Kõik tagasi normaalsusesse

Pärast tormi oli kuidagi kohe kurb tunne, enam ei olnudki telekas otseülekannet üle terve Ameerika ning ei pidanudki värisevalt ootama, kas mõni tool lendab veel kuskile. Tormijärgselt oli meil täna tavapärasemast kõvem tuul ja vihma sadas ka terve päeva, aga muidu ei saanud nagu arugi, et midagi oleks olnud.

Hommikul magasin kella 11ni ja siis oli endiselt tunne, et magaks noo mõne tunni veel. Tööpäev algas 12st, lapsed tundusid küll alguses jonnakad olevat, aga neil käib alati plõks ära, kui vanemad ära lähevad ja on minuga hoopis teistsugused. Tegin neile lõunasöögiks kurikuulsat orzot jälle, aga kuna Adam alustas tegemist, siis ta soola ei pannud (ma ei tea, millegi pärast lapsed söövad kõiki asju maitseta, chicken&fries on ka ilma soolata) ja siis mulle ei maitsenud. Lapsed sõid aga isuga ning terve köök oli pärast neid makarone täis.

Hüva koristamist, Gerlike

Kuna siis üsna pea uneaeg peale tuli ja Eviel kõht valutas, läksidki mõlemad väga sõbralikult ise magama. Tavapäraselt oleks ilmselt mina ka maganud, aga kuna ma teadsin, et Adam peaks varsti koju tulema, ei julgenud ma seda teha. Ma lihtsalt pole siiani päris hästi aru saanud, kas see on normaalne, et ma seda teen või mitte, haha.

Adam käis täna Brutusega arsti juures ja tuli välja, et ta on ülekaaluline, umbes 2,5 kilo ja see on koera puhul päris palju. Talle tehti igasugused süstid ja kogu jama läks 230$ maksma, tuleb juba meie chow-chowdega arsti juures käimine meelde, haha. Ja nüüd on meil eriprogramm kodus, et Brutus ei saaks MITTE MIDAGI muud süüa, kui oma toitu. Saab raske olema. Ta on päris maniakk.

Pärast lõunauinakut tegime me Eviega natuke käsitööd, ta nägi minu rinnas olnud silti Halloweeni peol ja tahtis endale ka sellist. Me siis lõikasime ja dekoreerisime ja teipisime (sest liimi mul ei ole, haha) ning lõpuks tulid väga ilusad sildid välja, isegi Adam ütles, et hea töö. Nimede kirjutamisega tekkis ka paras segaduses, sest kuigi me Eviega kahe peale välja mõtlesime, mis Graeme keskmine nimi on, ei osanud ma seda kirjutada, niisiis jäi ta Graemeks. Hiljem sain teada, et Graeme Joseph on ta.

Ise nii rahul

Käsitööring

Graeme silt, autoga ja puha

Pärast oli meil veel õhtusöök, alguses nõuti valjuhäälselt uuesti orzot, aga ma olen üritanud ikkagi need söögid erinevad teha, muidu on nii üksluine. Mitte, et Evie menüüs üldse ainult umbes 5 erinevat sööki oleks. Igal juhul otsustati siis peanut-buttersi võikude kasuks, nad söövad seda maapähklivõid nagu mina Nutella šokolaadikreemi, aga no see teine kreem ajab lihtsalt oksele. Jube jube jube. Ma ei hakka seda kunagi armastama.

Kuna lapsed olid terve päeva väga tublid olnud, jonnita ning kõike teinud ilusti nagu ma palusin, lubasin neile natuke Mesikäpa šokolaadi ja 20 minutit enne oma tööpäeva lõppu Lottet vaadata. Umbes 3 minutit hiljem tuli Adam sisse, nelja milkshake'iga. Küsis, kas tahan vaniljet või šokolaadi. Valisin šokolaadi ja tuli välja, et see on hoopis jäätisekokteil. Ma ei tea, miks ma alati olen mõelnud, et milkshake on mingi piimamögin. Igal juhul oli see superhea ning kuidagi nii ilus lõpetus ilusale päevale.

Emotsioonid olid šokolaadi süües laes

Rääkisime Adamiga mu hispaania keelest ja ta arvas, et see võib päris hullumeelne olla õppida uut keelt võõras keeles ja siis mõelda uut sõna kõigepealt eesti keeles ja siis üritada tõlkida see inglise keelde. Eile koolis tekkis korraks olukord, kus ma teadsin sõna eesti keeles, aga ei teadnud seda sõna inglise keeles. Kuigi, kui me näiteks lauseid tõlgime, siis ma kirjutan tõlke inglise keeles. Automaatselt, poole tunni pealt sain järsku aru, et ma seda teen. Seega, nalja hakkab seal veel saama.

Õhtuks oli plaan kinno minna, Ian oli mind päev otsa moosinud, et lähme lähme lähme. Ian oli üks noormees laupäevaselt peolt, üliviisakas, ausalt, ma pole nii viisakat inimest ammu kohanud. Täna sain ka teada, et ta on 31-aastane, seega eks vanus annab aru ka. Igal juhul käisime siis vaatamas Silent Hilli, mis pidi õudukas olema. 3D versioonis. Prillid anti paki sees ja kui ma poleks enne vaadanud, et see 3D on ja läätsesid pannud, siis vist polekski näinud, sest need olid nagu tavalised päikseprillid (võrdluseks, et näiteks Coca-Cola Plazas saab 3D prillid oma prillide peale panna). Filmi kohta nii palju, et see polnud midagi katastroofiliselt õudsat ja jube kiiresti sai läbi ja päris rõve oli, aga no meelelahutus seegi.

