Kaks nädalat varjupaigas

Täna sai täis kaks nädalat varjupaigas, nagu ma Reelika hostperekonna maja nimetan, haha. Tänane päev tõi kaasa ka hunniku uudiseid, millest kõigest räägin hiljem, mitte täna.

Eilne päev möödus tervenisti arvutis, minu tugiisik tegi ränka tööd mulle perekondasid ette söötes, helistades-kirjutades, mina pidin peredega rääkima, skaipima, kirjutama. Väga hull tempo oli kogu aeg peal. Õhtul lõpuks läksime Reelikaga hoopis kodust välja, tema koolist korraks läbi ja siis haarasin Cosist õhtusöögi ning läksime Starbucksi sööma. Esialgu pidi mul kahe perega skaibi-kõne olema, sai arvutigi kaasa võetud, kuid erinevatel põhjustel jäid mõlemad ära. Niisiis, taas kord üks tsill õhtupoolik.

Magama sättisime end ikka erakordselt vara. Kesköö paiku. Tundus, et õues on külm, aga arvasin, et ju ma endale seda ette kujutan. Whoohaa, täna öösel oli väljas 13 kraadi. See on ajuvaba! Hommikul kui ärkasin, oli nii külm toas, keerasin kohe mõnusamalt teki sisse kerra. Kuna mul oli sundäratus, ei saanud kaua lebotada, pidin end üles ajama ja normaalse näo kuidagi ette manama - ees ootas veel üks vestlus perega.

Pärast seda ei jäänudki enam magama. Lollitasime Reelikaga terve hommikupooliku, skaipisin Egertiga, emaga, Karoliniga, Kristoga.. Väga suhtlusrohke päev jällegi, õnneks seekord omas keeles. Ja veidi ka inglise keeles, kui taas perega räägitud sai. Lõunast algas korvpall! Seda vaimustust ei võta minult keegi siin ära, siis ma olen omaette ja vaatan. Täna sai veidi pingetki tunda ja mäng ju lõppes Eesti võiduga, seega jälle põhjust heas tujus olla.

Kui kell juba üle lõuna hakkas minema ja korvpallgi läbi sai ning Reelika mu korvpalli tõttu oli sunnitud üksi koju jätma, skaipisin veel Kristoga ning siis hakkasime downtowni (hmm.. ma mõtlesin tükk aega, kuidas selle kohta eesti keeles vastet leida, all-linn on meie jaoks nagu maffia ju.. no igal juhul nagu meil on kesklinn, lasnamägi, mustamägi, neil on downtown, haahaa) minema.

Reelika läks kooli, mina läksin ringi vaatama. Otsustasin McDonalds'isse minna, kuna kõht oli tühi ja külma coca isu oli ka. Üks asi, mida siin pole, on menüü. On hunnik pilte, ei mingeid selgitusi, sada hinda, viis tuhat kalorit igal pool ja kõik. Ja siis osta, mida tahad. Mulle sattus õnneks üks väga tore müüja ja nii ma ütlesingi,e et ma ei saa nende menüüdest mitte midagi aru, kas ma saaks kuidagi juustuburgeriga eine ( sest seda ma nägin, et seda neil pole, haahaa ), menüüs oli 2xjuustuburger eine. Eksole, kas võtad big mac eine või pead võtma kaks väikest burksi. Lootusetu.

Ketšup on siin tasuta, täna anti majoneesi ka tasuta, ei teagi, kas sellepärast, et ma nii lootusetu tundusin või ongi tasuta. Soolapakikesed meeldivad ka mulle, need ameeriklased ei pane oma friikartulitele üldse soola. Söögiks saingi lõpuks oma küll topelt, aga siiski juustuburgeriga eine. Minu esimene ostetud burks usas. Rist kirja. Küsis, kas ma tahan suurt või keskmist, võtsin keskmise, sest kõht nii tühi ei olnud. Oleks pidanud aimama, et nende keskmine on meie suur. Ma ei taha teada, milline see suur neil siin veel on.

Nendele, kes ütlesid, et ameerikas ei ole laialt levinud wifi, pean ütlema, et nad eksivad. Wifit on võimalik leida pea kõikides söögikohtades, kaubanduskeskustes, poodides, mitte mingit probleemi pole olnud siiani. Igal juhul pärast söömist jalutasin ma Malli, kindla sooviga midagi leida (ei saa kõva häälega öelda, ühed mul kodus jube hellad mu shoppamise tuuride peale, haaha), aga kahjuks ei leidnud, olid otsas. Mitte, et ma sellepärast oleks tühjade kätega lahkunud.

