pühapäev, 10. veebruar 2013

Hunnik pilte ja jutuke

Nüüd tuli teatud põhjustel üsna vaikne nädal, aga parandan selle siis ruttu ruttu ära ning lisan umbes tuhat pilti, sest ma lihtsalt armastan neid kõiki.

Selle nädala hispaania keel oli päris lõbus, mul tuli väga hästi välja ning õpetaja arvas, et ma olen kõige halvemas olukorras seal, sest kuigi üks tüdruk on veel Euroopast pärit, on ta USAs umbes 10 aastat elanud ja tema jaoks on inglise keel juba oma keel. Minul käib tõlge peas kogu aeg. Pidime ütlema enda sünnipäeva, see tuli mul kohe eriti armsasti välja ja õpetaja kutsus mind niinnja ehk väike tüdruk, ma ikka reaalne pesamuna seal. Ja mulle meeldib iga tunniga üha rohkem, kõik tundub nii loogiline ja hea.

Reedene tööpäev jällegi teatud põhjustel jäi hoopis ära, vanaema-vanaisa tulid siia ning lapsed olid nende hoole all. Mina veetsin päeva üsna voodis. Alguses mõtlesingi voodisse jääda, aga siis otsustasime tüdrukutega, et muudame plaane veidi ning tõstsime laupäeva plaanid hoopis reede peale. Umbes poole kuue ajal õhtul tuli Joanna siia, rääkisime veidi juttu ja viisin ta asjadega kurssi ning ootasime Ellenit, kes kuue ajal umbes tuli. Võtsime kaks autot ja alustasime teed Zuri juurde, aga tee peal selgus, et ta polegi veel valmis, seega me tegime Starbucksis väikse peatuse ja arutasime plaanid täpselt läbi.

Veidi pärast poolt seitset siis jõudsime Zuri juurde, tema minu autosse ja Ellen-Joanna teise autosse ning läksime Cincinnatisse. Panime ühe auto parkima, läksime teise autoga Kentuckysse. Pidime alguses kinno minema, aga siis löödi kõik plaanid pea peale ja ükski kellaaeg ei klappinud enam, seega otsustasime linnas veidi ringi vaadata. Kuna parkimise eest üldse maksta ei tahtnud ja tahtsime vetsu minna, hõivasime ühe koha restorani parklas, kus olid suured sildid, et parkimine ainult külastajatele. No me üritasime külastada, aga ukse peal oli suur silt, et ära küsi vetsu, Sa ei saa sinna. Haha. Seega jätsime siis auto ikkagi sinna parklasse ja läksime mujale otsima. Leidsime kõik kenasti üles ning veetsime mõne aja Kentucky poole peal jõe juures ning Purple Bridge'l, tegime pilte ja rääkisime juttu.











Kui olime oma tiirud ära teinud ja Zuri ka uuesti leidnud (teda pole piltidel, sest teda polnud meiega sel hetkel) ning autogi oli alles, hakkasime orienteeruma ja tuleb tunnistada, et ma sain sellega kuratlikult hästi hakkama. Ausalt ka, peaks emalt küsima, kas sündisin rool peos ja GPS peas. Haha. Meie orienteerumisel oli sihtmärk nimega Keith, kelle me siis lõpuks ka kätte saime ning meie tee viis tagasi parki, kus me temaga esimene kord käisime.






Kui esimeses pargis ära käisime ja kõik korralikult läbi külmunud olid, võtsime suuna teise pargi suunas, kus oli teine ilus vaade linnale. Need kaks parki on minu lemmikud, minu meelest sealt näeb Cincinnati ja Kentucky nii mõnusalt nagu peo pealt ära.









Pärast miljoneid pilte ja ohtralt naeru oli kell juba vist kümne ringis ning Keithil oli meist korralikult kopp ees, seega viis meie tee tema juurde, panime ta maha seal ning alustasime arutelu, mida õhtuks sööme, sest mina teatud põhjustel ei tohtinud ju midagi süüa. Ükskõik, mis kohtade peale mõtlesime, no mitte ükski ei sobinud. Lõpuks sai valikuks kõikide lemmik Subway. Olime nö mustade inimeste rajoonis ja pärast Zuri rääkis, kuidas tal oli seal tanklas (Subway oli tankla sees) tunne, et kohe tuleb keegi ja röövib tanklat, sest filmides on alati nii. Kui minul oli list asju, mida ma süüa ei tohtinud, siis Zuril oli täitsa valge paberileht ja nii jäigi tema ainult joogi peale ning meie kolmekesi siis sõime ka. Teenindajad olid ülisõbralikud, kiitsid meie aktsenti ja küsisid, kust me tuleme. See on alati nii tore küsimus, kui umbes 4 tüdrukut ja kõik eri riikidest juhtuvad koos olema.





Edasi (või tagasi) viis meie tee Kentuckysse, kinno, kus seekord panime auto ilusti parkimismajja. Ainuke häda oli see, et parkimismaja oli nii suur, et me reaalselt eksisime ära, ei leidnud ei lifti ega väljapääsu. No ebanormaalne. Kui lõpuks mingi lifti leidsime, suutsime ka kassa juba leida ning siis saime piletid ka. Kuna me ostsime iseteenindus aparaadist, pidi seal kaardiga maksma ja siis Ellenil ei olnud kaarti ja nalja sai jälle kogu raha eest. Läksime siis mingitest liikuvatest treppidest üles ning leidsime isegi oma kinosaali ja esimest korda elus ei tahtnud mitte keegi mitte midagi süüa ega juua. Ei tea, kas rolli mängis vahetult enne ostetud õhtusöök või see, et kell oli pool kaksteist.
Parkimismajas kadunud



Filmiks oli "Identify Thief," mille esilinastus ka samal päeval Cincinnatis oli. Film oli päris naljakas ja samal ajal ka veidi kurb vahel ning vahelduseks hoopis midagi teistsugust kui siiani kuus kuud vaadanud olen. Ja kuna me jõudsime väga varakult saali, nägime hullult palju reklaame teistest filmidest, märts tuleb küll mingi räige kinokuu, üle ühe kõik head filmid. Üks hea film tuli juunis või juulis ka, plaan paigas. Igal juhul film mulle meeldis ja kuigi ma terve filmi nutsin, sest mul oli mingi jama silmas ja kuigi film lõppes alles kella kahe ajal öösel, oli elamus mõnus.

Pärast filmi läksime siis oma päeval pargitud autole järgi ning siis viisid teed järjest kõik ka koju. Päris politseirohke öö oli, mina olin ainus, kes seekord politseiga mässama ei pidanud, kõik ülejäänud said kogu täiega. Haha, päris naljakas. Ei ole lihtsalt võimalik, et ühel ööl on autodega väljas 4 au-pairi, kõik 20 miili raadiuses ja nendest 3 võetakse maha. Haha, see ajab ikka veel naerma.

Laupäeva hommikul hakkas Joanna kõiki üles ajama ja lõunale kutsuma ja kuna mul nagu nii plaane polnud, otsustasime kokku saada premium outletsis, aga ilmselgelt alati, kui kogu plaan tundub töötavat, ei tööta mitte miski ja nii Joanna kaduma läkski. Ja mina pidin siis igavusse surema ja teda tund aega ootama ning pidevaid kõnesid saama, et tal pole aimugi, kus ta on ja minul oli veel vähem aimu. Olgu märgitud, et temal oli GPSis sama aadress sees, mille ees mina ootasin.

