Lahkumine ja saabumine

Kuna kõik juba küsivad ja ootavad, kirjutan kiirelt ära Eestist lahkumise ja USAsse saabumise.

Hommikul läks kodus meeletult kiireks, ma pakkisin oma kohvrit sada korda ümber ja lõpuks jätsin pooled asjad koju, sest üllatus-üllatus, ei ole reaalne, et kõik asjad 23kg sisse ära mahuvad. Ulme teema lihtsalt. Emale siinkohal suur aitäh, kes aitas mul realistlikult mõelda, mida võtta, mida jätta. Kuna siis aga lahkumine viimasele minutile jäi, sain Egertile teha nii kiire kallistuse, et ta mu pisaraid ei näinudki, need tulid autos vaikselt tagant järgi. Andregi sai patsutusega ära saadetud.

Emaga käisime lennujaamas, panin oma suure kohvri lennuki poole teele ning siis läksime Ülemistesse kohvikusse aega parajaks lööma. Kelly astus ka korraks läbi, sain tema ja Triinu kingitused üle antud ning pisarateta kallistusegi tehtud. Emagagi oli terve hommik väga normaalne, kuid lennujaamas lõpuks nutsime ikkagi kahekesi koos. Päris päris kurb tunne oli. Ja kui ma siis nuuksudes läbi väravate hakkasin minema, ütles passikontrolör veel mulle siiralt: "Ära nuta, Sa ju tuled varsti tagasi," millega ta sel hetkel valas vaid õli tulle. Ma olin tõesti õnnetu. Ja olin õnnetu ja pisarais kuni lennuki saabumiseni ning tegelikult nutsin ka kogu Tallinn-Helsingi tee. Minu kõrval istunud vene noormees oli väga segaduses, kas peaks mind lohutama või küsima, milles asi on ja niisiis ta lihtsalt naeratas mulle.

Mini lennuk, ainult 23 rida, ja ühes reas 4 istekohta. Esimene ots oli vapsee tühjaks jäetud.

Viimane pilk Tallinnale.

Helsingis sain kuidagi mõne minutiga, mis maandumisele kulus enda oleku okeiks, vähemalt ei nutnud lahinal ja enam-vähem oli hea olla. Kui bussi läksin, ja telefoni võrku lülitasin, sain veel ema ja Kelly sõnumid, mis hetkeks jälle kraanid lahti keerasid, kuid sain hakkama. Mõtlesin, et ma ei tohi kurb olla, see ei ole elu lõpp, see on uue algus ju.

Lennujaam oli suur, mina astusin sisse 12-värava juurest ja pidin minema 35nda juurde. Jep, üks pikk pikk pikk vantsimine. Mul oli tunne, et ma ei jõua mitte kunagi kohale. Lõpuks kui kohale jõudsin, oli seal miljon inimest. Õnneks ka tasuta wifi, niisiis tegin refreshi Facebookis ning astusingi lennukile. Esialgu pidin istuma vahekäigu ääres, kuid naine mu kõrval tahtis enda sõbrannaga istuda ja pakkus, et me võiks kohti vahetada ja kuna tema koht oli akna all, olin lahkelt nõus. Minu kõrvale tuli istuma Soome tüdruk, kes läks Kanadasse vahetusõpilaseks. Natukene rääkisime ka juttu.

Lennuk oli super ! 57 rida, igas reas 8 istekohta. Filmid, millest mina vaatasin ära Lucky one ja Brideswar ning mängisin kolm tundi sudokut, ülimõnus sedasi arvutis mängida. Veidi kuulasin ka muusikat ning anti superhästi süüa, olin väga rahul. Mitu korda kohe anti süüa, kogu aeg olin rahul. Vahepeal avasin ka Kelly ja Geelika kirjutatud kirjad ning vaatasin Kelly ja Triinu kingitud albumit ning sain jälle silmad märjaks. Õnneks mu reisikaaslane nuttis ka (tema küll Marley and me filmi peale).

Viimane vaade Euroopale

Lennuki üks kolmandik, kolm sellist koridori oli kokku

Esimene toit, üliülimaitsev

Viimane toit, õigel hetkel ja tegi kõhu täis küll

Kellaaegasid sai ekraanilt kogu aeg vaadata

Lennuk, lennuk, teisel pool maakera

Minu teekond

Sini-sini-siniiinee

Kogu lend kestis 8 tundi ja 25 minutit. Oli vist õigesti, veidi kiiremini igal juhul jõudsime kohale, kui oleks pidanud. Ilmateate järgi oleks pidanud räige torm olema ja paduvihm, kui kohale jõudsime, säras päike taevas ja väljas oli 29 kraadi.