Kella kaheksaks vudisin UConni tagasi, see on Reelika ülikool, Stamfordi ja kogu osariigi kõige kallim ülikool. Noh, mäletate küll, see klaasist uhke maja, täna lisan pildid ka. Koolist korraks koju, ja siis, mitte eriti suur üllatus - Starbucksi! Mõne aja seal, siis koju. Väljas megakülm, lausa kampsuni panin selga. Autos panime kütte sisse ja istmesoojendused ka. Kodus nägime, et väljas on 22 kraadi. HAHAHAHA, väga naljakas, väga väga naljakas. Ilmselt ma talvel siis -2 kraadiga panengi juba paksu jope selga.

Ja siit ma nüüd lõpetan, panen pilte koolist ja tänasest päevast ja sätin varsti magama ära ka. Ahjaa, ameerika cosmopolitani sain ka kätte, juunikuu oma, kaanel on see sama pilt, mis Eesti septembri cosmos. Vot kus post liigub.. haha. Seoses postiga, sai Triinule saadetud sünnipäevaks Justin Bieberi kaart, laulis ilusti "Baby, baby," kõik väga vinksvonks. Õigeks ajaks kohale ei jõudnud. Täna selgus miks - toll oli selle kenasti lahti tõmmanud, suurest vihast kohe ümbriku täitsa katki teinud ja seda kõike ainult selle väikse patarei pärast, mis kaardi sees oli.. jah, ma saadan ümbrikus pommi. Jobud.

Ameeriklased ei pese üldiselt käsi, nad kasutavad mingeid vedelseebi moodi vedelikke, mis siis peaks baktereid tapma

Koolimaja

Puhketuba koolis

Ülevalt korruselt allavaade

Koolikapid

Täna õhtul Stamfordi vahel

No kohe nii meeldib see üks tänav, haahaa

Uudisteta

Töönädal on suure hurraaga käima läinud. Eile oli rahulik päev, äratust ei olnud vara ja päev otsa oli paras olesklemine ka. Lõunal vaatasin korvpalli, kus Eesti ikka pika puuga muud kui loopis palle, täitsa hea oli vahelduseks sellist mängu vaadata.

Siis tegime natuke süüa, tähendab mina puhastasin kanadelt nahad pealt ära ja kuna see oli nii kohutavalt füüsiline minu jaoks, siis ma rohkem ei teinud midagi, hahaa. Rohkem midagi erilist ei juhtunud, õhtul sättisime ennast jälle Starbucksi, kuna minu programmi au-pairidel oli seal koosolek ja mõtlesin, et oleks kasulik paar tutvust ära teha. Kohtumine läks väga hästi, sain endast jälle hea mulje jätta ja läks asja ette.

Aa ja vahepeal sadas paduvihma, ma olin niiiiiiii rõõmus. Pärast nädalat 25+ kraade on vihm nii tore. Ja sadas just siis, kui me poodi läksime, niisiis sai veidi vihmas tantsida ka, jalanõudega lompidest läbi paterdada. Mõnus.

Pärast tulime koju ja üritasime ilusti normaalsel ajal magama minna, et täna saaks kenasti 6.30 üles. 00.30 läksime voodisse ja no tee, mis tahad, und ei tule. Viimane kord vaatasin kella, see näitas 4.02. Lootusetu. Kui siis kell seitse üles ärkasin korraks, et kella vaadata, sain aru, et see jama ei ole minu jaoks. Mu pea valutas MEELETULT ja kõik lihased olid nii surnud, no ei suutnud ärgata. Uuesti üritas Reelika mind äratada kella kaheksa ajal, saatsin ta kukele ja magasin lõpuks veerand kaheteistkümneni. Siis oli enam-vähem peavalu kadunud ja sai veidi liigutada. Kuigi ega asja minust ei saanud päeva lõpuni.

Õhtupoole oli Reelikal kool, mina läksin temaga linna, ta tutvustas mulle kooli (suurest elevusest unustasin pilte teha), Stamfordi kõige kallim kool, üleni klaasist, superilus.. Tema läks tundi, mina läksin jalutama. Käisin läbi Targeti, Burlingtoni, Mallis sada poodi.. Ja siis lõpuks Cosist läbi, ostsin õhtusöögi ning siis hakkasin orienteeruma mööda Stamfordi. Tulin valest kohast välja ja sealt ma ei osanud kuskile esialgu minna, aga mu supersuper-orienteeruja aju hakkas jälle tööle (meenus kohe meie pere itaalia reis, haaha) ja üles ma Reelika leidsingi! Oh rõõmu.

Käisime korraks kodust läbi ja siis Starbucksi, kus mina oma õhtusööki sõin ja me inimesi jälle vaatasime. Ja veidi ka hirmu tunda saime. Pärast kõiki neid tulistamisi hakkad ikka kõiki kahtlaseid inimesi kartma ja jälgima. Väga jube. Istusime siis seal kella kümneni ja siis koju. Natuke nalja nabani ja üritame nüüd kuidagi uuesti magamise režiimi kätte saada. Mina olen lootusetult alla andnud, ei ole minu jaoks see kella seitsmene ärkamine, kui pärast kümmet magama minnakse.

