Reede ja laupäev. Allar on IKKA veel siin.

Reedel alustasin tööd jälle kella seitsmest, nagu sellel nädalal juba traditsiooniks sai. Lapsed olid juba enne mind üleval. See ei tõotanud head, kuna meil olid plaanid tehtud, aga õnneks saime hakkama. Eviel oli hommikul siis kool, meie Graemega tsillisime niisama, pärast kooli läksime Zuri juurde playdate'le. Lapsed olid päris pöörased, jooksid mööda maja üles-alla, kisasid ja röökisid. Mul oli hea, et neil lõbus oli, saime rahulikult Zuriga samal ajal rääkida ja see oli midagi, mida mul sel hetkel väga vaja oli. Läksime veidi enne kahte ära, Graeme jäi autos juba magama, kodus läksid mõlemad. Amee tuli varem koju, aga ma ei tahtnud laste juurest ära minna, seega olin nendega kuni poole kuueni, nad pakkisid asju ja sahmerdasid ringi ning läksid siis hoopis ära.

Meie Allariga otsustasime siis toast välja minna, käisime pangas ja Tj Maxxis ja Targetis ning siis tulime koju. Samal ajal pidasime pidu, sõime õhtust, sättisime peoks ning rääkisime juttu. Multifunktsionaalsed tegelased. Kella üheksani olime kahekesi kodus, siis läksime välja.

Allariga sõitsime kõigepealt Zurile järgi ja siis võtsime poolel teel klubisse veel Caroline (meenutuseks, tüdruk Saksamaalt) ja Paty (uus tüdruk, Mehhikost) peale ning pärast väikest tiirutamist, sest meie GPSid läksid soodaks ja päris täpselt ei mäletanud, kuhu minema pidi ning pärast sattumist kohtadesse, kus me üldse poleks tahtnud sattuda, jõudsimegi klubisse.

Esimese hooga oli väga tühi, siis ikka tuli rahvas ka ja lõpuks oli nagu tavaliselt, ei ruumi, ei õhku. Kuna mina olin seekord autojuht, oli väga odav terve õhtu vee peal olla, hakka või tihemini autojuht olema. Klubis kohtusin korraks Joega, kellega ma oma sünnipäeval seal samas tuttavaks sain, aga ta käis mulle nii närvidele, et Zuri lõpuks saatis ta viisakalt minema. Täna olen terve päev sõnumeid saanud, kuidas ja miks ja mida jnee.. Oeh. Ma loodan, et ma kunagi nii meeleheitel ei ole.

Tegime grupipildi, meie Zuriga saatsime süütult Caroline Matthewi paluma seda teha (sest Caroline ei teadnud, et me teda tunneme) ja Matthew tegigi ning sai ilmselt olukorrast vägagi valesti aru, kui Allar lõbusalt mulle käed ümber pani. Mitte, et see polekski meie eesmärk olnud. Seega, nalja kui palju ning Allar sai ka klubist vahva kogemuse. Veidi enne kahte läksime ära, enne kui see suur rahvamass kõik välja hakkas liikuma.

Paty, Caroline, mina, Allar, Zuri

Caroline, Paty, mina

Caroline, Paty, mina, Zuri, Allar

Koduteel sai ka veel palju nalja, kui me ei suutnud Caroline'i kodu üles leida, sest minu GPSil seda aadressi polnud ja Caroline ise ka nagu ei saanud aru, kus ta elab. Haha. Appikene. Zuriga koos itsitasime lihtsalt eespingis, kui tagapingi purjus inimesed siis orienteeruda üritasid ning lisaks McDonaldsisse palusid. Vahelduseks on ausõna supernaljakas olla see kaine inimene seltskonnas, sest purjus inimesed on NII toredad. Kui lõpuks ta kodu siiski üles leidsime, sõitsime Liberty Townshippi ning otsustasime sööma minna ning kuna iHop on ka 24 tundi lahti, läksime sinna. Sellline hommikusöök kell kolm hommikul. Ka huvitav.

Ahh, mu lemmikud pannkoogid - maasika ja banaani.

Pärast tunnikest nalja iHopis, kus tõepoolest sai megahuumorit, sest Allar ja Zuri klapivad no nii hästi ning Allar ausõna ütles siira näoga, et tal on laua peal 25 senti rohkem, sest see on tipiks, mille peale me Zuriga naerukrampidesse surema pidime. Kella nelja ajal saime kodus magama, Zuri tuli ka minu juurde ning hommikul ärkasin mina lootuses korvpalli näha, aga see oli hoopis läbi saanud (sest nädalavahetusel EI ALGA mängud kell 7), seega ma ei näinudki. Allar ajas Zuri üles pesema minnes, seega Zuri tuli mu tuppa ja magas veidi veel siin ning mina skaipisin kogu oma perega. Vahetustega nägin kõik ära, inimesed ja kassid ka. Teatavasti korvpall oli täna ikka väga põnev, lõppes Tanel Soku viimase sekundi viskega poolelt väljakult, mis tabas. Mitte, et ma oleks uskunud, et see seeria kuidagi teisiti, kui 4:0 lõppeb, aga täna oli oht olemas, nagu selgus. Ei, kõva tiim on!

Minu isa ja meie pere lemmik mängija 

Veidi hiljem sõitsime korraks Zuri juurde, ta andis oma hostemale emadepäevakaardi ära ning printis Allarile paar asja. Järgmine samm oli "Steak and Shake," kuhu läksime hommikust, lõunat ja õhtut sööma. Kellaajaliselt. Pidime Ellenit natuke ootama, kuna ta jäi hiljaks, aga muidu oli jälle superlõbus aeg koos. Ma ausõna hakkan neid naljakaid hetki igatsema, kui Allar ära läheb, sest tema juuresolekul käituvad tüdrukud ka hoopis teistmoodi. Palju tsillimalt kuidagi.

Suht vihkavad vist üksteist, haha

Tuli üks nunnu pilt ka

Kui kõhud täis said, käisime Walmartis shoppamas, Zuril ja Ellenil oli emadepäevaks asju vaja, Allaril mälukaarti. Veidi viitsime seal aega, siis läks Ellen koju ning meie viisime Zuri koju ja läksime uuesti Meijerisse, sest ma tahtsin Allarile tõestada, et sealt SAAB rahvusvahelisi kirju saata (eelmisel korral mäletatavasti ütles mulle noormees, et ei saa). Uskuge või mitte, aga sealt saab. Sai ka täna. Allar peaaegu, et ei uskunudki mind ja arutasime siis kahekesi koos, et on ikka soodad küll. Järgmine kord ma loen sellele kutile ette, mis ta tegema peab, et saata.

Poole tee peal autosse nägin Redboxi automaati ja mõtlesin, et vaatan, mis uusi filme pakutakse. Allar kiitis Djangot ja ma olin selle kohta ka varasemalt ainult kiidusõnu kuulnud ning huvi vaadata oli juba tükk aega. Niisiis võtsimegi filmi, popcorni ning tulime koju filmiõhtut pidama. Film kestis 2 tundi ja 45 minutit, aga ma aru küll ei saanud. Kuidagi tegevus toimus kogu aeg ja aeg lendas. Lebotasime Brutusega üle terve diivani ning lõpuks oli kell juba peaaaegu 11. Aga mulle meeldis. Täpselt sel hetkel, kui olime asjad kokku saanud, teleka kinni pannud, kuulsin, et pere jõudis koju. Mõlemad lapsed juba tudusid neil süles ning mina tulin ka oma tuppa ära, et saaks mõnusa magamise teha.