Keegi kirjutas Joannale juhendid, kuidas ta minu juurde jõuab, andis telefoninumbri ka, et Joanna helistaks, kui ta ei leia
Mina samal ajal igavusse suremas
Lõpuks leidsime üksteist tund aega hiljem lubatust ning olime mõlemad nälga suremas. Kuna aga toidul jätkuvalt limiidid olid, sai uuesti Subwaysse mindud. No lemmik ju. Rääkisime pikalt juttu ning sõime kõhud täis, saime kingituseks kommigi.



Ühesõnaga käisime siis veel veidi shoppamas, sest ringi jalutada oli vaja ning pärast shoppamist käisime veel kuskil tühermaal tuuseldamas ja pilte tegemas ning muidugi ei meeldinud meie tegevus mingitele turvaonudele ja nad tulid küsima, mis me teeme. Ilmselt me lihtsalt meeldisime neile, sest nad polnud üldse kurjad, lihtsalt mainisid, et tegemist on eramaaga ja parem oleks meil sealt lahkuda. Õnneks olid pildid selleks ajaks juba tehtud, hehe.







Pärast käisime veel minu kodu ligidal mänguväljakul ja siis ühte veekogu avastamas, kus klõpsutasime veel mõned pildid ning siis sõitsime hoopis frozen jogurtit sööma, kus rääkisime veel tükk tükk aega juttu ning arutasime oma reisi hotelliplaane, nüüd lõpuks siis kõik asjad olemas - transport, piletid ja hotell. Ei jõua ära oodatagi. Kui kõhud täis said, läksime mõlemad oma teed ning õhtu möödus mul kodus mõnede telesaadete ning Lauraga Skypedes. Täna olid eestlased ikka väga hoos, kõik olid hommikul 3-4 ajal täiesti üleval, ei mingit probleemi.





Niisiis väga kenad kaks päeva said veedetud lõpuks, ilus lõpp sellele nädalale. Ja blogi lõppu lisan ka mõned pildid, mida keskele unustasin lisada, ei viitsi jamama hakata sellega, panen lõppu.


Eesti lipuvärvides Hilfigeri särk
Sest milleks sõita ühe autoga kui saab ka kahega
Täna kõvasti kõneainet pakkunud pilt. Eks iga üks mõtleb oma mõtete tasemel.

Kinomaja

kolmapäev, 6. veebruar 2013

6 kuud Ameerikas

Täna, täpselt 6 kuud tagasi, 6.augusti hommikul algas minu teekond USAsse. Ma mäletan seda päeva nagu oleks see eile olnud.



Mäletan, kuidas ärkasin hommikul megavara, elevus oli nii suur, mäletan, kuidas pakkisime emaga kohvrit, sest ööga oli see "juhuslikult" paar kilo raskemaks läinud. Teate ju küll, kui tuleb meelde, et see pisiasi ja too pisiasi ja kolmas pisiasi on puudu ning lõpuks ongi seis selline, et pisiasju saab kole palju.


Mäletan, kuidas me läksime lennujaama, üle saja aasta tegin check-ini, sest perega reisides on kuidagi alati käsipagasid olnud ja pole vaja olnud. Tädi veel küsis mu USA aadressi ja ma siis üritasin pingsalt mõelda, mis see õige aadress oli.

Mäletan, kuidas pärast kohvri ära andmist läksime emaga Ülemistesse sööma, tellisin omale mingi omleti, mis oli nii hea, aga ma ei suutnud seda süüa, sest mulle hakkas vaikselt reaalsus kohale jõudma.

Mäletan, kuidas Kelly oli üks ja ainus sõber, kes tuli mulle samal päeval head aega ütlema. Eks see parim on ikka parim igas olukorras. Mõnikord tunnen siiani seda tunnet, kuidas teda viimast korda kallistasin.

Mäletan, kuidas me läksime emaga lennujaama tagasi ning pidime viimast korda head aega ütlema ja kuidas meil sekundiga mõlemal silmad märjad olid.

Mäletan, kuidas turvanaine ütles mulle rõõmsalt "Sa ju tuled tagasi.." ja mäletan, kui kurjaks see mind tegi ja ma talle käratada tahtsin, et tal pole aimugi, kui pikka aega ei tule.

Mäletan, kuidas ma istusin lennujaamas ja lugesin Geelika ja Kelly kirjutatud kirju mulle. Kuidas ma nägin ka Hannat, aga ei julgenud temaga rääkima minna, sest ma olin täiesti nutetud silmadega ning tema polnud üldse nutnud, mõtlesin, et ta on mingi südametu kaabakas, kellel pole üldse kurb.

Mäletan esimest lennuki sõitu Helsingisse, kus minu kõrval istunud noormees väga segaduses oli mu nutmisest ning kuidas ma lennukilt maha tulles esimest korda näo kuivaks sain ja nututundest üle. Ja siis bussi minnes, telefoni sisse lülitades ema sõnumi sain ja muidugi uuesti nutma hakkasin.

Mäletan teist lennureisi, Helsingi-New York ja seda kuidas kohale jõudes otsustasin Hannale tere ütlema minna. Ei tea, kas põhjus oli see, et ei tahtnud üksi olla või see, et ta oli järjekorras minust eespool, aga igal juhul sai see otsus tehtud. Haha. Ja edasi suhtlesime lahutamatult neli järgmist päeva.

Ehk see kõik juhtus kuus kuud tagasi. Uskumatu, pool aega on läinud. Lihtsalt, sõrmenipsu peale.

Minu tugiisik ütles mulle, et ma paneksin oma emotsioonid kirja, kui olen kaks kuud USAs olnud. See oli see aeg, kus ma olin elanud ligi kuu aega Reelika peres ning kuu aega uues peres, oma praeguses peres. Ja ma tegin seda, 16.oktoobril. Ma arvan, et ma seda ikka veel ei avalda, mida siis kirjutasin, need tunded tulevad lõpus, kui see teekond jääb seljataha, siis saan lugeda ja vaadata, mis ma tundsin. Ja jagada oma tundeid teistega.

Seekord siis tunded, mis valdavad mind pärast poolt aega siin. Tundub, et minu puhul kehtivad kaks vanasõna lausa koos. Üks neist siis "Alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama," ning teine "Mis ei tapa, teeb tugevamaks." Tagantjärgi võin ju öelda, et tegelikult olin ma valmis augustis koju tulema. Ma ei tundnud pärast kolme nädalat enam, et see oleks allaandmine. Ma üritasin. Olin enesele lubanud, et viimane nädal.. Kui laupäeval peret ei ole, lähen koju. Pere tuli neljapäeval. Päris napp.

