidele ja sain õnneks lõpuks need kuupäevad ja kinnitused kätte. Hoiatuseks teistele, vaktsiinid, mis koolis tehtud, perearstideni ei jõua ja neid tuleb juba eelnevalt koolist otsima hakata.

Laupäeva hommikul ärkasin erakorraliste asjaolude tõttu kell 7 ja esimene asi, mida nägin, oli kiri, et minust on huvitatud üks pere! Uni kadus silmapilkselt. Lugesin selle kirja läbi, kohe järgnes kirjale pere poolt saadetud kiri. Tegemist oli Bulgaaria-Sri Lanka segaperega, kes 2000.aastal USAsse kolis, neil oli kahe aastane tüdruk ja mõne kuune poiss. Lugesin ja lugesin hoolikalt, inglise keel paistis nii uskumatult lihtne olevat sel hetkel. Kuigi tundsin sel hetkel kohe, et minu jaoks on natuke üle jõu käiv hoolitseda 10-kuuse ja 3-aastase lapse eest korraga, võtsin endale järele mõtlemiseks aega. Pühapäeva hommikul siiski saatsin neile kirja vastu ja keeldusin. Just nimelt väiksema lapse vanuse tõttu. Olen nii väikest last hoidnud, olen kolmeaastast hoidnud ja ma ei kujuta ette, et ma hoiaks neid koos, 9 tundi päevas.

Olen siis tagasi alguses nii-öelda. Meel kurvemaks ei ole muutunud, pigem vastupidi. See pere kirjutas väga ilusti, miks nad minu valisid ja seda oli nii hea lugeda. Jään ootama peatselt saabuvaid kirju teistelt peredelt, olen kindel, et need tulevad.

Täna hommikul vaatasin oma Kelloksi pakki, kuhu peale oli kirjutatud, et säilib kuni 02.02.2013. Täiesti alateadlikult mõtlesin, mis imekrõbuskeid ma sel kuupäeval tegelikult söön. Ja hoolimata meeletust energiast ja optimismist, ei teadvusta ma tegelikult endale siiani, et see saab olema minu elu. Et mina lähen sõpradest ja perest nii kaugele nii kauaks ja et just mina olen see, kelle aasta saab sootuks teistsugune olema. Ei, praegu on maailm mina ja maailm USA, ilmselt jääb nii kuni minekuni. Ma lihtsalt ei suuda endale selgeks teha, et see pole unenägu! :)