Pärast kino rääkisime veel natuke aega juttu, maast ja ilmast, väga mõnus. Kuidagi nii vaba õhkkond oli. Et nüüd pean oma sõnad tagasi võtma, et ameeriklased ainult jobud on, lõpuks õnnestus ühte normaalset ka kohata. Ian palus mul rääkida, mida ma filmist arvan, aga seda eesti keeles teha. Ja mis juhtus? Ma jooksin täiega kokku, ühtegi sõna ei tulnud. Vot nii hästi olen inglise keelega ära harjunud.

Tormi update

Ohio: teisipäeva jooksul võivad mõnesid maakondi tabada tuuleiilid, mille kiirus on kuni 97 kilomeetrit tunnis. Vihm võib üle minna lörtsiks. Arvatakse, et tuul murrab endiselt maha puid ja elektriposte. Elektrikatkestusi on üle 215 000. (allikas: Delfi)

Öösel umbes kella kahe ajal jõudis torm meieni ka, kõigepealt kuulsin, kuidas käis mingi pauk, uurima minnes selgus, et naabriaiast lendas tool meie aeda. Järgmisel hetkel käis veel suurem pauk ja terve maja sein värises - naabritool pani vastu akent. Ühesõnaga jah, tuule kiskus üles küll. Mingi hetk värises terve sein uuesti ja järgmisel hetkel oli mul nuttev neiu siin. Üritasin teda siis lohutada, et ei ole hullu (tema pea magamise hetkel oli täpselt vastu seda seina, mis värises) ning kuna ta meeletult väsinud oli, jäi ta mu kõrvale magama ja toimetasin ta hiljem oma voodisse tagasi.

Hommikul sadas lund. Seda mina ei näinud, aga Madelene ja Vanessa Facebooki postitused annavad aimu. Kui mina üles ärkasin, oli maa jälle roheline. Näis, mis päeva jooksul toimuma hakkab, ilmselt vaibub nüüd.

Üleüldine seis Ameerika idaosas on kaos - vähemalt 14 inimest on surnud, üle 6 miljoni inimese ilma elektrita.  Oma sõpradest olen kuulnud, et Liisini eriti suur torm ei jõudnud ja Micha kirjutas ka hommikul, et on elus, Reelika pani ka hommikul pilte netti üles, temaga ka kõik korras. Kuigi idarannikul on kahjustused ikka päris ulmelised.

Ja muidu olen ma Õhtulehe fänn (ikkagi oma kollektiiv), aga antud hetkel tahaks lüüa küll neid. Üleskutse peale endast märku (eestlane USAs) anda jooksid vist kaks tainapead kohale, üks rääkis sellest, kuidas vihmavarju pole mõtet avada ja teine sellest, kuidas inimesed mõtlevad üle ning Õhtulehel kaks lugu olemas. 0 infot, 0 põnevat fakti. No tõesti??

Igal juhul olen kombes.

Dayoff, torm ja kool

Pühapäevane päev möödus peojärgsele päevale omaselt ehk ma magasin terve päeva. Käisin voodist väljas 2x Brutusele süüa panemas ja 1x ise süüa võtmas ja terve ülejäänud päeva magasin. Õhtul kaheksa ajal tuli lõpuks mu pere koju. Ma olin nii rõõmus, kui ma neid kuulsin, et ärkasin kohe üles ja jooksin teise tuppa neid kallistama. Nii nii hea meel lihtsalt. Evie oli ka täitsa õnnelik mind nähes, Graeme oli väsinud ja tänu sellele mitte nii heas tujus. Amee ja Adam tõid pizzat ka, niisiis ma sain veidi süüa ja siis õppisin tükk aega ning lõpuks vajusin magama alles kella ühe ajal. Eelnevalt olin teada saanud, et mul on täna jälle dayoff. Nagu mu ema küsis, et 5+1? Aga jah, põhimõtteliselt terve nädala sain puhata, viimati töötasin eelmisel teisipäeval.

Ahjaa, kuna Eestis keerati eile kella, aga USAs ei keeratud, on meil ajutiselt ajavahe kuus tundi. Järgmisel pühapäeval loksub kenasti 7-tunni peale tagasi.

Hommikul ärkasin kell 7. Jah, kuus tundi und ja see on ilmselgelt minu jaoks liialt vähe. Sõime all Evie, Graeme ja Ameega koos hommikust ning siis lebotasin ma oma toas, sest Adam oli mingil põhjusel kadunud. Kella üheksa ajal leidsin ta üles, siis me sõitsime Lebanoni mu juhilube tegema, kohale jõudes selgus, et kontor on kinni. Jumal saadab märke kogu aeg mu poole, et ei ole vaja.. ei ole vaja.. Ma tõesti ei taha neid üldse teha.

Läksime käisime siis hoopis rehvidesse õhku panemas. Ameerikas maksab õhu panemine. Reaalselt ongi silt Air - 1$. Kas saab enam ajuvabamat asja olla kui õhu eest maksta? Adam pärast seletas, et maksad selle masina eest, nagu tehnoloogia, mitte õhu. Jõudsin ainult mõelda, kui palju ma Eestis oleks juba maksnud, sest mu autorehvid olid kogu aeg tühjad, haha.

Vot siuke masin, isegi kaardiga saab maksta, haha

Läksime siis koju tagasi, Adam oli päris heas tujus, sõimas neid kontorivennikesi "Son of a Monkeys" hahaha. See oli nii naljakas. Uuris mu õhtuste plaanide kohta, esimest korda ju kooli ning kas ma tean, kus ma minema pean ning kas olen elevil. Kui koju jõudsime, vajusin kohe magama ära. Ärkasin kell 3. Ausalt, master-sleeperi tiitli võiks mulle anda.