Aga siis läks kõik lihtsalt liiga ilusaks, ma ei suuda siiani seda uskuda. Ma astusin selle maja uksest sisse ja ma tundsin - kodu! Tõesti. Kuigi minu ja Adami esimene kohtumine mulle siiamaani nalja teeb (aga see on üks nendest tunnetest, millest aasta lõpuks räägin), tundsin ma end ju nii hästi. Ja tunnen siiani. Enamasti ütlevad kõik tüdrukud, et nende pered on parimad, aga minu pere ongi. Mõnikord ma mõtlen, kas see on üldse reaalsus? Kas ma oleks uskunud, et mu elu saab midagi nii ilusat olema? Kas ma ootasin, et kõik läheb nii hästi? Muidugi, ma lootsin, iga tüdruk USAsse tulles loodab, aga ma sain rohkem kui ma üldse südames oleks osanud loota.

Mu pere kohta on mult palju küsitud, et kas ma jätan blogis asju rääkimata, kas meil tegelikult ikka on tülisid. Et peab ju midagi olema. Mõnikord ikka on nii, et jääb hinge midagi kripeldama, ja oli minugi elus siin kaks nädalat, kus kõik tundus vale. Tagantjärgi tean, et põhjus oli hoopis mujal ja sügavamal, asi oli puhtalt minus, minu jaoks oli iga sääsk elevant. Aga see on ka ainus periood olnud, kus mina veidi õnnetu olin ja see kadus kiirelt. Arvan, et kuue kuu jooksul on see väga hea tulemus. Ma ei karda oma perekonda nagu osa tüdrukuid, ma võin nendega kõigest rääkida, ma võin nendega nalja teha, ma võin nendega arutada ja läbirääkimisi pidada. Ja ma tunnen, et mul on tõesti kaks perekonda.

Ma olen leidnud oma ellu nii-öelda uue parima sõbra - Zuri. Kusjuures alles mõni päev tagasi nägin unes, kuidas pidin temaga hüvasti jätma. Kas te kujutate ette, mis tunne see on? Ei, ei kujuta. Kui Zuriga sellest rääkisime, ütles ta, et sellepärast me peamegi iga hetke koos nautima. Seda me teeme. Muidugi kardan ma nii väga, et meie tulevik saab vägagi eemal üksteisest olema, kui just üks meist ei koli, sest Eesti ja Panama on ikka väga kaugel üksteisest. Väga väga jube tunne. Midagi sellist, mille peale praegu ei taha mõeldagi. Siiski on ta konkurentsitult minu parim USA sõber.

Lisaks olen muidugi ka teisi sõpru saanud, ma olen alati öelnud, et mul on heameel, et siin pole ühtegi teist Eesti tüdrukut, sest ma näen, kuidas ühest riigist pärit tüdrukud ikka omavahel on ja teistega nii headeks sõpradeks ei saa. Minu esimene lähedane sõber oli Madelene, Rootsist, kes nüüd juba mitu kuud kodus on olnud ning nüüd on väga lähedase sõbra positsiooni hõivanud Joanna, kes samuti Rootsist. Väljaspool minu clusterit on mul väga hea sõbranna Michaela, kes on Tšehhist ning muidugi Eesti tüdrukud USAs, kes üht või teistmoodi olulisteks saanud. Üks suur suur pluss siia tuleku juures ongi olnud uued tutvused. Ja neid ei ole mitte vähe. Boonuseks on uued sõbrad (sest tuttavaid leiab igaüks, aga sõpru mitte) need, kes tõesti on olulised ja kellele saan ka oma isiklikke asju rääkida.

Kuus pikka kuud Ameerikas on mind muutnud. Muidugi on. Emotsionaalselt, füüsiliselt.

Ma olen kindlasti palju rõõmsam kui ma enne olin ja see on juba suur näitaja, sest enda meelest olin ma muidu ka positiivne. Üks hommik ärgates, naeratades, just mõtlesin, et uskumatu, kui heas tujus ma siin kogu aeg olen. Muidugi, erand kinnitab reegleid, ja on neid päevi ka, kui tahaks lihtsalt jalaga kõigele anda, aga see on lihtsalt mu iseloomus.

Ma olen enesekindlam, ma tean, et ma suudan, saan ja tahan. Mäletan, kui hakkasin tutvusringkonnas rääkima, et USAsse tulen ja kui palju ma kuulsin, kuidas ikka ma ka mõtlen ja kuidas ikka ma ka tahan ja kuidas ikka ma ka lähen. Tegelikkus on see, et ma olen endiselt ainus siin. Ja selline mõttetu mulli ajamine ongi eestlastele nii omane. Mina võtan seda kui tõde: "Julged unistada, julged ka täita." Samuti paistab minu enesekindlus selles, et kuigi ma päevast päeva kuulen, mida mu armsad "sõbrad" Eestis minust räägivad, ei lähe see mulle üldse korda. Nagu Kelly mulle tsitaadi saatis: "Distance let's you know, who's worth keeping and who's worth letting go."

Ma olen targem ja olen arenenud. Me õpime kogu oma elu, see on tõsi, aga nii suure kultuurivahetuse korral õpime mitu korda kiiremini. Mina õpin. Ma olen õppinud erinevaid kultuure, fakte, saanud teadmisi erinevatest riikidest, inimestest, kommetest, näinud erinevaid situatsioone, tundnud erinevaid tundeid. Olen avastanud ennast ja teisi. Minu jaoks on lihtsaks muutunud enese väljendamine võõras keeles, ma poleks ausalt iialgi aasta tagasi uskunud, et inglise keelest minu igapäeva suhtluskeel saab või et ma saan üle hirmust seda kasutada. Ma olen õppinud inimesi paremini tundma ja aru saama, et me õpime ainult oma vigadest ja oma kogemustest. See ei tee enam haiget, ebaõnnestumine ei tähenda maailma lõppu ja kõikide asjade õnnestumine ei tähenda mäetippu - alati on midagi, mida saavutada.

Vähe sellest, et ma olen avastanud ennast ja oma uusi sõpru siin, olen ma õppinud tundma oma tutvusringkonda Eestis. Mõnes mõttes on see isegi irooniline, et selleks, et oma sõpru tundma õppida, peab nii kaugele ära minema, aga nii on. Esimesed kaks kuud andsin ma endast kõik, et rääkida kõikidega, kellega olin viimasel ajal rääkinud, ootasin uudiseid, ootasin, et mind võetakse samamoodi nagu ma olin. See oli enese petmine. On selge, et kui minna inimestest 7000km kaugusele ning omada 7-tundi ajavahet, kaod kiirelt nende elust, kelle jaoks Sa tegelikult midagi ei tähendanudki. Muidugi on mul alles minu sõbrad, need, kes aastaid kõrval olnud ja ausalt öeldes on mul heameel, et minu ellu on vähemalt kaks inimest väga lähedaselt juurde tulnud ning lisaks olen saanud sõbraks tüdrukuga, kes lihtsalt süütult minu blogi lugema hakkas ja nüüd räägime iga päev kõigest, Eestisse tulles saavad meist kindlasti väga head sõbrannad. Aga tuleb tõdeda, et tegelikult on 50% (kui mitte veel rohkem) tuttavatest-sõpradest minu jaoks kadunud. Eristab need tõelised ja fake'd. Kurvemaks see mind ei tee, pigem vastupidi, mul on hea meel, et elu inimesed minu eest selekteerib. 

