pühapäev, 12. august 2012

Päikeseline laupäev

Jälle üks päev lisaks Ameerikas oldud. Ei saa öelda, et aeg läheks kiiresti, viimased päevad Eestis läksid tunduvalt kiiremini.

Täna oli minu jaoks pisut nukram päev, ärkasin hommikul nukra tujuga ja kui juba nii ärgata, siis see tuju on ja on ja on ja ei lähe ära. Nagu mulle kombeks, hakkasin siis hommikul koristama. Oma kodus tegin ma seda ka alati siis, kui veidi nukker olin. Pakkisin oma kohvrid lahti, panin kõik asjad ära, otsisin välja pildid, mida seinale panna ja mõtlesin, mida mul siia tuppa veel vaja oleks.

Kui ma lõpuks üles läksin, oli kell juba 11. Mu pere oli pisut üllatunud, küsisid, kas ma magasin nii kaua ja selgitasin siis, et kõigest koristasin, kõik okei. Sõin siis hommikust üksinda, teised olid juba ammu valmis ning valisin cookie crispise helbed. Eestis on need sellised mõnusad, šokolaadised ja magusad, siin.. No mingid käkid. Sellest šokolaadi magususest pole haisugi. Väga kurb. Piim ka ei maitsenud. Kristo pärast küsis, kaua piim kehtis, vaatasin selle ka üle - 15.septembrini. Ehk pisut rohkem kui kuu. Edaspidi üritan seda siis vältida.

Kella 12 ajal küsis Giovanna, kas ma tahaksin minna spordiklubi vaatama. Muidugi tahan! Kuna aga Stefano läks koos vanaemaga poodidesse ning Joe küpsetas kodus, arvas Giovanna, et ma võiks üksinda minna, kuna kaksikute kaasa võtmine oleks liiga raske. Nad joonistasid mulle igaks juhuks kaardi, mul oli iPodis google maps lahti ning mu tee võiski alata.

Mööda oma tänavat alla, pööre paremale, järgmisest tänavast pööre vasakule, otse alla ja kohal ma olingi. Spordiklubi nimeks Planet Fitness. Pigem oli see jõusaal kui spordiklubi, seal oli päris palju neid masinaid ning mitte ühtegi naist ja veidi oli asi hirmutav. Kuna see aga maksab 10 dollarit kuus, pean tõsiselt järgi mõtlema, äkki ikka leian rohkem plusse kah.

Selline vahvalt lilla
Kuna ma aga olin siis järsku üksinda, keset linna, ilm oli ilus, minu tuju selline nagu ta oli ning parajalt head laulud mängisid iPodiga mul kõrvas, otsustasin, et ei taha veel koju tagasi minna. Läksin teisele poole teed, kus olid mingid imelikud poed ja käisin ringi ratast. See on uskumatu, millist pudi-padi nad müüvad, uskumatu. Ostsin endale päikseprillid, see on kohutav, kui ere päike siin on, ei suuda üldse olla. 4.99 dollari eest ma isegi ei jaksanud pikalt valida, ühed tundusid normaalsed, võtsin ära.

Shopingutänav

Khm, päris asjalik värk ju?!

Lennukiosakond - absoluutselt kõik asjad olid väiksed, šampoonid, seebid, nätsud, no absoluutselt kõik. Nii naljakas minu meelest. 
See viimane pilt on poest, millele oli peale kirjutatud "Farmacy." Ma ei tea, mina automaatselt mõtlesin, et tegemist peaks olema apteegiga. No sellest oli asi väga väga kaugel, seal müüdi kosmeetikat, riideid, kaarte, sööke-jooke, igasugu asju. Seal avastasin ka tõsiasja, et ma ei saagi jäätist, sest seda on võimalus osta kas 12tk karbis või a la viie liitristes potsikutes. Ma ei anna alla, kuskil PEAB olema üks jäätis.

Kui tagasi jalutasin, märkasin ühel tänaval blokeeringut. Lihtsalt olidki autod ees ja pärast nägin, et teisel pool tänavat oli ka. Igal pool olid lipud, keset tänavat olid lauad, lapsed mängisid. Pärast Giovanna seletas mulle, et see ongi siin kombeks, et tehakse tänavapeod. Terve tänav tuleb kokku, söövad-räägivad juttu, lapsed mängivad ning siis pannakse tänav kinni, et autod ei saaks läbi sõita. Vau, jälle midagi uut minu jaoks.




Koju tagasi jõudsin, läksin oma tuppa jälle asju sättima. Leidsin endale lõpuks ometi teibi (nt seinanätsust ei tea ameeriklased kohe mitte midagi) ning sain siis oma pildid seinale kleepida. Pildiraamide sisse panin ka pilte ning tegelesin veidi ühe üllatusega, millest ma kunagi pikemalt räägin. Kuulasin eesti keelseid laule arvutist, minu uueks lemmikuks on Ott Leplandi ja Hanna Lige - Allikas, mida nad laulupealinna saates laulsid. Imeilus lugu!

