Avastasin täna, et olen Eestimaa pinnal elanud 1,5-aastat ja kuigi ma täpselt nii kaua aega tagasi ütlesin resoluutselt, et ma ei taha enam kunagi Ameerikasse ega kunagi ära kolida, siis noh.. praeguseks on kõik muutunud.
Käisin mõni aeg tagasi Teeviidal, kus kohtusin Au-Pair in America boksis mõnede tüdrukutega, kes tahtsid au-pairiks minna ning päris mitut, kes minu blogi lugedes olid pigem seisukohal, et aga mis siis, kui kõik läheb halvasti. Sellest ajast saadik lugesin ise oma blogi algusest lõpuni läbi, mõtlesin meeletult palju ja otsustasin, et ma kirjutan kõigest sellest ühe korra veel.
Esiteks, mis on kõige olulisem, on see, et kui inimene ei jää rahule, siis ta ei tahaks seda ju uuesti teha, eksole? Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks praegu kruiisilaeva töölepingut taskus, hakkaks ma uuesti au-pairi pabereid täitma. Lihtsalt sellepärast, et kogu see kogemus on nii äge, et ma teeks selle iga kell uuesti. Jah, isegi praegu, kui mul endal nii palju asju läks untsu. Lõppude lõpuks mäletame ju ainult head ning mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Teiseks, kõik see, mis toimus Ameerikas, on üks osa. See kestab aasta või kaks. Aga kõik see, mis toimub pärast seda, on teine osa. Ja see kestab igavesti. Teate, kui uhke tunne on öelda, et mul on kaks perekonda? Ja ma tõesti tunnen nii. Ja teate, kui vahva on sõpradega sättida kellaaegu, et skypeda, kui meie vahel on umbes 7 tundi? Tõeliselt lahe. Ja veel lahedam on see, et me üksteisel alles oleme. Me skypeme Zuriga (kes oli terve aasta minu parim sõber, Panamast pärit) igal pühapäeval ja terve ülejäänud nädala kirjutame või saadame häälsõnumeid Whatsappis. Ellen (kes on pärit Brasiiliast) on samuti üsna tihe vestluskaaslane Facebookis ning ei saa mainimata jätta Joannat, Madelene'i, Lidiat, Jordanit ja kõiki teisi. Eluks ajaks sõpradeks, kohe kindlasti.
Ja kui nüüd korraks jääda pidama halva peale, siis ma ütlen ausalt, et ma peaaegu ei mäletagi seda. Tegelikult ei mäletagi, aga kui nõutakse, siis meenutan. Paljud au-pairiks minevad tüdrukud kardavad re-matchi nagu tuld. Ma ütlen ausalt, ma tean rohkem tüdrukuid re-matchis kui õnnelikes peredes esimese korraga. Selge on see, et lähed elama ju täiesti võõrasse perekonda ja juhtub ikka, et kohalejõudes selgub, et te ei klapigi omavahel. See ei ole maailma lõpp. Pea kõikidele tüdrukutele leitakse uued pered ning üsna tihti minnakse ka vana perega lahku sõbralikult, lihtsalt üksteisega kooselamiseks ei sobita. Esialgu see tõesti tundub õudne, aga praegu tagantjärgi mõeldes.. ikka juhtub. Ja poleks olnud mul esimest rematchi, ma poleks kunagi kohtunud Amee, Adami, Evie ja Graemega.
Ma ei väsi kordamast, kui palju see aasta mind kasvatas. Ilmselt tegidki katsumused oma töö, aga tegelikult silmavaade avanes üksnes seda elu seal nautides. Ma nägin, millised on inimesed teisel pool maailma, ma õppisin arusaama nende maailmavaatest, ma õppisin keelt, kasvatasin enesekindlust, muutusin avatumaks, rõõmsamaks, positiivsemaks ning ma leidsin oma kõrvale inimesed, keda ma armastan. Kui ma tänasel päeval peaks ütlema, mida ma Ameerikast igatsen, siis ma ütleks Kings Islandi (lõbustuspark Ohios), Steak and Shake'i kokteile ja friikaid juustuga (kuigi ma olen superasenduse leidnud Babybackist), Aeropostale, Guessi, Rue21, Charlotte Russe'i poode, Walmarti, Targetit ja Meijerit, Ben&Jerry'se jäätist (mitte ei tõuse käsi seda Solarisest 6.60€ eest ostma), Mike Ike komme, punasega paremale pööramist, klubipidusid, festivale (nt St Patrick's Day), alati superilma ning normaalset frozen jogurtit (Eesti frozen jogurt EI OLE normaalne).
Üsna pikk list, onju? Ma nimetasin ainult need asjad, mille peale ma olen viimasel ajal mõelnud. Tegelikult on neid asju paljupalju rohkem ja ma igatsen Ameerikat ikka ülemõistuse palju. Õnneks on hea elada teadmises, et juba selle aasta numbri ees katsuvad mu jalatallad uuesti seda riiki ning et üsna pea saan (loodetavasti) sinna ka juba päriseks minna.
Uskuge mind, ükskõik kui halvasti ma ennast ka vahepeal ei tundnud, see kõik oli seda väärt, no vaadake neid pilte, kui imearmsa perekonna ma omale sain!
