Esimene päev New Yorgis

Kuna õhtul jäi Egert juba kell 7 magama, oli arvata, et ega hommikul kauaks und ei olnud. Ja kuigi ema pidas vapralt poole üheteistkümneni minuga vastu, vajus ta ka ära ja loomulikult olid need kaks hullu juba enne kella kaheksat üleval. Mis siis mulgi üle jäi, kui üles ärgata. Kell kaheksa. Pühapäeval. Ebanormaalne.

Viisime siis end eluga kurssi ja rääkisin Egerti juba surnuks, sest õhtul ju ei saanud ning arutasime minu eelmise õhtu seiklusi. Kirusime natuke hotelli ja Egerti voodit (tal lisavoodi, mis kivikõva ja magab köögis, peadpidi pliidis, haahaa) ja no sättisime veel ning lõpuks saime siis linna poole tatsama hakata. Algas minu tähelend.

Esiteks sain ma hiilata sellega, kus asub metroojaam. Olin ju eile õhtul sealt ise tulles sellise seikluse maha pidanud, et teadsin nüüd täpselt kuhu minema peab. Teiseks oskasin ma täpselt öelda, mis metroopiletit meil vaja on ja osta selle nii kiiresti, et ema jõudis ainult "oot-oot" öelda. Ja siis muidugi ema ja Egerti hämmastus, kuidas ei küsitud ei parooli, ei allkirja, ainult postiindeksit. Sellest postiindeksi naljast pole mina ka aru saanud, kinopiletit ostes ja kaardiga makstes küsib ka seda. 

Järgmiseks olin ma siis hullult tark, et mis metrood meil vaja on ja kuhu suunas ning metroos istudes teadsin ju täpselt, mis peatust vaja on. Huhh, nii lahe. Ema oli alguses päris paanikas, arutasime Egertiga, et ema lihtsalt ei oska reisida nii, et tema ei pea mõtlema. Jõudsime siis oma 34nda tänava metroopeatusesse ning jalutasime Madison Square Gardenile, et üritada korvpallile minna. 

Kõigepealt leidsime mingi inimeste järjekorra, mõtlesime, kas nad tahavad piletit osta. Siis üritasime ikka turvamehega juttu puhuda, et kas on piletijärjekord. Tavaliselt välismaal ikka kõik jauravad, et ema mine küsi, ema mine ütle, nüüd vaatasid mulle kaks selli otsa: "Mine küsi Sina." Igal juhul korvpallile me ei saanud, sest see oli totaalselt välja müüdud ja järjekorras, kus hetkel oli umbes 300 inimest, ütles turvamees, et tema pole rohkem kui 30t inimest kunagi näinud. Ja ta oli tõesti seda nägu, et ta on sellel ametil kümme aastat olnud.

Edasi siis tatsasime, just nimelt tatsasime, sest ei meil pole metrood vaja, sööma. McDonaldsisse. Egerti palvel, sest no mida muud Sa Ameerikasse sööma ju tuled. Nagu tavaliselt Ameerikas, oli ka seal re-fill süsteem, mis tähendab, et jooki täidetakse tasuta. Egert küll küsimise jättis mulle, aga vaimustus meeletult. Ütles, et see on parim asi Ameerikas. Haa-haa!

Järgmiseks mingisugusesse ticketi punkti, kust me tahtsime osta pileteid, et muusikali vaatama minna. Reklaamiti ilusti, et 50% allahindlus ning õhtune etendus, kõik nagu sobis, kui jätta välja fakt, et see 50% soodustusega pilet maksis sama palju, kui internetist leitud pilet. Niisiis, ei mingit muusikali ja oligi aega kõike vaadata, mida tahtsime. 

Tänaval jalutades sattusime kõigepealt peale meeletule liiklusummikule, mis meie meelest oli päris lõbus ning siis toimus mingi möll ka, nägime hunnikus tuletõrjeautosid, kes läksid metroojaama. Alguses ei teinud väljagi, jalutasime edasi, jõudsime järgmisse metroojaama juba ning sinna tulid samal hetkel uued tuletõrjujad ning üks mees jooksis metroost välja ja karjus ainult "Crazy," põlemise lõhn oli ümberringi. Jumal teab, mis seal toimus, nagu Egert ütles, meil tehakse pommiähvardusi, aga New Yorgis pannakse ka pomm.

Ummik ja kõik tuututasid

Tuletõrjeauto

Jalutasime mööda Times Square'i, käisime mu lemmik Aeropostale poes, raiskasime hunniku dollareid ära ning läksime siis M&Mi poodi. Egertil ja emal hakkas kommidelõhnast täitsa paha, mina nautisin nagu väike laps. Ja arvake ära, mida ostavad eestlased M&Mi poest? Muidugi sini-must-valgeid komme. Jee!

Korv poes

Täitsa meie värvides poiss ju

Õnnelikud oma kommidega, süüa ei raatsi

Pärast M&Mi kommipoodi läksime veel Hershey'se šokolaadipoodi, aga see polnud midagi erilist, niisiis jalutasime edasi Central Pargi poole. Selle aja peale kui me kohale jõudsime, oli igasugu asju pähe määrivatest inimest ikka täiesti siiber ja meie kolme ühine vastus: "ME JALUTAME," üsna selge. Pidev pakkumine siis käiski rataste ja hobustekaarikute peale. Üks mees hüppas järsku õue ja hõikas: "We have special price today only for persons from.. Where are you from?" (-Meil on spetsiaalne pakkumine täna ainult inimestele, kes pärit.. Kus te pärit olete?). Me hakkasime kõva häälega naerma.

Pargile tegime siis päris suure tiiru peale, vaatasime järvekesi ja mingi lossikese ära ja tegime pilti ning rääkisime juttu. 

Semud iga nurga peal

Vennakesega

no lemmik ju

Egertile tegi nii nalja, kuidas me kahekesi tehnikaga tegelesime

Central Pargist otsustasime mööda viiendat avenüüd jalutada, aga see ei pakkunud üldse pinget, niisiis läksime 7ndale tagasi, käisime Apple'i poes, panime iPhone'ile silma peale (sest Egerti plaan on ju ometi endale see telefon siit kaasa haarata) ja otsisime Cosi (mis on minu üks lemmikuid söögikohti USAs) ning sõime pizzat ja Caesari salatit. Ehk päeva jooksul sõi Egerti burksi, friikaid, pizzat ja ohtralt cocat. Jah, ta lausa armastab Ameerikat.

Söömast jalutasime tagasi Times Square'le, tegime veel tuledevalgel pilte ning käisime mõnes poes shoppamas, sõbrustasime politseinikega ning metroosse ja koju. 

Aastavahetuse kuul, mis uue aasta saabudes üles viiakse ja siis 00.00 kukub alla

Perekonnapilt, väikeste puudustega

Sõbralik politseionu oli

Lõpuks kui oma metroopeatusesse jõudsime, olid kõik parajalt väsinud ning tatsasime hotelli ära. Mina hävitasin veel mõned kohukesed, no ulmeisu ikka nende järele ning Egert ja ema peavad kahekesi koos võitlust, et mitte magama jääda. Ulme vennad ikka. Homme veel pikem ja sisukam päev ees ootamas, jee-jee.