Mul oli siis veel mitu tundi vaba aega, ja see aeg läks imehästi. Kõigepealt sain ma Skype'da Kellyga, lihtsalt ülimõnus oli jälle tema häält kuulda ja näha, et kõik on normaalne, igasugu jama rohkem kui väikese tüdruku peake taluda suudab. Pärast sain ma veel rääkida emaga, kes manitses mind mitte shoppama ja jutustasime niisama elust-olust. Mis veel eriti armas oli, oli see, et ma sain lisaks rääkida veel ka isaga, kellel oli järjekordne sünnipäevapidu kodus, aga leidis minu jaoks aega ja tuleb tunnistada, et tema öeldud sõnad olidki need, mis tänase õhtupooliku sundisid ikkagi näpud püsti olema. Tuju tuli tagasi!

Esialgu pidime me perega lahkuma kodust kell 4, aga nagu ikka juhtub, olime ajast päris päris maas ja lahkusime alles viie ajal. Esimese asjana tegime peatuse mingi poe juures, kus oli ka pagariäri ja Stefano nõudis valjuhäälselt bagelit, seega Giovanna küsis, kas ma tahaks ka. Ütlesin, et ikka tahan, proovime siis ära, kas on hea. Ta tõi bageli ja creme-cheese'i ehk siis sisuliselt oli mul imehea sai ja sulajuust. Täitsa lõpp, kui hästi see maitses. Oi-oi-oi-oi..


Ma oma segaduse ja elevusega olin aga täiesti valesti aru saanud sellest, kelle juurde me peole lähme. Mulle öeldi, et tegemist on kihluspeoga, seega ma arvasin automaatselt, et tegemist on Giovanna õega. Kui me sõitma hakkasime, sain aru, et nii see küll ei ole, sest tema elab hoopis teises suunas. Tuli välja, et me läksime hoopis ühe Joe sõbra kihluspeole. Oh jeesus, palju võõraid inimesi, isiklik pidu ja mina. Hakkasin oma otsust kaasa minna kahetsema.

Vähemalt oli tee sinna väga ilus, ma sain palju pilte Manhattanist ja üldse New Yorgist ning me olime veel mingi kaks tundi lausummikus. Ausalt, järvevana tee on köömes selle kõrval, mis siin toimub.

Rannajoon Staten Islandil

Manhattan

Vabadusesammas, kaugelt nähtud!




Pidu toimus kuskil Stamfordi lähedal asuvas linnas, nii-öelda rikkurite rajoonis. Täitsa uskumatu, need ameerika rikkurid on ikka reaalselt laristajad. Näiteks see maja, kus mina olin, seal oli nii palju vaba ruumi, et kui ma neid tube nägin, mõtlesin, et see on täpselt selline nagu mina alati Simsis ehitan - mõttetult suur. Lastetoad, okei 9-aastasest saan aru, aga näiteks septembris kolmeseks saava kuti tuba oli sama suur kui minu majas pool alumist korrust.. Nurgas voodi, teises nurgas laud, hunnik mänguasju ja vsjoo. Tühi tuba. Mulle näiteks ei meeldi nii.

See selleks, algus oli tore, kõik tervitasid mind ja sain veidi rääkida ja vastata nüüd juba tavalistele küsimustele, kuidas mu lend läks, kas olen esimest korda usas, mida õppima hakkan ja kas eesti ja usa on erinevad. Need vastused on juba enam-vähem peas.

Aed oli hästi suur - seda Ameerikas, eriti New Yorgis tihti ei näe

Laste majake hoovis, päris fancy
Ma olin terve päeva sisuliselt söömata olnud, seega ma ootasin õhtusööki väga. See aga ei tulnud ega tulnud ega tulnud. Lõpuks olin nii tüdinenud.. kamoon, kellele te teete oma delikatessi, mul on kõht tühi. Istusin laua äärde, pakuti mingit suppi. Ma ei oska isegi kirjeldada, mis asi see oli. Kollast värvi, nagu püree, sees olid herned (jäid mul kõik järgi) ja riis. Peal oli krõmpsuv sai, terve saia viil ja selle peal omakorda muna ja supi sees veel olid kartuliviilud ka. Maisitõrvik oli ka. Need, kes mind lähemalt tunnevad, saavad aru, et siuke asi ei ole kohe üldse minu jaoks. Lapsed sõid köögis makarone, mõtlesin, et lähen küsin endale ka. Haha!

Kokkamine


Ühesõnaga ma siis võtsin end kokku ja sõin seda suppi, väiksed osakesed jätsin järgi. Tuleb tunnistada, et tõesti oli hea. Kuna aga kell oli juba üheksa, jäigi see supp mu ainsaks toiduks. Kuidagi imelik oli hakata poole kümne ajal mingit steiki ja jumal teab mis jama endale sisse ajama. Tegelesin siis hoopis lastega, pesin kaksikud puhtaks, panin puhtad mähkmed ja pidzaamad selga ning panin nad magama ja läksin ise õue. Eelmise pildi peal näha oleva kummi peale kiikuma.

Mulle ei meeldinud olla seltskonnas, kus ma kedagi ei tunne, kus kogu üritus on väga isiklik ja privaatne ning keegi ei räägi minuga. Lisaks rääkisid nad väga kõvasti, mul hakkas lausa pea hetkeks valutama ning õues oli palju mõnusam, hea soe tuul, mingid sädistavad elukad ning värske puu lõhn. Ja nii ma siis istusin seal ja kuulasin muusikat (seal majas oli muusikasüsteem selline, et kostis õue ka) ja laulsin omaette, päris mitmed lood olid tuttavad.