Ja ilm oli täna superilus! Helesinine taevas, lauspäike ja oi-oi kui soe.. Panime mõlemad teksad jalga, kuumenesime koos. Hetkega on jalad ju tulikuumad, haha. Peab hakkama ilmale vastavat riietust kandma.

Vot just nii ilus ilm!

Ameeriklaste lemmikmärk liikluses

Aedasid ei ole, kõik koerad käivad rõõmsalt kõik naabrid läbi

kooli, kooli, kooli!

Ja perede kohta endiselt midagi kindlat ei ole, seega ma sellest endiselt veel ei räägi. Lootust on ja mu tugiisik on väga positiivselt meelestatud, ma ise iga päevaga ka üha rohkem.

Ameerikast kui riigist olen ma meeletult vaimustusest, hoolimata sellest, et inimestes on tulnud palju pettuda.

Meel on rõõmus! :)

Kolmas nädal

Niisiis, kolmas terve nädal USAs saabki tänase õhtuga läbi. Homsest siis juba neljas nädal, uskumatu.

Minu ja Reelika eilne õhtu möödus taas Starbucksis, kus oli nii imelikult vaikne, isegi meie püsikundesid ei olnud seal, rääkisime siis omavahel pikalt ja laialt ning nautsime nii-öelda tunnet, et on laupäeva õhtu - peo õhtu ju! Pildistasin seekord Reelika joogi ka üles, mis väidetavalt hoolimata sellest, et see nagu midagi väga rõvedat välja näeb, pidi hästi maitsema.

Midagi märkimisväärset eile ei juhtunudki.. Starbucksist tulime tagasi, kell oli juba üle 23, tsillisime veidi internetis, kuulasime muusikat ja siis poole öö pealt magama ära.

Täna hommikul ärkasin jälle jube hilja, kella kolmene magamaminek andis jälle tunda. Väljas oli kohutavalt palav, lihtsalt nagu natukene ennast liigutasid, kohe hakkas megapalav. Niisiis me lebotasime päris mitu tundi. Ahjaa, madrats, mille peal ma magasin, hakkas mõni aeg tagasi trikke tegema. Paisus. Kahju, et mul ei tulnud meelde pilte teha, see oli päris naljakas. Täna hommikul paukus see veel paar korda ja nii oligi kaugemalt vaadates tunne, et teki all on kaks inimest, kuigi pool madratsist oli lihtsalt üles paistetanud. Haha, munavoodi.

Natukene enne kahte sundisin ennast kööki kobima, et hommikust süüa ja hommikusöögi taustaks rääkisin Kellyga Skype's juttu. Hea oli jälle veidi uudiseid saada ning enda infot jagada ja no neid oma lemmikuid nii pildis kui ka hääles näha on ju eriliselt armas. Pärast rääkisin veel Kristoga ja Egertiga, pikalt-laialt, sain infot ja pilte korvpalliturniiri kohta. Väga põnev värk, järgmine aasta lähen mina ka sinna!

Sõime Reelikaga jäätist.. Ja vaatasime telekat. Ja lebotasime jälle. Ülilebo päev oli, vist kõige lebom mu ameerikas oldud aja jooksul. Mingi aja saime siis veel Kristoga rääkida, kuni ühel hetkel tal uneaeg kätte jõudis ja ta lahkus.

Ma küll ei vaadanud absoluutselt, mis kell siis oli, aga igal juhul kutsuti mingi hetk meid siis õhtusöögile. Ed (hostisa) oli süüa teinud ja ma juba tükk aega tundsin, et head lõhnad on. Söögiks oli salat. Pasta ja tuunikala salat. Huhh, sisaldas mu lemmikuid ju - makaronid, tuunikala (mida ma tänu Kellyle ja Triinule eriliselt armastan), keedetud muna, suitsuvorst, tomat ja kurk.. Ja siis asjad, mis mulle ei maitse - paprika, oad, oliivid. Need sai välja nokitud.

Ahjaa, parmesani juust oli ka, praegu pildilt vaadates tuli meelde. Õhtusöök toimus õues, mulle nii meeldib, kui see õues on, värskes õhus maitsevad asjad hoopis paremini. Rääkisime jälle igasugu uudiseid ja kui ma veidi endast rääkisin, ütles hostema jube hea lause, mis mul õhtu otsa peas kõlas: "Kui Sa vanemaks saad ja Sul on võimalus kedagi aidata, siis Sa saad aru, siis Sa aitad."

