Neljapäev ja reede

Neljapäeval alustasin tööd kella seitsmest, mõlemad lapsed olid üleval ka. Mitte midagi erilist meie päevas ei juhtunud, lõunaajal tahtsin magada, aga lõpuks oli nii palju asju teha, et magasin ainult 20 minutit. Sain paki Eestist, Kelly ja Triinu saatsid mulle sünnipäevakingituse. JEEE, superlahe. Parim on see, et empsi toodud joiki kreem oli mul just otsa saamas, juba pidasin nõu, et kas lasen Allaril tuua või kannatan ning siis leidsin pakist uue joiki kreemi. Kusjuures, polnud tüdrukutega sel teemal rääkinud. See on see hingesugulus.

Evie hommikune juuksekammimine (ta hullult kaifib, kui seda teha saab mulle)

Kingitus, sisu ja minu tüdrukud.

Pärast tööpäeva lõpetasin oma hispaania keele kodust tööd ning siis sõitsin rõõmsalt kooli poole. Seekord olid klassis kõik kohal ning meil sai parajalt nalja. Meil on seal turteltuvid, Conzuela ja Rahiib, naine ja mees, kuskil 60+. Nad nii nunnud, naeravad üksteise naljade peale. Nemad istusid kõrvuti. Ja meie Urzsulaga istusime kõrvuti, meil sai jälle teistpidi nalja. Ühesõnaga, seltskond muutub lõpuks ometi vabaks, tehakse palju palju nalja ja samas õpitakse ka väga korralikult. Seekord pidime rääkima oma lemmiktegevusest, mina rääkisin jooksmisest. Õpetaja küsis, miks mulle pimedas meeldib joosta. Rääkisin siis, et pimedas ei taju inimene, kui palju ta jookseb, sest on pime ja Sa ei näe teed. Mitte otseselt, aga Sa ei taju seda nii nagu tavaliselt. Mu loogika kiideti heaks.

Pärast klassi jutustasime veel Urzsulaga ka ning siis ma alguses pidin Matthewiga minema kokku saama, aga siis ma mõtlesin, et ma nii väsinud ja tahtsin kodus hostvanematega rääkida (alguses arvasin, et Adam tuleb reedel, aga nägin teda teel kooli koju sõitmas, seega teadsin, et ta on kodus). Sõitsin siis koju, saingi hostvanematega rääkida. Ootasin seda vestlust mitu päeva, olles ise samal ajal kogu aeg mõelnud ning nemad mõtlesid ja nii me saimegi jutud räägitud. Ja põhjus, miks ma pole blogis oma otsusest rääkinud, on see, et hoolimata sellest, et me kokku leppisime, mida teeme, muutus see veidi aega hiljem ja antud hetkel ütlen täiesti ausalt, et mul pole aimugi (jälle). Kui mul on aimu, küll siis räägin ka.

Täna hommikul alustasin oma päeva kella 11 ajal pesemisega, sest väljas oli SIGAkülm ja ma tahtsin sooja. Ausõna oli külm. Eile oli 31 kraadi, täna oli 7. JESS! Love America! Siis üritasin omale lennupileteid osta, aga kaklesin pangaga, kaklesin lennufirmaga, no kõigiga kaklesin. Uskumatu lugu lihtsalt. Lõpuks andsingi alla. Alustasin keskpäeva paiku tööga, all mängis CNN uudistekanal otseülekandega Bostonist ja see kanal jäigi meil terveks päevaks mängima. Evie proovis mitu korda multikat küsida, aga ma tegin talle selgeks, et need uudised on olulised.

Kusjuures, ma seletasin talle isegi ära, milles asi on, mis kogu loo mõte on ja nii edasi, ja ta sai väga hästi aru. Arutles minuga koos. Rääkisime täna üldse väga paljudest tähtsatest asjadest, mõnikord tal tuleb selline täiskasvanu tunne ja siis tundub, et võime ükskõik millest rääkida. Õhtul pani ta sellise pärli maha, et ma naersin lihtsalt tükk aega ta üle.


