Kolimine osa 2

Nüüd see kõige põnevam moment, uues kodus, uues peres. Kõik on uus!

Eilne õhtu Seani juures venis pikale, mu tuba oli kuidagi nii minu vastane kui veel võimalik, ei olnud üldse tunnet, et magama läheks. Poleks nii väsinud olnud, siis ilmselt ei olekski magama läinud. Lõpuks 00.40 ikka sundisin silma kinni panema, et natukenegi puhata. Ja kui 5.30 äratuskell helises, oli täpselt selline tunne, nagu polekski sekunditki maganud. Kuna mu arvuti töötas, tegin kiired chatid Kelly ja empsiga ning üritasin kuidagi üles ärgata.

Viimane missioon oli veel suruda arvuti väiksesse kohvrisse ja pesuasjad suurde kohvrisse, väiksesse kohvrisse ei mahtunud mitte midagi, arvuti panin sisse, käekoti ja paar asja võtsin välja. Läksime autosse kella kuue ajal ja sõitsime siis läbi Manhattani Queensi linnaosasse, kus asub Laguardia lennujaam. Minu meelest päris lahe, et autoteel on neli rida ja need neli rida lähevad kõik lennujaama, iga üks oma terminali.

Minu terminaliks oli D. Sean pani mu maha ja kohe, seal samas õues oligi check-in. Ma olin veidi segaduses, selline tunne, nagu mingi tüüp võtaks mu kohvri minult ära ja mitte midagi ma rohkem sealt seest ei näe. Pidin maksma 25 dollarit, kaart võeti, kaart tõmmati läbi, visati mulle tsekk. Ei allkirja, ei parooli. Misasja? Järgmiseks sain teada, et minu terminal on ära muudetud ja pean hoopis C-terminali minema. Pärast mõningast uurimist jõudsin bussipeatusesse, kust buss viis C-terminali. Jõudsin ainult mõelda, et noohjah, nüüd olen oma kohvrist ka ilma, see küll teise terminali lennule ei jõua (ameerika lennujaamad on ju niiiiii suured).

Bussiga sõites avastasin muidugi tõsiasja, et suures kiirustamises unustasin pesemisasjad suurde kohvrisse panna ja käekott oli ka üle õla, lisaks veel väike kohver ja kõhukotike ka. Seega mul siis oli sisuliselt 3 käsipagast, lubatud oli rangelt üks. Huh. Šampooni ma siis viskasingi ära, õnneks polnud palju sees ja lootsin, et pinsette ära ei võeta (eestis on võetud, et on relv). Turvakontroll oli õudsam kui filmides näha võis, väga palju vormides ja püssidega mehi, kurja näoga naine piletit kontrollimas. Nägin, kuidas minu ees olev perekond maksis oma pagasi eest, sest neil oli rohkem pagasit, kui tohtis. Mõtlesin siis, et tuleb, mis tuleb, ma olen vapper ja julge.

Piletitädi muutus hoobilt sõbralikuks, kui nägi minu "Estonia" sildiga passi, küsis, kas ma olen öö läbi lennanud. Küsis, kas mulle meeldib Ameerika. Ja kuidagi jutu käigus jäi täitsa nägemata, kui palju kotte mul oli. Turvakontrollis kontrollis mind mees (esimest korda elus näen sellist nalja), mõtlesin oma ema taktikale "plaksuta ripsmeid ja kõik saab tehtud" ning ma siis naeratasin tollele noormehele, kes ei tundunud eriti palju minust endast vanem ning vaatasin kohe siiralt silma sisse, panin oma asjad kõik lindi peale ja läbi ma olingi. Jõudsin ainult mõelda "jess" kui mu kotid tõsteti lindilt maha. Appi, appi!

Probleem oli hoopis selles, et mu arvuti oli asjade all peidus, see tuli sealt välja tõsta. Kõik muu toimis. Nii saingi USA piirikontrollist, kus on lubatud RANGELT 1 kott, läbi kolme kotiga. Yay! Saanud lennujaama sisse, hakkas uus tsirkus väravaga. Otsin ja otsin, kõnnin ja kõnnin, no üles ei leia. Alustasin algusest, mu värav oli 44, lolliks minge.. Tänu aastatepikkusele kogemusele Euroopa suurtes lennujaamades, säilitasin rahu ja mõtlesin, et see ju ongi normaalne, et ma pean palju kõndima. Alati on pidanud.

Lõpuks leidsin värava napilt check-ini alguseks üles ning ka seal ei huvitanud kedagi, kui palju kotte mul on või kui palju need kaaluvad. Lennuk oli pooltühi, ilmselt sellepärast. Kiirelt haarasin ühe võileiva kaasa (see on oluline fakt) lennukisse ja läksin. Huhh, seal oli meeletult külm. Stjuardess oli väga sõbralik naine, tõi mulle teki ja pärast teisegi ja padja ka.

Õhku tõustes tegin veel mõne viimase pildi New Yorgist ja siis panin silma kinni, sekundiga jäin magama ja ärkasin alles napilt enne kohale jõudmist, kui mul paluti iPod välja lülitada ja tool püstiasendisse tõsta. Väsimus oli endiselt suur.

Bye bye New York

Tere tulemast Ohiosse!

Nii palju rohelist, nii hea!

Tulin lennukist maha, nägin metrood, kõik läksid peale. Mõtlesin, et ei ei, minul on ju kohvrit vaja, ma lähen kohvri sildi suunas. Pärast muidugi selgus, et metroo viiski kohvri sildi suunas, haahaa. Ei, aga hea oli jalutada, sai veidi und silmast ära.

Ühel hetkel nägin enda ees naist-meest, kes kohtusid, mõtlesin, et misasja, siin tullaksegi vastu? Kus mu kohver on? Nägin üsna kiirelt ka Adamit, kes mind ootas, Adam on minu hostisa nimi. Ta kallistas mind ja ütles tere tulemast ja ma vist vaatasin väga töllaka näoga talle otsa, sest mu suurim probleem oli ikkagi mu kohver. Mismõttes inimene tuleb mulle juba vastu ja mul ikka pole kohvrit??

Veendusin taas, et kõike, mida on võimalik teha valesti, teevad ameeriklased valesti. Kohvri sain kätte napilt enne lennujaamast väljumist. Täitsa terve oli, kõik asjad sees ka terved (eriline mure oli ju Vana Tallinna pärast). Jalutasime siis auto juurde, mis oli kuskil eemal parklas, panime kohvrid sisse ja hakkasime sõitma. Adam rääkis, et see lennujaam pole isegi Ohio osariigis, et see on niii kaugel. Sõitsime umbes 45 minutit, mul oli nii raske oma silmi lahti hoida, et mitte magama jääda. Õnneks Adam oli ka väsinud ja siis me sõitsime uhkes vaikuses.

Ühel hetkel Adam ütles, et näe vaata, Cincinnati kesklinn. Jah, minu uus elukoht - Cincinnati. Väga mõnus nägi välja, mitte nii suur muidugi kui New York, aga suuri maju nägi siingi. Kui koju jõudsime, nägin ränka vaeva, et oma lõuga mitte maani lasta vajuda. Uskumatu loss! Tulime tuppa, Evie ja Gram, kes on minu lapsed ja Amee, kes on mu hostema sõid parajasti hommikust ja tervitasid mind soojalt. Nii hea tunne, hoopis midagi muud kui esimene kord.

Tere tulemast koju!

Viisin oma asjad üles, panin teised riided selga ja tegin toale ülevaate ning läksin alla tagasi koos kingitustega. Evie ja Gram kiitsid draakonikommid heaks (vihje emale) ning mugistasid natukene igast pakist. Lõpuks Amee pani kommid ära, et nad üledoosi ei saaks. Adam oli "Vana Tallinnast" väga sillas, tegi omale kohe joogi (jaa, ma saabusin umbes 11.30 hommikul). Kiitis heaks. Uurisid raamatut, Eesti kohta, küsisid küsimusi, andsid mulle telefoni ka, nüüd on mul lõpuks USA number.

Mul on garderoob, jajajajajaaa!

Mingi hetk läksin siis uuesti üles, pakkisin kõik oma asjad lahti, tõeliselt kodune tunne on siin toas. Kohe oli olemas. Jutustasime veel perega, hea näha, et siin peres on suhtumine hoopis teine ning mind võetakse kohe omaks ja et inimesed on nii sõbralikud. Ja muidugi, siin peres on koer - Brutus. Mäletate mu hommikust võileiba? Kuna see oli ülivürtsine, ei suutnud ma tervet ära süüa ja viskasin lõpu siin prügikasti. Enne kui ma arugi sain, oli see juba Brutuse käes ja kui ma häält tõstsin, pani ta kiirelt jooksu. Hahaa, vot nii tore kuts on. Ja armastab mind ka, juba lakkus mu üleni üle ja paneb kogu aeg pea sülle mulle.

Niisiis, tunne on hea, meel on rõõmus. Ja tutvustan lõpetuseks oma perekonda ja koduümbrust ka:

Gram ja Evie

Adam ja Amee

Paharett Brutus

Pilt maja eest

Minu auto

Majanumber, NII SUUR

Sisse kõndimise tee, mõnusalt palju põõsaid