Mingi hetk hakkasime koju sõitma, kell oli vast 11 ligi. Kusjuures, kas keegi teab, kas Ameerikas on lubatud juua ja sõita? Jõudsime New Yorki umbes poole 12 ajal ja mida ma näen - UMMIK. Ahh, mis asja? Tegelikult ka vä? Keskööl on teil kuradi ummik??? Ja jõudsimegi koju veidi enne ühte, vaikselt tiksusime ummikus. Ma olin nii väsinud, et ma ei jaksanud lihtsalt silmigi lahti hoida, muudkui vajusid kinni. Kui koju jõudsime, võtsin ühe jääkülma vee (siin on külmkapp, kust tulevad jääkuubikud ja vesi ka) ning tulin alla. Kuna siin oli megapalav, pidin konditsioneeri töötamise ajal üleval olema ja niisiis otsustasingi oma blogi supsti ära teha. Jälle ristike kirjas!

Kuna mul aga on kell nüüd pool kaks, saab päev tore olema, ma loodan, et ma ei ärka mitte kunagi. Kuigi mul on hommikuks juba väike kokkulepe, oeh. 

laupäev, 11. august 2012

Palju õnne sünnipäevaks!



I love you, I love you, I love you.

Esimene kord mu elus, kus ma ei saa oma isa tema sünnipäeval kallistada. 

Lõpuks pere juurde

Eilne blogi jäi vahele, sest ma olin oma imepisikese adaptri junni suutnud hotellis ära kaotada ja kui pere juurde jõudsin, oli oi-oi ja kõik akud tühjad. Niisiis kõigepealt eilsest ja siis tänasest.

Eile hommikul oli meil äratus 6.30. Päris jube minu jaoks. Käisin pesemas ja siis pidime kohe oma asjad kokku pakkima ja oma toa hülgama. Kogu käsipagas tuli kaasa võtta ning suured kohvrid pidime tuppa jätma. Kinnitati, et saame need hiljem kätte. Veidi kahtlane tundus, aga olgu, kui saab, siis saab.

Algas hommikusöök ja kohe loengud otsa. Hommikusöök ei maitsenud üldse, no mitte miski ei läinud alla. Niisiis avasin oma eelmisel päeval ostetud rohelised M&M kommid ja üritasin nendest kõhtu täis saada. No ei õnnestunud see ka. Hea maitsega, aga ei mingit isu.


tundub nagu natukene liiga palju keemiat

Esimeses loengus oli meil küsimuste ring, pidime paberi peale küsimused kirjutama ja orientatsioonijuht siis vastas neile. Ei midagi uut, enamik asjadest oli juba läbi arutatud ja nii läks see üsna ruttu. Järgmises loengus arutasime, kuidas on elada ameerikas, kuidas kohaneda perega, mida teha lastega, mida mitte teha lastega jne. Jällegi - võib-olla oli asjalik, aga minu jaoks tundus nii mõttetu seal mitu-mitu tundi passida.

Kell 12 oli meil lõunasöök, pärast mida jälle loeng, kus me rääkisime siis sellest, milliseks meie elu muutub ja kuidas erinevates olukordades käituda ja perega oma tunnetest rääkida. See oli isegi põnev veidikene, kuigi elevus hakkas juba sisse tulema ja kuulata oli üsna võimatu.

Kella kahest olid loengud läbi ning me jätsime kõik omavahel hüvasti ning meid jagati lennujaamade-rongijaamade ja hotellist võetute gruppidesse. Mina siis jäin nende sekka, kellele pere hotelli järgi tuleb. Kusjuures, selle viimase tunni jooksul rääkisin tüdrukutega rohkem, kui kolme eelmise päeva jooksul kokku. Päris mitu tükki ütlesid mulle, et nad arvasid, et ma olen mingi vaikne ja tagasihoidlik. Tegelikult oli probleem selles, et mulle ei meeldinud see sunnitud suhtlemine ja oma prantslase pärast olin ka meeletult ettevaatlik ja nii ma eriti ei suhelnudki. Tavaolukorras olen ma viimane, kelle kohta vaikne öelda.

proovipilt

Mu uued sõbrad - Vasakult esimesed kaks mehhikost, kolmas oli brasiiliast, käed lahti on Hanna (eestlane), tema kõrval Mariana mehhikost, siis oli Kolumbiast ning minu kõrval oli keegi eurooplane, ma nüüd ei mäleta kust.

Giovanna (mu hostema) saatis mulle iga natukese aja tagant sõnumeid, kui kaugel nad on ja kui saatis, et ta on 15 minuti kaugusel, hakkas mu süda taguma, ma arvan 200 korda minutis vabalt. Ja LÕPUKS, pärast pea kahe tunnist ootamist (mitte, et nemad oleks alt vedanud või midagi, vaid programm ei lubanud vanematel varem järgi tulla) ma nägin teda - Giovannat. Ta tuli joostes mulle vastu, kallistas, ja vuristas nii kiiresti nii palju sõnu, ma olin WHOOHAAA ja vait. Nii minulik. Jooksin kokku. Õnneks sai tema ka sellest aru ja võttis hetkeks hoogu maha, ostis poest kohvi endale ja Joele (mu hostisa) ning ma sain nii kaua rahuneda.

Autos rääkisime sellest, kuidas mu orientatsioon oli ning kas ma ikka lõin ka seda prantslast, et ta nii nõme oli ja muud säärast. Stefano (mu peres olev 3-aastane poiss) magas autos, seega ma talle ei saanud kohe tere öelda. Minu jaoks oli kõik nii põnev, Joe ja Vanna rääkisid mulle elust ja olust ja suhtlesime niisama, just nagu sõpradega, keda polnud ammu näinud.

