Laupäev (ja minu 100's sissekanne)

Niisiis olin endale saanud ootamatult vaba päeva ja ärkasin erakordselt kiiresti, läksin alla, rääkisin lastega juttu enne magamaminekut. Evie-Graeme ja Adam olid McDonaldsis käinud ja Evie sai mänguasja, mida ta mulle näitas. Ütlesin siis, et ma peaks ka sinna minema, et tahaks ka mänguasja. Evie ütles, et ma olen selleks liiga suur. Mõtlesin veidi ja nõustusin ning ütlesin, et ma võtan siis friikartulid ja kana naggitsad, Evie ütles, et ma olen selleks ka liiga suur. Lõpuks ütles, et burger on suurtele inimestele.

Gerli: "But I am big baby. Baby, but just big." (-aga ma olen suur laps. Laps, aga lihtsalt suur)
Evie: "You are not baby. You are babysitter!" (-Sa ei ole laps. Sa oled lapsehoidja!)

Minu tee viis Cincinnati Premium Outletsi, kus polnud ammu käinud ja pidin minema mõnda asja üle vaatama, kas on veel alles. Kui kohale jõudsin, sain aru, et seal on hullumaja. Laupäev ja kell oli 1. Kõigepealt otsisin ma parkimiskohta ei rohkem ega vähem kui 10 minutit. Kui olin koha leidnud, sadas taevast konkreetselt mingit paska alla. Ei olnud see vihm, ei olnud see lumi, meenutas veidi meie rahet, aga oli  ikka märg plöga. Kõik inimesed jooksid ning karjusid. Nagu loomaaeda oleks sattunud.

Käisin oma lemmikpoed alguses järgemööda läbi, Guessi, Aeropostale, Rue21, Charlotte Rousse'i, Nike'i ning kui juba mitu kotti käe ümber oli, mõtlesin sügavalt sisse hingates, et lähen Hilfigerisse ka. Meeste poolelt hoidsin teadlikult eemale, sest kui ma midagi ilusat näen, siis on jama käes. Seega proovisin paar naiste asja selga, aga õnneks ei meeldinud. Haha, jäi raha alles.

Kuna siis ilm oli veel jaburamaks läinud ja mina mõtlesin, et väga ajuvaba oleks ka koju minna, sõitsin hoopis pisut eemale Burlingtoni, mille ma mõni nädal tagasi olin valmis vaadanud. Tegemist oli Cincinnati Malliga, mis esmapilgul tundus üsna maha jäetud olevat. Reaalselt, terve blokk kaubanduskeskust oli lihtsalt tühi. Ei poode, ei inimesi.. Leidsin oma Burlingtoni üles ja leidsin järgemööda ka kõik asjad, mille järgi ma sinna läksin. Ja mõned asjad lisaks. No super shopingupäev oli täna.

Poes hakkasin mõtlema loogiliselt, kus ma asun ja järgmise loogilise sammuna mõtlesin, et üsna mu ligidal peaks Mark elama. Textisin talle ja tuligi välja, et ta 3 miili eemal. Kuna mina hommikul süüa ei tahtnud/jõudnud ning kell oli juba 5, läksime me sööma. Koht nimega iHop. Väga mõnusa menüüga, nii-öelda firmaroog pannkook. Ilmselt olekski pannkooke võtnud, aga täna polnud üldse magusa isu ja nii läksin oma lemmiku (trummipõrin) Caesari salati peale välja. Ja ikka pool portsu koju kaasa. Mu kaaslane ajas mul täna küll veidi hinge täis, päris mitme koha pealt ma lihtsalt mõtlesin, et ahhh issand jumal, aga muidu oli okei. Ainult, et temast lahti saamiseks pidin kasutama vabandust, et mu hostisa textis mulle, et ma pean koju minema.

Sõitsin siis kodupoole tagasi, tulin kiirteel üks mahasõit enne kodu oma maha ning läksin Tylersville roadile ning käisin Targetis ja Famous Footwear (või äkki oli mingi muu pood, haha) poes, ostsin veel mõned asjad, mida oli vaja ja mõne asja unustasin ka ning kui olin lõpuks autosse istunud, et koju sõita, helistas Zuri ning me leppisime kokku, et viin asjad koju ja hängime.

