Seekord ma oma tööpäevadel pikalt ei peatu, sest kuna mult on küsitud nii siinsetes kommentaarides, e-mailides kui ka Facebookis mu elukoha kohta täpsemalt, siis täna ma keskendun sellele samuti.
Eilne päev algas korvpalliga, see oli tõesti hea. Mõnus oli niimoodi, mäng võideti samuti, mitte eriti pingeliselt, aga kuna kestis kaua, siis ma lõpu juba vaatasin allkorrusel koos lastega. Mu tööpäev algas 12.30. Korvpall sai läbi, siis läks Gram kohe magama ka ja pärast magamist läksime koos parki. Oli lihtsalt superilm ja tuju oli ka kuidagi nii hea nii minul kui ka lastel.
Õhtu möödus meil kodus veel aias mängides ning kuna mu tööpäev kestis 21.30ni, pidin mina olema see, kes lapsed magama paneb ning läks üllatavalt hästi. Evie alguses karjus mu peale, et ta tahab emmet ja ei taha magama, aga ma rääkisin temaga rahulikult (Mu rahulikkus hakkab mind ennast ka juba üllatama) ning lõpuks läks ta ilusti voodisse.
Minul oli siis vaja veel üleval olla ja valvata ning juhuse tahtel oli Ott ka jutustamise hoos, seega me rääkisime temaga minu keskööni (ehk järgmine eestlane, kes öö läbi üleval oli). Täitsa hea. Just selliste vestluste pärast ei olegi mul suurt koduigatsust peale tulnud, kui ma olen kurb, siis ma räägin kellegagi ja siis läheb tuju rõõmsamaks. Paljud peagi au-pairiks tulevad inimesed on minu käest selle igatsuse kohta küsinud, niisiis ütlen veel kord - Skype, Skype, Skype. See on parem, kui arvatagi oskaks.
Täna oli vaba päev! Kasutasin kogu täiega. Ärkasin alles pool üks üles ning läksin alla alles kell neli, Evie tundis väga muret, et kas ma ikka hommikust söön, niisiis sõin kell neli oma krõbinaid. Haha! Poole tunni pärast läksid nad Evie tantsutundi ning mina pidin esialgu minema Madelenega kohtuma, aga kuna ta mu sõnumile ei vastanud ja mul emotsioon sõita ka ära kadus, siis olin tükk aega lihtsalt oma toas ning lõpuks otsustasin minna poodi kommi ostma. Hahaha, ma juba kujutan oma ema ja isa nägusid ette selle lause peale. Minu meelest parim ravim mitte kommi süüa, on neid osta, sest alati kui mul kommi on, pole mul mingit isu, aga kui mul neid ei ole, on isu kah.
Poes otsisin korraks ikkagi Harry Potteri DVD'd ka, no ma ikka tahaks seda filmi näha, ja leidsin ka. Igasuguste special-editionitega. Film + nägemata stseenid + intervjuud + sadamuudjama ja see maksis 30 dollarit. Ma küsisin teenindaja käest, et kuulge, ma tahaks ainult filmi, kuidagi odavamalt ei saa või? Hakkas naerma, ütles, et kahjuks jah selle viimase osaga on veits hullu pandud. No kena lugu küll. Jäi ikka ostmata.
Mingi hetk textis Madelene mulle, et ta ikkagi on kodus, ei pidanud ära minema ja ma võin tulla. Põhjus, miks tema juurde tahtsin minna, oli juhilubade teooriaeksami raamat, mille ma vähemalt korraks läbi loen, äkki ikka on mingid nipikad sees. Sain selle kätte ehk siis vast järgmine nädal lähen lubasid tegema, Amee ütles, et see on siuke huiamine, et üks vanem peab lastega kodus olema ja teine minuga möllama, muudmoodi ei saa.
Kusjuures, seoses liiklusega. Meie kasutame anna teed märki (no nt reguleerimata ristmikul on kahel anna teed ja kahel siis vaba voli rallida) või on meil see ristimärk, mille korral kehtib parema käe reegel. Noh, siin .. anna teed märki ma olen vist kokku kolmel korral näinud. Neil on see stop-märk IGAL POOL. Ma ei liialda, see on reaalselt igal pool. Isegi kaubanduskeskuse parklas, kui Sa jõuad ukse ette, on seal stop märk. Igal juhul, mis mind esimesel päeval ikka hämmastas oli see, et kui neli teed saavad ristmikul kokku ja KÕIGIL on stop-märk, siis kuidas palun? Kes see esimesena siis läheb? Ma küsida ka ei tahtnud, tundus nii loll küsimus ehk ma siis lihtsalt jälgisin iga kord ja lõpuks saingi pihta! JEE! Esimesena läheb see, kes esimesena stoppis. Ajuvaba. Ausalt, see on lihtsalt ajuvaba. Iga kord kui stoppima hakkad, jälgid juba kaugelt, kes enne Sind viimasena seisma jäi (sest siin küsimus ikka millimeetrites), et teaksid, millal minna. Ja mõnikord on Sul seal mõni minusugune, kes ei tea, millal minema peab ja siis kõik hakkad tuututama ja siis on jama käes..