Enne New Yorki jõudmist ärkas Stefano ka üles. Ta turvatool oli hästi suur, ma ei paistnud sealt väljagi ja siis Giovanna ütles talle, et vaata, kes siin on. Stef vaatas ringi, küsis, kes siin on. Giovanna ütles, et vaata, kes on Su kõrval. Stefano vaatas mind ja pani plaksti käed näo ette, nagu filmis. Ja järgmisel hetkel juba jutustas minuga, rääkis oma toast ja sellest, kust ma pärit olen ja et seal on külm (ma rääkisin talle ükskord skaibis, et mul on -10 kraadi ja lumi maas).

Me sõitsime põhimõtteliselt koju, aga nii suure ringiga kui veel üldse võimalik. Nad tutvustasid mulle New Yorki, me sõitsime läbi kõikide linnaosade. Alustasime siis Bronxist, siis läksime Manhattanile, kus käisime cupcake'si poes, pidi olema Manhattani parim ja kuulsaim, nägi minu meelest ülilahe välja.

Mina võisin kõik valida - Stefano valis sinise.



uus laadung just saabus

Manhattanil tegime suure tiiru, vaatasime ära Central Parki ja igasugused hooned, Empire State Buildingu ja Rockefeller Center'i ja mingid muuseumi majad ja palju muud lisaks. Ja loomulikult sõitsime läbi Times Square'i, seega ma nägin selle ka lõpuks oma silmaga ära. Olgem ausad, see on täpselt nagu filmis.

Times Square

Millimeetri parkimine USA moodi - torbiku ja auto vahel tõepoolest oli millimeeter ja ta ei läinud vastu.

Niisiis pärast Manhattanit sõitsime läbi Queensist ja siis Brooklynist, kus me läksime silla peale, mis viis Staten Islandile. Kui me silla peal olime, tuli autos just selline muusika nagu alati filmides tuleb, kui keegi kuskilt ära läheb ja vaatab autoaknast välja ja mõtleb omi mõtteid ja siis mul oli täielik filmi tunne, nagu olekski mõne stseeni filmimine.

Selja taha jäi Manhattan

Ees paistab Staten Island
Staten Islandil sõitsime esimese asjana Giovanna ema-isa juurde, kus oli minu jaoks õhtusöök tehtud, minu tervituseks. Alguses pidi lasanje olema, aga plaanid muutusid ja olid makaronid (või mõni peenem nimi itaalia keeles, sest itaallane tegi) ja mingi kaste, mis meenutas boloneeset, aga ei olnud päris see. Ja muidugi erinevad juustud. Giovanna isa on pizzarestorani omanik ja tal oli umbes sadat erinevat juustu, andis maitsta ja käskis öelda, mis maitseb, no nii mõnus oli.

Olin siis veidi nagu muuseumi eksponaat, kõik küsisid erinevaid küsimusi minu ja Eesti kohta, pakkusid erinevaid sööke. Stefano rääkis kõigile: "She is from Estonia. There is cold. You shouldn't go there." See oli nii lahe. Cupcake'si poes valisin endale key-lime-pie, mis iganes see siis ei tähendaks, aga see nimi nagu tundus hea. Uhh, jube kui magus see oli, üldse ei maitsenud. Lõpuks kella üheksa ajal vist olin juba nii näost ära, et me tulime koju ära, et ma magada saaksin. Stefano ütles mulle veel, et ma kaua magaksin "You should take a loooooooooong nap" ning tegi mulle põsele musi ja kallistas ja saatis ära. NII ARMAS!

Minu pesake asub maja 0-korrusel, mis ehitati praegu ilusaks, enne oli see lihtsalt kolikamber. Mul on oma sissepääs ja oma trepp majja, lõõgastumistuba, kus on diivan ja laud ja konditsioneer ja ilmselt ma tõstan hiljem teleka ka sinna. Ja siis on magamistuba, nii armas pisike ja kodune ja hubane. Mul on oma voodi, megapehme ja pehmete patjadega, oma laud ja öökapp, voodi ja garderoob ja üks kapp on veel puudu. Ja siis on telekas ja nunnud riiulid (nendest unustasin pilti teha, tulevad hiljem järgi).

Voodi ja öökapp

Sissepääs ja trepp majja

Lebotuba
 Voodi peal ootas mind kingitus perelt, korvi sees olid maiustused ja mõned ilutarbed, seebid ja huulepalsamid, Starbucksi kuuma-šokolaadi pulbrid vist, igasugused ameerikalikud kupongid ja pildiraam, kuhu saan ise pildi sisse panna. Ja Giovanna tõi mulle ülevalt veel paki, mis saabus samal hommikul (yay, Liis, Sa oled täpne) ja kuna ma ei osanud seda karpi lahti teha ja Liis oli teibitanud ka korralikult, rebisin ma selle lihtsalt lahti. Seal sees oli HUNNIK komme ja kaisukaru ja pesapall ja hambavalgenduskraam, et kui ma kõik maiustused ära söön, läheb mul seda vaja, haaha.