Kui üles ärkasin, skaipisin Egertiga kaks ja pool tundi. Edastan siis oma õnnesoovid ka siin must-valgelt, kes teab, see teab. Supertubli poiss on, ikka õe jälgedes, jeejee! Lõpuks pidin Egertiga kõne ära lõpetama, sest kell tiksus peale ja pidin kooli minema hakkama.

Panin riidesse, pakkisin omale pusa kaasa (sest miski minus ütles, et väljas on ikka külm), sain head soovid alt korruselt ning läksin õue. Tuul tahtis pea otsast ära puhuda. Nii palju siis minu hõiskamisest, et ei torm Ohiosse jõua. Sõitsin esimeseks panka, kasutasin ka selle drive-ini siis lõpuks ära (sest pank oli lihtsalt kinni). Alguses sõitsin kohale, vaatasin, et mingi post. Ei midagi muud. Siis märkasin, et mingi karbike on toru sees. Võtsin välja, panin oma tseki sisse ja vajutasin send nuppu. Ja sõitiski mu tsekk läbi torude sisse, tädi võttis vastu, pani raha arvele ja saatis mulle kinnituspaberi vastu. Päris lahe! Enam ei lähe ma kunagi panka sisse, see drive-in ruulib!!

Siuke postike

Umbes näeb, et põõsad on kõik tagurpidi

Pangas käidud, käisin korraks poes, ostsin omale kooli jaoks vihiku, mulle meeldib see, et on vihik ja pastakas, mitte mingi arvuti. Kuigi alguses tahtsin Justin Bieberi pildiga osta, otsustasin lõpuks ikka kutsude kasuks. Haha, see esimene lause pool oli tegelikult nali.

Edasi siis kooli, olin juba peaaegu kohal, 0,3 miili veel minna ja siis tuli rong. Ja ma reaalselt ootasin selle rongi järgi 7 minutit. Ma olin lõpuks nii närvis, mõtlesin, et ma ei jõuagi kooli. Pidin ju veel otsima, kus majas mu klass on või kus mu klass on või kuhu ma üleüldse minema pean. Lõpuks siis näitasin oma "olen-eestlane-ja-sündinud-ralliäss" oskusi ja leidsin ka parkimiskoha ning jooksin kooli. Ilmselt kui oleks tuulega samas suunas jooksnud, oleks hullu hoo sisse saanud. Ikka julm tuul.

Vot nii lähedal

Alguses oli koolis mingi orientatsioon, räägiti reeglitest, aga see tädi rääkis nii vaikselt ja kogu aeg seljaga minu poole, et ma ei saanud midagi aru, seega ma ei oska öelda, millest seal räägiti. Ühel hetkel jagati klassitäis inimesi ära, cookingu, spanishi ja health&care klassideks. Vantsisin siis oma spanishi vendadega alla korrusele, kuskile maja teise otsa. Meie grupis on 7 inimest, mina, siis üks noor naine veel Poolast, üks mustanahaline (kes näeb välja täpselt samasugune nagu Justin Vaprades ja Ilusates), ka üpris noor, ja siis üks vanem daam, julgen pakkuda, et 55-60 aastane ning kaks paksu ameeriklast mehed ja üks naine, kes juba oskavad seda keelt. Ajasid mind närvi, miks tulla algajatesse, kui Sa juba oskad. Aga ei, väga väga mõnus seltskond on.

Meie õppejõud on Melinda, super kift naine. Ja esimene Ameerikas, kes ütles mu nime puhtalt Gerli. Temaga rääkides sain ma aru ka, mida ameeriklased valesti ütlevad. Nad moonutavad selle e ära. Ja no r-tähte ei ütle nad ka niimoodi põristades nagu meie. Nii ma olengi kogu aeg mingi Göörli. Hea, kui isegi aru saan, et minuga räägitakse. Ja ma ei tee nalja, see on ulme ikka vahel.

Koolis olin siis kolm tundi. Kuna Abdul elab üsna kooli ligidal, kutsus ta mu pärast kooli korraks külla, tutvusin ta nõbudega, päris naljakad tüübid. Rääkisid omavahel araabia keeles, see kõlas ikka nagu mõnus puder ja kapsad, pärast rääkisime mingi tunnikese Abduliga veel juttu ja siis sõitsingi koju. Kiirtee peal oli täitsa võimatu sõita, teed eriti ei näinud ja tuul oli nii kõva, et puhus autot edasi-tagasi. Ulme!

Kui koju jõudsin, tegin uudised lahti ja mis ma näen - see sama lollakas torm Sandy, mis veel hommikul ei pidavat Cincinnatisse jõudma, on kogu täiega end siiapoole asutanud. Oeh, no selge, sellest siis see vihm ja tuul. Kuna mul päris mitu sõpra tormis sees, siis hoian ikka silma peal ja loodan, et kõik elavad selle kenasti üle. Siinkohal tervitused Liisile, Reelikale ja Michale.


Ja pildid koolimajast:

Tüüpiline koolisöökla

Enda peab ka ikka ära märgistama, haha

Libaryst on cybrari saanud

Telekad on igal pool

Niisiis, siinkohal ma lõpetan. Lõbustan end tormiuudiste otseülekandega ja loodan, et see asi lõppeb kiirelt ja õnnelikult kõikide jaoks. Ja te ei kujuta ette, kui heameel on mul praegu, et ma New Yorgist sisemaale kolisin. 

Halloween

Niisiis, Ameerikas on 31.oktoobril Halloween, joostakse trick-and-treat jooksu, lapsed saavad palju kommi ja kostüümides tegelased on mööda linna lahti lastud.

Nädalavahetus enne 31.oktoobrit on siis peod. Ja neid ei ole vähe. Mina arvasin, et ma ei lähe peole, kuidagi üldse ei erutanud see Halloweeni teema mind. Järsku aga taipasin, et kuule neiu, üks kord elus.. Ameerikas. Halloween. Mis mõttes ei lähe?

Ja hakkasimegi plaane tegema. Kuigi need plaanid umbes 150 korda muutusid (mis on ameerikas juba täiesti tavaline), saime lõpuks auto täis neidusid ja Marta oli lahkelt meie autojuht. Umbes üheksa ajal tulid Marta, Zuri ja Karen mulle järgi, võtsime veel Madelene peale ja käisime poes ning sõitsime siis Johnny juurde. Minu jaoks täiesti tundmatu inimene, lugusid temast olin varem kuulnud küll, aga kohtusin esmakordselt.

Kui kohale jõudsime, oli seal hunnik mingeid inimesi, no elu sees polnud näinud, ühtegi nime ei teadnud. Täielik "nagu-filmis" tunne tuli peale. Alguses siis olime suhteliselt tagasihoidlikud, rääkisime rohkem omavahel, sest kohalikud neiud vaatasid meid küll väga kurjalt, ehmatas täitsa ära. Mingi hetk Madelene tõmbas mu laua kõrvale ja ütles, et nüüd mängime.

Ameeriklased mängivad kõiki mänge alkoholiga. No reaalselt kõiki. Nad suudavad isegi ma arvan kes-aias mängu alkoholi tuua. Niisiis esimesena mängisime me uuesti seda palli viskamise mängu, mille nimi mul meelde ei tule, see sama, mida me rootslastega pärast klubitiiru mängisime. Ainult, et eelmine kord me mängisime veega, sest tüdrukud olid liialt purjus, et alkoholiga mängida, seekord olid topsid ikkagi jooke täis.

Teine mäng, kus ma ka osa võtsin, oli selline, et pidi pinksipalli lauapõrkega topsi saama. Topsid olid tühjad. Kui sain palli sisse enne, kui minust vasakul olev inimene, kickisin tema topsi ära ja ta pidi laualt uue topsi võtma, selle tühjaks jooma ja uuesti üritama. Ja niimoodi ringi ratast. Ma olin selles nii osav, et ma jõin ainult ühe topsi ja Madelene jõi minu pärast (sest ma kickisin tema topsi) päris mitu, haha.

Kolmas mäng oli selline, et oli kuus inimest tiimis, kõigil topsid jookidega ees, esimene hakkas siis peale, jõi oma topsi tühjaks, pani selle laua ääre peale ja pidi näpuga nagu lükkama, et tops laua peale tagurpidi saada. Huh, jube keeruline tundub seda seletada. Ja kui eelmine sai tehtud, siis oli Sinu kord. Minu tiimis olid kõik võõrad, vastastiimis olid Madelene ja Zuri, korra me võitsime, kaks korda kaotasime. Kuna ma olin viimane, siis meie võidu tõingi meile mina, algaja õnn, teised korrad ei jõudnud järg isegi mitte minuni.

Kuna siis juba kõik lõbusas olekus olid, lõpetati vahepeal mängimine ära. Vahepeal oli uusi inimesi tulnud, tutvusime nendega. Mul oli silt "From Estonia. Gerli Superdoctor" ja tuli välja, et üks kutt oli Afganistanis käinud ja eestlasi seal kohanud. Appikene! Ja siis me räägime, et maailm ei ole väike. Maailm on imetilluke minu meelest.

Käisime Madelenega õues lõkke ääres istumas. Siin reaalselt vist on kõikidel see tulevärk tagahoovis, pole siiani veel ühtegi hoovi näinud, kus ei oleks. Meiega tuli juttu puhuma meremees Popeye, ma reaalselt ei teagi, mis ta pärisnimi oli, kõik kutsusid teda Popeyeks terve õhtu. Mingi hetk tuli Zuri ka ja siis tuli juba jutt, et Johnny majas on pidu läbi. Kell oli 1. Ja kohe järgmine uudis, et afterparty toimub Maxi juures.

Sõitsime siis sinna, hakkasime muidugi mängima. Oh issand. Ma juba lõpuks täiesti loobusin mõtlemast, see oli minu lõbutsemine ameerikas ja tundsin end nii vabalt kui üldse sain. Mängisime kaardimängu "high-or-low," mis sisuliselt kujutas endast lihtsalt järgmise kaardi ära arvamist. Kui panid valesti, jõid, kui tuli samasugune (näiteks oli 8, ütlesid low, aga tuli uuesti 8), jõid kõik. Ja igal ühel oli veel oma kaart, mängu lõpus kõige väiksema kaardi omanik pidi ühe riideeseme seljast ära võtma. Vot siuksed normaalsed mängud on ameeriklastel, haha.

Max oli üks väga kift ameeriklane, vist oli 30 ringis vanus, aga päris täpselt ei tea ka. Üks kutt, kelle pildi ma alla poole ka panen, oli 39. Mu lõug vajus maani, ütlesin, et issand jumal, mu ema on peaaegu sama vana ja siis hakkasid nad arutama, kuidas ikka Eestis tehakse lapsi nii vara, et ameeriklased enne 30 eluaastat ei mõtlegi laste peale. Igal juhul oli Max superarmas võõrustaja, pakkus meile pizzat ja sain oma elu esimese viski ka proovitud ja saime kutse juba järgmisele peole, Max ütles, et tema juures on aastas 4 suurt pidu ja järgmine on üks neist neljast. Superlahe!

Osa piltidest on pisut udused, mida edasi pidu läks, seda udusemaks pildid muutusid. Haha.

Viimased ettevalmistused enne pidu

My love, Madelene.

Kareniga

Superdoctor from Estonia

Proosit! Eesplaanis Madelene - Marta - Karen, taga paistab paremal pool too Afganistani kutt

See siis oli see, kus pidid palli sisse saama kiiremini kui teine ja siis tema topsi kickima, Kleopatra kõrval olev punase ürbiga on Johnny, maskiga kutt oli Mitt Romney (üliandekas idee mu meelest) 

Vasakult teine mütsiga on Max, ja siis on seal Minnie ja ma ei tea, kes see tüdruk mütsiga oli.

Lõke tagahoovis

Zuri ja too 39-aastane mees, ei paista ju nii vana?

Meie pidulised: Karen, mina, Marta, Zuri ja Madelene

Ühel kutil oli Soome viin, Finlandia, päris hea kodutunne tuli (seda ma õnneks ei joonud, hahaha)

Ja ma nüüd loodan, et mõni šokki ei saanud, sest tegelikult olen ma päris hästi kasvatatud tüdruk, haha. 

Lebotsill jätkub

Kuna ma olen endiselt üksinda kodus, ilma vanemateta ja reegliteta, käib möll hommikust õhtuni mu ümber. Reede hommikul ärkasin, võinoh õigem oleks öelda, reede lõunal ärkasin kella kahe ajal. Pisut varem. Kui üles ärkasin, ropendas Allar mul Skypes, et me kaotame korvpalli ja kui ma siis ruttu ülekande lahti tegin, oli järgi 20 sekundit (mis Kristo jutu järgi oligi kõige põnevam mängu jooksul, haha) ja Allaril oli õigus, me kaotasime. Eriti masendav hommik.

Järgmiseks ma avastasin aknast välja vaadates, et paduvihma sajab. Sellepärast ma nii kaua magasingi, et maja oli täiesti pime, nagu öö, ja mitte mingit tahtmist ei olnud voodist välja tulla. Kui ma alla läksin, pidin infarkti saama - kõik aknad olid lahti, maja oli külm nagu surnukamber, huuuhh. Tegin endale kakaod, selle supermugava masinaga, mille mu pere ostis. Tegin seekord pilti ka, et näeksite, mis topsidest ma rääkisin. Masin teeb üles-alla augud ja välja tuleb superhea jook.

Ülejäänud päeva ma olin lihtsalt voodis. Terve päeva. Väga mõnus, ülimugav ja ma olin ülirahul. Õhtul hakkasid siis tasapisi mingid plaanid tekkima, kutsuti ühte ja teise kohta ning ma otsustasin filmiõhtu kasuks enda juures. Vähe julgem olla ja magada. Rääkisin siis erinevate inimestega, paraku on siin Ohios väga suureks probleemiks sõitmine. Näiteks mõni pere ei luba autot kasutada pimedas, mõni ei luba ööseks autoga ära olla.. Võib-olla ma pingutan üle, aga minu meelest on see ajuvaba, kuivõrd meil pimedaks läheb juba seitsme ajal. Seega, siis hakkasid järjest kõik ära kukkuma just nimelt auto puudumise tõttu.

Mina siis veel skaipisin päris mitmega, eestlastega, päris vapralt oli mul kaaslasi eesti aja järgi kella viieni hommikul. Sättisin end valmis ja sõitsin Zuri juurde, võtsin ta peale ning me käisime Krogeris filme laenutamas ning igasugu rämpsu ostmas. Vahepeal textis Abdul mulle, et mis ma teen ja nii kutsusin tema ka meiega liituma. Kui me minu juurde jõudsime Zuriga, panime kõik toidud valmis ja pidžaamad selga, et ikka õige "movienight" oleks. Tegelikult ma küll šlikerdasin, mul ei olnud pidžaama, mul olid lihtsalt kodudressid, haha.

Vaatasime ära seriaalid "Nanny" ja "Friends" ja siis tuli Abdul ka ning me rääkisime kõik koos juttu ja sõime ja vaatasime veel telekat. Abdul läks üsna pea ära, kuna tal oli täna tööpäev ning me jätkasime Zuriga oma filmiõhtut. Ma isegi ei tea, mis selle filmi nimi oli, mis me laenutasime, aga supernaljakas oli küll. Pärast vaatasime veel "The Omen" filmi umbes 20 minutit, siis hakkas Zuri kartma ja me vaatasime edasi "Michael Jackson - That is it." Kella nelja ajal tuli uni peale ja läksime magama ära.

Margaritad, Zuri suuuuuurel soovitusel proovisin siis ära. Esimene alkohol USAs, yay! Haha

Hommikul ärkasime 11 ajal, viisin Zuri koju, filmid tagasi ning ostsin poest endale bageli ja vaarikad ja värske salati, räige värskete asjade isu ikka on kogu aeg. Hull värk, Eestis ma ei söönud pooltki nii palju puuvilju ja salateid. Poest siis otse koju, väike hommikusöök bageli, cream-cheese'i ja kuuma šokolaadiga. Ja edasi lebolebo voodis.

Õhtul vist on Halloweeni pidu, aga eks näis, kuidas see tööle hakkab.

Minu vabad päevad

Eelmises postituses järelhüüe vanaemale antud ja eraldi nüüd sissekanne minu vabadest päevadest.

Eile ehk kolmapäeval oli plaanijärgselt nagu nii vaba päev, magasin pikalt ja kaua ning lebotasin päev otsa oma toas. Päeva peale tuli kurb uudis ja selle peale tuli Adam minuga rääkima, et olen ülejäänud nädala üksinda kodus. Esialgu ehmatas ikka päris ära, mismõttes? Ihuüksi? Suures majas?

Õhtupoolikul olin siis omaette, vaatasin saateid ja rääkisin inimestega juttu. Lõpuks hakkasin oma väikse üllatusega tegelema, mis mul siin plaanis on ja nii saingi magama alles pärast nelja. Pime ja kõle oli ka, ootasin kuni valgeks läheb, jaa, väga kaval.

Hommikul ärkasin poole üheksa ajal, lasin Brutuse õue ning siis sisse tagasi, rääkisin natuke juttu inimestega ja siis jäin uuesti magama. Ja ärkasin kella ühe ajal. Ooo kui mõnus. Ärkasin üles, megakaua ikka lihtsalt uimerdasin lihtsalt, väga hea.

Mingi kella nelja ajal sõitsin Tri-County kaubanduskeskusesse, kus kõigepealt käisin mööda poode ringi ja siis kohtusin Starbucksis Abduliga. Jõime seal mõned värskendavad joogid ning käisime siis veel natukene poodides ja siis tema sugulase söögikohas veel ning siis väljas suurepärast ilma nautimas, sest täna üllatus-üllatus, oli meil jälle 24 kraadi sooja.

Poes asunud purskkaev, hullult ilus mu meelest

Pärast kaubanduskeskust käisime veel ringi seal, sõitsime tegelikult, Abdul näitas mulle erinevaid kohti seal linnaosas, sest see oli minu jaoks päris uus. Kui aus olla, siis ma ei tea endiselt, kus ma olin. Mingi osa Cincinnatist igal juhul. 

Mingi hetk käisime siis Abduli juures ka, ma tutvustasin talle Eesti laule, jee-jee, ärge küsige, mis laule, haha. Lõpuks viis ta mu minu auto juurde tagasi ja väikse vahepeatusega Subwayst sõitsin koju. Brutus oli mind nähes lolliks minemas, nii rõõmus. Väga tore päev oli vahelduseks. 

Kodus sõin õhtusöögi ära, tegin SUURE jäätise õhtu, nii, et pärast lausa paha oli, vaatasin ära jälle hunnik saateid ja siis oli kell nii kaugel, et eestlased ärkasid üles ja noh, teil ju täna puhta tsirkus seal. Niisiis, kuna minu vapper emake täna üldse tööle ei läinud, skaipisime temaga mitu tundi veel ja jagasid mulle isaga koos pilte sellest tsirkusest siis. Naera lolliks, kui erinev on kliima, meil uus suvi, teil paksu lumega talv. Haa-haa!

Minu jäätisekraam

Paneme siis märke maha, 26.oktoober, 2012, LUMI MAAS!!

Kurbus meie peres

Minu eilne vaikimine oli sellepärast, et meie peres on lein. Amee kullakallis vanaema Alice lahkus meie seast ja taevas sai ühe ingli juurde.


Those we love don't go away, they walk beside us every day. Unseen, unheard, but always near; still loved, still missed and very dear.

Kurva sündmuse tõttu läksid hommikul Evie ja Amee kodust ära ning õhtul Adam ja Graeme järgi ning minu töökas töönädal lõppes ning jäin üksi koju. Kes teab, kui kauaks.. Ilmselt pühapäevani.

Vaba päev

Tänane päev oli mul läbi ja lõhki vaba päev, niisiis siit mingit eriti sisukat postitust oodata ei ole.

Tahtsin kirjutada, et sain täna järjekordse paki, Eestist. See nädal on pakkide poolest üks supersuper nädal olnud. Kõik ebayst tellitud asjad tulid kohale ja kõige tipuks siis veel pakk Eestist ka.

Sain veidi šokolaadi ja kommi, eile sõingi viimased draakonid ära, täna juba uued. Yay! Aitäh vanaema, vanaisa! Väga toreda kirja sain ka.

Ja kuna mul rohkem midagi oma päevast rääkida ei ole, kirjutan tavalistest asjadest, mida mu lugejad on minult küsinud meili ja msni teel, võib-olla huvitab kedagi teist ka.

Lubadega seotud küsimusi on mult palju küsitud ja tõeline vastus on see, et me ei pea USAs (või vähemalt Ohios, aga minu teada ikkagi üle riigi) uusi lube tegema. Seda välja arvatud juhul kui kindlustus seda ei nõua. Ja minu kindlustus nõuab. Ehk ma pean tegema teooriaeksami ja sõidueksami samuti. Hetkel on see tahaplaanile jäänud, kuna muid asju on palju teha olnud. See kindlustuse asi vist laieneb avariijuhtumitele ehk kui juhtub õnnetus, ei hüvita mu kindlustus kulusid, sest mul pole osariigilube.

Töötamiseks on mul graafik, iga kuu alguses saan uue. Kaks nädalat on pikad tööpäevad, kaks nädalat lühikesed. Üldiselt on töö esmaspäevast reedeni, vahel harva on ka nädalavahetusel, kui vaja on. Kolmapäevad on vabad või erandjuhul õhtuti 19-22. Kellaajad on esmaspäeval 8-17, teisipäev 12-18 (pikal nädalal 12-21.30), neljapäev 8-17 (pikal nädalal 8-21.30) ja reede 8-17 (mõnikord 12-18 ja mõnikord 8-13). Ühesõnaga, kõik sõltub graafikust. Maksimumtunnid nädalas on 45 tundi, neid pole ma siin veel kordagi täis saanud, suurim arv oli ühel nädalal 43.

Eestikeelsed ja eesti telesarjad on mul siin heaks meelelahutuseks, lemmikud on "Elu keset linna," "Tähed jääl," ja "Minu mees suudab." Niisiis, on pilk peale pandud kõigele. Ja ma ei saa neid otseülekandena vaadata, alles siis, kui telekast läbi saab, näen mina internetist.

