Shopping ja Black Friday ehk 12.-13.päev

Neljapäeva hommikul kell 11 visati meid hotellist välja ning mina läksin siis vut vut autole järgi ja emps nii kaua ootas kohvritega hotelli juures. Meie plaan oli minna Aurorasse, mis on pisike linnake Chicago külje all ja kus asub Premium Outlets (sama nimeline asus mul Ohios kodust 5min kaugusel). Esialgu plaanisime sinna Chicagost sõita, aga see vahemaa oli 40 miili, seega me muutsime oma hotelle ja jäime ostukeskuse ligidale ööbima.

Tee peal otsustasime süüa, kuna kõht hakkas tühjaks minema. Esialgu aga unustasime täiesti ära fakti, et oli Tänupühade päev. See tähendab, et kõik kohad on kinni. Kui me juba mitut söögikohta kinnisena ja McDonaldsit lahtisena nägime, hakkasime lootust kaotama ja mõtlema, et äkki peaks ikka sinna minema. Mina olin endiselt kange ja tahtsin normaalset toitu, ja sihikindlus viis sihile. Jõudsime kohta nimega Butterfields, mis oli üsna sarnane iHopiga, serveeris pannkooke ja muud kraami.

Söök oli hea, aga seda oli minu jaoks lihtsalt liiga palju. Isegi teenindaja naeris koos minuga ja ütles, et mõistab täiesti. Kõhud täis, sõitsime oma hotelli, kuhu jõudsime kahe ajal. Check-in hakkas kella kolmest, aga tädi lasi meid rõõmsalt sisse. Kui olime oma toaukse lahti teinud, ütles ema vaikse häälega, et "oih, üks voodi." Ja see üks voodi oli väiksem kui kõikides teistes hotellides olnud voodid, kus me mõlemad üksi magada saime. See muidugi oli minu maiuspala, teeme draamat, ega me ometi kavatse kolm ööd ühes pisikeses voodis magada.

Õnneks oli hotelli administraator väga tore neiu ja meie õnneks oli ka üks kahene tuba veel vaba, seega me muutsime veidi oma broneeringut, maksime juurde (minimaalselt) ja saimegi omale kahe voodiga toa. Kusjuures selles esimeses oli ka meeletu suitsuhais, kuigi tegemist pidi olema suitsuvaba korrusega. Saa siis nende loogikast aru.

Toas lihtsalt lebotasime, rääkisime inimestega juttu, omavahel juttu, tudusime (vähemalt mina) veidikene ning siis oligi aeg seada sammud shoppingu poole.

Empsil tuleb juba see poseerimine koos minuga välja küll

Kuna me olime endiselt oma "hommikusöögi" peal, otsustasime esimese asjana sööma minna ja seekord ma surusin julmalt oma tahet ja läksime Steak and Shake'i sööma. Emps siin kogu aeg riidleb minuga, et ma söön nii vähe ja kõik jätan järgi ja pffffff üldse olen nii halb neiu. Seega seal ma sõin terve oma taldriku tühjaks, seal on mulle vastavad portsud, hurraa! Ja põhimõtteliselt oli odav koht ka, seega kõik eesmärgid täidetud.

Edasi sõitsime siis Chicago Premium Outletsi, kus me magasime õige teeotsa maha, aga jälgisime parkimissilte ning meie auto pargiti põllu peale ära. Mul on kahju, et ma sealt pilti ei teinud, kui kaugel see kaubanduskeskus sel hetkel oli, aga ilma naljata, no mõne kilomeetri vantsisime maha küll sealt parklast. Iseenesest korraldus ju hea, et kaubanduskeskuse parklasse mitte mahtujad ka ikka ostlema saaks tulla, aga no kilomeetreid? Tegelt ka?

Kaubanduskeskusesse jõudsime umbes üheksa ajal. Kell tiksus kümme, üksteist, kaksteist, üks, kaks, siis hakkasime vaikselt väsima. Lõpuks oli kell kolm, kui me ära läksime. KUUS TUNDI POODIDES?! Ja mis te arvate, et siis kõik ostetud said? Oo ei, siis lihtsalt tuli väsimus peale ja otsustasime lahkuda. Suur osa inimesi oli endiselt poes ja endiselt ostles. Ja teate, kui lõbus neid kilomeetreid koos nende kottidega vantsida oli? Muideks, täna hommikustes uudistes ütles, et 94 miljonit inimest shoppas eile. Uskumatu arv tegelikult.