Pärast õhtusööki tuli Reelikal suurepärane idee mängida WII'd. Ma küll mõtlesin, et mu vanaemal ja vanaisal pole aimugi, mis see on, aga ma ei oska seletada ka. Sisuliselt on mingi pult käes ja telekast jookseb mäng ja siis peab selle puldiga kas viskama või hüppama või keerutama, mida iganes mängus vaja oli. Meie mänguõhtu kestis üle kolme tunni. Väga lahe! Üldiselt ikka Reelika tegi mulle kõiges ära, koba nagu ma olin, aga mina olin profim korvpallis (3-punkti visked, viis kohta, 4 + 2 punkti ühes kohas), sain kokku vist 23 punkti, rattasõidus vist võitsin ka korra, ülejäänud aja olin vist luuser, haaha!

Spordialad

See BOB olin mina, kossuäss

Rahune ! haha, hea tekst mängus

Ja lõpuks kui siis kell jälle juba 11 oli ja kõik magama sättisid, pumpasime täis mu uue madratsi. Jaa, perekond ostis uue, NII NII ARMAS neist. Kusjuures, ameerikas on madratsid sellised, et pump on juhtmega madratsi küljes, paned stepslisse, vajutad nupule ja pumpab. Ema-isa, meil oleks ka sellist asja vaja, vähemalt töötab, haahaa!

Niisiis, uudiseid jälle ei ole, veidi niisama teksti. Homsest algab töönädal, niisiis on veidi tegevust siin päeval Reelika abistamisega. :)

Jälle nädalavahetus

Aeg läheb ruttu, lups-lups jälle nädal läbi. Õnneks seekord ütles Reelika ka, et tema meelest läks nädal kiiresti, alles oli reede, juba jälle reede.

Kuna Ameerikas on ikkagi põhiline erinevus Euroopaga söök, siis ma kohe ei saa üle ega ümber sellest. Minu eilne päev kippus jälle emotsioonide nahka minema, sain järjest mitu halba uudist ja kirsina tordil selgus, et üks perekond, mis mulle enam-vähem meeldis ja kelle juurde minna lootsin, otsis au-pairi alles oktoobrist ehk nad kukkusid jälle ära. Kõik see kokku tegi nii nii nii kurvaks, mõtlesin, et lähen jalutan üksi ringi ja otsin positiivseid asju elust.

Reelika hostema on aga väga tähelepanelik naine ja nii ei jäänud mu läikivad silmad tema eest peidetuks ning härjal sarvist haarates kutsusid nad mind õhtusöögile. Ed (hostisa), Irja (hostema), Liisa (hostõde, 13-aastane) ja mina. Käisime "Monster Bar" nimelises kohas, Liisa rääkis juba autos, kuidas tema tahab burgerit. Pean taas kord tõdema, et minul ei ole USAs mitte mingisugust burksi isu jätkuvalt. Siin on nii palju muid häid ja tervislikke asju, et kohe ei tõmba sinna mind.

Menüü oli rikkalik, ma lugesin kokku 23 asja, mida ma sööks ja võiks võtta. Haahaa, päris hea minu puhul. Kohe näha, et ameerika toidud lähevad peale. Lõpuks sai valikuks Caesari-wrapid ja hapukurgid ja friikartulid. Tundub, et mu lemmiktoit ja kindla peale minek ameerikas on selgunud - Caesari salat. Igal juhul, praad oli üüratu, nagu tavaliselt, ühe wrapi lasin koju kaasa pakkida, friikatest loobusin. Hapukurgid mugistasin kõik ära, need on jube head.

Õhtu oli ka väga tore, me rääkisime erinevatest asjadest, Ed ja Irja küsisid mu pere ja hobide kohta ning rääkisid ühest oma au-pairist, kelle vend on korvpallur ja käis neil külas ja kui siis lõpuks nime küsisin, ütlesid, et Erik Keedus. Jaa, muidugi ma ju tean teda! Kusjuures, esimesel päeval, kui ma siia saabusin, nägin Eriku pilti külmkapi peal, küsisin Reelikalt, et kes see on, et ma 100% tunnen teda, nüüd tuli välja, et vot siis, kust tunnen. Minu korvpalli huvi meeldis neile väga, arutasime seda ka. Ajakirjandusest rääkisime palju, juba kolm inimest on mulle öelnud, et USAs teenivad ajakirjanikud väga hästi.. Jah, peaks hakkama tõsiselt selle peale mõtlema.

Kui me lõpuks koju tagasi tulime, nägin, et Reelika plaanid on tühistatud ning otsustasime siis Starbucksi minna. Kuna mul mingi sooja joogi isu ei olnud, otsustasin ära proovida refreshers joogi, cool-lime maitsega. Üldiselt ma mingi laimifänn ei ole, aga kuna teine variant oli mingi punane ja marjadega, erutas roheline mind rohkem. Oh jeesus.. see oli imehea!

