Kirjutasin vahepeal mõned asjad tumblrisse, millegi pärast tundus õigem koht, kuhu mõtteid kirja panna. Nüüd aga tehti märkus, et kõik blogilugejad ei jälgi seda, aga käesolev sissekanne võiks blogis olemas olla küll. Niisiis, panen selle siia ka kirja.
Kas ma vihkan Eestit? (8.juuli)
Mulle tehti täna märkus, et minu postitused Facebookis vihjavat sellele, et ma vihkan hullult Eestit, eestlasi ja kõike, mis Eestiga seotud. Kusjuures, mainin ära, et vihje tegi vägagi armas neiu, mitte üldse keegi, kes seda halvaga mõtles.
See jutt aga pani mind mõtlema, on see tõesti nii? Muidugi, eks igal asjal on oma head ja vead. Üsna tihti öeldakse, et seal on parem, kus Sind ei ole. Ma ei ütleks nii. Ma ei seadnud endale suuri illusioone, kui Ameerikasse kolisin, ma võtsin avasüli vastu kõik, mis see riik mulle pakkus. Sain halbu kogemusi, sain häid kogemusi, aga sain meeletult rikkaks, just tänu nendele kogemustele.
Pärast kümmet kuud Ameerikas elamist läksin tagasi Eestisse. Ma olin meeletult elevil, nähes jälle oma inimesi, peret, sugulasi, sõpru, oma loomi. Hetked, mil ma olin omadega, olid 10 palli süsteemis väärt 11. Aga see oli ka kõik.
Ma ei ütle, et Ameerika on parem kui Eesti.
Ma ütlen, et Ameerikas on odavamad kaubad, aga kallim söök ja meelelahutus. On rõõmsamad ja sõbralikumad inimesed, aga vähesed, kellega sõprust luua. On ilusamad ilmad, soojem suvi, kuid ei ole tuntavat nelja aastaaega.
Palgad on suuremad, ka lihtsamate töökohtade omanikud teenivad arvestatavat tasu, millega saab ka elu nautida, mitte ellu jääda. Enam-vähem kolmveerand kohaga (4p nädalas, 7 tundi päevas) töötav müüja teenib 800$ kuus, mis on ligi 650€. Eestis selliseid palku ei ole ega tule. Lapsehoidjad (legaalselt USAs elavad, paberitega nannyd) teenivad USAs umbes 800$ nädalas, olenevalt tundide arvust, tunnitasu on 12-18$. Millest me räägime?
USAs on kaks väga suurt murepunkti - haigekassa ja emapuhkus. Sellist asja nagu haigekassa, neil ei ole, neil on kindlustused, olenevalt kui palju maksad ja korjad, nii palju ka hiljem korvatakse. Keeruline süsteem. Emapuhkus on ameeriklastel täpselt 3 kuud. Siis peab kas tööle tagasi minema või tööandjaga kokku leppima midagi, sest vastasel juhul on töökohast ilma jäämine garanteeritud.
Plusse ja miinuseid jagub mõlemale riigile, kus elanud olen.
Ometigi, olles 22-aastane noor neiu, naudin ma oma elu USAs rohkem, kui ma seda nautisin Eestis. Põhjus on lihtne - ma teen sama tööd, aga suurema tasu eest, mul on super sõbrad, ma naudin kliimat ning ma naudin kõikide võimaluste maad.
Mul tekib aga küsimus, kas ma peaks Eestit armastama ja kummardama üksnes see-tõttu, et ma seal maalapil sündisin? Kas ma mitte ei tohiks oma arvamust riikidest, elukohast ja elukvaliteedist ise kujundada? Ma leian, et tohin küll. Ma ei vihka Eestit, aga on asju (liigagi palju), mille puhul ma lihtsalt ei saa jätta mõtlemata, kui palju parem on see riigis, kus ma nüüd elan. Riigis, kuhu ma ise otsustasin kolida ja mida ma ise paremaks pidasin.
Ja nii ongi.