Hommikul oli meil 8.30ks äratus pandud, et me sööma läheks, aga ma konkreetselt tõusingi üles, panin riided selga, läksin sööma, tulin tuppa, võtsin riided ära ja magasin edasi. Ja kuni lõunani siis magasimegi vahelduva eduga.

Eilse shoppingu tulemus - väga armas tüdruk, haha

Kuskil ühe-kahe vahepeal läksime Burlingtoni, mis oli täiesti komöödia täna. Kõigepealt võtsin käru, kui riiete vahele sisse läksin, jätsin käru riiulite ette ning kui tagasi tulin, käru polnud. No okei, see oli tühi, keegi ajas sassi. Läksin siis võtsin uue. Panime sinna sisse juba hunniku asju, olime juba tunnikese koos sellega mööda poodi traavinud, ühel hetkel läks emps ühele poole, mina teisele ja mina arvasin, et tema võttis käru ära, tema arvas, et mina. Kui kokku saime ja kummalgi käru ei olnud, läksin ma nii närvi, et mul olid lausa pisarad silmas. Otsisime terve poe läbi, no ei olnud käru ja seal poes ei saa nii ka, et võtad samad asjad uued, seal enamasti ongi iga asja üks. Lõpuks leidis ema meie asjad riiulil rippuvate asjade alt, MAAST. MIDA KURADIT?? Pärast leidsime veel, et osa asju oli puu peale ka riputatud. NO MIDA KURADIT SA ÜLDSE MÕTED, ET SA KEERAD KELLEGI KÄRU TAGURPIDI JA VÕTAD ENDALE?? Kuna meie kärus olid lisaks asjadele iseloomulikud paberid veel sees, nägime, kes selle ära võttis ja ausõna, ma olin nii friiking lähedal, et sellele naisele kallale minna. SA EI VÕTA MINU KÄRU ÄRA. Kahjuks oli ta mingi Aasia sitapea, ta poleks ilmselt minust arugi saanud. Doohh, idioot oled raisk.

Ma tavaliselt ei ole nii närvis, aga täna ütles isegi ema, et seda oli näha, kui vihane ma olin. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, et Sa võtad käru, kus on teiste inimeste asjad ja viskad need lihtsalt põrandale ja võtad käru endale. Kusjuures osa asjadest olid rinnahoidjad. Puhtad ja korralikud ja visatud lihtsalt põrandale.

Sealt edasi läksime me Premium Outletsi tagasi, aga eelmise päeva tarkusest ikka poe kõrvale parklasse. No kõigepealt me tiksusime sisse sõites päris pikalt, ikka mõne sentimeetri haaval. Ja samal ajal siis Andre (mu vend Austraalias) kiusas mind ja muud kui rääkis ja rääkis ja rääkis ja mina muudkui sõitsin ja kirjutasin samal ajal. Emps ütles, et sulandusin massi, kõik ameeriklased istuvad telefonis, kui liiklusummik kuskil on. Kui parklani juba jõudsime, siis ühtegi kohta me küll ei näinud. Ütlesin empsile rõõmsalt, et kui tal mingi plaan  või idee on, siis need kuluvad hetkel ära. Lõpuks aitas meid lihtsalt õnn ja kiire reageerimine ja saimegi auto pargitud.

Tänane shopping oli selles mõttes lihtsam, et me teadsime poode, kus eile midagi ostmata jäi ja poode, kuhu me eile ei läinud, seega sups-sups-sups. Mitte, et me see-tõttu ajaliselt vähem seal oleks olnud, ära tulles oli ikka kell üheksa õhtul. Timberlandi poes uksel olnud kutt rääkis nii ruttu ja nii palju, et ma küsisin talt naerdes, kas ta plaadil ka müüb seda teksti? Tal tuli see lihtsalt nii automaatselt. Tegime seal veidi nalja, ütlesin, et ma töötasin Eestis Timberlandis, ma küll ei pidanud nii palju rääkima. Pood ise oli meie jaoks veidi pettumus, kui siis, oleksin ainult neid kollaseid papusid tahtnud, aga naisteomad olid otsas. Kui me välja hakkasime minema, tuli see sama kutt ja küsis, et mismõttes meil midagi ei ole, ütlesin, et kahjuks naiste kollased olid otsas ja ta vabandas, ütlesin, et ei aita, ta siis naeratas hästi laialt ja küsis, kas see aitab. Ahh, need Ameerika müüjad on nii ägedad!