Mõtlesime kauemaks istuma jääda, rääkisime jälle hästi palju ja oli isegi hea, et sain oma hinge pealt need emotsioonid ära rääkida, millest nädal aega vaikinud olin, tundus just kui oleks üks kivimüür meie vahelt langenud. Ja otsustasin siis uue joogi võtta, võeti raha 50 senti. Ma ei saanud üldse aru, miks?! Jube sõbralik teenindaja oli, tundis huvi, et kust me pärit oleme ja ütles, et re-filli (taas täitmine) korral makstakse ainult ... ma ei tea mille eest. No okei, see oli hea uudis. Kuna meie õhtu aga VEEL pikemaks venis, sest ühel hetkel nägime uksest sisse astumas Rickyt (toosama mu tutvus, kes mu kinno viis), tellisin ühe joogi veel. Teenindaja küsis mult suurte silmadega: "Are you serious?" (- mõtled Sa seda tõsiselt?)

Hahaha, ütlesin talle, et see on niii - niii hea. Selle sain täitsa tasuta, ei tahtnud keegi enam mingit raha minult. Starbucksi nurgas oli kohting, meie hinnangul umbes 75-aastane tädike ja 35-aastane mees. No umbes võite aru saada, mis vaatepilt see oli. Ei suutnud oma naeru kuidagi hoida ja oli kohe heameel, et eesti keel nii võõras keel kõigi jaoks on, haaha!

Ricky siis tutvus Reelikaga veidi, kui Starbucks kinni pandi, rääkisime veel natuke õues juttu ja siis läksime iga üks oma suunda.

Hilisõhtu veetsime Reelikaga siis kodus, kuulasime muusikat ja lõpuks magama saime mingi kahe ajal vist. Või täpselt ei teagi, Liis soovis kell 2 head ööd, mina olin veel siis üleval.

Täna hommikul ei vaadanud, mis kell ärkasin. Öö läbi oli nii paha olla, kõht valutas, nagu oleks suures koguses alkoholi ära joonud, täitsa ulme. Olen jõudnud faasi, kus alkoholi polegi enam vaja, paha hakkab ainult mõtlemisest. Hahhaa.

Olime mõlemad parajad uimpsid täna, vedasime ennast välja alles poole nelja ajal. Käisime kõigepealt drive-in pangaautomaadis. ULME! Sõidad autoga pangaautomaadi ette, paned kaardi sisse, annab kaardi kohe tagasi, siis paned pin-koodi, ja teed muud tehingud. Iseenesest päris hea, ei ole ohtu, et kaardi automaati unustad.

Järgmiseks läksime Stop&Shop poodi, see mu lemmik toidupood ameerikas ja juba tuleb päris hästi välja ka see iseteenindus ja asjade ostmine ja soodustuste ära kasutamine. Osav juba! Ostsime siis hunniku asju kartulisalati jaoks, piparmündi-sokolaadi jäätise (mu lemmik ju), coca-cola muidugi ja donutsid, glasuuri ja täpikestega. Asjalik käik.

Poest edasi läksime tankima, nägin ka ära, kuidas asi käis, minu esimene tanklakülastus ameerikas.

Erinevad stiilid - 87,89,93. Meie oma 95 ja 98ga oleme vist vapsee tegijad, hahaa.

40 dollari eest saime 4,758 gallonit kraami autosse

Ja lõpuks siis koju tagasi. Reelika pani kohe kartulid keema, et saaks salatit tegema hakata ning mina hävitasin veidi donutseid, sest kõht oli natuke tühi. Skaipisime emaga veel, täna ju Tallinnas Lady Gaga kontsert, ma olen NIII KADEE!! Ma tahtsin ka nii väga sinna minna. Loodame siis, et mul avaneb mingi võimalus USAs teda kuulata.

Tänaseks õhtuks Reelikaga jälle väike plaan soojas, istuda-juua-nautida. :)

Hahaha, see pilt on pühendusega maailma kõige suuremale Hilfigeri fännile, keda ma tean - oma isale :D

Ahjaa! Palju õnne BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna fännidele, kes saavutasid Riias kossumeeskondade fännide turniiril neljanda koha. Tõnu, Margus, Kristo, Egert, Viljo, Sepp ja Ingmar -  tublid olete. 

Random

Uudiseid mul pole, tavaline päev jälle mööda saadetud, veidi segasem kui tavaliselt.

Eile õhtul vaatasin ära uuesti video, mille ma oma sõpradele lahkumispeo jaoks tegin. Polnud pärast lahkumispidu seda vaadanud. Tuleb tunnistada, et nüüd võtab see silma märjaks ikka valguskiirusel. Olen rahul, ilus asi tuli välja. (Videot näeb siin: http://www.youtube.com/watch?v=xseIsHYmp9U; aga see on päris pikk, 11 minutit, nii, et kes vaatama kavatseb hakata, varuge aega.)