Pere kingitus

Liisi kingitus - aitäh aitäh aitäh aitäh :)
Õhtu halb avastus oli see, et mul pole adaptrit enam juhtme otsas ja see tegi esialgu päris kurvaks. Mu arvutiaku oli tühi, telefon kohe tühjaks saamas, iPodis olid viimased akuraasud ning fotokas hakkas ka tühjaks saama. Kellegagi eriti suhelda ei saanud, niisiis läksin magama ära.

Täna hommikul ärkasin veidi pärast kaheksat. Ilmselgelt ei ole režiim ikka veel sees, sest mina ei ärka naljalt nii vara. Rääkisin veidikene Kristoga juttu oma iPodiga, kuni selle aku hakkas tühjaks saama, Allariga saime ka paar lauset vahetada. Eesti keelt rääkida on tõeliselt hea. Siis ajasin end üles, käisin pesemas, nii mõnus - OMA VANNITUBA. Kedagi ei koti, kui kaua Sa seal oled või mida Sa seal teed jne.. See on lahe!

Hommikusöögiks olid meil pannkoogid. Ja hommikusöök algas minu kingituste üleandmisega, kusjuures pilti unustasingi teha. Jama lugu. Ma pean minema vaatama, äkki on need asjad kuidagi kõik koos veel, et õnnestub pildistada, aga ma kahtlen, Stefano oli nende kallal kohe. Igal juhul kinkisin siis Estonia raamatu, kilud, ema tehtud leiva (AITÄH emale), hunniku komme, Lotte multika ja Jänku-Jussi täheraamatu. Lotte multika vaatas Stef juba ära, tahtis teistki korda vaadata, aga ei lubatud (niisiis teleka vaatamise reegel - tund maksimum, selge).

Pärast hommikusööki käisime Gabbyga (koer siin) jalutamas, tegime ühe nelinurkse tiiru. Paduvihma sadas, aga siin on see nii teistmoodi, ei ole külm, ei ole vastik, et märjaks saad, vastupidi, ülimõnus on. Niisiis, Gabby nautis, mina nautisin. Ps! Giovanna oli ka meiega, üksi ei julge ma majast kaugemale minna.

Toas vahetasime riided, istusime autosse - Stef, Vanna ja mina - ning sõitsime Staten Islandi shopingukeskustesse. Kõige pealt käisime Mallis, mulle adaptrit ostmas. Ma tahaks nutma hakata, kui selle peale mõtlen, ma isegi ei taha mõelda, palju see jama maksab. Vähemalt on mingi asjalik pill, sinna otsa saab ka USB juhtmed panna, see töötab 150 riigis üle maailma igat pidi, igasugused varuosad on kaasas ja mitte lihtsalt kaasas, vaid selle küljes ka. Suht lahe. Kahju ainult, et nii palju maksis.

Ja mina mõtlesin kogu aeg, et see on raamatupood (Bookstore noh)

Mu väga fancy adapter
Mallis käisime ka Macy'ses, Vannal oli kingitust vaja, meil on homme kihluspidu Vanna õe juures, selle sama, kes septembris abiellub. Eile õhtul ma kohtasin teda ka - imeilus tüdruk ja advokaat, sitaks tark. Nüüd ma tean juba kahte IMEILUSAT ja imetarka neidu (tervitused Kellyle). Pärast seda läksime Stop&Shop poodi, kust otsime vajalikud asjad koju - nipet näpet ja toitu, arve oli 98 dollarit. Nice, poole tunniga. Sain omale esimese coca, mis maksis 1.89dollarit kaheliitrine, see on suht uskumatu mu jaoks, et see on kallim kui eestis, aga okei. Oreo küpsised sain ja cookie crispise hommikuhelbed. Lisaks veel teed ja šokolaadijoogid jnejne.


Terve lett hommikusöögi helbeid - mu lemmikud juu! :)
 Pärast poeskäiku käisime pizzarestoranist läbi, ostsime mingi topeltkoguse juustuga kraami, ja siis kodus sõime pizzat ja jõime cocat ja ülitore oli. Siin peres käib iga reede koristaja ka, aga ameerikas ei ole koristaja tööline, vaid sõber ja nemad siis sõid ka koos meiega. Väga lahe minu meelest.

Veidi Staten Islandit

Stefanoga tegime veidi pildikesi

Esimene ostetud pizza Ameerikas :D

Pärast söömist läksin oma tuppa, panin kõik asjad laadima ja sain ka inimestega suhelda. Emaga saime täna esimese Skype kõne ära teha, täitsa tore oli ja näitasin oma väikseid kaksikud ka talle. Stefano oli sel hetkel õues, kuna tal on Lotte mürgitus ja nad üritasid teda arvutist kaugemale saada. Haha, Keir tuleb kohe meelde, kes on minu juures Lottet umbes 100x vaadanud. Lapsed on vahvad :)

Vahepeal helistas Sean Baldwin mulle, kes on minu tugiisik ja jällegi olid mul jah-ei vastused ja ta tundis muret, et ma nii vaikne ei oleks. Oli tore. Tuli meelde kõne, mille sain Londonist mai kuus, siis ei saanud ma midagi aru ega osanud midagi vastu öelda, täna oli parem, sain aru, sain vastu öelda.

Ja nüüd siis on mul jällegi vaba õhtupoolik. Reaalset tööd hakkan ma alles septembris tegema, kui Giovanna ja Joe tööle lähevad, praegu on kohanemine. Seoses paljude küsitud keelebarjääriga - eile olin pisut vaiksem, oli selliseid jah-ei vastuseid palju, täna olen jutukam. Rääkisime Eesti ajaloost, absoluutselt kõik küsivad mult, et mis värk ikka selle Eesti ja Venemaaga on ja kas mulle meeldivad venelased. Ja siis ma saan kõik hinge pealt ära rääkida. Lisaks rääkisime täna ajakirjandusest ja muust säärasest, et kuidas eestis on sõnavabadusega ja nii. Ühesõnaga, täna on parem.

Lõpetuseks ütlen, et Stefano ja Giovanna õppisid täna sõna "USS," mida nemad hääldavad UUUUSSS. See on päris naljakas, aga nad on tublid. Vihmavari osutus liialt raskeks sõnaks. Mul on vahva. Loodan, et see tunne säilib. :) Homme on kihluspidu, seega ma ei tea, kas ja kui palju ma arvutisse jõuan ja ilmselt edaspidi pole mul iga päev midagi kirjutada ka.

neljapäev, 9. august 2012

Kolmas päev Ameerikas - up and down

Minu kolmas päev Ameerikas hakkab jälle läbi saama. Tänane päev oli emotsionaalses mõttes väga mitmekesine ning sai nii pisaraid kui ka naeru. Kõigest lähemalt allpool.

Hommikune äratus oli kell 7. Helises taas kord äratus, panin kinni, panin tule põlema. Prantslane põrnitses mind vihaselt ja pani tule kustu. Ma läksin nii närvi, et kes ta pagan omast arust on, et ta niimoodi teeb. Täielik egotsenter, keegi teine ei tohi midagi muud teha, mida tema tahab. Niisiis olin ääretult vihane, ootasin 45 minutit, et ta vannitoast välja tuleks, et ma saaks kaks minutit hambaid pesta ja sööma minna.

Vot just nii puhtana hoiab tore prantslane meie vannituba. Kõik tema asjad.
Jõudsin alla, ja elasin kogu oma viha välja ehk siis vaene Hanna pidi mu muret kuulama ja mulle toeks olema. Õnneks piisas sellest, et ma sain eesti keeles mõelda ja öelda, mis mulle ei meeldi ja mis närvi ajab. Aitäh Sulle, Hanna, et ära kuulasid mu.

Tänase hommiku põhisündmus oli Mariela sünnipäev, neiu Mehhikost, ülitore, ülisõbralik ja me laulsime talle terve lauaga, iga üks omas keeles ja viimase "Happy Birthday" kõik koos inglise keeles. Väga lahe oli, pärast terve saal plaksutas ja Mariana oli väga rõõmus. Üks teine mehhiklane tõi talle bageli küünlaga, niisiis sai ta ka veel oma soovid ära soovida.

Sünnipäeva bagel
Pärast hommikusööki algasid loengud, mis kestsid täna põhimõtteliselt non-stop õhtuni välja. Alustasime "Child care Traininguga," turvalisuse ja meedia kohta. Sõna meedia meeldis mulle väga, kahjuks tulemus oli natukene kesisem, meediast eriti ei olnudki juttu. Ohutuse poole pealt oli väga huvitav jutt sellest, kuidas Ameerikas on 50 miljonit last, igal aastal varastatakse neist 4600 ja koju tagasi jõuavad ainult 150. Varastatakse peamiselt alla 12-aastaseid lapsi. Räägiti ka sellest, et last ei tohi IIALGI üksinda autosse jätta, mida ma natukene juba olin kuulnud, aga ootasin, et kindlasti on mingid erandid. No ei. Isegi bensiinijaama tankima minnes, olles autost paari meetri kaugusel, olen autost liiga kaugel ja see on SUUR EI.

Vahepeal 10 minutit pausi ja läks edasi suure hurraaga Red Cross Training, mis siis kujutas endast esmaabikursust. Olin terve aja üsna passiivne olnud, kuna hommikune halb olukord oli hinges ja see-tõttu olin kuidagi eriti kurb ja nukker ning tahtsin ainult sõprade ja perega rääkida, mitte tundides olla. Igal juhul, meil oli siis elustamise nukuke seal ja teda kutsuti Justin Bieberiks. Kes kukkus kontserdil kokku. Kui elustati last, öeldi, et tema on "baby-Bieber." See pani mu naerma küll, hahaaa. Muu osa märkimisväärne ei ole, esmaabi nagu esmaabi ikka.

Pärast seda sai lõpuks süüa! Yay! Ja söök oli lõpuks ometi normaalne. Pakuti riisi-kartulit-kana ja värsket salatit ning puuvilja. Oi-oi kui mõnus oli igasugusele kiirele ja mõttetule toidule vahele midagi niii head saada. Isegi coca-cola hakkas maitsema, kui toit hea oli.



Söögile järgnes siis loengu jätk hommikusele, kus lisaks rääkisime telekast, sealt tulevast programmist ja limiitidest lastel. Mõni tüdruk teadis väga täpselt, kui kaua tema peres lapsed telekat vaadata võivad. Mina ei ole sellega veel kursis, kuid ilmselt tüdrukud veel ei vaatagi ning Stefano on ka küllalt pisike, et võib-olla ei lubata tal ka veel vaadata. Ameerikas muideks, on arstid määranud nii-öelda soovitusvanuse, milleks on 2-aastat, enne mida ei tohiks lastele telekat näidata. Rääkisime veel multifilmidest, mis vanustele sobilikud. "PowerRangers" on väidetavalt üldse mittesoovitatav multikas, kuna see on ulmekas, Simpsoneid ei soovitata lastele, sobilik vanus on alates 7st, müüdimurdjad on 9+, kuna lapsed ei saa aru, mida nad murda üritavad (saate eesmärk on siis võtta mingi fakt, ja uurida, kas see on tõsi või mitte, näiteks a la, kas inimene ikka läheb hulluks, kui talle veetilgad aeglaselt pähe sajavad).