Täna õhtul pidin lapsed umbes tunnikeseks enda hoole alla võtma, panin nad magama, täna läks absoluutselt imehästi, sain head ööd musigi ning "I love you" lause kah. See teeb kohe tuju heaks. Ise vaatasin all X-factorit, ja lõpus oli nii kurb koht ja ma ka nutsin ja täpselt siis tuli Amee koju ja siis ta ehmatas alguses ära, et miks ma nutan ja mina muudkui nutsin ja naersin ja ta vaatas siis ka ja ütles, et "I get it why you crying" (-Sain pihta, miks Sa nutad).
Meil oli väike vestlus ka koos Ameega, ta küsis, et kuidas ma ennast tunnen, lastega ja nii. Ütles, et naabrid olid talle öelnud, et kui me lastega väljas oleme, on lapsed nii rõõmsad, et ma olen vist mingi Mary Poppins. Hehe, seda oli hea kuulda. Rääkisime veidi kasvatusest, sest nad andsid mulle vabad käed laste karistamisel, kasvatamisel ja reeglite tegemisel ja siis ta uuris, et mis ma teen. Ja küsis, kas olen homseks pikaks päevaks valmis. Yay, 13,5-tunnine tööpäev. Saab vinge olema.
Niisiis, minu elukoht. Minu uus elukoht on Ohio osariigis, leiate selle kaardilt paremalt poolt, Pennsylvaniast vasakul ja Indianast paremal, selline roosakas.
Linn, kus elan, on Cincinnati äärelinn, asub kaardil A-tähe all. Nimeks Liberty Township.
Kuna see ikkagi on Cincinnatiga täiesti koos ning minu tsillimised mööduvad ka kõik sealt, jagan veidi andmeid Cincinnati kohta. 206,1 ruutkilomeetrit on pindala (võrdluseks Tallinn - 159) ning rahvaarv 292 943 inimest. Seega, ei midagi suurt, aga suurem kui minu elukoht Eestis.
Kliima on mõnus, suvi on keskmiselt 28-31 kraadi, talv paar miinuskraadi. Kuigi see kliima on ülijonnakas, on olnud talvesid nt 20 soojakraadiga, on olnud ka 20 miinuskraadiga. Samuti on olnud suvesid 5-10 soojakraadiga (noh, nagu Eestis).
Koole on palju, päris mitu suuremat ülikooli (ilmselt minu valikuks saab University of Cincinnati) ning spordi poole pealt on Cincinnatil uhkustada pesapalli tiimiga "Cincinnati Red Stockings", kes pidavat päris head olema, mingi jalkaklubi on ka, mingi ameerika jalgpalli klubi on ning isegi jäähoki tiim on, aga ei midagi muud erilist. Korvpallitiimi ei ole.
Liiklus! Oi, kuidas ma kaifin seda, et punase tulega võib paremale pöörata. Ausalt, kui ma Eestisse tagasi tulen, hakkan mingiks ministriks (pole päris kindel, kes seda teha võiks) ja kehtestan ka selle seaduse. See on paradiis ja siuke ajavõit mõnikord. Aga ei, meie paneme paremale pööramiseks lausa eraldi valgusfoori.
Vot, selline roheline see elu siin on. Ma olen ülirahul, ma olin nii õnnetu New Yorgis, kui tagaaias oli 2m x 2m ruumi ning ainult maja majas kinni. Siin on kuidagi siuke kodusem tunne, et on puid ja põõsaid ja isegi tagaaiad.
Täna sain ühe tüdrukuga veel tuttavaks, kes Ungarist pärit. Alguses tundus, et on kuidagi plirts-plärts, aga kui kuulis, et ma seal mitu korda käinud, siis muutus sõbralikumaks. Mulle tundub, et au-pairide suhtlemised omavahel ongi kas sellepärast, et nad on samast riigist või naaberriikidest pärit või nad vähemalt on üksteisel külas käinud. Mis minu jaoks WHOHAA oli, oli see, et Ungaris hakatakse inglise keelt õpetama 10ndas klassis ja seda juhul, kui õpilane soovib. Ime kah, et need šuuušimuuušid midagi aru ei saanud meist seal. Dorottya (see oli selle tüdruku nimi) igal juhul läheb ülikooli inglise keelt õppima. Sealt see jutt tuligi.