Kuna nii vanaema kui ka teised on uurinud Reelika ja minu varjupaiga andnud pere kohta, siis tuleb tunnistada, et ma väga perega ei suhtle. Reelikaga me ikka räägime, skaibime ja ajame lolli juttu. Aga külla lähen neile küll juba üsna pea, sest nagu ma kirjutasin juba ka korra varem - selline abi ja kogemus on midagi, mida iial ei unusta. Ja nii ei unusta ka mina neid. Kuigi erinevate segaduste tõttu lähen ma sinna üksinda, arvan, et ka see on hea ja nagu Reelika ütles, ega mina neid nagunii ei huvita, nad tahavad leiba ja kilu. Hahaha!

Veel üks üsna tüüpiline küsimus on tekkinud au-pairide ja perede suhtlemise kohta. Nagu ma olen mitmel korral kirjutanud, on siin tüdrukutel peredega probleeme olnud küll. Ja on jätkuvalt. Zuri näiteks on meisterkakleja oma perega. Mõnikord ei ole palju vaja, pisiasjad ja ongi tüli olemas. Minul pole probleeme olnud, kuigi ma olen mitmel korral probleeme omanud tüdrukuid päästmas käinud ja siis on Adam öelnud küll, et me võime tülitseda ka, hahaha. Seda muidugi väga lõbusal häälel. Tavaliselt lepitakse ka ära ning mõne aja pärast minnakse uuesti tülli. Nii ka näiteks Zuri, haha, nüüd läksid tema tülid juba suuremõõtmelisteks, võeti auto kasutamise võimalus ära ja nii edasi.

Söögid, suured ahvatlused ja kehakaal. Teadatuntud tõde on see, et kõik tüdrukud võtavad siia tulles hunniku kilosid juurde ja kaotavad need siis kodus sama kiirelt. Minul sellega veel probleeme ei ole, ilmselt vähesel määral aitab trenni tegemine ka kaasa, aga tegelikult on vast asi nii, et päris lolliks ikka süüa ei saa. Ma loodan. Nagu ma kunagi ütlesin - see, et portsud on suured, ei tee kõhtu suuremaks, väljas tellitud ühte portsu söön tavaliselt kodus veel mitu päeva. Niisiis, ei ole asi nii hull midagi nagu arvatakse.

Ja bensiinihinna kohta ka. Osta tuleb gallonite kaupa, üks gallon on 3,8 liitrit ja ühe galloni hind vähemalt eile oli 3,34$. Seega jah, kütus on üks asi, mille pärast siin pea üldse muretsema ei pea.

Ja kui nüüd on veel küsimusi, mis kellelgi hinge peal on, siis andke teada, teen mingi hetk siis uuesti vastamise ringi.

Uus lemmik, oooojaa!

Suvi tuli jälle !

Tänane päev oli super jälle, sest ilm on JÄLLE nii soojaks läinud. Lühikeste pükste ja topiga käisin väljas. Nii hea. Eile oli ka üpris soe. Eile oli mul hommikust õhtuni tööpäev, selle erandiga, et hommikul oli mul ainult Graeme.

Ahjaa, selle nimega on paras segadus tulnud siin, igal juhul on tema nimi Graeme, mida hääldatakse Gramiks. Nii, et pärast kuu aega pere parandusi mulle nime kirjutamisel sain ma lõpuks aru, haha.

Eviel oli mingi kooli väljasõit ja kuigi ma alguses arvasin automaatselt, et mina pean sinna kaasa minema, läks teistmoodi ja hoopis Adam läks. Graemega olla on tõeliselt lihtne, ta on selline kullatükk, vaikne ja tagasihoidlik, suure südamega. Niisiis, hea lihtne hommikupoolik. Lõunal tuli Evie, aga ta oli juba nii väsinud, et lükkasin ta kiirelt magama ära.

Ja õhtul tuli Amee juba enne viite koju. Vaatasin küll ta näost, et midagi on mäda, siuke väga minulik käitumine oli, kui olen nutnud ja ei taha, et teised teada saaks, aga ei julgenud puudutada ka seda teemat. Mõtlesin hetkeks, et ma ei ole ju keegi oluline, et minuga oma saladusi jagada. Täna ma muidugi sain teada, milles asi oli ja on, seega ma nüüd oskan ka mitte torkida.

Minu õhtupoolik pidi alguses kinos mööduma, aga kuna ma nii otsustusvõimetu olin ja õhtuni keerutasin, kas tulen või ei tule, jäi see ära. Niisiis oli mul hunnik igasuguseid häid asju ning telekast saated "90210" ja "Gossip Girl." Pärast teleseriaale üritasin kohe magama minna, aga venis see lõpuks ikka nii pikale, et ema jõudis juba hommikul ütlema tulla, et jälle ma ei maga.

Hommikune meelelahutus Graemega

Hallid püksid on ikka tegijad ja kutt on ka mõnus laiskvorst

Õnnelik tsikk oma kõrvitsatega 

Minu õhtusnäkk - kõik asjad peale vee on järgi, haha

Täna hommikul ärkasin pärast 11. Oli tunne, et võiks veel magada. No tüüpiline mina. Läksin alla, siis kõigepealt oli mul vestlus Ameega, kurb kohe, aga noh, hea, et ära rääkis. Siis olime veidi lastega üleval, joonistasime ja lollitasime ning tuligi suhteliselt kohe uinakuaeg peale. Evie on klassikaline ütleja, et ta pole väsinud. Tavaliselt ma ignoreerin teda ja küsin, kas oma voodisse või ema voodisse ja ongi magama pandud.