PS! Nagu mu üks sugulane ütles - aga Eestis on tunduvalt parem õlu. Eestis on ka parem vorst, parem leib, paremad maiustused ja parem sulajuust. Hurra!
Kas ma vihkan Eestit? (8.juuli)
Mulle tehti täna märkus, et minu postitused Facebookis vihjavat sellele, et ma vihkan hullult Eestit, eestlasi ja kõike, mis Eestiga seotud. Kusjuures, mainin ära, et vihje tegi vägagi armas neiu, mitte üldse keegi, kes seda halvaga mõtles.
See jutt aga pani mind mõtlema, on see tõesti nii? Muidugi, eks igal asjal on oma head ja vead. Üsna tihti öeldakse, et seal on parem, kus Sind ei ole. Ma ei ütleks nii. Ma ei seadnud endale suuri illusioone, kui Ameerikasse kolisin, ma võtsin avasüli vastu kõik, mis see riik mulle pakkus. Sain halbu kogemusi, sain häid kogemusi, aga sain meeletult rikkaks, just tänu nendele kogemustele.
Pärast kümmet kuud Ameerikas elamist läksin tagasi Eestisse. Ma olin meeletult elevil, nähes jälle oma inimesi, peret, sugulasi, sõpru, oma loomi. Hetked, mil ma olin omadega, olid 10 palli süsteemis väärt 11. Aga see oli ka kõik.
Ma ei ütle, et Ameerika on parem kui Eesti.
Ma ütlen, et Ameerikas on odavamad kaubad, aga kallim söök ja meelelahutus. On rõõmsamad ja sõbralikumad inimesed, aga vähesed, kellega sõprust luua. On ilusamad ilmad, soojem suvi, kuid ei ole tuntavat nelja aastaaega.
Palgad on suuremad, ka lihtsamate töökohtade omanikud teenivad arvestatavat tasu, millega saab ka elu nautida, mitte ellu jääda. Enam-vähem kolmveerand kohaga (4p nädalas, 7 tundi päevas) töötav müüja teenib 800$ kuus, mis on ligi 650€. Eestis selliseid palku ei ole ega tule. Lapsehoidjad (legaalselt USAs elavad, paberitega nannyd) teenivad USAs umbes 800$ nädalas, olenevalt tundide arvust, tunnitasu on 12-18$. Millest me räägime?
USAs on kaks väga suurt murepunkti - haigekassa ja emapuhkus. Sellist asja nagu haigekassa, neil ei ole, neil on kindlustused, olenevalt kui palju maksad ja korjad, nii palju ka hiljem korvatakse. Keeruline süsteem. Emapuhkus on ameeriklastel täpselt 3 kuud. Siis peab kas tööle tagasi minema või tööandjaga kokku leppima midagi, sest vastasel juhul on töökohast ilma jäämine garanteeritud.
Plusse ja miinuseid jagub mõlemale riigile, kus elanud olen.
Ometigi, olles 22-aastane noor neiu, naudin ma oma elu USAs rohkem, kui ma seda nautisin Eestis. Põhjus on lihtne - ma teen sama tööd, aga suurema tasu eest, mul on super sõbrad, ma naudin kliimat ning ma naudin kõikide võimaluste maad.
Mul tekib aga küsimus, kas ma peaks Eestit armastama ja kummardama üksnes see-tõttu, et ma seal maalapil sündisin? Kas ma mitte ei tohiks oma arvamust riikidest, elukohast ja elukvaliteedist ise kujundada? Ma leian, et tohin küll. Ma ei vihka Eestit, aga on asju (liigagi palju), mille puhul ma lihtsalt ei saa jätta mõtlemata, kui palju parem on see riigis, kus ma nüüd elan. Riigis, kuhu ma ise otsustasin kolida ja mida ma ise paremaks pidasin.
Ja nii ongi.
PS! Nagu mu üks sugulane ütles - aga Eestis on tunduvalt parem õlu. Eestis on ka parem vorst, parem leib, paremad maiustused ja parem sulajuust. Hurra!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar