Täna algas siis uus kuu USAs. Loodetavasti on ülejäänud kuud ikka tunduvalt paremad kui esimene ning tuleb tunnistada, et algus on paljulubav.
Eilne korvpall siis teadupärast lõppes täitsa kurvalt ja nii ma skaipisingi veel emaga veidi ning kolisin alla korrusele, sest Evie ja Adam läksid tantsutundi (tantsis siiski Evie, haha) ning meie jäime Gramiga koju. Alguses ta röökis mingi 5 minutit täiest kõrist, viskas ennast pikali maha ja trampis ringi, aga siis rahunes maha ja edasine tund möödus päris tsillilt, mängisime ja jooksime mööda maja.
Esialgu pidin õhtul lastega koju jääma, aga kuna Amee haigeks jäi, jäi trenn ära ja meil oli õhtul hoopis "Gasser family Handbook" läbitöötlemine. 13 lehekülge, hahaa. Esimese hooga ma ehmatasin jumala ära, nad olid tõsiste nägudega ja palusid mul arvuti alla tuua, et saaksime koos lugeda. Esimesel lehel oli nende tervituskiri mulle. Ja juba siis ma naersin mõnusalt, seal oli lõik perekonda sulandumiseks, et kui mul on mure, tuleksin rääkima, ja siis lauses oli, et "homesickness, social activities, school, boyfriends.." Naersin, et mul ikka boyfriende üks, ei pea mitmest rääkima, ahaha.. Adam ütles, et jumal neid tänapäeva tüdrukuid teab, hahaa.
Edasi siis veel sünnipäevad, tähtpäevad, tutvustasid mulle veidi Ameerika pidutsemisi, hoiatasid, et Halloweenil (mis teadupärast on 31.oktoobril) pean koos lastega trick-or-treat jooksu tegema. See siis on see, et käiakse ukselt uksele, küsitakse trick or treat ja siis antakse kommi. Nagu meie kadri- või mardipäev, neil selliseid asju ei ole. Jõuludest rääkisime, minu puhkusest, sünnipäevadest, tänupühadest. Ja lõpetuseks kohustused, reeglid ja menüüd lastele. Pean tunnistama, et kuidagi palju parem on niimoodi töötada, et ma tean täpselt, mida minult oodatakse ja näiteks menüü-list oli täna mitmel korral mulle päris abiks, ise jooksin kokku juba.
Õhtul mõtlesin algselt vara magama minna, aga noh, siis ei saanudki, sest see vestlus oli ja siis me vaatasime Adamiga tennist koos ( oh kui tore, et ma sporti armastan ), Ameerika parim tennisemängija Roddick lõpetas oma karjääri ja nii kahju oli, et ta viimase mängu kaotas ja siis tema tänukõne ajal olid Adami silmad päris märjad, mul endal ka ja kõik staadionil nutsid ja noh kurb värk. Pärast naistemängu, kus Williams väga kergelt võitis ( ja ta ju ka ameeriklane ehk Adam jälle rõõmus ) läksin oma tuppa magama. Täna kuulsin, et meie oma Anett Kontaveit on US Openi veerandfinaalis. Peab hakkama silma peal hoidma, saab Adamile ka näidata, kui kenad naised Eestis on.
Täna hommikul ärkasin seitsme ajal üles, uimasin tõsiselt, silmad lihtsalt ei tulnud lahti, nii naljakas. See päevase uinaku tegemine hakkab külge, ameeriklased vist teevad seda kogu aeg. Adami ja Amee lahkumine hommikul oli üsna vahva missioon, sest nad mõlemad üritasid seda teha nii, et lapsed ei näeks, et vähem draamat oleks.
Okei, mulle oli kena päevaplaan tahvli peale joonistatud ja ma olin siiralt uskumisel, et meil kõik õnnestub. Nagu aru saada, siis nii see ei läinud. Kõigepealt kaklesime me Eviega. Ta tahab kogu aeg piima juua, aga üritatakse ikka sisse juurutada piim-vesi-piim-vesi süsteemi ja kui ma talle siis tema pudeli veega andsin, nõudis ta piima. Ütlesin, et joogu vesi ära, siis saab piima. Sai minu peale vihaseks ja võttis Grami kausist vahukommid ära, sest tema omad olid otsas juba. Võtsin need tagasi, et need ei kuulu talle ja nii ei ole ilus käituda.