Mida ma arvan Ameerikast ja ameeriklastest? Kuigi ma olen pidanud sellele küsimusele korduvalt ja korduvalt vastama, teen seda uuesti. Number 1 omadus ameeriklastes, mida ma armastan, on positiivsus. See, mismoodi nad kogu aeg säravad, kuidas nad on rõõmsad, kuidas nad on sõbralikud. Kui alguses mulle eriti see poes rääkimine (Minu meelest huvitult küsimine: "How are you?") ei meeldinud, siis nüüd ma tunnen ennast lausa veidi õnnetuna, kui mitte keegi ei tule ega küsi. Tihtipeale ei olegi nende küsimus üksnes selles, kuidas läheb, vaid kuidas hommik möödus või mida päeval tegid või mis täna veel plaanis on. Müüjad naudivad oma tööd ja mina tänu sellele naudin poeskäimist.

Restoranidest ei saa isegi mitte rääkida. Kunagi kirjutasin, et ameerika teenindus on üsna sarnane sellele, mida me Tallinnas Mackis saame, et veidigi ettekujutlust anda, aga mida enam ma siin olen, seda enam ma tunnen, et tegelikult Eestis ei saa sellist teenindust mitte kunagi. Ma ei süüdista teenindajaid, sest nemad ei oskagi teisiti, Eesti kultuur on külm ja eestlane on külm. Nagu mu ema ütles, külm kliima muutis isegi sõbralikud tailased kurjaks. Kliima maksab.

Uute inimestega tutvumine käib siin väga lihtsalt. Nüüd juba viskan nalja selle üle, aga siin tutvudes küsitakse kõige pealt number ja siis textimise käigus hiljem selgub nimi ka. Nii ongi, enamikel juhtumitest. Ma arvan, et minu tutvusringkond suuresti väljaspoole au-paire nii algaski, nägin kuskil kedagi, andsin kellelegi numbri (või küsisin ise) ning siis suhtlesime. Ja eks iga uus ameeriklane aitab veidi kaasa, tutvustades oma sõpru ning nii ta läheb. Nagu ka varasemalt olen maininud, siin ei ole võimalik, et lähed peaaegu kontvõõrana kuskile peole või istumisele ja oled võõras ka ürituse lõppedes. Mitte keegi ei jäta Sind üksi nurka seisma. Ja mis mulle veel meeldib - pidude käima tõmbamiseks ei vaja ameeriklased sellistes kogustes alkoholi nagu eestlased. Eestis oli ikka tüüpiline, et ega enne möllu ei saanud, kui kõik korralikult soojad juba olid. Kuigi, pean tunnistama, et ameeriklastel on alkoholi asemel mõned muud asjad, mida nad rõõmsalt kasutavad..

Ameerika on kõikide võimaluste maa, nii kaudses kui ka otseses mõttes. Alustades toodetest, mida meil ei ole. Neid on meeletult, miljoneid. Raske on leida midagi, mis meil on. Esimese asjana hüppas kohe Snickersi šokolaad pähe. Kuigi ma olen siin vist ühe snickersi söönud, sest siin palju muid asju. Mina olen oma magusasõltuvusest kuidagi üle saanud. Ma küll ostan pidevalt erinevaid asju kokku, aga siis proovin ära ja nii jääbki kappi paremat päeva ootama. Teine asi, millest siin kergelt lahti sain, oli krõpsusõltuvus. Kirjutan sõltuvus, sest mul ei tule muud sõna pähe. Eestis ma ikka sõin korralikult neid, siin lihtsalt on see probleem, et ma pole tänase päevani leidnud head krõpsu, mis maitseks. Alguses sai mõningaid proovitud ja pettumus pettumuse otsa tingiski selle, et enam ei viitsi proovida-otsida-osta. Teeme siis ilma.

Mõned blogilugejad on mulle kadedal noodil öelnud, et kui nemad USAs elaks, siis nad vist ainult ostaks asju ja sööks lolliks. Eks ta mingil määral muidugi on nii, Reelika vast mäletab minu esimesi nädalaid siin, kui kõik oli uus ja huvitav ja ma reaalselt ostsingi kõik asjad ära, mida ma tahtsin, kõhklemata. Nüüd on veidi rahulikumaks muutunud, aga endiselt - suht raske on mitte osta nende hindade juures. Kusjuures, sellega seoses, tihti on see mõnitamise teema, et kui naised lähevad klubisse, on neil kapitäis riideid, aga midagi selga ikka pole panna ning siis minnakse kalli raha eest ostma. Meie Zuriga vist oleme viimased 3x ja ühe korra tegin seda koos Joannaga, et enne klubisse minekut läksimegi poodi ja ostsimegi konkreetselt selle õhtu jaoks uued riided. Kui ikka hästi otsides kogu outfiti 10-15$ uue saad, siis miks mitte. Seda sama Eestis teha.. No ei. Aga hindade teemal võibki heietama jääda.

Lugesin ühe teise au-pairi vanemate (võin ka eksida, äkki olid lihtsalt sõbrad või sugulased) kommentaari hindade erinevusele, et Eestis on ju ostjaid palju vähem, ostujõud väiksem ning sellepärast ongi hinnad nii suured. Viimasel ajal olen märganud oma sõprade seas, et internetist asjade tellimine on muutunud jälle populaarseks, sest isegi koos postikuluga (nt Inglismaalt) saadakse asjad odavamalt ja unikaalsus ju maksab ka veidi. USAs on ka see tellimine popp värk, aga siin sellepärast, et asjad saadakse kiirelt kätte ja kui ei meeldi, käib tagasisaatmine lihtsamalt kui kingapaela sidumine. Ameeriklased on laisad ja nad on mõelnud absoluutselt kõik lihtsad asjad veel lihtsamaks. 

Just see mugavus on punkt 2, mida ma olen hakanud Ameerikas armastama. Alguses tundus lausa naeruväärne mingi drive-in pangaautomaat või absoluutselt kõikide kohtade võimalus tellida otse autost, aga nüüd on see osa minust. Esiteks siis see drive-in pank, mitte pangaautomaat, vaid pank. Olen päris mitmel korral sinna sattunud koos lastega, ja see on ülim mugavus, et ei pea neid toolidest välja võtma, käekõrvale, muretsema ohutuse pärast, vaid sõidan posti kõrvale, räägin jutud ära ja sõidame edasi. Teine asi on näiteks Starbucksi drive-in, kui väljas on ikka -13 kraadi, siis ausalt ka ei taha autost välja ronida, vaid heameelega lasen akna veidi lahti, tellin, maksan, sõidan ja naudin. Kolmas asi on paljudes söögikohtades toimiv mobiilirakendus või internetis tellimine, tellid oma toidu ära, öeldakse minutite arv, sõidad kohale, maksad, võtad toidu, sööd. Seda väidetavalt pidi saama ka siis teha, kui restorani sööma jääd, tellid toidu ette ära, lähed kohale ja ei pea ootama. Eestis ilmselt sellise kõne peale öeldakse, et mine tee tüngakõnet kuskil mujal.

