Teisipäeva hommikul veidi pärast kümmet asusime Ameega lennujaama poole teele, jõudsin kohale 11.40 ning asusin siis rõõmsalt oma check-ini tegema. Selge oli see, et lihtsalt see ei lähe, eos oli teada, et kohver on raskem. Nii oligi, ei aidanud ei silmapilgutamised, ei naeratamised, kutt ütles, et pean vähemaks võtma. Olin omast arust jube kaval, tõstsin pusa välja ja keerasin selle juba olemasoleva mantli sisse, seega sai minu käsipagasiks kohver + 2 laptopi + 2 jakki + väike kott + müts. Õnneks turvakontroll oli väheke leebem, lasti mind kenasti läbi. Mingi uus ja vinge aparaat oli, skännis mind automaatselt, tegi ümber minu tiire.
Läksin kohvikusse, sõin väikse hommikusöögi ning siis läksin lennukisse, algas esimene lend Dayton-Detroit. See kestis üsna vähe, tunni pärast olin juba kohal. Lennukis anti küpsist, stjuardess ütles, et mul on üks paber sellega kaasas. Esialgu ei süvenenudki. Hiljem leidsin, et seal peal oli abipiloodi telefoninumber, hihi. Detroidi lennujaamas käisin veits õhutrammiga sõitmas, edasi ja tagasi, sest tegelikult polnudki vaja seda kasutada. Lisaks oli see superilus lennujaam ning kuna mul oli kahe lennu vahel ainult tund, sai mõnusalt joosta ka.
Detroidist algas minu pikk lend Euroopa poole, täpsemalt Amsterdami, lennuaeg 7 tundi. Esialgu mõtlesin, et magan, et end ruttu ajavahega kombesse saada, aga nii head filmid olid, et vaatasin kogu see seitse tundi hoopis filme. Vaatasin ära "Pitch Perfect," "Mamma Mia," "The Impossible" ja "Identity Thief." Süüa anti ka, alguses snäkki, siis õhtusööki ja siis veel snäkki ja siis hommikusööki ka. Minu kõrval istusid kaks tüdrukut, üks saksamaalt, teine itaaliast, kes olid ka aasta USAs olnud ja läksid nüüd koju, seega seltskond oli mõnus, hoolimata sellest, et akna alla istuma ei saanud.
Amsterdami jõudsin kohaliku aja järgi 5.55, minul oli siis alles õhtu ning und ei kuskilt. Kahe lennu vahel oli 50 minutit, seega pidin päris hea jooksuga seal panema, et jõuaks. Ja siis - hopsti - uus kontroll. Kõik asjad lindile, kohvrist arvutid, laadijad, vedelikud välja ja siis ise ka veel piiksuda ei tohtinud. Piiksusin korra, võeti kõik ehted ära, piiksusin korra veel, tädi katsus mu üleni läbi, pani käe püksi ja rinnahoidja alla, no täitsa ekstreemsus kohe. Kahjuks piikusin ikka veel, nii viidi mind kõrvaltuppa ja kästi pesuni paljaks võtta. Vaatasin kella, et lennukini on 7 minutit. Ütlesin, et kuulge, teeme ruttu, tädi vastas, et eino ei lähe selle lennu peale. ISSAND KUI ARMAS. Lõpuks tuli üks normaalne turvamees, kes helistas lennukisse ja andis teada, et ma tulen ja nii jõudsingi nõks hiljem peale, aga minuta ära ei mindud. Väga armas.
 |
| Tulbid Amsterdamis |
Lõpuks lennule ja siis kaks tundi sõitu, üksinda üle kolme tooli, sain veits lebotada ning küpsist anti ka. Järgmine peatus Stockholm!
 |
| Ohh, Rootsi |
Rootsis oli pausi kaks tundi, aga see läks jälle väga ruttu, sest ma pidin reisima ühest terminalist teise, otsima oma väravat ja lisaks oli kõht ka tühi, seega läksin sõin veidi puuvilju. Ja algas viimane tunnike reis koju!
 |
| Eesti, Eesti.. |
 |
| TERE TALLINN! |
Lennujaamas jõudis kohver esimesena lindile ja sain kohe välja, vanaema oli lilledega ja mesikäpa vahvlitega juba vastas - suur suur aitäh! Emps tuli natuke hiljem, kodus sain hunniku draakonikomme ka. Koerad vaatasid mind küll küllaltki imelikult, aga haukuma ei hakanud. Tunne oli soe - jälle kodus!
Väga hull Amsterdami lennujaam ikka. Mis sul seal tookord piiksus siis?:D Mul näitas skänner ära, et nabas ja juustes oli kollane täpp ja tädi ütles kohe, et su klamber ja neet, et mine edasi. Ja Kert piiksus ka oma käekellaga :P
VastaKustutaNo jumala soodad on nad seal. Ma ei tea, mis piiksus, ema arvas, et need rinnahoidja sees olevad metallist kaared. Aga mul tädi ei skänninudki, selle peale ma nagu saingi kurjaks, et võta oma skänner välja ja vaata, mis piiksub, mitte ära koori mult riideid seljast ära.
Kustuta