pühapäev, 25. november 2012

Nädalalõpp ja NBA

Alustuseks pilt meie tuurigrupist, mille võlgu jäin mõni blogi tagasi.

Vasakult siis India poiss (nime ei tea), Benny (no lemmik ju), mina, emps, Egert, veel üks India poiss ja Hiina tädike (tudupükstega, haahaa).
Neljapäevane tänupühade päev jätkus pärast õhtusööki kõigepealt Jüriga Skypemisega ning siis X-factori vaatamisega, kus kahjuks läks Cincinnati poiss, kellele ma pöialt hoidsin, koju, see tegi kohe nukraks. Pärast saadet mõtlesime, et oleme vaprad ja lähme Black Friday shopingule. Need, kes sellest päevast midagi kuulnud on, teavad, et see on hullumaja. Et see NII NII hullumaja on, teavad ainult need, kes on sel ajal USAs olnud.

Jüriga skaipimine. Ema üritas Brutust pildistada tegelikult, haahaa

Poed tehti lahti 9 ajal, mõned lisandusid kell 10, mõned tehti alles keskööl lahti. Parkimiskohta otsisime nagu nõela heinakuhjast, täiesti lootusetu. Parkla sama suur kui meil Ülemistes, aga kohti 0. Kohti lausa miinustes, sest isegi keelavad jooned olid täis pargitud. Meil olid mõned asjad, mis olid jäetud selleks õhtuks, näiteks minu Guessi jope. Esimene kord kui seda poes nägin, maksis see 69,99$, ma ei ostnud, ootasin. Nii käisin seda iga nädal korra vaatamas. Lõpuks jõudsin ära oodata 30% allahindluse, aga ikka ei ostnud, hoidsin pöidlad pihus ja ootasin Black Fridayd. Ja kui siis läksin poodi ja nägin oma jopel 50% allahindluse silti, pidin õnnest lolliks minema. Niisiis saingi omale Guessi jope 36 dollariga. Jee! Ameerika ruulib.

Mõned asjad kaubanduskeskusest haarasime veel, ühele ja teisele ning siis sõitsime Targetisse, ema-Egert hankisid koju kraami ning tahtsime valgeid Oreosid veel osta, aga "special edition" tähendas seda, et need olid juba otsas. Hakka või nutma. Ja pärast toidupoe ringi sõitsime koju ära, kell oli kesköö ringis.

Reede hommikul ärkasime meie Egertiga 10 ajal, ema hull oli juba jälle jumal teab mis kell üleval. Lebotasime veidi ja pakkisime siis mõned riided kaasa ja hakkasime Indianapolise poole sõitma. Kuna mulle sõitmine väga meeldib ja Ameerika teed mul jube kodused on, sõitsin mina. Läksime esialgu hotelli, registreerisime ära, panime asjad sisse ning sõitsime siis Apple'i poodi, kust tahtsime iPhone'i osta. Apple'i poe omad on aga nii võllid, et nemad Black Fridayl allahindlust ei teegi, niisiis tuleb Egertil hoopis teist ideed kasutada. Ega sellepärast iPhone ostmata jää.

Kuna ilm oli kohutavalt külm, suur tuul ja vaevalt mõni kraad üle nulli, ei tahtnud me õues üldse olla ja nii sõitsime autoga Friday'sse sööma, sest see oli üks kohtadest, mida neile näidata tahtsin. Emale see meeldis, atmosfäär ja Egertile meeldis muidugi re-fill. See ei üllata enam kedagi.


Osariikide vahetus

Friday's ja meie söögid (ema üritas kuidagi tervislikumat joont ajada)
Kui kõhud täis olid, läksime hotelli tagasi ja kuna minu pea otsast ära tahtis lennata, tegin lõunauinaku. Tund aega magamist ja läksime kesklinna oma korvpalli halli otsima. Meie GPS Jüri oli väga tubli, tõi ilusti kohale, saime korralikult ummikus istuda ja veel korralikuma summa parkla peale maksta, aga õnneks kohale jõudsime, auto ära parkisime ja halli üles leidsime. Väga kift. Parkimismajas saime illusiooni triki ka, kuidas korrused olid üksteise vahele niimoodi ehitatud, et enda meelest olime õigel korrusel, aga tegelikult olime korrus all pool. Ulmeline!

Halli nimi oli "Bankers Life Fieldhouse," mis minule näiteks tegi väga nalja. Pankurite elu põllumajas, haahaa. Ukse peal oli turvakontroll, kiibistati läbi, katsuti, vaadati jope alla (varrukad läbi, lukud kästi lahti teha) ning isegi pükste sääred katsuti läbi, et ei oleks mingeid relvasid või sööki kaasas. Saal oli mega ! Suur ja põnev ja no NBA korvpall on ikka midagi muud kui meie Saku Suurhallis vaadatav mäng. Melu mängu ümber oli väga lahe, mäng ise oli lahe, mis sest, et meie meeskond lõpuks kaotas (olgugi, et 17-punktiga vahepeal juhtisid) ja rahvas oli ka vinge. Mina igal juhul jäin väga rahule ja valisin juba järgmisegi mängu välja, mida vaatama minna.





Indiana Pacers vs San Antonio Spurs

Kui keegi teab, kes see laulja on, siis andke teada. Mu uus armastus, haahaa.

Mu lemmik tantsutüdruk


Parker pani külma kõhuga 32 punkti

Lõppskoor

Kurvad fännid, haahaa



Mäng lõppes pärast kella kümmet, siis läksime autole järgi, mina tegin ülbet ameeriklaste sõitu ja olimegi ummikust väljas ja kodupoole teel. Hotellis veel jutustasime natukene ja läksimegi magama ära. Hommikul oli ema vapralt üleval, meie Egertiga ei tahtnud hommikusöögist ega ärkamisest midagi kuulda. Lõpuks ikka ajasime end püsti ja läksime sööma, kuid esimene küsimus, et kus sink-juust on, oli meil küll. Pakuti krõbinaid, sai ise vahvleid teha, miniburgerid, keedumuna, bagel cream-cheesega. No ainult ameerika kraam.

Kõhu vähemalt täis sai. Läksime tuppa tagasi, mina jäin uuesti magama, teised möllasid niisama. Kella 11 ajal visati hotellist välja, siis sõitsime koju tagasi, mina jälle rõõmsalt roolis. Hommikust õhtuni võiks sõita, sündinud autojuhiks. Kui Ohiosse tagasi jõudsime, käisime Burlingtonis shoppamas (sest see oli veel üks koht, mis kindlasti tuli läbi käia) ning siis sõitsime korraks koju, lasime Brutuse välja ja panime kotid ära. Pere mul kodus ei olnud, need reisisid ka ringi nädalavahetusel.

Järgmiseks läksime sööma, McDonaldsisse, sest Egerti arvates polnud me ammu käinud ja see sobis meie edasiste plaanidega ka. Söönud kõhud täis, läksime OrangeLeafi, mis on külmutatud jogurti restoran ning kuigi esialgu Egert jogurti sõna peale eriti vaimustuses ei olnud, oli ta lõpuks sellest kohast ülisillas ja küsis, miks ma neid sinna esimesel päeval ei viinud. Ma oleks pidanud kohe ütlema, et see on pehme jäätis. Haahaa. Niisiis, sellega sai viimane linnuke kirja kohtades, kuhu ema ja Egerti viia tahtsin.

Egert oma on muidugi see kummikommidega, ema oma on ees mustikatega ja minu oma taga kookoshelvestega

ja õnnelikud lapsed ka
Ehk siis kui kõhud päris päris täis olid, läksime veel viimast korda Premium Outletsi, sest kaks asja jäid veel ostmata, kuna poed olid kinni. Ja uskuge või mitte, parkla oli endiselt puupüsti täis. Lollakad. Alustavad neljapäeva öösel ja shoppavad pühapäevani välja. Õnneks saime meie oma asjad ja läksime siis parklasse tagasi. Auto juurde. Ainus mure oli see, et mida polnud, oli auto. Vaatasime ringi, no ei ole. Täitsa minu sündroom juba. Õnneks on ameerika autodel see nupp, millega auto karjuma hakkab ja tulesid vilgutama, et üles leiaks ja nii leidsime oma karjuva Fordi ka keset parklat üles. Ilma selleta ilmselt otsiks praeguseni, olime päris vales suunas. Haaha. Blondiinid.