Kuus kuud olen sõitnud ainult automaatkäigukastiga autoga. Eestis on mul auto manuaal. Ja ma olen alati rääkinud, et mulle meeldib manuaal rohkem. Endiselt meeldib. Kuigi ma nüüd juba kardan päris palju, mismoodi see Eestis sõitmine uuesti pihta hakkaks, hakkan nullist õppima vist. Või kasutan oma super autojuhti, kes mu rohelise noolega praegugi Eesti tänavatel ringi rallib. Samas, Ameerikas on kindlasti automaat parem, neil on tuhandeid stop-märke, ausalt, see on ebareaalne. Ükskord ma pean selle triki ära tegema, et pildistan oma päeva jooksul kõik stop-märgid üles, siis saate aru. Mu ema ja vend said väga kiirelt siinolles aru. Anna teed märk, mis meil rohkem kasutusel on, on siin ka, mõnes üksikus kohas (näiteks kiirteele sõites, peab teed andma kiirteel olijatele, kui kiirendusrida ei ole), aga üldiselt see lihtsalt ei tööta. Nad ei suuda stop-märgigi juures seisma jääda, mida sellest anna teed märgist siis rääkida..

Üks punkt, millele pani mind mõtlema minu ema, on ameeriklaste lahkus. Siin käiakse kogu aeg külas, lapsed, täiskasvanud, sõbrad, tuttavad, sõprade sõbrad. Põhimõtteliselt võib öelda, et ei möödu nädalatki, kui keegi külas ei käiks või ise külla ei läheks. Lisaks näiteks see, et minule tulevad külla teised au-pairid. Ma isegi ei ole siin kaua olnud, rääkimata siis sellest, et minu sõbrad perele tuttavad võiks olla. Varem ei olnud ma selle peale mõelnud, aga emaga ükskord rääkisime sel teemal, et tegelikult see on küll tõsi, Eestis lubavad vanemad laste sõpradel tulla enamasti külla, kui nad neid tunnevad. Au-pairide ringis-maailmas vist on kõik au-pairid ja pered omavahel sõbrad nagu nii, võib-olla siis see aitab kaasa.

Jätkuvalt, ka pärast kuute kuud pean veidraks "peanut-butter sandwich with jelly." Ei mahu minu peakesse see magusa ja soolase koossöömine. Üleüldse peanut-asjad ei ole minu rida, ei maitse mulle see kreem, ei maitse mulle šokolaad, ei maitse mulle hommikuhelbed. Kuidagi väga omapärane. Nii, et Evelin, pead sõnu sööma - igaüks Ameerikasse tulles ei hakka seda armastama. Ameerikasse tulles pidasin veidraks jalanõudega toas käimist. Selle kohta ma ei saa enam öelda, et ma seda veidraks peaks, aga veidi imelik endiselt. Koju tulles võtan alati jalanõud ukse kõrval ära (välja arvatud öösiti, kui ma kiiresti ja vaikselt oma tuppa pean hiilima), aga välja minnes kipub ikka nii olema, et kuna mul ka jope oma toas on, panen end üleval juba valmis ning lähen. Külla minnes tavaliselt jälgin, mida teeb see, kellega koos lähen või mida pererahvas teeb. Üsna tihti tahaks ise automaatselt jalanõud ära võtta, aga siis vaatan, et mitte keegi teine seda ei tee, siis jätan ka vaikselt jalga. Ma ei tea, see on selline imelik ja naljakas kultuur segamini, ma võin sellega siin harjuda, aga Eestis ikka teha ei suudaks. Muidugi mängib rolli ka kliima, siin on kliima 90% juhtumitest kuiv, Eestis tassiks ju kohe pori tuppa.

Lisaks armastan ma Ameerika kliimat. Mitte küll seda, mis siin viimasel ajal toimub (nt eelmine nädal teisipäeval +18 ja reedel -13 temperatuurid), aga seda, et on kuiv ja soe. Eriti see kuiv osa. See kõlab naljakana, aga ma märkasin seda siis, kui ostsin endale valged jalanõud. Need olid valged ka nädal pärast ostu, kuu pärast ostu ja kaks kuud pärast ostu. Eestis olin kuidagi harjunud, et jalanõud olid valged täpselt 2 päeva pärast ostu. Talv oli see aasta pikem ja lumerohkem kui tavaliselt, mõnes mõttes hea, sain ka talvest osa, aga siiski, detsembris panin jope selga ja sisuliselt jaanuaris käisin lühikeste varrukatega. Täpselt piisav aeg talveks, pikemalt oleks juba ära tüütanud. Kuigi praegu jälle hull lumi maas on ja masendus peale surub, lohutan end sellega, et see kaob ruttu ära ja kui teil lumi ära sulab, olen mina juba basseinis.

Midagi peab ju igatsema ka, varasemast elust, sellest, mis oli 21 aastat minu elu. Eks ta tõsi ole, et viimane aasta on ilmselt rohkem andnud-võtnud, kui 21 senist, aga ega alati pole kõik nii lust ja lillepidu ka. Ma igatsen oma inimesi. Pean tunnistama, et kogu see koduigatsus ja sõprade igatsus on minust suurema kaarega mööda läinud kui mõnel teisel, aga ikka on tihtipeale nii, et tahaks millestki rääkida või midagi teha, tean täpselt õiget inimest, kellega.. ja siis meenub, et teda pole. Nagu mu parim sõbranna Kelly mitu korda on öelnud, et ta on mures-rõõmus haaranud telefoni ja mulle helistama hakanud. Nii nagu ei kao parimad minu elust, ei kao ka mina nende elust. Täiskasvanulikult mõeldes üritangi endale aru anda, et ega inimesed ei kao kuskile, kes kaduda ei taha ja tänapäeva internet ja tehnoloogia, jah, ma peaaegu et ei tunnegi, et neid pole.

Ma igatsen meeletult oma koduloomi, see on küll midagi, mida Skype asendada ei suuda. Ma igatsen seda, kuidas trepist alla minnes Volli poole trepi peale vastu tuli, seda, kuidas Volli-Tiku üksteisega kaklema hakkasid, kui keegi koju tuli, isegi seda igatsen, kuidas Volli Tiku toidu ära sõi. Ja teate, mis ma veel igatsen? Tahaks minna kohvikusse/restorani ja öelda: "Tere, palun üks coca-cola." Jah, eesti keel on see, mida ma igatsen. Kui Egert ja ema siin olid, nautisin seda täiel rinnal, et sain oma tundeid väljendada nende sõnadega, millega tahtsin, mitte nendega, mida teadsin. Tänu mu isiklikele eesti keele arendajatele Killule ja Alvarile, saan õnneks peaaegu iga päev seda praktiseerida ehk seda probleemi ei teki, et meelest ära läheb. Tean päris mitut tüdrukut, kes läksid Eestisse tagasi ja hakkasid eesti keelt samamoodi õppima nagu USAsse tulles inglise keelt.