Ja oii mis möll sellest tuli. Panin ta time-outi, see ajab teda veel rohkem närvi, ta tuli sealt ära ja näpistas mind. Päris valusalt kusjuures. Mis asja?! Panin tagasi, tuli ära, võtsin siis ta kii-kii ära. Noh, mäletate küll, see tekk, mille sündides sai ja milleta ta lihtsalt kammib täiesti ära. Panin selle külmkapi otsa, ütlesin, et tal on valida, kas minut time-outi, "sorry" või "please." Ta röökis, lihtsalt röökis. Ma siiamaani mõtlen, et kus see närv tuli talle täiesti rahulikult otsa vaadata ja öelda, et tal on kolm valikut, kui ta ei tee, ei saavuta ta mitte midagi (näiteks Adam ja Amee ei suuda kunagi rahulikuks jääda, kui Evie möllama hakkab). See meeleheitlik röökimine kestis pool tundi vähemalt. Lõpuks ta oma röökimise vahele karjus sorry. Haha. Peaaegu ei saanudki aru. Andsin siis talle kii-kii tagasi, ja kõik oligi korras. Siuke möll.
Järgmiseks sõi Gram siis oma vahukomme ja need said otsa ja tahtis uusi. Ütlesin, et aitab tänaseks maiustustest ja rohkem vahukomme ei söö. Oh jeesus, hakkas uus kisa peale. Uskumatu. Õnneks temaga on palju lihtsam, ta kardab time-outi nagu tuld. Panen ainult ta trepiastme peale istuma, 10 sekundit ja ta on täiesti tasa. Siis küsin, kas ta on nüüd hea poiss, ütleb jah ja kallistab. Ja oleme sõbrad edasi.
Kogu selle karjumise-peo vahele avastasin järsku oma toa ukse tagant Brutuse junnid. Mitte ühe, vaid kohe terve hunniku väikseid junne. Ma olin vist terve minuti lihtsalt kivikuju. Nagu mis asja? MIS SUL VIGA ON? Koristasime siis ära, Evie aitas õiged puhastusvahendid leida ning pesime puhtaks ja viskasime Brutuse õue. Kui ta sisse hakkas kraapima, lasime sisse tagasi. Järgmisel hetkel vaatas otsa ja hakkas uuesti junni laskma, ma siis karjatasin, mille peale ta jooksma hakkas ja jooksu pealt veel üks junn kukkus maha. ULME ULME lihtsalt. Arutasin siis Adamiga, et mis toimub ja ta ütles, et see on väga ebatavaline, et äkki tal midagi tervisega viga. No ma ei tea..
Niisiis, jah, algus oli ulme. Mingi aeg tegin lastele lõunasöögi, õppisin ka seda saiagrilli kasutama, grillisin juustu ja saiasid, mõnus. Pärast lõunat siis väike multikaaeg ja siis Gram tudule. Ilmselt ma oleks Eviega ka kakelnud ja tema ka magama sundinud, aga Amee tuli koju ja siis ma mõtlesin, et ah vahet pole. Amee tundis ennast endiselt halvasti, seega ta oli omas toas ja meie Eviega olime all ja mingi hetk hakkasime vesivärvidega värvima. Väike kunstnik, täitsa ilusaid asju värvis ja joonistas.
.jpg)
Tal tegelikult on väga ilus soeng, aga ta just enne kummardas alla ja sellepärast näeb nagu väike piraat välja, haha. Ma isegi täna avastasin, et Eviel ja Matildal (mu viimane neiu, keda Eestis hoidsin ja kes nii nii nii kalliks sai) on meeletult palju sarnasusi. Nii välimusel kui ka iseloomult. Ja no rosinasilmad ju lemmikud mul.
