Reedest pühapäevani

Huhu, nüüd läksid päevad kohe nii kiireks, et ei jõudnudki kirjutama. Hoiatan kohe ette ära, et tuleb palju juttu ja palju pilte ning magusaid detaile.

Reedene hommik algas poole üheksa ajal, poole kümnest kohtusime Adamiga ja üritasime siis veel üks kord seda teooriatesti teha. No ei tulnud seekord ka välja. Täitsa huumoriks muutub juba. Sai jälle viimase küsimusega närve kulutada ning kuigi seekord sain aru nii küsimusest kui ka vastusest, jäi teadmistest vajaka. Nüüd vähe pikem paus enne uut katset. No peab õnnestuma!

Tööpäev oli mul pärast seda, keskpäevast kuni kella kuueni õhtul. Meil oli väga viisakas ja mõnus päev, reeded on üldse alati väga õnnestunud päevad. Õhtupoolik möödus täielikult kunstivallas, Evie joonistas perekonda ja kui ta oli ära joonistanud enda ja minu, ütles ta, et me oleme parimad sõbrad igavesti. Nii armas lihtsalt. Grami tabasin vahepeal oma värviveega nägu ja käsi kokku tegemas, selline ühtlane muri oli.

Minu pilt seal paistab, see sinise peaga

Minu õhtune plaan oli minna Madelenega kinno. Valisime Masoni linnaosas asuva kino, filmiks "Pitch Perfect" ning kellaajaks 22.25. Mina jõudsin umbes kümne ajal kino juurde, Madelenet polnud. Ta oli tol õhtul tööl ning lõppeski see sellega, et tema vanemad ei tulnud koju ajal, mil nad seda lubasid. Mina mõtlesin viimse hetkeni, kas lähen siis üksinda või sõidan mõttetult koju tagasi. Otsustasin siiski minna, sest kino oli päris kaugel ning kasutasin ka esimest korda piletiostmise aparaati, päris vahva. Mulle juba hakkab see kaardiga maksmine siin meeldima. Kusjuures, seoses kaardiga maksmisest - hiljem popcorni ja juua ostes, ei küsitud mult ei allkirja, ei parooli. Mõnes restoranis küsitakse allkirja ka, aga üldiselt tõmmataksegi lihtsalt kaart läbi, antakse tsekk ja nägemist. Minu jaoks väga võõras, aga no kui nad nii soovivad. Iga kord pärast kaardiga maksmist jooksen koju kontrollima, kas on ikka õige asi.

Kinosaal oli väga suur, nagu meie Solaris kino Kalevi saal. Kino ise oli ka üpris suur. Söögi-joogi otsustasin seekord väiksemate kasuks (esimese korra tarkusest), aga no pooled popcornid tõin ikka koju ja jooki jõin kogu kodutee. Film oli super - sarnane Glee saatele, palju muusikat, aga mulle väga meeldis ning mulle meeldisid ka näitlejad. Seega, lõpuks ma isegi ei olnud kurb, et ma üksi seda vaatama pidin.

Kino wc

Kino aatrium

Kino väljast, "Office" sildi all oli piletitemüük letist, sealt edasi pidi minema läbi uste ja siis tuli eelmisel pildil olnud aatrium.

Pärast kino avastasin väljas paduvihma ning meeletult külma ilma. Noh, ilm on üleüldiselt Ameerikas lõpuks külmaks läinud, ikka on mingi paksem vest või ka jope-jakk seljas, ilma on kõhe. Sügis käes, mis muud. Ja ka vihma on hakanud rohkem sadama. Koju jõudsin igal juhul lõpuks umbes kella ühe ajal, veidi hiljem.

Laupäeval täitus minu teine kuu USAs, uskumatult kiiresti läheb aeg ikka. Hommikul magasin kaua kaua, umbes keskpäevani, ärkasin selle peale, et Zuri saatis sõnumi, kas ma saaksin talle järgi minna, et ta on oma hostemaga tülis. Mõtlesin siis oma suure südamega, et olen neiule toeks ja nii plaanisingi talle järgi minna. Üllatuseks avastasin, et mu autot küll kodus pole. Väiksed textid ja pisut ootamist ning Adam tuligi koju, sain auto, sõitsin Zuri juurde ja käisime shoppamas.