Ja küsimus, millele oma mõttes pidevalt vastust otsin - kas ma kahetsen oma tulekut? Olen päris aus, mina tegin selle otsuse üsna uisapäisa, vaatasin, et kõik klapib ja ühtegi kohustust kaelas ei olnud (nt õppelaen või kodulaen või oma kodu või lapsed vms), seega täna mõtlesin ja homme vajutasin jah. Ja ma ei kahetse seda terakestki. Ma olen arvamusel, et kui inimene kasvõi korraks mõtlema jääb, kas minna, tuleb minna. See tunne ei kao mitte kuskile. Ma olen elav näide selleks, mina mõtlesin selle peale esimest korda juba enne gümnaasiumi. See kogemus, mis siit saab, see elukool, mille siit omandan, seda ei saa sõnadesse panna. Eks ikka on neid hetki, kui mõtlen, et ei tea, kas see kõik jääbki nii ilus olema ja lõppeb ka nii ilusalt, aga hoolimata sellest, need kuus kuud on mind juba kasvatanud rohkem kui oleksin oodanud.

Tulevik on mu plaanides korduvalt ja korduvalt muutunud. Olin enda jaoks plaani paika saanud, kui tulid ühed mõjutajad ja hakkasin teistmoodi mõtlema. Sain teise plaani paika, tulid järgmised mõjutajad. Kui olin omast arust jälle mingi plaani paika saanud, lendas see muidugi vastu taevast. Nüüd olen ma lihtsalt loobunud mõtlemast, elan ja naudin ühe päeva korraga. Ja jään ootusärevalt ootama oma teist poolt aastast USAs, järgmist kuut kuud. Tuleviku suhtes ootusärev!

Ja kuue kuu pildiblogi:

Orientatsioon
August NYC
August Stamford
September - Cincinnati
Oktoober - Halloweeni pidu
November
Detsember
Jaanuar
Veebruar

teisipäev, 5. veebruar 2013

Esmaspäev ja järgmine nädal

Esmaspäev on "playdate" päev ja nii ongi. Hommikul jäime lastega üksi nõks pärast seitset, hommikused multikad, kooliks valmis ja tee kooli. Evie maha, meie Graemega koju tagasi, väike koristus ning siis uuesti Eviele järgi, koju tagasi ning juba olidki Zuri, Julia, Megan ja Adam siin. Läksime tuppa, lapsed hakkasid kohe hullult mängima, meie Zuriga siis valmistasime lõunasööki neile ning rääkisime veidi ka Killu ja Alvariga juttu. Minu esimesed sõbrad Eestis, kes Zuri ära nägid. Haha.

Lapsed olid päris pöörased, nad jooksid ja möllasid mööda maja, mängisid nagu segased ning päris mitmel korral oli selline tunne, et kedagi tapetakse. Haha. Ühesõnaga, väga mõnus kohtumine oli.

Graeme - Adam - Julia/Megan (ma ausalt ei tea, kumb on kumb) ja Evie

Ja nüüd kõik koos - CHEESE!

Kuna tänu kohtumisele natuke uneaega edasi lükkasin, oli Graeme külaliste lahkudes täitsa sooda ja Evie näitas draamatsemise masterklassi. Kui ma nad mõlemad lõpuks voodisse panin, vajusin lihtsalt oma voodisse. Selline tunne oli, et viimse protsendini imeti minust energia 5 minutiga välja. Vähemalt olin ma rahul sellega, et isegi kui Evie draamat korraldab, kuulab ta mind ja respekteerib. Mõnikord on raske, aga kui ma näen nii-öelda tulemust, on asi seda väärt.

Uneajal rääkisin veel eestlastega juttu ning õhtul jõudis Amee enne koju kui lapsed ärkasid. Mina tundsin kuidagi, et lastest jäi väheks, seda nunnutamise aega, seega veetsin suurema osa õhtupoolikust allkorrusel. Mingi hetk tundsin, kuidas tervis jälle suruma hakkas, muudkui nuuskasin ja köhisin ja külm hakkas, seega kolisin vaikselt oma tuppa teki alla ära.

Täna sadas lund ja nii palju kui nägin Skypest, on meil hetkel rohkem lund kui Eestis. Ilma liialdamata. Siin on külm ja vastik ning suvekummidega saab lumes sumbata. Jah, mul on kopp ees. Ma tahan nüüd suve kohe kiirelt. Nädala lõpu lubab jälle soojaks ja siis jälle mingit hullumaja. Täna naljatasin Ameele, et nad ilmselt viis järgmist aastat ei näe tilkagi lund, nii suure varuga on sel aastal maha tulnud (meenutan, et eelmine aasta oli ühel päeval lumi).

Mõned päevad jäin hiljaks ka veebruarikuu kalendrite piltidega, aga siit nad nüüd tulevad.




Ma unustasin nädalavahetusel kirjutada sellest ka, et minu viies kuu siin peres sai täis. Ja ma lubasin, et edaspidi panen iga kuu täitumisel siia pildid oma perest, mida varem näinud pole. Kuna mul endal mingeid varjatuid kaadreid Ameest ja Adamist ei ole, siis ma pean lihtsalt väike varas olema ja need pildid Facebookist ja Instagramist varastama. Igal juhul minu viienda kuu pildid minu perest tulevad siit. LOVE THEM!



PS! Kas ainult mulle tundub või aeg liigub mingi megatempoga?

esmaspäev, 4. veebruar 2013

Palju õnne sünnipäevaks!


Within you, I’ve found the perfect friend
Someone who I know will be there till the end
And they’re not just thoughts I hope will fulfill
But thoughts that will stand forever still

Still as the wind on a hot summer’s day
Still as your friendship I’ll never betray
Still as the characters in a photograph
Still as your breathless, silent laugh

Within you, I’ve found the perfect friend
A mind that I can comprehend
A person I see is so much like me
A mutual relationship so carefree

Carefree as a child who questions the world
Carefree as a scream that goes unheard
Carefree as an adult blessed with a dream
Carefree as water flowing downstream

Within you, I’ve found the perfect friend
With whom I can be real, and never pretend
You’ve always been someone unique from the rest
You hold a piece of me no other can possess

Within you is reason to live every moment in time
Within you the life I want is always mine
Within you, I have the perfect friend
With you, I see myself till the very end

Palju palju õnne sünnipäevaks, kallis Kelly!

(ja kõik muud nunnud sõnad, mis ma Sulle juba mujal edastasin).

Kogu mu nädalavahetus

Laupäev möödus mul oma voodis, patja kallistades. Terve päev. Haigus murdis nii maha, et ma täiesti reaalselt ei jaksanud mitte midagi teha ja kui ma püsti tõusin, hakkas pea otsas taguma ja nii läksin magama tagasi ning lõpuks läksin alla esimest korda päeva jooksul õhtul 20.45. Sõin veidi, Evie küsis, kas söön hommikust, ütlesin, et noo põhimõtteliselt küll jah, siis tegi tüdruk mureliku näo ja ütles, et ma peaks üritama varem hommikust süüa. Haha, nii armas.

See-eest tänane päev algas juba hommikul vara, algselt oli plaan miitingul ära käia ja koju tulla, aga kuna igasugused elektrionklid jälle rõõmu teevad, tuli plaanid ringi teha. Igal juhul algas hommik siis hoopis Zuri sõnumiga, kas saan ta ka peale korjata, tegin seda. Sõitsime Starbucksi, kus meie kohtumine toimus, päris päris mõttetu oli ausalt öeldes. Sain küll vastuse oma küsimusele ja veel rõõmsama uudise, et ma ei peagi makse maksma see aasta, aga sellegi poolest sisuliselt vestlesin Joanna ja Zuriga ja no nendega ma võin omaette ka kokku saada.