Kuskil kolme ajal vist ärkas Gram ka üles, siis käis kommide mangumine. Evie üritas armsalt "Can you please give me candy from your country?" (-Kas sa palun annaksid mulle kommi, mis sinu maalt toodud) ja siis vaatas veel natuke mind, pani pea viltu ja proovis edasi oma nunnu häälega "From Estonia. Please?" (-Eestist. Palun?) Nii naljakas oli. Ja eile Adam ja Amee rääkisid mulle, et Eviele ei jää mu nimi meelde kuidagi ja ta kutsub mind uueks au-pairiks. Täna ma kogu aeg küsisin, et mis mu nimi on ja niimoodi ta ei suuda meenutada, aga kui ma ütlen, siis ta kohe "YEEESSS, GEEERLLI" Nii lahe.
Pakkisime täna veidi kohvreid ka, kuna homme õhtul läheb terve pere ära. Ma pesin laste asjad puhtaks lõuna ajal. Enda asjad ka. Ajuvaba, ma panen kõik asjad põhimõtteliselt pesumasinasse, mis mul on ja pesumasinas on põhja peal natuke asju. Mu ema küsis hästi, et milleks neid nii suuri on vaja. Jumal teab, miks. Igal juhul siis jah, kõik asjad olid puhtad õigel ajal ja kusjuures mul ei palutud seda teha, ma ise mõtlesin, et kui nad ära sõidavad, et äkki läheb mingeid asju vaja. Super, plusspunktid kirjas. Mitte, et ma neile muidu ei meeldiks, ikka meeldin.
Natuke enne viite sai minu tööpäev läbi, aga Evie ei olnud sellega sugugi nõus ja nii me siis mängisime temaga pidevalt ja ta käis mu toas chow-chowde pilte vaatamas, Volli nimi ei jää kuidagi meelde, aga Tikut juba teab. Siis skaipisime Kristoga veel natukene ja ma otsisin omale marsruuti, kuidas poodi saada, panin kõik kirja, sest aastate pikkune kogemus näitab, et kõige vajalikumal hetkel veab tehnika alati alt.
Seitsme ajal siis sättisin ennast valmis ja läksin alla, sain veel viimased õpetussõnad auto ja sõitmise kohta ja sõit võiski alata. Tooli liikumist ei saanud ma kuidagi paika, no ei olnud sellist kangi, mis tooli lähemale nihutaks. On see võimalik? Ei ole ju?! Okei, ma mingi päev otsin edasi, iseenesest sõidu ajal ei olnudki midagi viga, ei tea, miks alguses tundus, et varbad pedaalideni ei ulatu. Üritasin siis GPSi oma aadressi sisse toksida ja VOILA, show võis alata. Minu kodu sees ei olnud, liiga uus tänav ja pole kaardile pandud ja mu poeaadressist ei tahtnud ta ka midagi kuulda, niisiis ma sõitsin oma paberi peale kirjutatud juhiste järgi ja leidsingi poe üles.
Parkisin ennast kohe Hilfigeri poe ette, sest see oli mu prioriteet number 1. Ausalt, see on ebanormaalne, mis hinnad seal olid. Meesteteksad olid 29,99 dollarit, naistel 25-50 dollarit, polosärgid (mis mulle hullult meeldivad) maksid 19 dollarit. Kõik oli odav-odav, ainult karvane kampsun, mis mulle meeldis, maksis 88 dollarit. Jamps. Spordipoed sai kõik läbi kammitud, ja shopingutuju kadus täiesti. Ma ei tea, miks, leidsin mitu asja, mida osta, aga nagu ei viitsinudki rahakotti välja võtta. Haha, pole üldse minu moodi.
Lõpuks siis käisin ühes parfüümi poes, uurimas kahe lõhna kohta. Burberry Beat, mis mul Eestis absoluutne lemmik oli, seda ameeriklased ei pidanud enam tootma, et kui on varasemast järgi, siis on, aga üldiselt mitte. Nonoh, kuulge, see oli üks pagana hea lõhn. Teiseks uurisin siis Snookie kohta, mida Reelika juures meeletult fännama hakkasin. Ja ma terve kodutee mõtlesin, et kui ostsid lõhna eraldi suure pudeli, maksis 39,99 dollarit, aga kui ostsid pesuasjade koti + lõhna (sama suur pudel) + kehakreemi, maksis 29 dollarit. What?! Ei, need ameeriklased panevad ikka hullu..
