Šokeeriv lõpp

Eelmisel neljapäeval sain oma tugiisikult kirja, et kuna mu rematchi aeg saab läbi ja mu aasta koos sellega ning mul pole ühtegi pere kandidaati, siis ma pean valima lennujaama, kust tahan koju minna. Ma olin siis Zuri juures ja me koos lugesime ja koos jäime täitsa vait. Uskumatu. Ma ei suuda siiani uskuda. Pikale kirjale kirjutasin ainult vastu, et Daytoni lennujaam on väga hea.

Reede hommikul sain uue kirja lennupiletitega ja kui selle lahti tegin, nägin, et lennuk läheb laupäeval kell neli õhtul. Siis hakkasin nutma. Seda kõike oli liiga kiiresti ja liiga palju. Mul oli jäänud veidi rohkem kui 24 tundi Ameerika pinnal oodatud üheksa kuu asemel. Jah, ma olin šokis. Olen siiani. Samal hetkel, kui piletid sain, kutsusin ruttu tüdrukud õhtuks Buffalo Wingsi, et veel viimane moment koos olla.

Enne õhtusööki käisime Zuriga poes, mulle uut kohvrit ostmas, sest oli selge, et ma ühega kaugele ei jõua. Lisaks ostsin veel oma lemmikuid Mike Ike komme ning oligi aeg otsas. Kõik muu, mida ma võib-olla oleks tahtnud osta või võinud osta, jäi ostmata. Mul polnud aega ega tahtmist.

Zuri uus auto

Läksime restorani, ettekandja küsis, kas meil on mingi tähistamine. Ütlesin, et meil siuke kurb tähistamine jah, ta ütles, et ta on ka kurb. Lõpuks kirjutas ta mulle tšeki peale nutu märgi ka ja ütles, et ma pean kindlasti tagasi tulema. Meie õhtusöök ise oli supernaljakas, koos hea toidu ja seltskonnaga. Istusime seal päris mitu tundi, siis läksime õue ja olime seal veel mitu tundi, tegime pilte ja rääkisime juttu ning nutsime. Reaalsus, mis endiselt reaalne ei tundu, hakkas kohale jõudma. Kõik kallistasid ja ma ei osanud mitte midagi öelda, ma lihtsalt nutsin. Ja nutan siiani.

Kui kõik olid ära kallistanud ja ära läinud, jäime veel mina ja Zuri. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "So, my love.." Ja sellest piisas, ma nutsin kogu südamest. Nii valus oli. Nii raske ja nii valus. Ta kallistas mind nii tugevalt, sosistas kõrvu nii ilusaid sõnu ja ma peaaegu et ei osanudki midagi vastu öelda. See hetk sakib. Üks asi on head aega öelda, teine asi on lahkuda..

Tereza

Zuri ja Kim

Lidia

Ellen

Eva ja Tereza

Zuri ja Kim

Eva tõi mulle lahkumiskingituse ka

Kelneri kirjutatud kurb nägu

Caroline ja Tereza

Eva, Zuri, Ellen, ees kükitab Lidia, Kim, mina

Ellen, Lidia, Kim

Zuri, Lidia

Meie nelik.
Kõikide nende tüdrukute juures elasin oma rematchi ajal

Ma pole selle pildi adekvaatsuses päris kindel, haha

I will always love you ♥♥♥

Elleniga sõitsime tema juurde ja ma hakkasin oma asju pakkima. Pakkisin neid kella kolmeni öösel. Hommikul ärkasime üheksast, et Kings Islandile minna. Minu viimane käik. Rohkelt Diamondbacki esireast. Pärast käisime veel McDonaldsis ja siis algas tee lennujaama. Ligi tunnine sõit ja ma nutsin terve sõidu, ilma naljata. Meil mängis minu CD ja täiesti paratamatult olid seal ainult kurvad laulud, mis veel rohkem nutma ajasid. Ma ei suutnud seda uskuda, et ma tõesti sõidan nendel teedel viimast korda, et mul on viimane tund oma sõbraga, et nüüd ongi kõik. Mu pea ei tahtnud sellest aru saada, süda ei saanud ammugi.

Lennujaama jõudes läksime mu pagasit ära andma ja teenindaja küsis, mitu kohvrit mul on. Läbi nuuksete ütlesin, et kaks. Ja tädi pani piletid külge ega küsinud minult ühtegi senti. Oleks pidanud küsima 160$. Jalutasime Elleniga koos turvakontrolli ja ma lihtsalt nutsin ta käte vahel, ükskõik, mis ta ütles või tegi, mitte miski ei aidanud. Mitte miski ei võtnud minust ära tunnet, et ma pean minema. Et seekord ei tule ma enam tagasi, et ma tõesti lähengi ära.

Ma jalutasin turvakontrolli ikka väga aeglaselt, võtsin kõik asjad seljast ära, mida turvaonud tahtsid. Seekord pakkisin oma asjad niimoodi, et mitte ühtegi vedelikku ega laadijat ega midagi ei olnud väikses kohvris, sest ma ei viitsinud seda kogu aeg kinni-lahti teha. Turvamees vaatas mind ja sõnagi lausumata tõi mulle salvrätikute paki. See ajas mind veel rohkem nutma. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, aga piltlikult öeldes jätsin ma oma südame sinna lennujaama.

Oma lennuväravasse jõudes nägin lennuaja hilinemist. Ja see muudkui hilines ja hilines ja hilines.. Teatavasti on USAs praegu üleriigiline reisimisoht, sest kardetakse terrorirünnakut ning kogu lennuliiklus oli üks suur kaos. Kogu lennureisi vaatasin aknast välja ja nutsin. Pisar pisara järel, mõtlesin oma peas kõik hüvastijätmise sõnad ja laused, mõtteis saatsin südameid ja musisid nendele, kes maha jäid.

Ma ise jäin ka maha. Lennukist, mis oleks pidanud mu Chicagost Varssavisse tooma. Kui uurisin turvamehelt, et mis nüüd saab, saatis ta mu LOT Airlinesi, et nad mu uuele lennule paneksid. Nemad ütlesid, et uus lend on 24 tunni pärast ja saatsid mu tagasi American Airlines'i, et nad mulle uue pileti annaks, sest nende pärast ma maha jäin. Neiu ütles mulle, et tal pole mind mitte kuskile panna. Ei tea, kas suurest kurbusest, mis mu sees oli või millestki muust, aga see olukord hakkas mulle iga minutiga järjest rohkem nalja tegema. Mõtlesin omaette, et USA lihtsalt ei taha lasta mul minna..

Chicago

Lõpuks see neiu leidis mulle pileti ja käskis Scandinavian Airlines'i minna, et ära kinnitada. Sõitsin tagasi viiendasse terminali ja selgus, et see pilet oli äriklassi oma ja seda nad mulle anda ei saa. Mu teenindaja oli umbes minu vanune kutt ja seega ma hakkasin temaga lihtsalt lõõpima ja ütlesin, et ma võin pagasiga koos ka lennata, laske mul lihtsalt minna. Ta ütles, et mul on variant neli tundi oodata ja kui keegi jääb lennule tulemata, saan koha endale. Ega mul eriti muud varianti ju ei olnud ka. Lubasin oodata. Järgmiseks küsis kutt, kas ma pagasi eest maksin? Ma luuletasin, et ikka jah, ta ütles, et ta peaks mult 135$ küsima. Ma jäin vait. Ta naeratas ja ütles, et ilmselt on mul tänases päevas nii palju sittasid asju olnud, et ta ei hakka. Sellel hetkel võtsin esimest korda päikseprillid peast ära, senini need varjasid mu ära nutetud silmi. Ilmselt paistis see kaugele, et ma just õnnelik ei ole.

Vantsisin siis oma väravasse ja jäin ootama. Kuna mul ei olnud neli tundi ka mitte midagi teha, ostsin omale 8 dollari eest WiFi. Ma ei tea, millal maailm jõuab selleni, et wifi peaks tasuta olema. Ja siinkohal suur suur suur aitäh Sikule, kes terve aja mind toetas, hetkest, mil ta teada sai, et ma koju tulen. Tema sõnadest ja hoolitsusest oli nii palju abi. Pärast mitu tundi Sikuga lobisemist ja isegi naermist, kuulsin, kuidas mikrofoniga öeldi "Passenger Pommer, please come to the boarding." Jess, ma saan vähemalt koju!