Öösel sai magama mindud alles poole nelja ajal, öö läbi magada ei saanud, hommikul ärkasin ka enda meelest liiga vara. Niisiis, päev otsa oli mingi vegeteeriv seisund, midagi teha ei viitsinud ja lebotasin terve päeva maha.

Tänane päev oli aga hea sellepärast, et esiteks sain ma skaipida Triinuga ja teiseks sain helistada ja rääkida Kristoga - noo hääl (ja pilt) on hoopis midagi muud, kui niisama kirjutada. Mu tuju läks kohe päris heaks. Õhtu poole aga rääkisime emaga ja kuna ma talle esimest korda nii-öelda kõva häälega (enne seedisin neid mõtteid vaid oma peas) välja ütlesin, mida ma tunnen ja mõtlen, sai korraks ka ikka põse märjaks.

Mu isa oli kommenteerinud, et ma kirjutan liiga palju söögist. Mõtlesin terve õhtusöögi aja selle peale, sest no nii lahe õhtusöök oli, et ma kohe pean kirjutama. Haaha, tervitused siis isale. Tänaseks oli kana, oad (neid ma muidugi ei söönud), mac&cheese (makaronid juustuga põhimõtteliselt, aga juust oli nagu kastmena, ei oska kohe seletada), kartulipuder, mingi tänupüha kraam, mis muidu peaks olema kana sees, mingi saiake, meenutas mulle keeksi, pidi olema läbi ja lõhki ameerika toit. Ühesõnaga - palju erinevaid asju, jube head. Isegi kartulipuder, mis oli rohkem valget kui kollast värvi, maitses väga hästi.

Pärast sööki läks Reelika oma pereemaga arsti juurde, käib ja tuuseldab siin ringi, nüüd käsi haige. Olgu, olgu, tegelikult pole üldse nii hull, aga tugi pandi käele peale küll ja nüüd peab korralikult ravima. Jäin siis üksinda siia tuppa. Emotsioonide rohkuse tõttu (või siis väga vale magamisaja tõttu) jäin poole kaheksa ajal uuesti magama ja ärkasin alles pool kümme, kui Reelika koju tuli ja tule põlema pani ning mu madratsi peal liikuma hakkas, et ma üles ärkaks. Magus uni, jaa. Mesimagus ja tugevam kui lõvi, haha, tervitused Tõnule.

Täna sai varjupaigas terve nädal täis.. Pere on mu vastu super, mu võõrustaja samuti, kõik just kui töötab, aga tühi tunne on sees. Ei saa asjugi lahti pakkida, pole ju oma kodu..

Miss you all!

Läänerindel muutusteta

Kuna mu blogi mitte kirjutamine toob rohkem segadust kui kirjutamine, panen siis natuke jälle kirja.
Erilise pühendusega mu vanaemale ja vanaisale, kes juba muretsevad.

Päevad on mul siin üldiselt ikka päris sassis, pidin kalendrist lausa järgi vaatama, et täna on ikka kolmapäev. Pühapäeva õhtul käisime me Reelikaga Starbucksis, kus ma kohtusin ühe kohaliku noormehega, täitsa tore õhtu oli, naerda sai ja esimene Starbucksi jook sai ka joodud, mitte küll kohvi, aga tee siiski.

Esmaspäeval ma magasin kaua-kaua, siin ma magan kogu aeg kaua, enne 11 ikka naljalt üles ei ärka. Käisime koertega jalutamas, pereisa ema koer on ka siin, seega peab jalutamas igal juhul kahekesi käima. Ilm läks meie jalutuse jooksul järjest palavamaks, lõpuks mõtlesin, et küpsen puhta ära. See ilm on ikka täiesti uskumatu siin, kui palju võib lühikese aja jooksul kõikuda.

Lõunast umbes hakkasime Egerti ja Allariga konverentskõnet tegema, lõpuks mingi kolm ja pool tundi rääkisime. Mõnus kodune tunne tuli sisse. Õhtupoole sain kinokutse ja pärast pikka mõtlemist otsustasin minna. Kutsujaks oli sama noormees, kellega eelmisel õhtul tuttavaks saime. Alguse kellaaeg nihkus päris räigelt, sest nagu USAs tavaline, ikka satud autoõnnetusse ja nii.. Haha! Okei, mina ei sattunud kuskile, Ricky sattus ja ma pidin teda seetõttu mingi poolteist tundi ootama. Lõpuks saime kinno, kui väljas oli päris pime.