Mõtlesin siis, et ühed friikartulid ja jäätise sööks küll ja kaklesin autos siis GPSiga, kuna tegemist on tomtomiga, mis mul kodus ka olemas oli, teadsin, mis funktsioonid seal sees on ja läksin kindla peale välja. Otsisin ümberringi Targeti poodi, McDonaldsit ja pizzarestorani, valikuks osutus MC, sest see oli kõige lähemal. Ahja, ma emale seletasin, et põhjus, miks ma alati nt McDonaldsist süüa ostan, on selles kindlaks määratud jootraha jätmises, mis käib mulle närvidele. Ostad prae, maksad 20 dollarit, pärast pagana 10 maksad veel jootrahaks. Ajuvaba. Ühesõnaga, nendes kiirtoidukohtades seda reeglit ei ole ja seega ma ei kipu kuskile restorani minema.
Nii, siis sai see McDonald's sisse pandud, oh, seal samas. Aga no muidugi, parimatel hetkedel läheb GPS lolliks, ei leia teed või tal pole seda ning nii ma siis leiutasin seal kottpimedas oma suurepärast orienteerumise oskust kasutades umbes suunda kuhu minna. Hea variant, et näed seda kollast M-tähte, aga teed sinna ei leia. Lõpuks sain õigele tee otsale ennast ja siis ununes ära, et tegemist on miilide, mitte kilomeetritega ja põmm! Keerasin vales kohas alla ja olingi kiirteel väljas. Teatavasti kiirteel tagasipöörde võimalust ei ole.
Ropendasin autos kuis jaksasin (kusjuures inglise keeles sõimasin, haahaa) ja siis arutasin omaette, et jää rahulikuks, ennegi ju olnud nii, vahet pole, rallid veits ringi. Rääkisin endaga. Ja terve aja inglise keeles. Ei saanud arugi alguses. Sõitsin siis mõnusad 4 miili maha järgmise mahasõiduni (põhimõtteliselt oleks võinud juba Targetisse minna, aga ma tahtsin ainult kodusuunda tagasi minna), siis mahasõit, kus GPS jälle lolliks läks, mingi uus tee oli seal ja lõpuks jõudsin siis kiirteele tagasi, teise suunda ja laulsin veel omaette, nalja kui palju.
Paar minutit hiljem jõudsin jälle selle kollase M-tähe juurde, mõtlesin, et tavai, nüüd leian üles. No tee mis tahad, sissesõidu teed pole. APPPPPIII!!! Alla anda ka ei tahtnud, tahtsin ju pehmet jäätist, haha. Leiutasin siis oma teid seal, lõpuks GPS teatas lihtsalt targa häälega, et "olete jõudnud sihtpunkti." Mine pekki, ausalt, ma olen keset põldu.
Veidi otsimist ja ma leidsingi oma McDonaldsi. Sõin siis oma friikartulid ära, kusjuures majonees ikka ongi tasuta (hullult vajalik info) ning mingi noormees tuli sisse, kellel oli supermani särk (teate küll, see sinine ja siis punase ja kollasega on see märk peal) seljas ja mitte tavaline T-särk, vaid küljed olid täiesti paljad, see oligi tal nagu keep seljas. Ma jäin jumala kulm kortsus teda vaatama, mis tal viga on.. A tema vist mõtles, et ta meeldis mulle ja siis ta istus suht lähedale mulle ja küsis lambist, kas me hakkame presidenti valima. Ma kohe vastu, et ei, ei hakka, mida Sa ajad?! Ma ei tea, kas ta siis polnud ka ameeriklane, sest ameeriklased ju valivad küll presidenti, aga miks ta sellist asja üldse küsib? Tainas.
Sõin oma jäätise kiirelt ära ja panin plehku. Päris jube, kottpime, mingi suure tee all peidus. Läksin autosse, panin ruttu uksed lukku ja palusin lihtsalt GPSi, et ta mu nüüd koju viiks, sest väljas on liiga pime, et ma midagi aru saaks. Adam pani mulle ilusti sisse kodu, aga no kuna meie tänavat seal ei ole, siis kodu on kaks tänavat enne meie kodu. Õnneks sealt ma juba teadsin, kuidas tulla, jõudsin ilusti koju. Tulin tuppa ja hõikasin Adamile rõõmsalt "I'm alive!!" (-Ma olen elus).