SASi kutt veel ütles mulle lauas, et kõik bookingud on tehtud, Kopenhaagenis pean uue pileti saama. Selge, sobib. Kell oli veidi üle kümne õhtul, viimased kaks ööd mitte eriti pikad olnud, 24 tundi vahelduva eduga nutnud, oma kohale jõudes vajusin päris kiirelt. Esimest korda oli aga lennukis nii halb olla. Palav ja külm, kitsas ja nõme, mu ees istus mingi nõme tüdruk, kes oma toolil hüppas kogu aeg, seega ma ei saanud ka enda tavalist magamisasendit rakendada, et panen padja laua peale ja lihtsalt magan. Kõik oli nii halb. Ma ei vaadanud ühtegi filmi, sõin kaks korda ja olingi kohal. Ahjaa, õhtusöök oli riis ja kana, uskumatu, sest olin umbes 3 nädalat kõigile jauranud, et lähme riisi ja kana sööma, täiega tahaks. Miski vähemalt mu päevas oli hea.

Lõpuks jõudsin Kopenhaagenisse. Kell oli üks. Vist. Ma pole kindel, mu käekell, mobiil ja iPod näitasid kõik erinevat kella. Istusin esimese laua taha maha, võtsin arvuti välja ja lülitasin telefoni sisse. Egert oli sõnumi saatnud, ema helistanud. Keegi eriti nagu aru ei saanud, mis asja ma Kopenhaagenis teen, kui Varssavisse minema pidin. Mingi hetk pandi mu värav üles, vantsisin sinna. Läbi passikontrolli läksin ilma piletita, pole aimugi, kuidas see onu mu läbi lasi sealt ning boardingusaalis oodates siis läksin lõpuks pool tundi enne lendu (sest enne polnud kedagi seal) küsima oma pardakaarti. Ja nali alles algas...

Onu ütles, et booking on, pilet on, aga keegi maksnud ei ole ja Estonian Air ei lase lennukisse, kui ei ole makstud. Ma ütlen päris ausalt, et sel hetkel mul oli küll tunne, et mitte miski ega keegi ei taha mind Eestisse lasta. Tundus nagu Jumal seal üleval oleks näpuga sudinud, et mine tagasi tüdruk, see siin ei ole Sinu koht..

Pärast kahtekümmet minutit helistamist lasti mind 3.58 lennukisse, kell 4 tõusis lennuk õhku. Onu ütles, et vabandust, aga Su kohvrid küll lennukisse ei jõua. Esimest korda elus oli mul täiesti savi. Ja siis, uskumatul kombel, jõudis minuni selline kurbus, et kogu see tund ja 15 minutit, mis lennuk lendas, ma ainult nutsin. Ja nutsin veel ja nutsin veel. Ja kui siis Tallinna kohale jõudsime ja maanduma hakkasime, hakkasin veel rohkem nutma ja mõtlesin peas: "Miks, miks, miks.. see ei ole ju minu koht, see ei ole minu elu.." Üks naine kõrvaltistmelt tuli küsima, kas mulle ei meeldi Tallinn või miks ma nutan. Ütlesin talle, et ikka meeldib, pole hullu, kõik on hästi.

Tegelikult minu sees ei olnud miski hästi. Oma kohvrite kohta paberit kirjutama minnes selgus, et ameeriklased bookisid minu ringi, aga minu kohvreid mitte, seega need on endiselt USAs.. Ja ma teadsin, et mul pole käsipagasis mitte midagi. Isegi mitte hambaharja. Oeh jah. Hea, et ma vähemalt koju tulin, mingid asjad ikka jätsin ju siia ka.

Ja siis välja minnes leidsin ma oma lemmiku venna, kes mulle järgi tuli. Ja tuju läks paremaks. Ta pani mu kohe autorooli, sain sõita ning kodus hüppasid koerad peaaegu autosse, kui ma ukse lahti tegin ja nende nimesid hüüdsin. Aga ma olin kodus. Mis sest, et mu süda on endiselt Daytoni lennujaamas ja nende tüdrukute südametes, kellega ma hüvasti pidin jätma.

Kõik saab uue alguse.