Sellele loengule järgnes kohe otsa esmaabi teine pool. Ehk siis tõestus, et mu ema on asjadest väga valesti aru saanud, et me ainult siestatame ja magame - me ikka õpime kah. Rääkisime näiteks puukentsefaliidist. Kuidas see inglise keeles oli, läks juba meelest ära. Igal juhul, mis minu jaoks oli suur müsteerium, oli see, et mõni ei olnud kuulnudki, kes puuk on. Uurisid vihikust pilti ja mina olin nagu elav vikipeedia, seletasin, et meil on puugid ikka täitsa normaalsed tegelased, imelik oleks, kui Sul terve elu jooksul poleks ühtegi puuki olnud. Wooow! Minu jaoks veelgi üllatavam oli see, et Ameerika seadused ei keela roolis helistamist ja sõnumite kirjutamist. Mis asja? Siukse liikluse juures? Segased.

LÕPUKS said kõik loengud läbi ja mul oli tühjaks pigistatud sidruni tunne. Tulin oma tuppa ja nägin, et mu toakaaslased ei läinud ka New Yorki tuurile. Ahastus tuli peale. Surusin siis oma viha alla ja me saime täitsa normaalselt suheldud. Ei tea, kas Prantsusmaal ongi normaalne hommikul inimese peale karjuda ja õhtul täiega semujuttu ajada?! Õnneks lahkusid nad üsna pea, läksid jõusaali. Kusjuures, prantslane ei läinud tuurile, kuigi ta pere maksis selle eest, sest ta oli väsinud. Paistis suht välja see väsimus, olgem ausad.

Mina sain veel ruttu Egertiga rääkida ning tegime Allariga (mu sugulane, kellega me koos elasime pea aasta) kiire Skype'i kõne, täitsa tore oli eesti keeles rääkida. Ma mainin siis ära, et hoolimata sellest, et siin on üks eestlane veel, oleme me erinevates gruppides ning teeme erinevaid asju, teoreetiliselt me saamegi kokku ainult söögiajal. Ülejäänud aja on siis täiesti inglise keel. Ja see jooksutab aju ikka väga kokku.

Natuke pärast kuute läksin välja, süüa meile vist täna õhtul ei antud või mina vähemalt ei leidnud, kus oleks pidanud antama, seega lootsin siis Reelika peale. Reelika on eestlane, kes elab Stamfordis, linnas, kus mina praegu peatun ja leppisime juba ammu kokku, et kindlasti saame tuttavaks ja ta tutvustab linna ja elu mulle, niisiis seadsingi täna sammud Malli (kaubanduskeskus siin), ja kohtusime. Kurtsin ära, mis asju mul vaja läheb ja ta ütles, et oleme pisut vales kohas, aga vahetame keskust ja saangi asjad kätte.

Väike iroonia eestlastele - vaadake, ühtegi bussirada pole! 
Kõige pealt jalutasime me mööda mingeid iks-tänavaid ühte poodi, mille nime ma ei mäleta, mis oli nii suur nagu mõni meie ladu ja seal oli tõõõõeepoolest kõike. Mu silmad läksid särama, kui ma seda nägin. Kinnitasin endale, et mul on ju list, mida mul vaja on, peame listist kinni. Reelika näitas mulle pidžaama osakonda ja oehh.. mu süda jäi sinna. Mu ema teab, et igakord, kui me välismaal käime, hangin ma endale pidžaamasid juurde, need on välismaal nii kiftid. Ja kuna ma enda lühikesed püksid kogemata ära rikkusin, oli mul põhjust ju ometigi uued osta. Ja sain imearmsa komplekti, püksid on halli värvi valgete täppidega ja pehmest materjalist, nagu samet (Kelly, help, mis materjal see on?) ja roosa paelaga ja pluus on valge ja kirjadega, aga nii pime on, et kirju praegu ei näe. Hinda ka ei mäleta, võib-olla oli 10 dollarit. Ilmselt väga rohkem ei olnud, mul allergia osta kallimaid asju kui 10 dollarit, haahaa. Kuna ma proovima ei viitsinud minna, võtsin umbes suuruse ja kurtsin siis Reelikale, et ei tea, mis teen, kui väike on. Reelika naeris mu üle veidi ja ütles, et siin võib 30 päeva jooksul KÕIK tagasi tuua ja saab raha ka tagasi, ei peagi midagi muud valima. Sellega võib vist ära harjuda.