Ta oli rõõmus, küsis, kuidas läks, ütlesin ainult, et pikk jutt ja tulin oma tuppa ära. Garaažist võtsin veel külma veepudeli kaasa, siuke tunne, et andke rahusteid ka. Haha! Tegelikult oli väga mõnus õhtupoolik ja taas tuleb tõdeda, et kogemused õpetavad - GPS on kõige kindlam ebakindel abivahend liiklemiseks autoga võõras kohas.
PS! Käisin vahepeal vetsus ja kui tagasi tulin, nägin, et kommipaber on maas, mida mina kindlasti maha ei pannud ja järgmisel hetkel leidsin Brutuse oma teki alt. Haha, on tegelane.
Edasi siis veel sünnipäevad, tähtpäevad, tutvustasid mulle veidi Ameerika pidutsemisi, hoiatasid, et Halloweenil (mis teadupärast on 31.oktoobril) pean koos lastega trick-or-treat jooksu tegema. See siis on see, et käiakse ukselt uksele, küsitakse trick or treat ja siis antakse kommi. Nagu meie kadri- või mardipäev, neil selliseid asju ei ole. Jõuludest rääkisime, minu puhkusest, sünnipäevadest, tänupühadest. Ja lõpetuseks kohustused, reeglid ja menüüd lastele. Pean tunnistama, et kuidagi palju parem on niimoodi töötada, et ma tean täpselt, mida minult oodatakse ja näiteks menüü-list oli täna mitmel korral mulle päris abiks, ise jooksin kokku juba.
Õhtul mõtlesin algselt vara magama minna, aga noh, siis ei saanudki, sest see vestlus oli ja siis me vaatasime Adamiga tennist koos ( oh kui tore, et ma sporti armastan ), Ameerika parim tennisemängija Roddick lõpetas oma karjääri ja nii kahju oli, et ta viimase mängu kaotas ja siis tema tänukõne ajal olid Adami silmad päris märjad, mul endal ka ja kõik staadionil nutsid ja noh kurb värk. Pärast naistemängu, kus Williams väga kergelt võitis ( ja ta ju ka ameeriklane ehk Adam jälle rõõmus ) läksin oma tuppa magama. Täna kuulsin, et meie oma Anett Kontaveit on US Openi veerandfinaalis. Peab hakkama silma peal hoidma, saab Adamile ka näidata, kui kenad naised Eestis on.
 |
| Brutus oli õhtul seltsiks, teki all, hahaha |
Okei, mulle oli kena päevaplaan tahvli peale joonistatud ja ma olin siiralt uskumisel, et meil kõik õnnestub. Nagu aru saada, siis nii see ei läinud. Kõigepealt kaklesime me Eviega. Ta tahab kogu aeg piima juua, aga üritatakse ikka sisse juurutada piim-vesi-piim-vesi süsteemi ja kui ma talle siis tema pudeli veega andsin, nõudis ta piima. Ütlesin, et joogu vesi ära, siis saab piima. Sai minu peale vihaseks ja võttis Grami kausist vahukommid ära, sest tema omad olid otsas juba. Võtsin need tagasi, et need ei kuulu talle ja nii ei ole ilus käituda.
Ja oii mis möll sellest tuli. Panin ta time-outi, see ajab teda veel rohkem närvi, ta tuli sealt ära ja näpistas mind. Päris valusalt kusjuures. Mis asja?! Panin tagasi, tuli ära, võtsin siis ta kii-kii ära. Noh, mäletate küll, see tekk, mille sündides sai ja milleta ta lihtsalt kammib täiesti ära. Panin selle külmkapi otsa, ütlesin, et tal on valida, kas minut time-outi, "sorry" või "please." Ta röökis, lihtsalt röökis. Ma siiamaani mõtlen, et kus see närv tuli talle täiesti rahulikult otsa vaadata ja öelda, et tal on kolm valikut, kui ta ei tee, ei saavuta ta mitte midagi (näiteks Adam ja Amee ei suuda kunagi rahulikuks jääda, kui Evie möllama hakkab). See meeleheitlik röökimine kestis pool tundi vähemalt. Lõpuks ta oma röökimise vahele karjus sorry. Haha. Peaaegu ei saanudki aru. Andsin siis talle kii-kii tagasi, ja kõik oligi korras. Siuke möll.
