Gerli Ameerikas: 100 päeva Ameerikas!

Täna siis ametlikult 100 päeva Ameerikas oldud. Kiirelt läinud need päevad. Uskumatu tegelikult. Mulle meeldib igasugu asju tähistada, jee-jee.

Nädala alguses jäin kuidagi väga tasa, mõned asjad ajasid emotsiooni kokku ja tundus, et ei saa sõnu kuidagi ritta. Sellegi poolest sisukad päevad olnud. Esmaspäeval alustasin tööpäeva kella kaheksast hommikul, sellistel hommikutel mõtlen alati, et tahaks magada. Alati. See kell kaheksa on minu jaoks ikka nõks liiga vara. Igal juhul sellel nädalal pole Ameet kodus, peame Adamiga kahe peale hakkama saama ning esimesel päeval tõestasime end muidugi selles mõttes parimast küljest, et kui Eviele kooli järgi minemiseks on aeg 11.15-11.30, olime me mõlemad 11.25 ilma Evieta kodus.

Õhtu oli mõnus, Adam tuli koju ning rääkisime juttu, tundub, et pean tõesti hakkama Allana sõnu uskuma mõne koha pealt, just nimelt selle koha pealt, mis puudutab perekonnas olevate inimeste iseloomu. Kuna mul tavaliselt on esmaspäeviti kool, aga tollel esmaspäeval oli tegemist veteranide päevaga, mistõttu paljud ülikoolid olid kinni ning Adam küsis kolm korda, kas ma olen ikka kindel, et mul kool on, saatsin õpetajale texti, kas on või ei ole. Kusjuures õpetaja ütles esimeses tunnis, et kui milleski kahtleme, saadaksime texti. Imelik oli, aga no olgu. Õpetaja vastus oli veel jou-jou sisulisem, naerma lausa ajas.

Veel kolm tundi enne kooli oli mul tehtud 0 kodust ülesannet, sest mu mõistus lihtsalt blokeeris, läks ju eelmine nädal tund üsna nihu. Tund enne minekut otsustasin end kokku võtta ja vähemalt üritada. Ja nii uskumatu kui see ka pole, üksinda omaette harjutades oli see asi kohe eriti lihtne. Tegin kõik kodused ülesanded ära ning sõitsin rõõmsalt kooli poole. Tuju oli kohe täitsa hea selle tõttu.

Koolis läks hästi, seal klassis on väga tore ja saab korralikult nalja. Kuna klassis olen mina ja üks poola tüdruk ja ülejäänud ameeriklased, oleme meie kahekesi sattunud "tarkurite" listi, kuna ameeriklaste jaoks on lihtsalt uskumatult raske põristada r-i ja lugeda sõna nii nagu nad seda näevad. Lõpuks ometi on minul eesti keelest kasu kah, haha.

Tund lõppes veerand kümme, väljas oli SUPERkülm, isegi kui autoni jooksin, värisesin üle kere. Ahh, talv ära ei tule veel.. Autos toksisin Joshi aadressi GPSi, käisin sealt supsti läbi ning siis koju. Ahjaa, kuna üks McDonald's ka jube ahvatlevalt kodu-kooli tee peale jääb, võtsin sealt omale jäätisekokteili. Selle eest, et ma nii tubli olin koolis. No kes ei leia vabandust, on loll. Eksole, haha.

Kodus jutustasin Michaelaga ja sain otsapidi juba hommikuste eestlastega ka kokku kuni lõpuks pisut pärast keskööd uinusin.

Hommikul algas tööpäev kell kaheksa. Tavaliselt algab teisipäeviti kell 12.30 ja see on tähendanud, et koolist hilja saabumine ei oma tähtsust, hommikul saab magada. No mitte täna. Kui see nädal ei oleks nii ilusa lõpuga, oleks ma lausa kuri oma graafiku pärast, haha. Meie hommik oli produktiivne, kogu aeg tegelesime millegagi, kordagi ei passinud niisama tühja ja juba kella 11 ajal nägin, kuidas Graeme väsis. Tähendas, et tegevus toimib.

Laste lõunauinak algas täna juba pisut enne kella ühte, nägudest oli näha, et pikka pidu enam poleks. Lõunauinaku aja veetsin mina Killu ja Alvariga skaipides. Ülitore oli lihtsalt, nii palju sai naerda ja nendega polnud ma tõesti 100 päeva rääkinud. Kui lapsed ärkasid, lõpetasime korraks ära, hiljem ma lõpetasin tööpäeva ning jätkasime. Väga lahe!

Adam käis õhtul poes ja tuli saja kotiga koju, rääkisime, et Eestis küll mehed poes ei taha käia, vähemalt minu isa küll ei taha. Ma mäletan, kuidas ma ükskord üritasime kahekesi ringkäiku ära teha, mida tavaliselt teeb ema tunni ajaga või isegi rohkem. Meil läks 10 minutit, korv oli imelikult tühi ja muidugi jätsime me kõik olulised asjad ostmata. Õhtusöögi sain ka täna, teist korda siin oleku ajal teeb keegi mulle süüa, haha. Päris hea statistika. Ma isegi ei tea, mis see oli, mis Adam tegi, nagu makaronid, aga seest juustuga ja siis kastet peale ja parmesani juustu. Imehea!

Pärast õhtusööki ja korralikku huumorit, mis sellega kaasnes, panin ennast valmis ja hakkasin ära minema. Evie ütles veel mulle, et oleksin hoolas (esimest korda elus, ei teagi miks) ning soovis head ööd ka, mina sõitsin Madelene juurde. Madelene läheb homme Rootsi tagasi ja me leppisime kokku, et kohtume veel viimast korda kahekesi. Meie vestlus oli üsna emotsionaalne, ulatasime mõlemad teineteisele kingitused ning rääkisime veel tunnetest ja emotsioonidest ja ühel hetkel tundsin lihtsalt, et kui ma veel kauaks jään, kisub nutuseks ära. Läksime õue tagasi, kallistasime, naeratasin talle ja ütlesin head-aega ning järgmisel hetkel keerasin selja ja nutsin kogu südamest. Mul oli lihtsalt nii kahju. Ei lohutanud see, et meil juba kokku lepitud järgmine kohtumine, ei lohutanud see, et Eesti-Rootsi on nii lähedal ja me kindlasti suhtleme edasi, ei lohutanud tänapäeva IT-ajastu, mille abil saame kogu aeg suhelda, no kohe mitte miski ei lohutanud. Nutsin kogu tee koju, tulin koju, Adam nägi, aga ei öelnud midagi ning tulin oma tuppa ära. Eriti nukker kohe.

Veidi paremaks tegi tuju Harry Potteri film, mida huviga vaatasin, aga no selle lõpp oli ka nii kurb, et jälle nutsin ja lõpuks mõtlesin, et lähen igaks juhuks magama ära enne kui veel miski nutma ajab. Haha, mõnusalt emotsionaalne olen.

Üks asi vestlusest Madelenega ja ka Camilla blogist on mul nüüd hinges ja ma tõesti loodan, et tulen sellega toime. Sellest räägin pikemalt siis, kui see möödas.

Ja nüüd piltide maraton!