Poest ostsime siis kraami õhtuse peo jaoks ning siis käisime koos Subways söömas, mul oli lihtsalt meeletult selle võileiva isu ja hommikuse kiirustamise pärast nagu nii süüa ka ei jõudnud. See söögikoht on üks mu lemmikuid, sest seal on lihtsalt nii palju erinevaid maitseid, olenevalt tujust saab valida ja mulle meeletult maitsevad need kastmed. Et siis ema-Egert, pange kõrva taha - sinna me lähme!!

Zuri ja meie võikud

Söömise järel läksime me siis minu koju, tegime väikest viisi filmiõhtut, vaatasime ära filmi "Think like a man," mis oli päris korralik huumor ning juba teine hea film mul 24 tunni jooksul. Ameerikas on kuidagi filmide vaatamine väga populaarne ning tuleb tunnistada, et lausa õudne on kinos käia, koju tulla ja mõelda, et ohh hea film oli, laeks selle alla ja vaataks uuesti ning siis avastada, et see on liiga uus allalaadmiseks.

Igal juhul sättisime siis peoks valmis, mina tegin salati valmis ja me sõitsime Masoni linnaosasse, otsisime veidi aega maja ning jõudsime siis kohale - sakslaste Judy ja Sophia lahkumispidu. Nad küll ei olnud mingid eriti kallid ja olulised minu jaoks, aga nad siiski väga kiftid tüdrukud ja kutsusid minu ka, seega läksin rõõmuga. Pidu oli tore, seal oli palju inimesi ja palju süüa ja MEELETU kook - koogil oli 14 kihti, üleni šokolaadist ja 14 inimesega ei suutnud me koogist pooltki ära süüa. Väga julm.

Üsna rahvusvaheline laud oli meil

Judy, üks lahkujatest

Osa seltskonnast. Paremalt - Zuri (Panama), Kim  (Saksamaa), Madelene (Rootsi, mu lemmik), üks laps, Sophia (Saksamaa), tema süles ka laps, valgega püsti on Marta (Ukraina), Sophia kõrval on Judy (Saksamaa), püstioleva tüdruku nime ei tea, ja viimane istuv on Nele (Saksamaa). 

Alguses me sõimegi, rääkisime juttu, tegime pilte, ilmselt need tulevad hiljem järgi ning siis vaatasime hüvastijätufilmi. Vaikselt läksid kõik koju, mina, Zuri, Sophia, Judy ja Madelene jäime kõige kauemaks. Lõpuks kell oli vist kahe ligi juba. Võõrustajateks olid Kelly ja Larry, kohalikud ameeriklased, keda mina tänaseni umbes 25-aastasteks pidasin, tuli välja, et Larry oli 38. See on ulme, kui hästi ameeriklased säilivad, haha.

Hüvasti me siiski veel ei jätnud, täna oli veel üks kohtumine. Viisin Zuri koju ja jõudin ise ka poole öö pealt koju. Veidi veel olin üleval ning lõpuks jäin kella nelja ajal hommikul magama. Hommikul tegin silmad lahti ja mu mobiil näitas kella 12.34. Ma armastan sellel kellaajal ärkamist, see on nii maagiline, haha.

Kuna ma siis olin oma eelmiste päevade seiklusest väga väsinud, ei tulnudki ma terve päeva jooksul voodist välja. Kõigepealt Skypesime Kristoga, siis emaga, siis pani Liis end järjekorda ja sai temaga ka räägitud üle tüki aja. Siis uuesti Kristoga. Ja siis oli kell juba ajuvabalt palju ning ma polnud ikka veel perele tere öelnud. Veidi asjade arutamist Zuriga, panin end riidesse ja läksin veidikeseks siis alla, lastega mängima ning perega juttu rääkima.

Poole seitsme ajal, pisut hiljem tuli Zuri mulle järgi me sõitsime koos tema ja Kareniga Cheesecake Factorysse, kus kohtusime Judy ja Sophiaga ning uute tüdrukutega Anna (Rootsist) ja Saraga (Austriast, tema saabus eile alles Ohiosse). Madelene liitus meiega pisut hiljem. Niisiis, mina tellisin ainult koogi, teised sõid soolast ka. Valisin seekord Hershey's šokolaadikoogi. Ja tehke, mis tahate, no ei maitse mulle see asi. Pool jäi järgi, võtsin koju ikka kaasa, et äkki tuleb isu, aga no ma ei tea. Ma polnud täna midagi söönud, ei tellinud sealt ka süüa ja ikka oli kõht liiga täis.

Rääkisime täna igasugustest imelikest asjadest, näiteks kaalutõus, Judy oli nii närvis, et ta poiss-sõber jätab ta maha, et ta on ligi 5kg juurde võtnud ja Sophia ütles, et ta ei hakka enda kilodest üldse rääkima. Tuli jutuks magusasöömine, Madelene ütles, et tal pole mingit probleemi Rootsis kommidest eemal olla, aga siin ta ei suuda. Anna ütles, et kui ta saab väikse ampsu magusat, on kõik, siis ta sööb kõik ära, mis tal on. Seega ta siis üritab üldse mitte süüa, kooki ta ka täna ei tellinud. Küsiti siis minu käest, jäin kohe täitsa vait. Mul on mõnikord küll nii, et sööks või terve maailma tühjaks, aga ikka tuleb piir ette. Näiteks tervet tahvlit šokolaadi ei suuda ma kunagi süüa, nagu mõned suudavad. Naljakas. Tänase õhtu nali tuli ka: "Miks ma nii paks olen? Mul on kaks tõve korraga: buliima ja Alzheimer, sest ma söön hästi palju, aga ma unustan välja oksendada." Haha!

Pärast söömist siis viimased kallistused Judyle ja Sophiale ja siis tuli mul küll pisar silma, kuidagi nii imelik on mõelda kellestki nii, et tutvud-teete nalja ja siis te ilmselt ei kohtu enam mitte kunagi. Mismõttes?? Väga hull. Eks ole selge see, et need, kes ikka terve aasta koos veetsid, ilmselt külastavad üksteist (näiteks sakslastel on plaanis rootsi reis ja rootslastel on plaanis eesti reis jne..)

Udune küll, aga viimane lehvitus Judyle ja Sophiale.

Sõit siis koju, vaatasin ära saate "Minu mees suudab," see ikka täitsa hull saade. Mismõttes mees laseb 20 vahariba endalt üle tõmmata? Julm julm julm. Ma igakord silmad kinni vaatan seda, nii jube. Haha. Veidi rääkisime veel Michaelaga juttu ning tõmbasin endale Pitch Perfecti filmi soundtraki. Sellega seoses, Micha ütles, et tema ei julge ameerikas midagi downloadida, et võetakse kinni ja ta kardab. Ma pole selle peale isegi mitte mõelnud. Oskab keegi öelda, peaks ma lõpetama nüüd alla laadimise? On see tõesti siin nii hull, et pannakse kohe vangi?

Igal juhul siis viimase uudisena veel see, et kooli suhtes sai otsus tehtud, ilmselt homme arutan veel Ameega läbi ja siis registreerin ära. Kui tehtud on, annan teada ka. Etteruttavalt võib öelda, et ajakirjandusest pidin kahjuks esialgu loobuma, lootust on, et äkki jaanuarist saan, aga palju unistada ei ole mõtet, see on ikka keeruline. Põhjustest ka ilmselt siis teise kooli sissekandega hiljem.

Aknast avaneb nii ilus pilt, õue minnes tuleb 7-8 kraadine temperatuur vastu

Üks pilt Ameerika ristmikust. 

B-positiivne veri, Halloweeni kraam. Muide, see läga seal sees on täitsa söödav, komm. Mida iganes.

Uuest nädalast ehk siis tänasest esmaspäevast algavad mitmed uued saated. Nüüd on mul telekava siis selline, et esmaspäeval on "90210" ja "Gossip Girl," teisipäeval (ja tegelikult esimene osa on esmaspäeval) on "Dancing with stars," mis on nagu meie tantsud tähtedega. Miks ma kirjutasin, et esimene osa, sest siin on tantsude ettekandmine ühel päeval, aga välja hääletamine teisel päeval. Mitmetel saadetel on nii. Nii, kolmapäeval on kahe tunnine "X-factor," neljapäeval on veel üks "X-factor." Noo tore, igal õhtul on midagi vaadata.

Ja nüüd lõpetasin ka, edaspidi peab ikka tihedamalt kirjutama, muidu tulevad kilomeetri pikkused sissekanded. Haaha!