Filmiks "Timothy Green," Eesti kinodes ma seda ei leidnud ja ka tulevates filmides ei olnud, võib-olla siis ei te ei näegi. Igal juhul oli tegemist tõeliselt hea ja südamliku filmiga, täpselt sellisega, mis mulle meeldib. Lõpp oli nutune. Ostsime jooki ja popcorni ka (tähendab, mina ei saanud osta, Ameerika mehed ei lase naistel maksta), jook oli vist üle liitri, no reaalselt suur tops oli ja popcorn oli ma arvan 4-5 meie suurt popcorni. Haige. Üle poole jäi järgi, lihtsalt ei jaksanud süüa.

Teisipäeval, oeh ma ei teagi, mis ma tegin. Reelika rääkis oma perega ja mina pidin toast välja kolima ning jutustasin siis ka kõikide oma semudega, kes mul olid. Mingi hetk käisime Liisal järgi, Liisa on Reelika peres olev üks tüdrukutest, väga tore tüdruk.

Õhtusöögiks oli pasta, peekoni ja mingi kastmega. Nii hea. Kui ma tagasi tulen, siis ma vist keeldun neid peenikesi spagette söömast, sest siin söövad kõik neid laiasid, pasta värki. Ja need on nii head.

Õhtul päris hilja läksime Pharmacysse, see apteegi värk hakkab mulle juba meeldima. Otsisime veidi seal asju, mida vaja oli ja alguses olime jumala segaduses, et ohoh, kus siis Justin Bieberi laulu laulvad kaardid on. Lõpuks leidsime terve osakonna. Ja nii ma siis lasin jälle üle poe neid laule. Ma ikka suur suur fänn. Ja Reelika leidis küünelakieemaldaja, sellise topsi, et paned näpu sisse ja kui välja võtad, siis ongi lakk maas. Wow!

Pärast käisime Reelika soovil Starbucksis, kus ma jõin oma teise joogi - seekord kuuma šokolaadi. Väärt kraam, ma ütlen. Mu eelmine pere kinkis mulle need pulbrid ka, aga need on suures kohvris keldris luku taga, seega ma pole neid veel proovida saanud. Sealt läksime siis lõpuks koju, kus uni tuli jälle üsna kiiresti. Naljakas oli see, et enne kui mina magama jäin, oli Allar juba Skype's tagasi. Vot, mis see ajavahe teha võib.

Täna hommikul ärkasin pärast 11 natukene. Ja tundsin kohe, et tervis pole paremate killast. Kuidagi ei olnud söögiisu ja olla oli ka nõrk. Käisime postkontoris ka ja subways süüa ostmas, päris tore koht. Valid saia 7 erineva saia vahel, siis paned mingi lihatoote a la kana või singi või vorsti või siis hoopis juustu (minu valik) ja siis valid värsked asjad, mina valisin salati, tomati ja hapukurgi ja siis lõpuks kastme ka peale. Selle sõin ära, siis oli tükk aega selline tunne, et kohe oksendan välja. Kohutav oli olla. Püsisin siis rahulikult, ei tõmmelnud ringi, lihtsalt olin päev otsa..

Õhtuks oli veidi paremaks läinud, aga kui õhtusöögile kutsuti, hakkas otsast peale. Kohe uimane. Õhtusöögiks oli ahjusaiad, nom, need ameeriklased teavad, mis on hea. Igal juhul oli saia vahel miski sink või peekon ja õunaviilud ja ketšupi surusin ka sinna vahele ja mm.. midagi oli veel. No ühesõnaga, see õun oli minu jaoks nii võõras, aga uskumatult hea maitse andis.

Et siis nagu aru saada, olen jätkuvalt oma varjupaigas. Pere otsingud on peaaegu nagu edukad, aga teisipidi jälle jube keerulised. On mitu peret, kes on Seani käest minu andmed võtnud, aga pole ühendust võtnud. Üks pere eile võttis Seani käest andmed, täna hommikul saatis meili ja lõunal juba helistas. Vestlus polnud eriti pikk, paar asjalikku küsimust ja kõik. Lubasid mulle meili saata, et millal võiksin külla tulla. Tahaks need asjad kiirelt käima saada, iga päevaga läheb järjest raskemaks ju...

step by step .. :)

Palju õnne sünnipäevaks!

Palju palju palju õnne sünnipäevaks, kallis! 

Nädalavahetus

Minu elu asendusperes jätkub. Neljas päev.

Kuna reede öösel vastu laupäeva läksin magama alles kell 4 hommikul, ärkasin laupäeval alles pool üks. Seda ka ehmatusega, et oh jessus, viimane aeg ärgata. Küll oli mõnus, no nii nii mõnus. Skaipisin veidi Allariga (tegin seekord pilti ka, kohe oli selline tuju) ning siis käisime poes, toidupoes, kus ma leidsin maast oma esimese dollari. Jee!

megamuigav nägu

Leitud dollar

Poes käisime me selleks, et osta koogimaterjal. Reelika nimelt oli lubanud ühele saksa neiule sünnipäevaks kooki küpsetada. Me olime selles üsna aeglased, tuleb tunnistada, pidime kell 5 kohal olema, aga kell 5 tuli alles kook ahjust, ohooh.. Igal juhul, sünnipäevale me jääda ei tahtnud ja nii sõitsime hoopis randa, Cove randa ja veetsime väga mõnusa õhtupooliku seal, rääkides-näksides-ilusat ilma nautides.

Pikad tüdrukud lähevad randa

Ja pärast pannakse rand kinni ja enam ei saagi minna. Jabur

Päikeseloojang

Minu idüll

Kätte sain

Teen nägusid

Jäime sinna päris kauaks, väljas oli juba pime, kui tagasi sõitsime. Nägime jäätiseautot ka ja puha, laulis oma ilusaid laulukesi. Õhtu möödus suhteliselt vaikselt, nokitsesime mõlemad oma asja, Reelika tellis veel pizza, sain mõne tüki sealt ka ning Reelika hostlapse - Liisaga - saime ka tuttavamaks. Kuna täna hommikul pidi vara ärkama, sai ka varem magama mindud. Varem, see-tähendab kell kaks.

Liisa ja pizza

Täna hommikul ärkasin pool tundi enne äratuskella, enne kümmet juba. Läksin kohe arvutisse, kuna mu nunnukal on täna sünnipäev ja tahtsin talle õnne soovida. Seda ma ka tegin. Jutustasime natukene veel niisama, siis pesu ja linna trippimine.

Kõige pealt sõitsime autoga Stamfordi rongijaama, sealt rongiga New Yorki Grand Stationisse, sealt tipa-tapa Bryant parki. Täna oli ameerika mõistes ikka väga külm. Mulle meeldis, teksade-lühikese pluusi ilm on mu lemmik ja vahepeal juba kiskuski liiga kuumaks ära. See aga tähendas seda, et me ei jäänud New Yorki eriti kauaks, sest suht jahe oli.

rongike

New York

Põhjus New Yorki sõitmiseks seisnes minu kokkusaamises oma tugiisikuga. Kohtumine läks väga väga hästi! Me arutasime uuesti läbi situatsioonid. Sean ütles minu hostema öeldud väite, mina omapoolse arvamuse ja niimoodi kõik asjad läbi. Rääkisime ka niisama, minu ootustest ja lootustest. Kokku ligi poolteist tundi, ainult rääkisime. Ta kehitas õlgu minu pereema väite peale, et ma ei oska keelt ning tema arvamus minust kujunes ainult minuga suhtlemisest ja see oli positiivne. Olin väga väga rõõmus.

Pärast kohtumist jalutasime veidi veel ringi, nägime suurt laata New Yorgis, terve pikk tänav oli igasuguseid laudu ja müüdavat kaupa täis. Kuna aga oli jahe ja kõht tühi ning viitsimist eriti ei olnud, käisime natukene läbi ja lahkusime siis.

Bryanti park

Laadakaup

Laada pikkus kuni silm seletab

Käisime söömas, "Friday" nimelises kohas. Söögi valimine minu jaoks oli ääretult lihtne, palju selliseid asju, mis mulle maitsevad. Ma ei mäletagi, mis selle asja nimi oli, midagi burgeri ja friikatega seoses. Väga maitsev, väga suur, veidi jäi järgi. Mulle aga meeldis restorani süsteem, et joogiklaasi tühjenemisel tuuakse tasuta uus. Pärast muidugi maksad selle tipi pealt tagasi, aga kuna selle tipi peab nagunii jätma, siis ma naudin teenindust ka.

mu toit

mingi chow-chow tuleb ära süüa vms.. kohutav

Ja lõpuks siis 17.07 rongiga tagasi Stamfordi. Kohale jõudes käisime jälle mööda katuseid, pildistasime veidi ning sissepõige Malli (kaubanduskeskus), kus pidime tõdema, et kõik on juba kinni ning koju. Kodus oli esimese asjana õhtusöök. Oeh.. Viisakusest läksin lauda, sõin ka mõned ampsud, tõesti oli hea toit, aga kõht oli väga täis, koogist seega keeldusin. Pere on aga väga armas minu vastu, võtavad mind omaks ja uurivad ikka, et kas kõik on korras. Väga mõnus.

Õhtul saatis Sean mulle ka kirja, et üks pere ühes kohas, kolm tükki teises kohas, millisest huvitatud oleksin. Tundub, et nüüd hakkab asi lepase reega liikuma ning sinine taevas hakkab ka minuni jõudma. Jee!