Esimene vaade New Yorgile - mitut rohelist kohta näete?

Suht okei ristmik ju - all autod, üleval lennukid.

Lennukist välja sain ilusti, vudisin rõõmsalt turistiklassi järjekorda, mis oi - oi - oi, ulatus pea Tallinnani. Võtsin julguse kokku ja läksin ka Hannale tere ütlema. Hanna oli teine Eesti neiu, kes Au-pair in America programmiga täna New Yorki tuli. Niisiis, terve järjekorra saime tuttavaks ja oli hoopis lõbusam koos. Järjekorras olime no pool tundi kindlasti, siis õnneks tuli kellelgi aru pähe ja suunati meid mujale, et kiiremini läheks. Piirionu tahtis seitset paberit ja passi ja toppis igale poole hunniku templeid, klammerdas mu passi mingeid pabereid, tegi pilti, küsis näpujälgi... Ohh õudust. Lõpuks sain minema ja kohvrigi kiirelt kätte (WOW) ning asusime Hannaga oma grupijuhti otsima. Sellegi leidsime kiirelt, kaks Soome tüdrukut (kes muide lendasid läbi Berliini), juba ootasid meid.

Aeti meid siis mingisse bussi, grupijuht kadus ära ja jättis meid Jamaicalt pärit autojuhiga üksi. Neli neiut ja autojuht. Huh.. Igal juhul möödus see reis meil üsna toredasti. New York - Stamford, nii poole tunni tee, mida meie läbisime kolm tundi. Sel lihtsal põhjusel, et härra Obama oli otsustanud JUST TÄNA Stamfordi tulla. Krr.

Meie tõll ja natuke paistab Hannat

Ummik - ajee!

Esimene sild

Manhattani siluett paistab

Esimene politseiauto

Esimene MC

Sisse ei astunud, päriselt ka : )

Saime siis lõpuks hotelli, uni oli silmas, kõht oli tühi. Esialgu väike tutvustav koosolek, mis-kus-kuidas. Üles tuppa, kotid maha, sööma. Söömisest tuli energia sisse, läksime Hannaga linna peale uurima, mis toimub. Linn oli välja surnud. No kohe täitsa surnud. Vaikus. Kõik poed kinni. Käisime jäätist söömas. Jäätis maksis 1 dollar. Pluss kuus kopikat maksudeks. Jabur, jube raske on see summa juurde panna siis või? Sentidest ei saa ka mitte midagi aru. Üks müüja üritas mulle seletada, üsna tühi maa. Quarter, pennies, DAFUKK?? Edu mulle.

Lõpuks siis kohaliku aja järgi kell üheksa, Eesti aja järgi kell neli hommikul jõudsin tagasi oma tuppa. Väike pesu ning lõpuks magama. Üleval on oldud ligi 21 tundi. Kusjuures, und eriti ei olegi, veidi peaks siiski magama. Hommikune äratus on kell 7. Kellaaeg hirmutab, aga arvestades, et Eestis on siis kell juba kaks päeval, siis saan vast hakkama.

Minu superluks voodi.

Toas peaks olema kolm tüdrukut. Hetkel on meid kaks. Minu kõrval magab iisraelist pärit tüdruk. Laenasin korraks ta arvutit (kui ma oma wifiga hakkama ei saanud), tal kõik tagurpidi - nad ju loevad paremalt vasakule. Täitsa huumor, pärast viite minutit andsin alla ja panin kinni. Isegi välja logida ei suutnud.

Igal juhul, kokkuvõtvalt siis nii palju, et olen õnnelikult kohal. Algus oli šokeeriv ja raske, kuid mingil hetkel otsustasin kurbadele asjadele mitte mõelda. Hoolimata sellest kõigest, lennust ja reaalsest ameerikast - ei saa ma tegelikult endiselt veel aru, et ma aastaks siia jään. Isegi lennukis tabasin end mõtlemast, et oh, püksivööd ei võtnudki kaasa, pean mõne aja ilma olema, ja mitte pidades silmas uue ostmist, vaid kodust enda oma ära toomist.

PS! Kirjutasin i-Podi 10 punkti, mida blogisse kirjutada, aga ma olen oma ülikõrges voodis juba teki all, niisiis ei hakka ma ipodi praegu otsima ja kui millestki kirjutada unustasin, teen seda tagant järgi.

Igatsen teid juba!