Seoses keeltega, ma ikka päris paljudele pidanud vastama, et kui kaua ma olen keelt õppinud ja mis keeli õpetakse ja see on uskumatu, kuidas inimesed ahhetavad selle peale. Peamine küsimus on, et kus need õpetajad võetakse ja siis järgmine, et kuidas õpilased ometi suudavad nii paljusid keeli õppida. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult enamik õpilasi lõpetavad keskkooli siiski ühte võõrkeelt osates, aga no vahva, et meile siiski üritatakse neid hästi palju pähe ajada.
Nii, sellega siis täna lõpetan. Kui kellelgi veel mingeid küsimusi on, andke jälle teada, siis ma oskan kirjutada täpsemalt. Ja edu mu 13,5 tunniseks tööpäevaks nüüd. :)
Eilne päev algas korvpalliga, see oli tõesti hea. Mõnus oli niimoodi, mäng võideti samuti, mitte eriti pingeliselt, aga kuna kestis kaua, siis ma lõpu juba vaatasin allkorrusel koos lastega. Mu tööpäev algas 12.30. Korvpall sai läbi, siis läks Gram kohe magama ka ja pärast magamist läksime koos parki. Oli lihtsalt superilm ja tuju oli ka kuidagi nii hea nii minul kui ka lastel.
Õhtu möödus meil kodus veel aias mängides ning kuna mu tööpäev kestis 21.30ni, pidin mina olema see, kes lapsed magama paneb ning läks üllatavalt hästi. Evie alguses karjus mu peale, et ta tahab emmet ja ei taha magama, aga ma rääkisin temaga rahulikult (Mu rahulikkus hakkab mind ennast ka juba üllatama) ning lõpuks läks ta ilusti voodisse.
Minul oli siis vaja veel üleval olla ja valvata ning juhuse tahtel oli Ott ka jutustamise hoos, seega me rääkisime temaga minu keskööni (ehk järgmine eestlane, kes öö läbi üleval oli). Täitsa hea. Just selliste vestluste pärast ei olegi mul suurt koduigatsust peale tulnud, kui ma olen kurb, siis ma räägin kellegagi ja siis läheb tuju rõõmsamaks. Paljud peagi au-pairiks tulevad inimesed on minu käest selle igatsuse kohta küsinud, niisiis ütlen veel kord - Skype, Skype, Skype. See on parem, kui arvatagi oskaks.
Täna oli vaba päev! Kasutasin kogu täiega. Ärkasin alles pool üks üles ning läksin alla alles kell neli, Evie tundis väga muret, et kas ma ikka hommikust söön, niisiis sõin kell neli oma krõbinaid. Haha! Poole tunni pärast läksid nad Evie tantsutundi ning mina pidin esialgu minema Madelenega kohtuma, aga kuna ta mu sõnumile ei vastanud ja mul emotsioon sõita ka ära kadus, siis olin tükk aega lihtsalt oma toas ning lõpuks otsustasin minna poodi kommi ostma. Hahaha, ma juba kujutan oma ema ja isa nägusid ette selle lause peale. Minu meelest parim ravim mitte kommi süüa, on neid osta, sest alati kui mul kommi on, pole mul mingit isu, aga kui mul neid ei ole, on isu kah.
Poes otsisin korraks ikkagi Harry Potteri DVD'd ka, no ma ikka tahaks seda filmi näha, ja leidsin ka. Igasuguste special-editionitega. Film + nägemata stseenid + intervjuud + sadamuudjama ja see maksis 30 dollarit. Ma küsisin teenindaja käest, et kuulge, ma tahaks ainult filmi, kuidagi odavamalt ei saa või? Hakkas naerma, ütles, et kahjuks jah selle viimase osaga on veits hullu pandud. No kena lugu küll. Jäi ikka ostmata.
Mingi hetk textis Madelene mulle, et ta ikkagi on kodus, ei pidanud ära minema ja ma võin tulla. Põhjus, miks tema juurde tahtsin minna, oli juhilubade teooriaeksami raamat, mille ma vähemalt korraks läbi loen, äkki ikka on mingid nipikad sees. Sain selle kätte ehk siis vast järgmine nädal lähen lubasid tegema, Amee ütles, et see on siuke huiamine, et üks vanem peab lastega kodus olema ja teine minuga möllama, muudmoodi ei saa.
Kusjuures, seoses liiklusega. Meie kasutame anna teed märki (no nt reguleerimata ristmikul on kahel anna teed ja kahel siis vaba voli rallida) või on meil see ristimärk, mille korral kehtib parema käe reegel. Noh, siin .. anna teed märki ma olen vist kokku kolmel korral näinud. Neil on see stop-märk IGAL POOL. Ma ei liialda, see on reaalselt igal pool. Isegi kaubanduskeskuse parklas, kui Sa jõuad ukse ette, on seal stop märk. Igal juhul, mis mind esimesel päeval ikka hämmastas oli see, et kui neli teed saavad ristmikul kokku ja KÕIGIL on stop-märk, siis kuidas palun? Kes see esimesena siis läheb? Ma küsida ka ei tahtnud, tundus nii loll küsimus ehk ma siis lihtsalt jälgisin iga kord ja lõpuks saingi pihta! JEE! Esimesena läheb see, kes esimesena stoppis. Ajuvaba. Ausalt, see on lihtsalt ajuvaba. Iga kord kui stoppima hakkad, jälgid juba kaugelt, kes enne Sind viimasena seisma jäi (sest siin küsimus ikka millimeetrites), et teaksid, millal minna. Ja mõnikord on Sul seal mõni minusugune, kes ei tea, millal minema peab ja siis kõik hakkad tuututama ja siis on jama käes..
Täna õhtul pidin lapsed umbes tunnikeseks enda hoole alla võtma, panin nad magama, täna läks absoluutselt imehästi, sain head ööd musigi ning "I love you" lause kah. See teeb kohe tuju heaks. Ise vaatasin all X-factorit, ja lõpus oli nii kurb koht ja ma ka nutsin ja täpselt siis tuli Amee koju ja siis ta ehmatas alguses ära, et miks ma nutan ja mina muudkui nutsin ja naersin ja ta vaatas siis ka ja ütles, et "I get it why you crying" (-Sain pihta, miks Sa nutad).
Meil oli väike vestlus ka koos Ameega, ta küsis, et kuidas ma ennast tunnen, lastega ja nii. Ütles, et naabrid olid talle öelnud, et kui me lastega väljas oleme, on lapsed nii rõõmsad, et ma olen vist mingi Mary Poppins. Hehe, seda oli hea kuulda. Rääkisime veidi kasvatusest, sest nad andsid mulle vabad käed laste karistamisel, kasvatamisel ja reeglite tegemisel ja siis ta uuris, et mis ma teen. Ja küsis, kas olen homseks pikaks päevaks valmis. Yay, 13,5-tunnine tööpäev. Saab vinge olema.
Niisiis, minu elukoht. Minu uus elukoht on Ohio osariigis, leiate selle kaardilt paremalt poolt, Pennsylvaniast vasakul ja Indianast paremal, selline roosakas.
Linn, kus elan, on Cincinnati äärelinn, asub kaardil A-tähe all. Nimeks Liberty Township.
Kuna see ikkagi on Cincinnatiga täiesti koos ning minu tsillimised mööduvad ka kõik sealt, jagan veidi andmeid Cincinnati kohta. 206,1 ruutkilomeetrit on pindala (võrdluseks Tallinn - 159) ning rahvaarv 292 943 inimest. Seega, ei midagi suurt, aga suurem kui minu elukoht Eestis.
Kliima on mõnus, suvi on keskmiselt 28-31 kraadi, talv paar miinuskraadi. Kuigi see kliima on ülijonnakas, on olnud talvesid nt 20 soojakraadiga, on olnud ka 20 miinuskraadiga. Samuti on olnud suvesid 5-10 soojakraadiga (noh, nagu Eestis).
Koole on palju, päris mitu suuremat ülikooli (ilmselt minu valikuks saab University of Cincinnati) ning spordi poole pealt on Cincinnatil uhkustada pesapalli tiimiga "Cincinnati Red Stockings", kes pidavat päris head olema, mingi jalkaklubi on ka, mingi ameerika jalgpalli klubi on ning isegi jäähoki tiim on, aga ei midagi muud erilist. Korvpallitiimi ei ole.
 |
 |
| Teerajad |
 |
| Pood, kust saab kõike. Ja ukse eest võite ka STOP-märgi leida. |
 |
| See siniste triipudega maja seal taga on näiteks haigla |
 |
| Ja siukest parklast otsi siis oma autot, kusjuures see on parklast 1/6. |
 |
| Seal on Evie kool |
 |
| Nii palju rohelist on ümberringi |
 |
| Veel natukene rohelist |
 |
| Ja veel rohelist ja liiklust kah |
Vot, selline roheline see elu siin on. Ma olen ülirahul, ma olin nii õnnetu New Yorgis, kui tagaaias oli 2m x 2m ruumi ning ainult maja majas kinni. Siin on kuidagi siuke kodusem tunne, et on puid ja põõsaid ja isegi tagaaiad.
Täna sain ühe tüdrukuga veel tuttavaks, kes Ungarist pärit. Alguses tundus, et on kuidagi plirts-plärts, aga kui kuulis, et ma seal mitu korda käinud, siis muutus sõbralikumaks. Mulle tundub, et au-pairide suhtlemised omavahel ongi kas sellepärast, et nad on samast riigist või naaberriikidest pärit või nad vähemalt on üksteisel külas käinud. Mis minu jaoks WHOHAA oli, oli see, et Ungaris hakatakse inglise keelt õpetama 10ndas klassis ja seda juhul, kui õpilane soovib. Ime kah, et need šuuušimuuušid midagi aru ei saanud meist seal. Dorottya (see oli selle tüdruku nimi) igal juhul läheb ülikooli inglise keelt õppima. Sealt see jutt tuligi.
Seoses keeltega, ma ikka päris paljudele pidanud vastama, et kui kaua ma olen keelt õppinud ja mis keeli õpetakse ja see on uskumatu, kuidas inimesed ahhetavad selle peale. Peamine küsimus on, et kus need õpetajad võetakse ja siis järgmine, et kuidas õpilased ometi suudavad nii paljusid keeli õppida. Kui nüüd aus olla, siis tegelikult enamik õpilasi lõpetavad keskkooli siiski ühte võõrkeelt osates, aga no vahva, et meile siiski üritatakse neid hästi palju pähe ajada.
Nii, sellega siis täna lõpetan. Kui kellelgi veel mingeid küsimusi on, andke jälle teada, siis ma oskan kirjutada täpsemalt. Ja edu mu 13,5 tunniseks tööpäevaks nüüd. :)
Ma niisama igaks juhuks küsin, kas su hostpere teab, et sa blogi pead ja lastepilte siia üles paned? Paljud pered ei taha, et nende perest pildid oleksid kusagil, eriti avalikult. Minul nt isegi käsiraamatus oli kirjas see.. (aga kuna mul blogi kinnine, siis ikka olen pannud lapsest pilte). Selline väike vahemärkus, aga pilte hea vaadata ikka :D
VastaKustutaJah, ma küsisin selle kohta ja mu hostema ütles, et neil laste pildid üle Facebooki üleval, nii, et kõike võib kirjutada ja pilte panna :)
KustutaNii huvitav oli neid pilte vaadata. See inspireeris mind ka ikka rohkem pilte tegema ja üles panema Salemist. Need sinu pildid võiks samahästi olla Salemist, sest väga meenutavad Salemit. See mis liiklusest kirjutasid, on ka sama siin. Kliima tundub ka sinu kirjelduse järgi päris sarnane, välja arvatud need ettearvamatused! Ilm oli siin täna soe ja päikeseline muidu. Pane ikka pilte siis asjadest ja kohtadest Cinnicatis.
VastaKustutaIse ma ei teagi, kuidas ida- ja läänerannik erinevad on täpsemalt.
Mari
Mulle endale ka alati meeldinud blogisid lugeda, kus pildid ka on, saab parema ettekujutluse asjast :)
KustutaMa ka ei tea, kuidas erinevad, aga paljud räägivad, et neid ei anna võrreldagi ja blablabla.. :D No ju siis ei anna, ma ei tea. New Yorgis igal juhul kohe kindlasti ei ole sellist rohelust, see mingil määral juba esimene erinevus :)
Huvi pärast küsin, et mis keeli sa siis veel õppinud oled? :)
VastaKustutaMina õppisin võõrkeeltena inglise, vene ja saksa keelt, oli võimalik õppida veel prantsuse ja soome, aga ma ei võtnud liigse koormuse tõttu.
Kustuta206,1 ruutkilomeetrit on pindala (võrdluseks Tallinn - 159) ning rahvaarv 292 943 inimest. Seega, ei midagi suurt, aga suurem kui minu elukoht Eestis.
VastaKustutaPindalalt on Tallinn tõesti väiksem ag arahvaarvult ei ole ju. Minu teada elab Tallinnas umbes 400 000 inimest... ;)
Esiteks, võrdlusest rääkides, pidasin silmas pindala. Ja teiseks, minu elukoht Eestis ei olnud ju Tallinn :) :)
Kustuta