Jõudsin koju kella poole kaheksa ajal. Väga normaalne. Vahetasin oma vanematega 3 sõna, lastega 4 sõna, viisin asjad üles, käisin pesus, textisin veel veidi ning kella üheksa ajal läksin välja tagasi. Veidi tundsin end isegi imelikult, et tunnikeseks koju tulin, aga mõtlesin, et kuna mul on ainult nädalavahetused vabad, siis ma peangi tsillima. Igal juhul korjasin Zuri peale ja Kareni peale ja me sõitsime Wyomingi, misiganes ja kusiganes see ka poleks.

Seal kohtusime Ianiga ja sõitsime edasi mingisse kohalikku baari, mis nägi välja nagu tüüpiline Ameerika baar filmides. Ian kohtus seal Ericuga (ja tema naisega). Meie mängisime Zuri ja Kareniga ühe piljardi ja pärast seda läksime poodi. Vahepeal olin oma hostisalt saanud sõnumi, et vajadusel ei pea ma ööseks koju tulema, vaid võin mujale jääda, mis ligemal on. Väga väga armas temast. Poest ostsime me coca, sprite'i ja mingi imeliku joogi veel lisaks ning kuna me VÄGA erutusime McDonaldsi kuldse "M" tähe peale, mis ikka väga kaugele paistab, siis pärast poeringi läksime me sinna.

Mina tellisin oma shake'i (mis on uus sõltuvus siin) ning siis kutt ütles, et bla-bla sõitke järgmise aknani, aga Zuri hakkas karjuma, et ei ei ei, meil on veel ühte tellimust vaja. Noh siis jooksis kutt kokku ja ma ikka üritasin seletada, et meil on nüüd uut tellimust vaja, eraldi 1tsekiga ja arvega ja puha. Ja siis me naersime ikka korralikult seal, mida me täpselt tahame. Kui me lõpuks maksma jõudsime, oli see teenindajakutt jumala kindel, et me oleme purjus. Üritasime ikka seletada, et ei ole ja lõpuks Zuri ütles talle, et me täitsa kained, pole alkoholi käeski hoidnud ja see kutt ei taha näha meid, kui me oleme alkoholi tarbinud. Haha, tegime ühe inimese tuju laupäeva õhtul jälle heaks.

Meie tellimused muidugi läksid kõik sassi ja segadust oli korralikult, seega me pidime hullult kaua ootama ja sisustasime aega lollakate piltide tegemisega. Pärast siis sõitsime Nicki majja. Nick on Iani sõber. Ja Nicki naine Jill on maailma kõige vaimukam inimene. Ma arvasin terve õhtu, et Jill on mingi 20-21, nagu mina, siis sain teada, et tal oli eile sünnipäev ja sai 31. No ma räägin, ameeriklased ja nende säilitusained..

Õhtu oli väga tore, meil oli õues lõke, tutvusime uute inimestega ning grillisime vahukomme. See maitse ajab mind lihtsalt oksele, aga grillida on väga tore. Ja nalja sai korralikult. Minu nimega saab alati nalja, ameeriklased nii püüdlikult ikka üritavad seda Gerlit öelda, täna Jill tegi komplimendi, et mu nimi on nii seksikas. Ja siis sain komplimendi oma inglise keele kohta ning kui küsiti, mis sõna mu jaoks kõige raskem on ja ma ütlesin, et "comfortable," ikka silp haaval com-for-table, siis pool õhtut käis nali selle ümber, et ma suudaks selle välja öelda. Tehke, mis tahate, ei suuda.

Kella ühe ajal sai nalja, sest ameeriklased keeravad kella kell 1 öösel ning minul on näiteks mobiilis kaks kella, üks on automaatne kell ning teine on nii-öelda ekraanikell. Nii tekkiski olukord, kus automaatne kell jäi 00.59 peale seisma ning ekraanikell tiksus edasi. Kui ekraani kell oli saanud 1.59, muutus see tagasi 00.59 peale ja automaatne kell tiksus ka edasi. Päris naljakas oli vaadata, kuidas üks kell lihtsalt seisis. Niisiis, tagasi 7-tunnise ajavahe peal.

Lahkusime siis grillipeolt pisut pärast kahte ning viisin pliksid koju ja jõudsin ise ka koju. Kell oli pool kolm. Ehk tegelikult pool neli. Kuna mu kõht oli kohutavalt tühi, sõin ära oma Caesari salati ning nüüd lähen magama ka. Kell näitab jälle neli. Haha.

22 000$ ja ongi kaater olemas

Outdoor pood, päris huvitav

Karen

Zuri

Zuri

Karen

joujou

Mi Chicas

Lemmik

meie lõke

Nick ja Jill

Vahukommi grillimine

Kella kolmene õhtusöök