Kella poole seitsme ajal siis koju tagasi, vaatasime ära kaks filmi "Üksinda kodus" ning tegime sooja jooki ja rääkisime niisama juttu. Mõnus tsill ja lebo, kõik on nii väsinud. Tore puhkus küll, haha.

reede, 23. november 2012

Ohio + Thanksgiving

Kolmapäevane päev algas minu jaoks hommikul juba enne kaheksat. Täiesti sees see Eesti režiim. Sõime ema ja Egertiga all võileibu ja läksime shoppama. Sõitsime Cincinnati Malli, kus ma ise ka kogu aeg käisin ning läksime kümne ajal sinna ja tulime välja kell 6 õhtul, poed pandi kinni. Täiesti lakkamatult shoppasime. Egert ja ema olid hindadest vaimustuses ja mina olin vaimustuses, sest nemad olid vaimustuses.

Pärast shoppamist läksime koju, panime kotid maha ja rääkisime veidi perega juttu ning andsime lastele kingitused ära. Amee lahkelt uuris meile, kas Cheesecake Factory on lahti ja saanud jaatava vastuse, läksime sinna. Muidugi käisime enne Kenwoodi kaubanduskeskusest ka läbi.

Cheesecake factorys tellisime emaga pasta, jagasime kaheks ja Egert läks pizza peale välja. Ja muidugi magustoiduks juustukoogid, mina valisin tavalise maasikatega, Egert valis sidruni-vaarika ja emps võttis tiramisu. Muidugi on igast koogist pool mul praegu külmkapis, haahaa.





Pärast söömist olid kõhud nii täis, et Egert ja ema vihkasid mind mõlemad, et ma nad sinna viisin. Haahaa. Mina ise olin emotsionaalselt selleks valmistunud, oli päris okei. Sõitsime siis koju tagasi, Adam oli kirjutanud seinale "Rõõmus tänupüha," ma siis kirjutasin veidi ringi, et rõõmsat ja selgitasin, et meil jube raske see keel ikka ja siis Adam oli veidi segaduses, miks meil nii palju "happysid" on. Et meil on häid, rõõmsat, ilusat, õnnelikku jne sõnu, mida me soovimiseks kasutame. Pakkisime asjad lahti ning suht varsti pärast seda läksimegi magama.

Neljapäev ehk täna ärkasime hommikul üheksa ajal, ema hullas lastega allkorrusel, me Egertiga lebotasime minu toas ja vaatasime Macy's Thanksgiving paraadi. Hiljem läksime ka alla, vaatasime, kuidas hullumoodi käis valmistumine tänupühade söömaks ning korraks käisime ka poes, ostsime võid ja pakkusime külalistele kiluleiba. Eriti küll ei söödud, vist oli liiga jube. Haahaa.

Kella ühe ajal alustasime tänupühade sööminguga, istusime laua ääres ja loeti palve ning algas söömine. Pakuti kõikvõimalikke ameerikasööke, ma ei oska neid nimetusi ilmselt kirja pannagi. Kartulipuder oli, mingi "sweet potatoes," lisaks veel mingid imelikud möginad, juurviljad, saiakesed ja muidugi kalkun. Mulle viimane  väga väga maitses. Ja see magusa kartuli asi oli ka natukene nagu kartulipudru moodi, aga seal olid veel kaerahelbed ja vahukommid sees - mulle ja Egertile väga maitses, emale üldse ei maitsenud.

Söömingu ajal oli mingi traditsiooniline mäng, kus igaüks pidi ütlema, mille eest ta on tänulik. Egerti nägu läks selliseks nagu inglise keele tunnis oma järge ootaval teismelisel. Adami õde alustas, siis Adami ema, Adami isa, meie ema ja kui järg Egerti käes oli, aitasin tal öelda, et ta armastab Ameerikat ja re-filli ning kõikide meelest oli see väga okei. Mina siis pidasin oma kõne teemal, kuidas ma olen tänulik oma pere üle Eestis ja pere üle Ameerikas, kes mind väga väga hästi hoidnud on ning pärast mind rääkis Adam, kuidas nad armastavad mind ja mu sõiduoskust ja et lapsed armastavad mind. Superarmas. Lisaks ütles Amee, et ta nõustub Adamiga. Hea tunne oli küll sees.

Kui soolane söödud oli, läksime magustoitude juurde ja kuna meie polnud ühtegi enne saanud, võtsime nii šokolaadipudingu browniega kui ka kõrvitsapiruka kui ka õunapiruka. Muu oli super, aga kõrvitsapirukas ei olnud küll minu jaoks, nagu piparkoogitainast sööks. Jube. Õeh. Söömise lõpetamise järel pandi kõik nõud ära ja meie empsiga istusime veidi terrassil ja nautisime ilusat ilma, sest väljas oli 16 kraadi ja päike paistis, tõeline Eestimaa suvi. Mängisime veel Evie ja Brutusega ning tulime siis tuppa ära.

Õhtupoolik on lebotades möödunud, sest päris õhtul on meil väiksed plaanid ja peab ilusti valmistuma selleks.

Thankgiving sööming

Peolaud

Lastelaud

Minu praad

Minu magustoit

Pärast oli hea pontsik olla




kolmapäev, 21. november 2012

Teine päev New Yorgis + lahkumine

Esmaspäevane päev möödus meil New Yorgis ringi tuuritades. Hommikul ärkasime  6.30, mis minu jaoks oli täiesti ulmeline, aga no ema ja Egert olid kella neljast üleval. Ääretult normaalne. Neil vist jääb see ajavahega mitte harjumine reisi lõpuni välja. Sättisime end valmis ja olime täiesti graafikus, no 2 minutit maas. Metroopeatusesse ja sealt metrooga Chinatowni. Pidime alguses hommikust sööma minema minu lemmik kohta, aga ei jõudnud, niisiis mina haarasin croissanti kaasa, aga Egertil jäi esialgu hommikusöök üldse vahele.

Ootasime bussi päris kaua, pidi kell 8 tulema, tuli alles 8.15. Giid oli hiinlane ja ilma liialdamata ma räägin inglise keelt paremini kui tema. Alguses ma veel üritasin temast aru saada, aga siis loobusin. Peale meie oli bussis veel üks hiina vanem naine, 2 tüdrukut Austraaliast ja 3 noormees Indiast (kellest üks küll elas Austraalias). Esimene peatus oli Wall Street ja käisime börsi-pulli juures. Kui giidilt küsiti, miks see pull seal on, ei osanud ta vastata. Kõrvalseisnud politseid rääkisid selle loo rõõmsalt ära.

Chinatown

Arutasime Egertiga, et ei tea, kui palju hiinlasi sinna majja mahub



Börsipull

Egert juba viskab nalja, et New Yorgi politseid tööd ei tee, nad ainult poseerivad
Pärast läksime uuesti bussi ja tiirutasime veidi New Yorgi vahel ringi ning siis oli peatus Times Squarel. Kuna me olime seal eelmisel õhtul juba käinud ning me avastasime (see tähendab, mina avastasin), et meile oli poes külma tehtud, läksime sinna. Nimelt oli pakkumine, et 2 särki on 30$, aga tseki peal oli 2 särki koos hinnaga ja üks veel lisaks. 24,50$, ei olnud väike summa ka, et niisama jätta. Lippasime sinna poodi, rääkisin müüjaga natuke juttu ja tulemuseks oli tagasikantud raha. Jee! Armastan Ameerikat. Egertile sai hommikusöögiks McDonaldsist ka midagi haaratud. Ei olnud burger, sest siit ei saa hommikuti burgerit, mingi võileib oli.

Järgmine peatus oli Vabadusesammas, kus meil kulus lausa poolteist tundi aega ja ilm oli ka natukene külm. Tuuline. Temperatuur oli okei. Pärast seda tuuri hakkasime rääkima nende India poistega, igast elust ja olust ning Austraalia tüdrukud otsustasid jalga lasta, meile ütlemata. Lihtsalt ei ilmunud enam kohtumispunkti. Väga nõme, me ootasime neid 20 minutit. See-eest India kutid olid väga lahedad, üks neist oli Benny, teiste nimesid ei tea. Nägusid näete, kui Benny Austraaliasse jõuab, tema fotokas on meist pildid.





Me sõitsime järgmise peatusena vahakujudemuuseumisse, kus meil tänu ootamisele jäi vähem aega, aga minu meelest oligi hea, käisime kõik ruttu-ruttu läbi, ei olnud passimist. Mulle väga meeldis, rohkem kui Londonis ja Egert ütles sama, seega oli ikka hea asi. Ainus, mille pärast kurb olin, oli Bieberi kuju puudumine, see siis ilmselt oli Londonis sellel hetkel.


Leonardo Di Caprio

My name is Bond. James Bond.

Elle MacPherson

Mu uus armastus

Tere hommikust, Ameerika. Tänaste uudiste peateemad.. 

Kuningliku pere noorem põlvkond

Michael Jackson

Paris Hilton

Peaaegu saab palli kätte

Lady Gaga

Justin Timberlake
Kui muuseumis ära käisime, käisime ka lõpuks Subways ära, sõime oma võikud ära enne edasi sõitmist ning siis kohtusime giidiga ja sõitsime veidi bussiga ringi jälle. Käisimine mingi mälestusmärgi juures, ma ei tea, mis see oli, aga leidsime Eesti lipu ka lehvimas. Viimane peatus oli Empire State Building, üliüliüli lahe!

Rockefelleri kuusk


Happy family







Kui ekskursioon läbi sai, läksime laiali. Ema ja Egert läksid Times Squarele, mina ja Benny läksime metroosse ja mina läksin hotelli. Hotellis võtsin kingitused kaasa ja metroosse tagasi, mõnus seiklus jälle üht ja teistpidi (sest metrood on tänu tormile endiselt veel korrapäratud ja nii ei pruugi Sul vajaminevat liini üldse ollagi) ja lõpuks Grand Centrali ja sealt rongiga Stamfordi.

Stamfordis kohtusin Reelikaga, käisime Starbucksis ja Cosis söömas ning õhtul veel tema juures, rääkisime tema hostemaga pikalt juttu. Väga väga hea tunne oli neid tänada, sest nemad tegid minu heaks nii palju, elasin seal ju lausa üle kahe nädala ning mul oli seal väga hea tunne.

Lõpuks läksin uuesti rongi peale, New Yorki, sealt metroo peale ja hotelli ning kui kohale jõudsin, oli kell 1 öösel. Sellest siis ka blogi puudumine.

Teisipäeva hommikul ärkasime jälle ebanormaalselt vara ning alustasime oma reisi JFK lennujaama. Jälle kõik metrood õnnestusid, suunad õiged ja olimegi lennujaamas. Sealt edasi lennujaama rongiga autorenti ja saimegi auto kätte. Nii kiiresti ja nii hästi.

New Yorgist välja saamine võttis meil umbes poolteist tundi aega, aga tuli hästi välja, meie isiklik Märtin (ehk mu ema) oli roolis. Algas meie reis Ohio poole. Alguses plaanisime jääda tee peal kuskile ööseks, aga kui pärast lõunasööki oli selge, et see osutub üsna mõttetuks, sõitsime ühe jutiga Cincinnatisse välja. Jõudsime kohale veidi pärast kella 11.

Amee ja Adam ootasid meid ära ja olid kirjutanud meile "Tervitus Pommers," mis oli minu meelest nii armas. Ja nad ehitasid Egertile täiesti uue voodi. Reaalselt. Mitte mingi madratsi ega välivoodi, vaid voodi. Samasuguse nagu Eviel. Väga lahe, haha. Rääkisime juttu veel mõne aja ja siis magama. Nüüd edukalt Ohios kohal ja algavad uued päevad täis seiklusi!

Metroogurud

Hüvasti Manhattan!

Söögistiil püsib muutumatuna

Meie suksu