Ühes poes oli meil täna lausa nii äge, et arve oli 41$ ja kogu soodustus 164$. Allahindlused on meil ikka stabiilselt 200$ ringis, see on mega, mida nad siin hindadega teevad.

Suurem shopping tehtud, googeldasime endale Targeti, kust oli veel paar asja vaja ning õhtuks ostsime süüa puuvilju ja miskit imelikku saia, mida ema väitis kuskil Aasias olevat. Täitsa maitsev teine. Poes oli jaks nii otsas, et pidi ise sundima jalgu astuma, ikka parem ja vasak, automaatsest tööst ei olnud enam juttugi. Lõpuks siis hotelli kohale ja kohe teki alla ära. On vahvad kaks shoppingupäeva olnud ja homne on veel ees, aga õnneks homme minimaalne. Nii väga kui me oskame minimaalselt shopata. 

Kuidas me asju jagame?

Notsu ja Puhh saavad paki.
Notsi läheb Puhhi juurde ja teatab: "Tead, Puhh, meile saadeti 10 mandariini, tähendab - kummalegi 8."
"Kuidas - kummalegi kaheksa?" küsib Puhh imestunult.
Notsu: "Ma ei tea ka, aga ma sõin enda omad juba ära."


Täna hakkasin šokolaadi võtma, seal oli umbes 1/4 alles, küsin viimase tüki söömisel emalt, et kas tahad ka? Ema vastab, et ei, ma juba sõin pool ära. Khm.. kaheksa kummalegi, jah?

Pfffffffffffffffffff ehk 11.päev

Täna hommikul ärkasin mina alles pool kümme, emps oli siis ammu üleval. Kirjutasin eelmisel õhtul pooleli jäänud blogi ära, lollitasin niisama ning umbes 11-11.30 ajal läksime välja, et oma järgmine turistiatraktsioon ära vaadata. Sihtpunkt oli Willis Tower. Kui esialgu tundus, et sinna küll ei jaluta, arvasime pärast eilset, et pff, vabalt, igale poole jalutame. Tee peal leidsime Subway ja kuna emps on mitu päeva juba rääkinud, et ta tahab sinna sööma minna, läksime lõpuks. Pean tunnistama, et see ei meeldi mulle endiselt. Arvan, et sõin aastaga lihtsalt oma normi täis ja kõik.

Kõhud täis, jalutasime veel veidi edasi, leidsime õige koha üles ning läksime siis piletijärjekorda. Ja siis filmi järjekorda. Film oli 9 minutit pikk, räägiti Chicago ajaloost ja Willis Toweri ehitamise loost. Väga huvitav oli, ausalt öeldes. Edasi pidime ootama veidi lifti järjekorras ning siis saimegi üles. Üleval saime teha 360 kraadi tiiru majale ning loomulikult see parim turistilõks - Skydeck. Sai minna 1450 jala (442meetrit) kõrgusel klaasist alusele, kust nägid otse alla ja ümberringi ka. Ma pole eriline kõrguse kartja, aga ausalt öeldes seal, kui ma maha istusin, võttis korraks silme eest mustaks küll. Rohkem ma alla lihtsalt ei vaadanud.

Kui palju empse pikk on Willis Tower?

Torn ise oli mõnus, ajalugu hea ning näeb ilus välja. Veidi lootsin sarnaselt Empire State Buildingule, et saab ka välja minna, aga see oli ainult siseruumis. Vaade oli hea, meil vedas ka ilmaga väga. Me olime sihilikult muidugi selle ilma sellise välja vaadanud, seega vaade oli umbes 50 miili raadiuses. Väga ilus.

Edasi jalutasime parklasse, kuna korraga sai osta ainult 24 tunni pileti ja me pidime uue ostma. Õnneks jäi tee peale. Pannud uue pileti autosse, läksime jalutades läbi pargi ja tänavate ja jõudsime Chedd Akvaariumisse. See oli iseenesest päris põnev, väiksed ja suured kalakesed ning igasugused taimed ja konnad ja kraam. Ühes basseinis olid vaalade sarnased elukad ja ühes olidki vaalad, aga kes olid pingviinide värvi. Need vaalade sarnased olid valged, need tegid seal showd ja eputasid korralikult. Merilõvi nägime ka uuesti. Lisaks nägin ära oma soovi - haikala.