Vasakul Sandra, kes kohe kohe koju läheb, Lydia, kes tuli alles ja Barbara, minu tugiisik


Pärast miitingut siis selguski, et koju minna pole mõtet, selgus ka, et Cincinnatisse minna pole mõtet ja nii seadsime oma sammud siis Burlingtoni, mis on lihtsalt ostuparadiis. Mul ei ole mitte midagi öelda, see on midagi sellist, kus võiks vist ka 100 000 kotis minna, ikka kuluks ära. Haha. Täna oli kingapäev. Ma ei tea, mis värk mul nende kingadega siin USAs tekkinud on, Eestis ei huvitanud mind kingad mitte kunagi.



Poes läks kõht tühjaks ja kuna meie lemmikkoht ja see juba mõnes mõttes ka juba traditsioon pärast Burlingtoni on iHop, läksime sinna. Joanna oli esimest korda seal, meie Zuriga sajandat ja meid teenindas minu lemmik kelner seal. Neli korda olen käinud ja teda näinud ja iga kord mõelnud, et peaks numbrit küsima ta käest ja täna Zuri ässitas ja ässitas kuni lõpuks saigi siis kontaktid vahetatud. Haha. Väga lahe.




Kui kõhud täis, hakkasid uued ideed peas genereerima ja kuna selgus, et Joanna pole ka kunagi frozen jogurtit söönud, tähendas see muidugi, et me pidime seda sööma minema. Alguses käisime Walmartis, mõõtsin oma vererõhku, sain 126/83 ja pulss 109. Veidi annab kõrget pulssi hetke emotsiooniga väljendada ka, aga vererõhk oli küll päris okei.



Kui jogurtist olid kõhud juba lootusetult täis saadud, aga koju minna polnud endiselt mõtet (mul vähemalt), siis genereerisime edasi oma ideid. Sõitsime korraks Zuri juurde, ta uuris, kas võime sinna minna ning siis Krogerisse, laenutasime filmi ning ostsime snäkki (sest ma olin nädal aega oodanud seda päeva, kus end segaseks süüa) ja läksime siis Zuri juurde vaatama. Rääkisime ta hostemaga juttu ka, Joannal on väheke probleeme oma perega ja siis arutasime Zuri hostemaga, kuidas edasi peaks käituma ning ta ütles, et me peame juulis kõik koos puhkusele minema, sest Zuril on terve nädal vaba. Hehe.

Filmiks siis "Undercover bridesmaid," siuke tüüpiline naistekas, aga samas väga hea minu meelest, sest polnud sellist etteaimatavat lõppu nagu tavaliselt nendel naistekatel on. Pärast filmi rääkisime pikalt veel juttu, seekord siis mina oma muredega, mõnikord lihtsalt on nii, et saavad aidata ainult need, kes Sinu kõrval terve tee on läbi käinud ja mõistavad paremini, kui need, kes on Eestis ja tegelikult parimad. Seega, mul oli nii nii hea meel, isegi kui meie mõtted ei ole alati samad, tean, et nad toetavad mind. Ja seda alati.





Pärast sellist mõnusat päeva ma siis sõitsin koju ning suutsin isegi ära eksida. Võinoh, magasin õige mahasõidu maha, aga ma nii võll juba, et isegi kui mööda panen, tean juba seitset asendusteed, kuidas minna. Kusjuures, reedel Keithi juurest tulles panin ka veits valesti ja kui seal siis tiirutasin, avastasin, et ma olen seal juba kunagi olnud, haha. Lahe on kaks korda samas kohas valesti panna. Igal juhul viimasel ajal siis minu eriala valesti sõita. Udumuna roolis.

laupäev, 2. veebruar 2013

Tagasi kiviaega ehk kuidas elekter (jälle) ära läks

Reede hommikul algas tööpäev seitsmest ning minul oli jälle külas sõber nohu. Masendav. Hommikul pidi Adam Evie kooli viima ning kui ta oli garaažiukse lahti teinud, auto sooja pannud, kadus elekter. Kaboom! Jumal teab, mis siin selle elektriga toimub. Meie olime Graemega kahekesi kodus ja ma oleksin peaaegu hulluks läinud. Graeme nuttis, sest Eviet ei olnud, tavaliselt lahendab sellise asja multifilm, aga elektrit ju ei olnud. Siis mõtlesin, et kuulame muusikat, aga no ELEKTRIT ju ei olnud. Lõpuks me siis lihtsalt jooksime mööda maja ringi, et poisil rõõmus meel tuleks.

Kui aeg Eviele järgi minna oli, polnud elektrit endiselt. Adam oli õpetanud, kuidas siis garaažiukse kinni saan ning panin kuti autosse, sõitsin auto õue, lasin ukse kinni ja kui tuppa tagasi tulin, et eest uksest välja minna, tuli elekter tagasi. Kaboom! Päris trikivend olen.

Saime Evie koolist kätte ja kuna Evie nüüd mu sõnasabast kinni võttis ja reede on McDonaldsi päev ning minul õhtul töö pikalt ei kestnud, läksime sinna pärast kooli. Alguses kartsin, et äkki nüüd pole teisi lapsi, et nad tulevad õhtul, aga no ei - lapsi oli kordades rohkem kui muidu. Minu lapsed olid ka väga head, kuulasid sõna ja täitsa tore oli nendega.



Pärast siis koju, Graeme magama, Evie oleks pidanud ka minema, aga kuna Adam ja töömees siin olid, nurus tüdruk üleval olemist. Pärast Adami lahkumist jäi ta ikkagi magama ja ärkas kui Amee tuli. Minu meelest esimene märk laste väsimusest on lause "Ma ei ole väsinud."



Kui tööpäev läbi, läksin oma tuppa, pidasin veidi Lauraga aru ning kuna ma postkontorist olin hommikul kõne saanud, et mu ühel pakil oli allkiri puudu, pidin nagu nii minema. Sõitsin siis kõigepealt postkontorisse, panin selle vajaliku allkirja ära ning küsisin oma teise saadetava paki kohta. Saanud lubava vastuse, läksin poodi, ostsin asjad ning sõitsin postkontorisse tagasi ja panin paki teele. Sellest kõigest lähemalt kui kohale jõuab.

Sealt siis koju, veidi lebotamist ja sättimist, seitse korda plaanide muutumist ja veidi enne üheksat sõitsin Cincinnatisse. Käisime Keithiga ta sõbra Bobby ja tema venna juures. Väga mõnus rahulik õhtu oli. Mingi hetk tuli Bobbyle mingi väike laps ka külla, imearmas tüdruk. Krussis juustega ja väike, mingi kolme-nelja aastane äkki, roosa pidžaamaga. Apppiiii kui armas! Mul ju nõrkus nende pruunide laste vastu.