Edasi me üritasime mulle püksivööd osta. Aru ma ei saa, ameeriklased on ikka julmalt paksud, aga vööd teevad ikka siuksed, et ei lähe mul isegi piha peal ümber. Huumorikool. Valget vööd ei olnud, ostsin siis musta, kuna mu püksid lihtsalt vajuvad alla. Soki osakonnast leidsin puma sokid, 6 paari karbis ja 7.99 dollarit. Egert ilmselt läheb marukadedaks, kui kuuleb, kui palju siin firmasokid maksavad. Õnneks nike'i omasid ei märganud, muidu oleksin vist kohe ostnud ja saatnud :)

Kuna ma aga kella ei saanud ja ma olin väga nukker, läksime Targetisse. Poodi, kus on kõike ja palju ja odavalt. Ja mu list saigi täidetud - sain omale käekella, VÄGA ilusa. Kusjuures, siin on komme käekellasid no nii kõvasti karbi külge panna, et tee, mis tahad, aga käe peale proovida ei saa. Reelika näitas veidi jõudu ja saingi proovitud.

Kell oli mu kõige kallim ost, maksis vist 13 või 15 dollarit. Kuna mul aga ei olnud seda ja siin võib mobiililt kella vaatamisega hulluks minna, on kõik okei. Pärast kella leidmist oli veel viimane asi mul leida lahtised jalanõud, siis läks list lukku. Otsisime ja otsisime, lõpuks leidsime. Hästi armsad plätud, paeltega ja puha, maksid 7.50 dollarit. Jaa, need hinnad on paradiis.

Pärast mu kõikide asjade ostmist läksime tagasi algusesse, võtsime parklast Reelika auto. Parkla on siin omaette nali. Iga auto ees on post ja siis libistad sendid posti sisse ja aeg hakkab tiksuma. Kui tagasi tuled, näed, kui palju aega järgi on. Reelikal jäi täna lausa poolteist tundi üle, ta oli natukene kuri. Minu meelest oli aga see aparaat ülilahe.
Parkimisaparaat

Autoga sõitsime me mingisse toidupoodi, nime ei mäleta, aga mingi suur ja asjalik värk. Oi-oi-oi. See oli mu ainus emotsioon. Kõike oli palju, suurtes kogustes, hinnad just kõige odavamad ei olnud, aga viga ka polnud.  Ostsin oma esimese coca-cola Ameerikas. Maksis natuke üle dollari vist. Seal poes oli nii põnev, ma ei märganudki hinda. Ostsin veel piparmündi maitselised M&M kommid ja Snickersi šokolaadi, sest magusaisu oli ikka meeletu. Selle kolme päeva jooksul polnud põhimõtteliselt mitte midagi magusat saanud. Ära muidugi sõin ainult ühe mini-mini Snickersi šokolaadi. Meeletu isu, olgem ausad. Kassas läksime iseteenindusse, kus pidi ise läbi lööma ja sente panema ja maksma ja no nii põnev oli, Reelika vist oli suht masenduses, kui loll ma olen, ma olin nagu väike laps, NII PÕNEV.

CUPCAKES - ise osta ei julgenud, no naturaalsest asjast polnud midagi järgi, aga nii ilusad olid.

Need on koertemänguasjad. Hallooo, misasja???

Kogu riiuli vahe täis loomasööke - Reelika ütles, et ameeriklased armastavad oma koeri.

Miski väga šeff kaup koertele, oli külmkapis poes. Nagu jogurt vist. 
YAY, krõpsulett. 

Möllame iseteeninduskassas

Kui me toidupoe tiiruga lõpetanud olime ja ma kurtma hakkasin, et kõht on tühi, otsustas Reelika oma kodukanti ka mulle näidata. Sõitsime autoga tema juurde, ta võttis ühe söögikoha kaardi ning läksime sööma. Koha nimeks "Cosi," ja pakuti häid toite. Otsustasin Caesari salati võtta, sest no nii värske asja isu on, mingid pizzad-burksid ja asjad üldse ei lähe peale. Ja tellisin coca-cola ka. See vähemalt tekitab hea koduse tunde.

Söögikoht ise oli väga mõnus, seina peal olid ühe kunstniku pildid, mitte maalitud, vaid lõigatud ja kleebitud. Minu meelest väga lahe idee ja viitsimine. Kahjuks kunstniku nime ei taibanud üles kirjutada.

Saia taigen, nii lahe päts mu meelest

Toidunumbrid

Siin on märgitud pii, 3,14... jaa nii edasi. Ülilahe.

To be or not to be?


Mu coca-cola

Caesari salat, ja valge sai

Istusime tolles kohvikus umbes tunnikese. Lõpuks sõitsime tagasi, Reelika tõi mu hotelli ära ning läks ise koju. Väga mõnus õhtu oli, esiteks sellepärast, et eesti keelne (ja see meeldis ka Reelikale), teiseks sellepärast, et Reelika on kohalik ja nii oli väga mõnus ringi käia ja kolmandaks sellepärast, et seltskond oli super ja ma naersin põhimõtteliselt terve õhtu.

Ja nüüd väike eriteadeanne mu vanaemale ja vanaisale, kes, nagu ma kuulsin, väga minuga ühendust võtta tahavad. Helistamine ei ole väga kallis, aga see on üsna mõttetu. Kui ma hiljem Ameerika numbri saan, saate sinna helistada, aga see maksab 50 eurosenti minut. Teie jaoks. Minu jaoks on tasuta. Seega, rääkige ikka emaga ja kirjutage mulle siia kommentaaridesse, kui küsimusi on, sest helistamine lihtsalt ei tasu ära. Ja armas, et te minu peale mõtlete :)

Sellega täna lõpetan. Homme saan lõpuks pere juurde!! :)