Tegid sugu, me häirisime neid, pärast läksid nurga taha

Veetsime akvaariumis üle kahe tunni, aeglaselt ringi tuuseldades. Kui välja tulime, oli päike ära kadunud ja ilm muutus üsna jahedaks. Tahtsime sööma minna. Eile otsustasime, et me käime edaspidi ainult odavates kohtades söömas, sest see ajab oksele, kui kallis on siin söök. Seega me plaanisime Cosisse minna (mis mäletatavasti oli mul üks lemmikrestorane, kui ma Stamfordis elasin), aga kuna nii külm oli, ei olnud üldse salati isu ja me otsisime muud kohta. Leidsime ühe aasia koha, kuhu emps väga tahtis minna, aga no ma oleks seal nälga jäänud, seega ma googeldasin veidi ja jalutasime teise kohta.

See teine oli arvustuste järgi üsna hea koht, aga kui ise kohale jõudsime, mõtlesin, et issand, mis asi see on. Nägi normaalne välja ja ei olnud kiirtoidu koht, aga näiteks menüüd vaadates võttis tükk aega, et midagi süüa leida, mis poleks burks või friikad. Nendest on ikka reaalselt kopp ees. Igal juhul oli meie teenindaja lihtsalt nii udu, et ma pidin talle ise ütlema, mis ta tegema peab. Noh, et me valime alles sööki, aga joogid võime ju tellida ning kui joogid otsa said, pidin talle ise meelde tuletama, et ou, tahaks uut jooki. Nagu arvata on, tippi see tüdruk meilt ei saanud. Ta oli nii solvunud, et ei öelnud head aega ka. Sorry, aga mille eest ma Sulle jätan, kui ma sisuliselt teen ise Sinu tööd?!

Sealt hotelli me peaaegu et jooksime, nii külm oli. Hotellis tegime neljandal korrusel peatuse ja uurisime, kas saun on nüüd soe. Vetelpäästja oli täna mingi nunnu kutt, ta ütles, et no teeme soojaks (meie mõistes siis 60 kraadi). Tulime tagasi, ei olnud veel soe, ujusime - kusjuures, vesi oli ka soojem kui eile, meie vingumine vist mõjus. Igal juhul see kutt tegi mingit hullu tööd, et see saun soojaks saada ja me mingi hetk käisime istumas, aga nii soe ei olnud. Ma siis ütlesin talle, et oli okei, aga polnud kuum ja me nii kaua empsiga istusime toolidel ja rääkisime juttu. Lõpuks kutt tuli ja ütles, et nüüd on kuum ja liiga kuum tema jaoks. See siis oligi 60 kraadi. Haha! Saime igal juhul naha soojaks küll.

Kusjuures seal basseinialal oli palju lippe ja me empsiga teadsime pea kõiki neid, ainult kahte ei teadnud ja siis küsisime sellelt vetelpäästjalt, üks oli India (ata-ata empsile, ise käinud ja ei teadnud) ning teine oli Korea (ata-ata mulle, nii lihtsat ei mäletanud) ja siis see kutt juhtis meie tähelepanu pedede lipule (mis ka seal oli) ja küsis, kas me seda ikka teame. Haha!

Seoses Chicagoga, minu mulje ja arvamus oli tänaseni üsna nukker. Selles mõttes, et inimesed siin ei ole tüüpilised ameeriklased, nad on külmad, nad ei ole nii sõbralikud ja nad ei viitsi niimoodi jutustada. Kompu basseini kutt küll tõestas veidi, et kõik chicagolased ei olegi külmad, aga üldmulje oli minu jaoks halb. Ilmselt esimest korda USAsse tulnu ei märka seda, aga mina siin elanuna märkasin. Emps arvas, et asi võib olla lihtsalt suurlinnas, et seal ongi inimesed teised, samas New Yorgis vähemalt müüjad olid ikkagi ülisõbralikud.

Mini kruus

Tagumist akent Sa küll puhtaks ei pesnud, tont ehk 10.päev

Hotellist visati meid kell 11 välja, siis hakkasime Chicago poole sõitma. Kusjuures, selle linna nimega saab meil alati palju nalja, sest ma ei tea, kas probleem on minus (kuigi mulle tundub, et ma olen teisi ka kuulnud niimoodi ütlemas), aga ma hääldan kogu aeg Tšikago. Laeva peal, kui DJ minu üle mitu korda juba naernud oli, ütles ta, et see on Šhigago. Noh nagu šokulaad, pehmelt. Ja nüüd me emaga ikka tsik ja tsik ja siis naerame ja ütleme šhiiiiiikkago.

Mina olin hommikul kohutavalt laisk, seega ema sõitis peaaegu terve tee. Tubli tüdruk! Mina ainult lollitasin ja sõin mandariini ja ajasin soodat juttu, laulsin ja tantsisin ja kommenteerisin ameeriklaste sõidustiili. Ühes bensujaamas pesin autoaknaid, eelmisel päeval pesi emps päris halvasti, seega ma pidin tõestama, et oskan paremini. Lõhkusin auto tagumise kojamehe ära. Eksole. Ja nii unustasin tagumise akna puhtaks teha. KUIGI emps väidab, et ta nii ei öelnud, kostus mulle täpselt, et ta ütles: "Tagumist akent Sa küll puhtaks ei pesnud, tont." Ja appi kuidas see siiamaani naerma ajab. Ta väidab jätkuvalt, et see pole tema sõna, aga ta AUSÕNA ütles nii.

Meie nunnu suksu

Veidi enne Chicagot vahetasime ikkagi sõitjat, ma olen linnas äss ja emps oli juba väsinud ka, seega viimased mingi 35 miili olid minu teha. Sõitjad on seal segased, tuututamine on moes ning meie parajalt idikad nende jaoks, sest kiirusepiirangud on piirangud ja kaks rida tähendabki, et kaks rida on autosid. Need ameeriklased korraldaksid mida iganes seal linnas.

Kohale jõudes käisime hotellis, panime asjad ära ning kuna hotell pakkus parkimist 50$ öö ja see ei sobinud mulle kohe üldse, kasutasin oma nutikat pead (ja telefoni) ja leidsin meile paralleeltänavas 20$ öö. Seega sõitsime sinna ja jätsime oma suksu nüüd kaheks päevaks sinna seisma. Ise läksime tuppa tagasi, panime soojemad riided selga ja hakkasime jalutama.

Kõigepealt käisime pargis, kus pidi suur-suur purskkaev olema, lausa Buckinghami nimeline. See ei töötanud, sest talv on. Edasi jalutasime mööda tänavat, et seda kurikuulsat uba leida. Leidsime selle ka. Tänu talvele oli seal vähe inimesi, sai rahulikult pilti teha ja uudistada. Lisaks oli oa kõrval uisuväli, aga sinna me ei läinud, meie jaoks pole see ju miskit erilist.

Purskkaev

Meie tervituseks muidugi hakkas lund ka sadama

Edasi jalutasime mööda peatänavat linna sisse, kuna mu tark pea (ja telefon) meile öelnud olid, et sealt saab Cheesecake Factorysse. Jalutasime kilomeetreid maha ja leidsimegi! See oli nii mõnusa ja ilusa sisekujundusega koht, et lausa uskumatu. Olles juba kordi enne samanimelises restoranis käinud, olime targemad - võtsime soolase kahepeale ning siis jõudsime kooki ka süüa. Sõime Havaii pizzat, appi kui hea see oli ning siis ema võttis Mango Key Lime Pie ja mina võtsin Lemon Raspberry. Istusime seal päris kaua, seal oli soe ning hea olla.

Sealt hakkasime tagasi jalutama, siis käisime Water Toweri kaubanduskeskuses, mis oli üliäge, saime veidi Victoria Secretsis shopata ning Forever 21's ka, lisaks vaatasime veidi teistes poodides ringi. See lihtsalt ebareaalne, mis hinnad siin on, kui sõbralikud müüjad, ja oeh.. jah, ma olen selles "Ma-armastan-Ameerikat" staatuses tagasi. Jalutasime veel sellest oast mööda, tegime pimedas ka pilte.

Hotelli jõudes oli kell 9. Me läksime kella kahe ajal jalutama. Päris mõnus. Sõber endomondo app näitas, et maha olime kõndinud 7,21km. Hotellis läksime basseini, mille vesi oli külm ja ruum oli külm ja kui otsustasime sauna minna, oli see ka külm. Tõprad!

Pärast ujumist olime mõlemad üsna surnud, vahetasime omavahel kolm sõna ja jäimegi magama. Mul oli öö läbi võitlus patjadega, sest ega kui voodis on juba kolm patja, ei tähenda see seda, et ma kappides olevaid juurde ei võta. Ikka võtan! Padjamaniakk.