Evie: I hope they will find this guy fast. (-Ma loodan, et nad leiavad selle poisi kiiresti).
Gerli: Yeah, because then he can't hurt anyone anymore. (-Jah, siis ta ei saa enam kellelegi haiget teha enam.)
Evie: No no, then I can watch cartoons. (-Ei ei, siis ma saan multikaid vaadata.)

Haha, tore et ta soov täitus ja kutt õhtul kätte saadi, saab pliks hommikul jälle multikaid vaadata.

Õhtul pärast tööd sõitsin Zuri juurde, korjasin ta peale, sõitsime Mellow Mushroomi nimelisse restorani ja kohtusime seal Lidia ja Elleniga. Ootejärjekord oli tund aega. Ohhhh.. lahe. Selle ajaga rääkisime kõik oma asjad ära, mis kellelgi oli rääkida. Minu teema pakkus kõigile huvi, aga kuna ma lubasin saladust hoida, siis ma pidingi tunnistama, et põnev on, aga peab saladust hoidma. Lidia ütles, et ta helistab Adamile ja küsib, mida tema minust teab. Haha.

Lõpuks saime siis oma laua, tellisime süüa, rääkisime veel juttu, naersime, tegime pilte. Väga väga mõnus õhtu oli. Mellow Mushroom meeldis meile ka, aga peame selle liigitama veidi kallimate restoranide hulka, kuhu niisama tagasi tulla ei taha. Midagi nii erilist ei olnud ka. Olgu mainitud, et me läksime sinna esimest korda, sest me tahtsime kuskile uude kohta minna. Seega ükskord hea, rohkem mitte.

Zuri ja Ellen.
Neil mõlemal olid sinised pluusid seljas, ma märkasin alles hiljem piltide pealt.

Lidia ja mina

Seeneke 

Kokk tahtis, et ma temast pilti teeks, naine ütles, et ei ei , täna pole see päev. Haha.

Minu ja Zuri eelroog: lihapallid mozzarella juustu ja mingi kastmega. VÄGA vastik minu arvates. Mulle ei maitsenud üldse.

Elleni ja Lidia eelroog: Bruchettad tomatite ja juustu ja ma ei tea veel millega

Zuri ja meie lihapall

Zuri SUPERBIG pizza. Tegelt oli keskmine suurus, haha.

Ellen ja tema väike pizza

Minu väike pizza. Kusjuures see puuduolev üks tükk oligi ainus, mis ma jaksasin süüa. Ülejäänd tuli koju kaasa.

Lidia ja tema calzones

Kui olime kõhud täis saanud, läksime meie Zuriga veel frozen jogurtisse, sest ma tahtsin temaga rääkida ja veidi magustoitu ka. Pole elusees nii vähe jogurtit võtnud, maksin selle eest mingi 2.50 dollarit ja nii tervislik ka, puuviljadega ja puha. Enda üle nii uhke. Jutustasime Zuriga ligi tund aega seal, kohe näha, et pole ammu näinud.

Edasi viisin Zuri koju ja siis ise ka koju. Vaatasin uudiseid, et Bostoni onkel saadi kätte ning veedan terve õhtu SIMSi mängides, sest ma ootasin seda vaba õhtut ja oma arvutit niiiiiii kaua juba. Mõnus! Nädalavahetus alaku!

Ahjaa, ostsin piletid Eestisse ära. Alguses pidi üllatus olema, sest mu sugulane lõpetab ning mu tädi oli nii kurb, et nii mina kui ka Allar oleme USAs sellel ajal ning ma pidin esialgsetel kuupäevadel täpselt selleks ajaks jõudma ning üllatuse tegema, aga nüüd jõuan tunduvalt varem, seega nii kaua ma seda enam saladuses hoida ei suuda. Haha! Lennuk maandub 5.juuni Tallinna lennujaamas. JUHHEI!