Järgmiseks sõi Gram siis oma vahukomme ja need said otsa ja tahtis uusi. Ütlesin, et aitab tänaseks maiustustest ja rohkem vahukomme ei söö. Oh jeesus, hakkas uus kisa peale. Uskumatu. Õnneks temaga on palju lihtsam, ta kardab time-outi nagu tuld. Panen ainult ta trepiastme peale istuma, 10 sekundit ja ta on täiesti tasa. Siis küsin, kas ta on nüüd hea poiss, ütleb jah ja kallistab. Ja oleme sõbrad edasi.
Kogu selle karjumise-peo vahele avastasin järsku oma toa ukse tagant Brutuse junnid. Mitte ühe, vaid kohe terve hunniku väikseid junne. Ma olin vist terve minuti lihtsalt kivikuju. Nagu mis asja? MIS SUL VIGA ON? Koristasime siis ära, Evie aitas õiged puhastusvahendid leida ning pesime puhtaks ja viskasime Brutuse õue. Kui ta sisse hakkas kraapima, lasime sisse tagasi. Järgmisel hetkel vaatas otsa ja hakkas uuesti junni laskma, ma siis karjatasin, mille peale ta jooksma hakkas ja jooksu pealt veel üks junn kukkus maha. ULME ULME lihtsalt. Arutasin siis Adamiga, et mis toimub ja ta ütles, et see on väga ebatavaline, et äkki tal midagi tervisega viga. No ma ei tea..
Niisiis, jah, algus oli ulme. Mingi aeg tegin lastele lõunasöögi, õppisin ka seda saiagrilli kasutama, grillisin juustu ja saiasid, mõnus. Pärast lõunat siis väike multikaaeg ja siis Gram tudule. Ilmselt ma oleks Eviega ka kakelnud ja tema ka magama sundinud, aga Amee tuli koju ja siis ma mõtlesin, et ah vahet pole. Amee tundis ennast endiselt halvasti, seega ta oli omas toas ja meie Eviega olime all ja mingi hetk hakkasime vesivärvidega värvima. Väike kunstnik, täitsa ilusaid asju värvis ja joonistas.
.jpg)
Tal tegelikult on väga ilus soeng, aga ta just enne kummardas alla ja sellepärast näeb nagu väike piraat välja, haha. Ma isegi täna avastasin, et Eviel ja Matildal (mu viimane neiu, keda Eestis hoidsin ja kes nii nii nii kalliks sai) on meeletult palju sarnasusi. Nii välimusel kui ka iseloomult. Ja no rosinasilmad ju lemmikud mul.
Kuskil kolme ajal vist ärkas Gram ka üles, siis käis kommide mangumine. Evie üritas armsalt "Can you please give me candy from your country?" (-Kas sa palun annaksid mulle kommi, mis sinu maalt toodud) ja siis vaatas veel natuke mind, pani pea viltu ja proovis edasi oma nunnu häälega "From Estonia. Please?" (-Eestist. Palun?) Nii naljakas oli. Ja eile Adam ja Amee rääkisid mulle, et Eviele ei jää mu nimi meelde kuidagi ja ta kutsub mind uueks au-pairiks. Täna ma kogu aeg küsisin, et mis mu nimi on ja niimoodi ta ei suuda meenutada, aga kui ma ütlen, siis ta kohe "YEEESSS, GEEERLLI" Nii lahe.