Lebo ehk 9.päev

Meie Niagara Fallsi teine päev oli lebopäev, jätsime selle endale tühjaks, et kui tahame, jääme sinna kauemaks ja kui ei taha, tuleme ära. Otsustasime ära tulla. Bookingust otsisime Toledosse ühe vahva hotelli ja hakkasime sõitma. GPS suunas meid tulles tasulistele maanteedele, jeebus ma ei tea mitu sada dollarit me nendele onudele kogu aeg maksime, seega kuna meil seekord oli aega, läksime mööda väiksemaid teid. Ajavahe GPSi järgi oli 1,5 tundi, aga lõpuks sõitsime nii rahulikult (ja kiiresti), et olime kohal 45 minutit varem, seega suure ja väikse tee vahe ainult 45 minutit ja me nägime külakesi ka. Ja ei pidanud onukestele midagi maksma. Ja kütusekulu oli ka väiksem. Tore! Me auto on üldse nii suur, et ausõna, see on lausa naljakas.

Kui Toledosse jõudsime, tegi meie GPS Jüri esimest korda veits möllamist. Jumal teab, kuhu ta meid saata tahtis, ilmselt lihtsalt mööda legaalset teed, aga kuna meie nägime hotelli juba, tegin tagasipöörde kohas, kus seda teha ei tohtinud ja parempöörde kohas, kus seda ka teha ei tohtinud. No mis siis ikka. Tahtsime hotelli!

Hotellis panime asjad ära ja läksime Wal-Marti, kus emps polnud varem käinud. Tegime pisikesed (no tõesti imepisikesed) sisseostud ja läksime siis minu soovil Buffalo Wild Wingsi sööma. Emps tellis wrapid, millega tulid nachod ja salsa kaasa, mina tellisin kana, salati ja friikad. Ma sõin kaks kana ära ja salati ka ja siis oli kõht täis. Emps ütles, et mul pole kunagi kõht tühi, ma ainult tahan minna igale poole. Väga kuri! Kusjuures Zuri ütles sama, et isegi kui ma vingun, et kõht on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii tühi, söön lõpuks kaks ampsu ja kõik.

Kui kõhud täis saime, läksime hotelli tagasi, panime ujukad selga ja läksime ujuma. Siin oli üks suur bassein ja lisaks kuuma-kuuma-kuuma veega peaaegu nagu mullivann. Mõnus. Pärast toas veel pesusse ja siis tegelesin veidi internetis tuuslamisega, tuleviku tarbeks. Läheb jube põnevaks.

Hommikul ärkasime poole üheksa ajal, käisime söömas, seekord saime isegi rohkem kui Niagara Fallsi 2-tärni hotellist, aga no soolast polnud jälle mitte midagi. Magus magusa otsa. Täitsa jama.

Täna öösel ma mõtlesin selle ka välja, kuidas ma oma mittetöötavast telefonist pildid arvutisse saan ja kuna ma hakkama sain, siis nüüd tulevad esimesest päevast kõik need pildid, mis enne puudu olid.

Paninid ja smuutid Amsterdamis

Meie kahekordne lennuk

No andke andeks, aga mis kräpp see on?

Isegi hommikul rõõmsad

Chicaaagooo

Oh jõuluaeg, oh jõuluaeg

Key West ja Little Miss Sunshine

Meie uhke suksu

South Beach - Miami

Maandusime kõrvuti

Lumetorm teel Chicago-Niagara Falls

Hommikul oli külm külm külm

Niimoodi marssisimegi Kanadasse

Kanada ja USA vaheline sild

Niagara Falls (klõpsa pildile, siis on suuremalt)

Ma tegelikult ausõna pildistasin vikerkaart, ahha

Tagasi paradiisis

Meie frozen jogurtid

Ja nüüd täpsustan ära ühe asja. Nimelt, tegemist on minu blogiga ehk minu arvamus, minu naljad ja minu tegemised. Kui restoranis on üks kelner ja klubis ÜKS DJ ja taksos ON ÜKS kuum kutt, siis ausõna - empsile neid ei jätku. Ta tuli midagi muud siia USAsse otsima, need silmarõõmud on ikka minu teema. Lihtsalt, et edaspidi ei tekiks mingeid valesid signaale kellelegi.