Superfun pühapäev!

Pühapäevaks oli meil tüdrukutega kokku lepitud, et kuna mul on viimane päev Liberty Townshipis, siis lähme Kings Islandile. Ilm oli selline muutlik, kord palav, kord külm, kord päike, kord pilved. Kell 1, kui kokku pidime saama, oli kohal ainult Ellen peale minu. Caroline ja Eva pidid alles kolmest saabuma ja Zuri ütles, et ta ei saa tulla.

Ellen polnud varem omapäi lõbustuspargis käinud, ainult lastega, seega mul oli au talle neid asju tutvustada. Käisime esimese asjana Vortexil, sellel, mis oli videos ja mille peal minul eelmine kord lõplikult süda pahaks läks. Edasi läksime "Fight the Fear" peale, mis oli esimene, kuhu Zuri minu viis, kus me 2,5 tundi järjekorras seisime. Seekord polnud järjekorda pea üldse.

See kõik oli eelmine kord täis

Kui adrenaliin juba lakke oli tõmmatud, otsustasime veidi ringi jalutada, käisime bumper autodega sõitmas ja Charlie paadiga, saime veidi märjaks. Kell oli liikunud nii kaugele, et läksime Caroline ja Evaga kokku saama ja Invertigo peale sõitma. See siis see sinine, mis mul ka videos olemas oli. See keerab iga kord sees ära, vahet pole, kas esimene v viimane või mis ilm, see kammib korralikult segi.

Pärast tuuritamist selgus, et Zuri ikkagi sai ka parki tulla ja ta helistas meile, et kus oleme ning saime kokku. Päev läks kohe ilusamaks, kui tema tuli. Jalutasime siis kõik koos uuesti Vortexile ja uuesti UFOle (see on see fight of fear, aga kuna see on tulnukalaev, siis ma kutsusin seda kogu aeg Ufoländiks). Pärast seda sain lõpuks Windseekeril ära käia, mis eelmised päevad suure tuule tõttu kinni oli ning hetkeajendil läksime neljakesi (Zuri ei tahtnud) Beastile, mis tundus selline tasa ja targu atraktsioon, aga kuna oli kaardil number 5ga tähistatud, võis juba eeldada, et sealt midagi head ei tule. Haha! Superlõbus lihtsalt.

Ja pärast seda läksid Eva ja Caroline koju, meie seadsime sammud DiamondBackile. Ma näitan seda pildi pealt teile ka allpool. See oli ainus atraktsioon, mida nähes ma ütlesin, et ei, sinna ma ei lähe kohe kindlasti mitte. Et sellest saab ainus, mida ma ei proovi. Siis aga hakkasin mõtlema, et kui ma ei lähe, siis ma põen Eestis terve aja, et miks ma ikka ei läinud, et see ei saa ju jubedam olla kui Serena roheline toru (sellest ei ole mitte miski jubedam, haha) ja nii me läksimegi. Ma veel järjekorras mõtlesin ka, et panen jooksu, mul jalad niimoodi värisesid all.

Tegemist on ameerika mägedega, kus esimene laskumine on 90 kraadise nurga alt otse alla ning kui tooli peal istud, hoiab kinni ainult üks väike väike osa, mille omale sülle tõmbad. Mitte midagi üle pea, mitte miski keha kinni ei hoia, endal kuskilt kinni hoida ei ole ja siis tuled nagu pudrukuul sealt ülevalt alla.. No ei olnud eriti usaldusväärne see asi. AGA.. MA EKSISIN! See oli selle lõbustuspargi vaieldamatult kõige tuusam roller-coaster!! Ma olin nii sillas pärast seda, tahtsin veel ja veel ja veel ja veel.. Kahjuks olime enne kokku leppinud, et see on viimane ja siis sööma.

DiamondBack on see kollaste torudega, punase sõidurajaga, mis tagaplaanil paistab, liigud paremalt vasakule üles ja siis tuled nagu pudrukuul alla

Esiplaanil siniste torudega on Vortex

Minu tüdruk

Parki teiselt poolt ka 

Mina ja Caroline ja WindSeeker

Elleni suurepärased fotograafia oskused

Läksime sööma Outback Steakhouse'i, mis on üks mu lemmikutest kohtadest USAs. Pühapäeviti pandi see kinni kell 9, me jõudsime 20.50 sinna, lasti kenasti sisse ja teenindati ja sõime ja värksärk. Tihti Eestis see asi nii toimib? Saime head sööki, rääkisime juttu ning siis oligi aeg laiali minna, igaüks oma koju.