Kahjuks löödi aga rahuliku õhtu plaanid pea peale ja nii oli meil päästeoperatsioon nimega Britney ning tänu sellele pidime Bobby juurest varem ära minema ning kulutama aega mujal. Lõpuks jõudsime mingi kesköö paiku siis Keithi juurde hoopis ja vaatasime seal filmi. Filmi nimeks "Project X," sisuks oli kolm keskkooli kutti, kes polnud just eriti populaarsed, keegi ei rääkinud nendega ja olid sellised luuserid. Ühel neist tuli sünnipäev ja ta maja jäi tühjaks ja teisel tuli idee kutsuda terve kool peole ja nii edasi. Ja siis lugu sellest, kuidas pidu käest ära läks. Väga suurtes mõõtmetes. Minu meelest lahe film, naljakas ja mõnus ja samas ka tõsieluline, seega pani mõtlema. Kui film lõppes, rääkisime veel pikalt pikalt juttu ning lõpuks avastasin, et kell on pool kolm öösel. Oi-oi.

Läksin siis suhteliselt peale seda avastust ära, nägin kiirteel nelja avariid, ühes oli auto täiesti sodi, no täiesti, kui poleks teadnud, et auto peab olema, oleks arvanud, et jalgratas vms, kohe nii sodi. Sellega seoses, meil oli eile -13 kraadi väljas. Jah, teisipäeval oli +18 ja eile -13. Sedasi see Ameerika teeb. Igal juhul oli väljas meeletult libe ja see-tõttu ka väga palju avariisid. Mõnel lausa kaks tükki, khm-khm.

Tee peal läks kõht tühjaks ja nii sõitsin kell kolm öösel poodi, ostsin jogurtit ja jäätist ja kirsisaiakesi. Nii head. Poole nelja-nelja vahel jõudsin koju, sõin veidi, rääkisin inimestega juttu ja nii veidi enne kella viite magama jäingi. Jee, öölööm.

Kui näed välja noorem kui 40, küsitakse dokumenti vanuse tõestamiseks. Alla 21-aastased või need, kellel dokumenti pole, alkoholi osta ei saa. Hea poliitika mu meelest. Haha.

reede, 1. veebruar 2013

Tagasi koolipingis

Kolmapäev oli vaba päev, see tähendas poole lõunani magamist ning siis üritasin küll asjalik olla, aga tegelikult olin ikkagi kella neljani pidžaamas teki all. Tundub, et mu Ameerika aasta jooksul saab kolmapäevast hoopis minu lemmikpäev, haha.

Mingi hetk läksin alla ja avastasin, et ma olen üksi kodus, mille peale ma siis süüa tegema hakkasin. Enne kui söök valmis sai, kuulsin juba naistehääli ja kui alla uuesti läksin, nägin, et Graeme ja 3 naist. Amee, Ashley (Amee õde) ja Rita (Amee ema). Kokkasid mingit asja seal, mina sõin oma toidu ära, läksin üles, panin riidesse ja jeehhuu- tagasi kooli!

Ma ootasin nii kaua seda, nii tühi tunne oli, kui ei olnud kord nädalas ühte kohustuslikku asja. Jõudsin kooli tänu vabale päevale ka rekordvara ning järjest tiksusid kõik klassikaaslased kohale. Kõik samad, kes esimeselgi kursusel. Selles mõttes oli väga hea. Kursus ise kiskus natuke raskeks. Veidi aitas kindlasti 7-8 nädalat puhkust, pidi meelde tuletama kõik asjad, aga selge on see, et keerulisemaks läheb. Otseselt hätta ei jäänud, aga õpetaja hakkas küll kaastundlikult ütlema, et ma mõtleks rahulikult selles keeles, mis mugavam on ja siis tõlgiks peas. Ühesõnaga, kolm tundi lõbusat aega.

Pärast kooli läksin lõpuks oma Subway võikule järgi, sellega on see häda, et kui isu tuleb peale, ei lähe see enne ära kui oled saanud. Kui koju jõudsin, 7 minutit enne kümmet, magasid kõik juba. Seega pidi vaikselt olema. Rääkisin Michaelaga juttu, vaatasin ära Saladused, sõin kõhu täis ja läksin ka magama.

Täna hommikul algas tööpäev kell seitse jälle. Olin erakordselt virk hommikul, ise ka ei uskunud, et kust see energia tuli. Lastega panime terve hommiku hullu, möllasime, mängisime, jooksime. Võinoh, suures osas nemad tegid seda, mina üritasin jälgida, et nad üksteist ära ei tapa. Lõunauinak venis mõlemal pikaks, Graemel ilmselt haiguse tõttu (jaaaaa, meil on jälle ninad nohused, mõlemal) ja Eviel lihtsalt varase ärkamise pärast. Üritasin täna talle seletada, et ta ei pea nii vara ärkama, et see, et teised liiguvad, ei tähenda, et tema peab ka ärkama. Kasu ilmselt ei olnud, aga üritasin vähemalt.

Pärast tööpäeva võtsin väikse puhkuse endale ja kuigi mõtlesin, et vajun kell kuus magama ära, läks lõpuks hoopis nii, et mängisin lastega allkorrusel ja rääkisime Adamiga juttu, sest Amee oli trennis. Kõik maailmaasjad rääkisime ära ja väga palju selliseid hetki oli ka, kus ma mõtlesin, jeeebusss mu teine isa on veel suurem Sherlock kui mu ema Eestis. Aga väga tore oli. Lõpuks aitasin lapsed magama panna ja tulin siis oma tuppa ise ka ära, et vara magama minna.

PS! Meil oli täna lumetorm. Väga normaalne.
Pildile ei jäänud hästi, aga no kogu täiega tuul oli sada meetrit sekundis ja lumi möllas

 Väike pidžaama photoshoot. Haha.

Ahjaa, tahtsin veel öelda, et paremal pool tulbas on märgitud "Lisaks," kus siis saab Twitteri tweete uurida (seda küll ainult juhul, kui kutse saadate ja ma aktsepteerin, mõnel isiklikul põhjusel on need suletud), lisapildid Fotkis, iga kuu lõpus lisan terve kuu pildid (see küll hetkel kuidagi vahele jäänud, detsembri pildid on puudu, üritan kiirelt lisada) ning siis küsi formspringis, kus saate ise küsimusi küsida minult (seal vist ei pea kasutajat olema, aga võin ka eksida) ja viimaseks "Ameerikast tumblr," kuhu ma panen erinevate toodete/asjade pilte-kommentaare, aga ka muid lühikesi asju, mida bloggerisse lisama ei hakka. Seega, võite neid ka jätkuvalt uurida.

Veidi muutsin veel blogikujundust, lisasin teised ameeriklased, kus on blogid teistest eestlastest, kes Ameerikas on ning teised blogid, mida ise igapäevaselt jälgin. 

neljapäev, 31. jaanuar 2013

Palju õnne sünnipäevaks!



Wish you were here, wish I was there, 
my dear, I say with care.
Happy Birthday My Love

I love you,  
I miss you, 
Wish I could see you.

Wish I could give you a kiss, 
Wish I could give you a hug, 
If only you, I didn’t have to miss, 
I wish I could hold you all snug.

You’re in my heart, 
I know that’s where you’ll stay, 
I’ll stay alive for you, 
Happy Birthday My Love.

Palju palju palju õnne sünnipäevaks, kallis Geelika! Love you!