Jõulupidu vol 2 ja vol 3

Unustasin eilses blogis kirjutada, et õhtul mängis vanaema Lou klaverit ja laulsime jõululaule. Päris mitu laulu olid minu peas ainult eesti keelsetena, seega siis laulsingi eesti keeles. Lõbus värk.

Täna hommikul ärkasin varem kui oleks pidanud, sest mind ootas ees pidu eestlastega. Haha. Kui lõpuks Skypes nii hääle kui pildi tööle saime, lobisesin rõõmsalt tädi Eve ja Ehaga ning lisaks olid seal veel Janek, Kregor, Elari, Allan ning ema ja isa. Üks rõõmsam kui teine. 1,8 promilli nagu mulle öeldi. Vestlesin nendega ligi tunni, lõime klaase kokku ja laulsid mulle eesti keelseid jõululaule ning eputasid kiluleibadega.

Aisakell aisakell

Terviseks!

Pärast nende hulludega rääkimist pakkisin asjad kokku ja läksin alla sööma. Söök oli üsna sarnane sellele, mida ema ja Egertiga Indianapolise hotellis saime. Ainult terve söögi aja mõtlesin, et huvitav, kus muna on (ma suur keedumuna fänn) ja lõpuks siis leidsin need ka üles, aga kõht oli juba nii täis.

Kella kümne ajal tuli Adam hotelli tagasi mind peale võtma ning sõitsime siis Amee vanemate Rita ja Randy juurde. Nemad elavad Ottovilles, mis on üsna Adami vanemate maja ligidal ja ligi kahe tunni kaugusel meist. Nüüd siis on lõpuks mulle ka teada, kus nad elavad. Jõudsime kohale, vanavanemad jooksid alles pidžaamades ringi ja miski noorem kutt tundus ka olevat, aga ma olin nii väsinud, et ei pannud üldse otsi kokku, kes on kes. Ja siin on kuidagi nii olnud, et inimesi omavahel tutvustab see, kes mõlemat inimest tunneb. Adami suguvõsas tutvustas Adam mind kõigile, aga Amee ei tutvustanud (tundsin küll kõiki, aga seda ühte noormeest ei tundnud ju), niisiis me alguses ainult teretasime.

Kogu päev oli suur tühja istumine. Vahepeal vaatasime mingeid saateid, natuke sporti, veidi näksimist ja tiksumist, tund tunni haaval. Ühel hetkel sai mu telefoni aku ka tühjaks, kohe ekstranärvi ajas, nii igav oli. Mingi hetk jäime siis Chasega (kes oligi see noorem kutt ja nagu välja tuli - Amee vend) juttu rääkima, läks natuke lõbusamaks.

Tänane kuusepuu ja kingitused

Kuskil kolme ajal hakkasime kinke jagama, neid oli ajuvabalt palju. Seekord õnneks mitte lastele, Evie sai kolm kinki, kusjuures üks oli kingikott, kust tuli umbes 20 kinki ikka välja, aga no põhimõtteliselt üks pakk. Amee õde Ashley sai umbes sada kingitust ja teised ka, ma arvan, et reaalne raha oli sinna pandud. Mina sain kaks kinki, ühe ülilaheda pusa ja kindad, millel on pöial ja nimetisõrm mingid trikiga, et saab puutetundlikku telefoni kasutada. VÄGA vajalikud ausalt öeldes.

Ausalt öeldes see kingi jagamine oli veidi imelik selles mõttes, et esiteks korraldas Evie korraliku draama. Tal oli tükk aega sinine lemmikvärv ja vanaema ostis talle magamiskoti, sinist värvi ja lasi sinna peale Evie tikkida. Ainult et umbes 3 nädalat tagasi hakkas ta rääkima, et ta lemmikvärvid on lilla ja roosa. Ehk siis kui ta sinise koti sai, ei meeldinud see talle, ta laamendas, loopis seda minema ja ausalt öeldes ma ei saanud üldse aru, miks tal üldse lasti nii käituda.

Teiseks, olid kõikidel pakkidel hinnasildid küljes. Ma sain aru, et kuna tegemist oli riietega, siis jäetakse sildid külge, et kui on väike-suur, saab ära vahetada. Ma ei tea, minu meelest on imelik. Ma saan aru, et nende jaoks ei ole, aga mina leian, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja ausalt öeldes tundsin ma end lausa pisut halvasti, kui nägin, kui palju mu pusa näiteks maksis.

Asi, mida nii eile kui täna tähele panin, oli see, et kingi pakid on paberitega kaetud-pakitud, mitte kingikottides ja kui ongi kotis, siis kott on paberit täis. Meil on üsna tavaline, et pannakse kingitused tavalisse kingikotti ja asi ants. Ma arvan, et pakkimise koha pealt olen ameerikas olles nii mõndagi õppinud. Kusjuures, Killu tegi mulle ka komplimendi, et ma jube hea pakkija, kui ma Zuri kingitusi pakkisin, lups-lups-lups ja valmis.

Lõpuks siis poole viie ajal kutsuti lauda sööma. Jaa, ma pidin jälle terve päeva ootama. Täna pakuti süüa kartuli-juustuahjuvormi ning jõulusinki, värsket salatit, koduburgereid ja juustu-lillkapsast. Mina võtsin kartulivormi, mis oli lihtsalt imehea ning sinki, värsket salatit võtsin ka, aga sain ühe ampsu järelt aru, et salat oli paksult sibulat täis. Oeeh. Nokkisin need siis viisakalt välja. Pilti kahjuks ei saanud teha, mu aku ju oli tühi, aha.

Pärast soolast toitu pakuti juustukooki, 6 erinevat oli, mitte terved koogid, vaid lõigud ja ise sai valida. Enne kui ma midagi öelda sain, millist tahan, vastas mu perekond, et šokolaadi. Tunnevad juba läbi ja lõhki. Kui kõhud täis, pakkisime oma kingid kottidesse ja minek. See oli nagu paradiisi uudis. Erinevalt Adami perekonnast Amee perekonnas keegi ei kallistanud. Mul oli kuidagi imelik, kutsuti ju mind ilusti külla, võeti vastu, pakuti süüa ja tehti kingid ning oldi viisakad, niisiis kallistasin ikka kõik enne minekut ära. Imelikult ei vaadatud, ju siis oli okei.

Kuna saime kuue ajal minema, nägin, et jõuan üsna vara koju ja nii saatsin Robile ka sõnumi, et jõuan oodatust varem koju. Selline oli meie kokkulepe. Terve kodutee magasin lihtsalt maha. Vaatepilt oli päris naljakas olnud, iga viie minuti järel langes üks tagapingis. Haha. Kodus vahetasin riided ning sõitsin kõige pealt Jungle Jimi tagasi, kust ostsin Robile jõulukingi ning filmisnäkki ja siis sõitsin tema juurde, kus meil oli jõuluteemaline sööming, film ja jutuajamine. Sain väikse kingi ka, imearmas lihtsalt. Vaatasime filmi, mille nimi vist oli "Ted," aga päris kindel ei ole. Peategelane oli rääkiv kaisukaru. Alguses ei tekitanud mingit emotsiooni, aga lõpuks naersin ja nutsin segamini, väga emotsionaalne film igal juhul. Ja väga väga armas õhtu oli ka, korvas mõneti päevase igavuse.

Ja kui siis lõpuks koju tulin, nägin, et kell on veerand kolm. Väga hull väsimus on peal, tapab lausa. Nüüd siis päriselt ka juba jõulud käes, tore. Üks kingituste jagamine ootab veel ees, väga põnev. Saan lõpuks pildid ka üles panna, mis oma perele kingin.