Pärast lõunauinakut tegin ma lastele süüa, asja nimega "Orzo." Kui mulle tundus, et tegemist on läbi ja lõhki riisiga, siis paki pealt üritati mulle ikka selgeks teha, et see on pasta. Panen pildid ja jääb iga ühe enda otsustada, kas see on riis või pasta. Maitses igal juhul nagu makaron, ulmehea ja nii hea lihtne valmistada, raudselt teen seda ka edaspidi.

Pakis

Valmis

Väike hiinlane kätega söömas

Pärast söömist läksime parki, sest ilm oli lihtsalt super super super ja patt oleks olnud toas passida. Seal tsillisime suhteliselt kaua, mingi hetk nägin Adamit, kes tuli töölt ja nägi meid ning otsustas ka veidi aega veeta. Sealt siis tulime ära joostes, lapsed vagunis ja mina jooksin, oli kohe selline tunne, et tahaks trenni teha. Kodus andsin lapsed üle ja kobisin oma  tuppa.

Mõne aja passisin niisama, puhkasin ja siis käisin väikse tiiru poes-söömas, maandusin lõpuks kell 9 koju ja Skypesin Michaga ning ootasin siis X-factorit, pärast mida ma korraks mõtlesin magama minna, aga siis tuli meelde, et homme on ju dayoff, ei tasu kell 8 ärgata. Jeejee!

Hommikul oli Brutus kadunud, leidsin ta siis sedasi. Mu isa saaks vist infarkti, kui meie koerad nii teeks, ahaha.

Mõtlesin, et proovin korraks cocast üle olla.. Jessas, see oli jube!!

Sain täna oma kingituse kätte, see on mobiilikorpus, sini-must-valge

Ma igatsen meeletult putru. Ilmselt saaks siit poest ka endale midagi osta, aga ameeriklasi tundes on see "pane-kaussi-lisa-vesi-oota-5-minutit" kraam, mis ei maitsegi kohe üldse nii nagu meie puder. Esitasin emale juba tellimuse ka, et tahaks kaerahelbeid ja riisiputru. Ooeehh. Lisaks, tänu Kristole, ei ole suutnud ma kaks päeva muust mõelda kui valge glasuuriga Jänksi kohukesest.

Camilla ema tuli talle külla ja kohe oli pilt ka, mis ema tõi.. jah, appikene, tooge mu ema ja Egert kiiremini siia. Uskumatu. Täna mu sugulane, Silver ütles ka, et uskumatu mida kõike neil ameeriklastel on ja siis sellist lihtsat asja nagu kohupiim ei ole. Ja juba ennetades igasuguseid kommentaatoreid, et vene poes on, ma tean seda ise ka, aga ma ei ole suutnud siin mitte ühtegi vene poodi leida. Vaevalt, et siin ongi.

Veel üks asi, mis silma jäänud. Sünnipäevadele kutsutakse kutsetega, hoolimata sellest, et 2/3 külalistest Su kodutänavalt tuleb, ikka pannakse posti. Külalistele ehk lastele, antakse sünnipäeval ka kingitus, väike kotike, kus sees on midagi. Evie ja Graeme said M&M kommipaki, mingid küpsised, pulgakommid. Päris hea kott ja arvestades, et seda peab tegema nii umbes 20le, siis üsna kulukas ka mu meelest. Pärast sünnipäeva saadetakse külalistele kaardike, kus peal tänatakse tulemast ning mainitakse ära, mis kingitus oli ja et lapsele meeldib see. "Tänan teid Star Warsi komplekti kinkimise eest, mulle väga meeldib sellega mängida," lause oli meie kaardil.

Ja täna sain ka teada, et vanaisa oli mu sünnipäevakaardi kätte saanud, seega võin siis nüüd selle pildi siia ka panna, sest see oli minu meelest lihtsalt nii nii nii armas.

Au-pair's meeting

Tänasel päeval oli siis au-pairide meeting, mis tegelikult peaks iga kuu toimuma, aga septembris olid kõik tüdrukud mööda riiki laiali, seega see jäi ära. Ja toimus siis täna. Miskis farmis, nimi ei jäänud meelde, liiga keeruline.

Kohtasin seal juba varem teadnud tüdrukuid: Kim, Nele, Zuri, Karen, Madelene, Paula ja siis mingi hunnik uusi, kellest mul jäi meelde ainult Vanessa, from Mexico. Ta lihtsalt ütles seda nii mitu korda järjest kõikidele, et see pidi meelde jääma, haha. Pärast leidsin, et oli veel Lisa ja Janine ka. Täitsa mul Facebookis listis olemas, aga pole elu sees ühtegi sõna rääkinud.

Meie päev oli üsna lõbus ja üsna pikk, vaatasime loomi, käisime batuudil hüppamas, küpsetasime s'moresid, mis kujutavad endast küpsist, šokolaadi ja vahukommi, tuleb tunnistada, et täitsa hea oli, kuigi endiselt on see maitse mulle pisut võõras. Mängisime Mehiko mängu "Loteriija" mis oli selline, et igal ühel olid lehed piltidega, 16 pilti vist oli ja siis mängujuhid võtsid kaardipakist kaarte ja siis pidid kõik pildid kokku saama. Evie oli pikalt liider, aga lõpuks pani Karen mööda temast, haha. Päris lõbus oli. Käisime ka maisipõllu labürindis, alguses tundus, et mis see siis ära ei ole, aga no seal ei olnud kohe üldse mitte mingit loogikat. Ma vahepeal ehmatasin täiesti ära, aga kuna Evie oli koos minuga, säilitasin rahu.

Pärast perepäeva käisime poes ja siis koju, mina kadusin kohe voodisse magama ära. Lõpuks jõudis väsimus minuni.

PS! Nagu näete, olin täna lühikeste varrukatega jälle, ülisoe ilm! :)

SÜÜÜGIS!!

Vot niimoodi ongi need sildid püsti