Pakkisime täna veidi kohvreid ka, kuna homme õhtul läheb terve pere ära. Ma pesin laste asjad puhtaks lõuna ajal. Enda asjad ka. Ajuvaba, ma panen kõik asjad põhimõtteliselt pesumasinasse, mis mul on ja pesumasinas on põhja peal natuke asju. Mu ema küsis hästi, et milleks neid nii suuri on vaja. Jumal teab, miks. Igal juhul siis jah, kõik asjad olid puhtad õigel ajal ja kusjuures mul ei palutud seda teha, ma ise mõtlesin, et kui nad ära sõidavad, et äkki läheb mingeid asju vaja. Super, plusspunktid kirjas. Mitte, et ma neile muidu ei meeldiks, ikka meeldin.
Natuke enne viite sai minu tööpäev läbi, aga Evie ei olnud sellega sugugi nõus ja nii me siis mängisime temaga pidevalt ja ta käis mu toas chow-chowde pilte vaatamas, Volli nimi ei jää kuidagi meelde, aga Tikut juba teab. Siis skaipisime Kristoga veel natukene ja ma otsisin omale marsruuti, kuidas poodi saada, panin kõik kirja, sest aastate pikkune kogemus näitab, et kõige vajalikumal hetkel veab tehnika alati alt.
Seitsme ajal siis sättisin ennast valmis ja läksin alla, sain veel viimased õpetussõnad auto ja sõitmise kohta ja sõit võiski alata. Tooli liikumist ei saanud ma kuidagi paika, no ei olnud sellist kangi, mis tooli lähemale nihutaks. On see võimalik? Ei ole ju?! Okei, ma mingi päev otsin edasi, iseenesest sõidu ajal ei olnudki midagi viga, ei tea, miks alguses tundus, et varbad pedaalideni ei ulatu. Üritasin siis GPSi oma aadressi sisse toksida ja VOILA, show võis alata. Minu kodu sees ei olnud, liiga uus tänav ja pole kaardile pandud ja mu poeaadressist ei tahtnud ta ka midagi kuulda, niisiis ma sõitsin oma paberi peale kirjutatud juhiste järgi ja leidsingi poe üles.
Parkisin ennast kohe Hilfigeri poe ette, sest see oli mu prioriteet number 1. Ausalt, see on ebanormaalne, mis hinnad seal olid. Meesteteksad olid 29,99 dollarit, naistel 25-50 dollarit, polosärgid (mis mulle hullult meeldivad) maksid 19 dollarit. Kõik oli odav-odav, ainult karvane kampsun, mis mulle meeldis, maksis 88 dollarit. Jamps. Spordipoed sai kõik läbi kammitud, ja shopingutuju kadus täiesti. Ma ei tea, miks, leidsin mitu asja, mida osta, aga nagu ei viitsinudki rahakotti välja võtta. Haha, pole üldse minu moodi.
Lõpuks siis käisin ühes parfüümi poes, uurimas kahe lõhna kohta. Burberry Beat, mis mul Eestis absoluutne lemmik oli, seda ameeriklased ei pidanud enam tootma, et kui on varasemast järgi, siis on, aga üldiselt mitte. Nonoh, kuulge, see oli üks pagana hea lõhn. Teiseks uurisin siis Snookie kohta, mida Reelika juures meeletult fännama hakkasin. Ja ma terve kodutee mõtlesin, et kui ostsid lõhna eraldi suure pudeli, maksis 39,99 dollarit, aga kui ostsid pesuasjade koti + lõhna (sama suur pudel) + kehakreemi, maksis 29 dollarit. What?! Ei, need ameeriklased panevad ikka hullu..
Mõtlesin siis, et ühed friikartulid ja jäätise sööks küll ja kaklesin autos siis GPSiga, kuna tegemist on tomtomiga, mis mul kodus ka olemas oli, teadsin, mis funktsioonid seal sees on ja läksin kindla peale välja. Otsisin ümberringi Targeti poodi, McDonaldsit ja pizzarestorani, valikuks osutus MC, sest see oli kõige lähemal. Ahja, ma emale seletasin, et põhjus, miks ma alati nt McDonaldsist süüa ostan, on selles kindlaks määratud jootraha jätmises, mis käib mulle närvidele. Ostad prae, maksad 20 dollarit, pärast pagana 10 maksad veel jootrahaks. Ajuvaba. Ühesõnaga, nendes kiirtoidukohtades seda reeglit ei ole ja seega ma ei kipu kuskile restorani minema.
Nii, siis sai see McDonald's sisse pandud, oh, seal samas. Aga no muidugi, parimatel hetkedel läheb GPS lolliks, ei leia teed või tal pole seda ning nii ma siis leiutasin seal kottpimedas oma suurepärast orienteerumise oskust kasutades umbes suunda kuhu minna. Hea variant, et näed seda kollast M-tähte, aga teed sinna ei leia. Lõpuks sain õigele tee otsale ennast ja siis ununes ära, et tegemist on miilide, mitte kilomeetritega ja põmm! Keerasin vales kohas alla ja olingi kiirteel väljas. Teatavasti kiirteel tagasipöörde võimalust ei ole.
Ropendasin autos kuis jaksasin (kusjuures inglise keeles sõimasin, haahaa) ja siis arutasin omaette, et jää rahulikuks, ennegi ju olnud nii, vahet pole, rallid veits ringi. Rääkisin endaga. Ja terve aja inglise keeles. Ei saanud arugi alguses. Sõitsin siis mõnusad 4 miili maha järgmise mahasõiduni (põhimõtteliselt oleks võinud juba Targetisse minna, aga ma tahtsin ainult kodusuunda tagasi minna), siis mahasõit, kus GPS jälle lolliks läks, mingi uus tee oli seal ja lõpuks jõudsin siis kiirteele tagasi, teise suunda ja laulsin veel omaette, nalja kui palju.
Paar minutit hiljem jõudsin jälle selle kollase M-tähe juurde, mõtlesin, et tavai, nüüd leian üles. No tee mis tahad, sissesõidu teed pole. APPPPPIII!!! Alla anda ka ei tahtnud, tahtsin ju pehmet jäätist, haha. Leiutasin siis oma teid seal, lõpuks GPS teatas lihtsalt targa häälega, et "olete jõudnud sihtpunkti." Mine pekki, ausalt, ma olen keset põldu.
Veidi otsimist ja ma leidsingi oma McDonaldsi. Sõin siis oma friikartulid ära, kusjuures majonees ikka ongi tasuta (hullult vajalik info) ning mingi noormees tuli sisse, kellel oli supermani särk (teate küll, see sinine ja siis punase ja kollasega on see märk peal) seljas ja mitte tavaline T-särk, vaid küljed olid täiesti paljad, see oligi tal nagu keep seljas. Ma jäin jumala kulm kortsus teda vaatama, mis tal viga on.. A tema vist mõtles, et ta meeldis mulle ja siis ta istus suht lähedale mulle ja küsis lambist, kas me hakkame presidenti valima. Ma kohe vastu, et ei, ei hakka, mida Sa ajad?! Ma ei tea, kas ta siis polnud ka ameeriklane, sest ameeriklased ju valivad küll presidenti, aga miks ta sellist asja üldse küsib? Tainas.
Sõin oma jäätise kiirelt ära ja panin plehku. Päris jube, kottpime, mingi suure tee all peidus. Läksin autosse, panin ruttu uksed lukku ja palusin lihtsalt GPSi, et ta mu nüüd koju viiks, sest väljas on liiga pime, et ma midagi aru saaks. Adam pani mulle ilusti sisse kodu, aga no kuna meie tänavat seal ei ole, siis kodu on kaks tänavat enne meie kodu. Õnneks sealt ma juba teadsin, kuidas tulla, jõudsin ilusti koju. Tulin tuppa ja hõikasin Adamile rõõmsalt "I'm alive!!" (-Ma olen elus).
Ta oli rõõmus, küsis, kuidas läks, ütlesin ainult, et pikk jutt ja tulin oma tuppa ära. Garaažist võtsin veel külma veepudeli kaasa, siuke tunne, et andke rahusteid ka. Haha! Tegelikult oli väga mõnus õhtupoolik ja taas tuleb tõdeda, et kogemused õpetavad - GPS on kõige kindlam ebakindel abivahend liiklemiseks autoga võõras kohas.
PS! Käisin vahepeal vetsus ja kui tagasi tulin, nägin, et kommipaber on maas, mida mina kindlasti maha ei pannud ja järgmisel hetkel leidsin Brutuse oma teki alt. Haha, on tegelane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar