teisipäev, 12. märts 2013

Keerame kella ja töötame usinasti

Ameeriklastel algab nädal pühapäevaga, seega võin öelda, et esimest korda alustasin töönädalat päris algusest ehk ma siis töötasin pühapäeval. Zuri jaoks oli see nii uskumatu, ta küsis mitu korda üle, ega ma ometi valesti aru ei ole saanud graafikust. Haha.

Tööpäev möödus üsna toredalt, hoolimata sellest, et ma nii väsinud olin, et ümber kukkumise oht pidevalt ähvardas. Kuna väljas oli 18 kraadi sooja, õhtuks lausa 20, pidasime õhtusöögi lastega õues ning mängisime peitust ja kulli ning jooksime niisama ringi.



Peitus - kui mina teda ei näe, ei näe tema mind ka ju, ega ju?
Leitud - tule välja!


Kui tööpäev lõppes, vajusin voodisse ja magasin enne kui lapsed, kuulsin neid veel ukse taga kilkamas, kui mina juba unemaale suikusin. Hommikul oli Evie enne mind üleval. Uskumatu laps, kunagi ta ei väsi.. Hommiku esimese tunni veetsin ainult Eviega, sest Graeme sai aru, et kella keerati ja magas kenasti ajani, mil ta tegelikult üles ärkab. Brutus oli minuga vapralt üleval, aga saime mõlemad aru, et eks see paras jamps vana aja järgi kell 6 ärgata on.


Tööpäevas midagi erilist ei olnud, viisime Evie kooli ja käisime siis pangas, Graeme käis jälle südameid vallutamas. Mul aga polnud õigeid dokumente kaasas, sest ameeriklastel on pangakonto avamiseks vähemalt kahte erinevat dokumenti vaja (nüüd siis tulevad turvalisusest mulle rääkima?), aga sain vähemalt info kätte, mida vaja ning homme ilma lasteta siis uuele katsele. Näis, kas võtan homme end kokku ka, et teise panka karjuma minna või mitte. Täna Killuga arutasime, milliseid lauseid ma peaks õppima, ma ise arvasin, et "kaeban kohtusse," "annan kohtusse," ja "tulen juristiga" on okei, aga Killu lisas, et ma peaks ennast põrandale maha viskama ja karjuma ning lõpuks ähvardama relvaga. Hahaha. Meganaljakas lihtsalt.

Pärast Evie kooli sõitsime korraks Zuri juurde, aga teda polnud kodus ja ei tulnud ka ja ma ei saanud teda kätte ka, seega sõitsime sama targalt koju tagasi. Lõuna + uinak ning pärast seda tuli juba Amee koju ja kuigi ma mõtlesin, et ma lähen välja, ei viitsinud lõpuks minna, rääkisin hoopis Lauraga juttu ning siis õhtul väike trenn + kool ja ongi uneaeg käes.



Amee tõi mulle snäkke, ma avastasin need eelmine nädal koolis, sealt snäkiautomaadist ja hakkasid hullult maitsema, nüüd sain kohe suure paki. Aitäh aitäh. Ja Laura tegi kalanägu mulle, haha (ära nüüd kurjaks saa).

Igal juhul siis nädala neljast tööpäevast on mul juba 2 üle elatud, üks veel, siis vaba, siis üks veel ja siis REISILEEEE!! Oooje.

esmaspäev, 11. märts 2013

Lisanupuke

Unustasin enne lisada, et rootslased valisid täna euroloo ka ja kuna lubasin teada anda, mis lugu oli, siis palun, video on teie ees.

See lugu polnud minu KÕIGE lemmikum, aga samas oli top3, seega ma väga rahul. Rootslaste show on endiselt tasemel ning lõpuhääletus meeldis mulle ka, neil nimelt publik + rahvusvaheline žürii. Ilmselt Eesti laulu valides see mulle ei meeldiks (mäletatavasti on meil see korra olnud ja siis esindas meid Vaiko Eplik, pärast keda Eesti Eurovisiooni allalangus algas), aga arvestades, et see žürii hääletas Robini loo esimeseks ja publik teiseks, siis ma usun, et rahvas on ka rahul. 

Kuna Joanna töötas, siis me paratamatult seda koos vaadata ei saanud, vaatasin üksi, aga elamus siiski hea. Niisiis, mis arvate? Meeldib/ei meeldi?


pühapäev, 10. märts 2013

Lõputud filmid, söögid, peod ja fun ehk vot selline nädalavahetus

Neljapäeva õhtul saime veel Zuriga pärast tema kooli kokku ning läksime T.G.I Friday'sse sööma, polnud ammu näinud ja lõpuks klappisid meie mõlema graafikud. Seal sain vist Ameerika kõige kehvema teeninduse, päris tõsiselt, ma ootasin joogitellimust 10 minutit (tavaliselt tehakse see kohe), söögitellimust ootasin 30 minutit, söök tuli normaalselt, aga uut jooki ei toodud, seega poole pealt enam edasi süüa ei saanudki, nii kuiv oli. Lõpuks sain siis joogi, sõin veel veidi ja küsisin karbi. Tõi karbi, küsisin arvet, arve sain 15 minutit pärast küsimist. Kui olin kaardi vahele pannud, ootasin veel tükk aega kuni ta selle ära võttis.. ühesõnaga, lõpuks me olimegi pea keskööni seal, sest see teeninduse oli tigude tasemel.

Kuna Zuril cooking-class oli tol õhtul ja nad meisterdasid sushit, siis ta andis mulle ka proovida ühe. Ütleme nii, et välja ei oksendanud, aga käis suus ringi küll tükk aega ja pärast oli palju mahla ka vaja, et seda maitset suust ära saada. Tundub, et ei ole see sushi kraam ikka minu jaoks..



Reedel alustasin tööd keskpäeva paiku, Amee ja Evie olid mõlemad haiged ning Evie ei käinud seega koolis ning Amee ei läinud tööle, aga kuna tal tõesti paha oli, olin mina ikkagi tööl. Lapsed olid kuidagi loiud ning üldse kogu päev oli pisut loid, veeres lihtsalt õhtusse.


Haige beebi oli päev otsa pidžaamas
Õhtul oli alguses plaan minna Burlingtoni, aga kuna ma kaklesin oma pankadega (jälle), siis meil lõpuks ei jäänudki aega. Ja päris kaklus pangaga alles homme algab. Edu mulle. Igal juhul kohtusime pärast tööd Zuriga, käisime sajas pangas, poes ja lõpuks Subways söömas ning siis sõitsime Lidia juurde, kus toimus filmiõhtu.
Ilm hakkas ka juba soojemaks minema


Meie jõudsime filmiõhtule pool tundi hiljem, a osa tegelasi jõudis alles tund hiljem, seega oli kõik normaalne. Kuna kokkuleppele ei jõudnud, kes mida võtab, võtsid kõik kõike ja lõppes see sellega, et pärast oli megapalju süüa järgi. Seal olid siis Joanna, Zuri, Ellen, Lidia, Eva ja siis kaks uut tüdrukut Janina ja Steffi, kes on ka sakslased ja elavad suht meie ligidal, aga on teise programmiga. Vaatasime kõigepealt ära "ScaryMovie," kusjuures mina ei olnudki seda näinud, ei tea, kus ma elanud olen. Teiseks filmiks vaatasime "Reverange of Bridemades," mis oli väga tüüpiline naistekas, aga samas mulle jälle meeldis, nunnu happy endiga oli. Pärast seda läksid Eva, Steffi ja Janina ära ja siis otsustasid Ellen ja Joanna ka ära minna. Jäime siis mina, Lidia ja Zuri järgi ja vaatasime veel kolmanda filmi nimega "Conception," mille sisuks oli vist üheksa erinevat paari, näitas nende suhet ja olemist ja lõppes sellega, et kõik paarid said lapse. Näitas nagu eellugu nii-öelda. Päris mõnus film oli. Kui lõpetasime, oli kell kolm öösel. Superlahe!

Janina, Eva, Ellen, Zuri, Lidia, Joanna ja Steffi




See veits kahtlane pilt, aga see ainus pilt minust terve õhtu jooksul, haha
Viisin Zuri koju, sõitsin ise ka koju, hakkasin eestlastega juttu rääkima ja veetsin niisama aega ning lõpuks oli kell jälle viis hommikul kui magama sain. Mõtlesin laupäeval, et magan õhtuni, aga ärkasin juba natuke pärast 11 üles. Mitte küll päris omal soovil, aga see äratus oli seda väärt. Mõni mees on lihtsalt nii naljakas, et seda nalja ei jõua ära naerda.

Hakkasin siis plaane tegema laupäevaks. Kuna reedel jäi Burlingtonis käimata, läksime Zuriga sinna. Ta võttis mu peale, otsisime veidi seda, sest kui ikka kaks tüdrukut hakkavad minema ja üks mäletab alguse osa, teine mäletab lõpu teed, siis ei jõua kohe kindlasti mitte kohale.



Bossid autojuhid teed üldse ei vaata 



Meil oli missioon minu sünnipäevapeoks kleit leida. Pirtsakas ja jonnakas sünnipäevalaps nagu ma olen, oli mul silme ees täpselt olemas, mida ma tahan, aga seda ikka ei leidnud. Niisiis andsin alla ja võtsin lihtsalt kõik kleidid, mis seal poes mulle meeldisid ja proovisime mitu tundi neid lihtsalt. Meganaljakas oli, ma paar korda oleks konkreetselt ära surnud sinna, kui Zurit poleks olnud, kleidid ei liikunud ei üles ega alla, lihtsalt seljas kinni ja mina ohjeldamatult naermas.. Seega, kleiti ei saanud, aga väga kift poeskäik oli. Õnneks on sünnipäevani veel aega ka, küll leian.

Kui poes olime, kirjutasime Lauraga samal ajal Facebookis, küsisin nõu ja abi ning siis ühel hetkel, kui ma kleiti seljast ära võtsin ja Laura kirjutas, ütlesin Zurile, et loe ette, mis ta kirjutas. Ja Zuri luges. Puhtas eesti keeles. Väga hästi tuli välja.

Enne tuhandete kleitide proovimist
Kaksikud
Seelik, maksis 12.99$, pluus oli niiiiii vale seeliku peal, et kahju lausa hakkas. Seeliku ilu see aga ei rikkunud.
Veits teen nägusid, roheline kleit maksis 29.99$, aga kahjuks oli nööp tagant puudu ja see oli ainus kleit poes.. See küll meeldis mulle väga.
Roosa kleit maksis 19.99$, aga no pikkus oli selline, et see oligi ilus seismiseks. Liikuda ei saanud, haha.
Kui poetiir tehtud, sõitsime West Chesterisse ning läksime Steak&Shake'i sööma. Mina polnud seal kunagi varem käinud, aga Zuri soovitas, niisiis läksime. Alguses pidime hullult kaua lauda ootama ja siis olid mingid udud teenindajad ka, ma mõtlesin, et ma lähen kallale neile, kõht oli nii tühi. Leidsin menüüst peekoni-juustufriikad, tellisin need kohe, no need nii head. Ja siis miski muu asja võtsin ka. Jube palju peekonit tuli lõpuks. Sööma tuli meiega koos veel ka üks uus tüdruk Tereza, kes väidetavalt mind teadis, aga mina teda küll ei teadnud. Igal juhul, ta oli Saksamaalt, jälle, meil on mingi tuhat saksa tüdrukut siin ja uskuge või mitte, tal polnud halli aimu ka, kus asub Eesti. Ma olin lihtsalt, et TÕSISELT RÄÄGID VÕI?? Sa nagu elad Euroopas ja Sa ei tea isegi seda, et tegemist on Euroopa riigiga? Haaahh, midaaaaaa... Pärast seda kuidagi mu suhtumine sellesse tüdrukusse väga muutus, sest tegemist 23-aastase neiuga, ülikooliski käinud ja puha, võiks nagu vähemalt seda teada, et me samast maailmajaost pärit.




Okei, pärast söömist jalutasime siis kinno ja läksime vaatama filmi "21 and over." Mu lemmik meesnäitleja oli selles filmis, mis oli juba eeldus, et tegu hea filmiga, aga see film oli lihtsalt no nii naljakas minu meelest, et kuku pikali. Nii nii hea lihtsalt. Point oli üsna sarnane Pohmaka filmile, aga tegi sellele ikka mitmekordselt ära (muide, kas kuulsite, et Pohmakale tehti kolmas osa? Oh why...). Seega siis 2 tundi puhast naeru, megamõnus.

Kui film läbi sai, jätsime Terezaga hüvasti ja Zuri tõi mu koju. Tee peal avastasin, et Eva ja Janina lähevad klubisse ja saatsin Evale ruttu sõnumi, et mis kell lähevad. Ütles, et nad just hakkasid minema, aga võivad ringi pöörata ja mulle järgi tulla. Ega mul eriti aega mõelda ei olnud, ütlesin jah ja tehtud see plaan oligi. Zuri viis mu koju, jõudsin 21.55 tuppa, elukiire pesu + valmis sättimine ning 22.10 istusin Eva autosse ja sõitsime klubisse. Ise ka ei usu praegu, et ma sellega hakkama sain.

Klubis oli NII palju rahvast, alguses mul ei koitnud üldse, et miks, aga siis tuli meelde, et klubi sünnipäev oli. Seega, põhimõtteliselt terve Cincinnati oli kohal, ilma naljata. Esimest korda elus ma isegi veidi vihkasin seda klubi, sest mulle varasemalt meeldis see, et seal oli ruumi tantsida, aga no eile polnud ruumi hingatagi. Okei, jõudsime sinna siis kohale, küsisin Janinalt ja Evalt, kas neil juhiload on? Eva ütles, et tal on, Janina ütles, et temal ei ole, et tal on Saksamaa ID.. oi-oi-oi.. Mäletatavasti mind taheti ukse pealt koju tagasi saata, sest dokumentidena kõlbavad ainult pass või Ohio juhiluba. Õnneks kuna Janina oli nagunii alaealine, siis polnud tal käepaela vaja ja turvamees suhtus palju leebemalt sellesse dokumenti, ütles ainult, et järgmine kord olgu pass olemas.

Läksime sisse, kohe tantsima, 2 sekundit hiljem oli muidugi kohustuslik Matthewi nägemine (ma ei tea, see vend vist elab seal klubis) ning edasi mööduski terve õhtu tantsides. Kella 11st kuni kella 2ni, ilma ainsagi peatuseta, lihtsalt järjest, tants tants tants tants tants... apppi. Klubisse sisse minnes nägin ka Brittanyt (blogilugejatele tundmatu nimi, lähedasemad inimesed teavad), õnneks ta mind ära ei tundnud, vaatas küll otsa ja ütles, et teab mind kuskilt, aga ma ikka ütlesin vastu, et ahh ei usu, kuigi sisimas olin valmis, et minu esimene naistekätš USAs kohe algab. Lisaks nägin võinoh tegelikult tantsisin Bobbyga, kes on Keithi parim sõber, aga sain enne plehku pandud, kui ta aru sai, kellega ta tantsib. Meganaljakas õhtu lihtsalt.

Üldiselt olime kolmekesi Eva ja Janinaga, aga mingi hetk tuli mingi noormees meiega juttu rääkima, võinoh Evaga, sest mina vaatasin teda väga ülbelt ja Janinal oli ka savi, aga kuna Eva inglise keelt väga hästi ei oska, siis me aitasime neil omavahel suhelda. Sain kohustusliku tantsu Matthewiga ka ning suhteliselt lõpu poole saime korraks juttu ka rääkida, aga tal oli paha olla ja ta läks koju ning meie läksime pärast seda ka, sest kell 2 keerati kella, seega oli kell hoopis 3 ja üks neiu pidi hommikul töötama..

Kodutee läks kiirelt, koju jõudes vajusin küll suhteliselt kohe magama, aga kell oli ikkagi pool viis. Niisiis kui 9.30 kell helises ja ma aru sain, et ma tööle pean hakkama, oli mul küll siuke tunne, et miks mu tilluke aju ometi genereerib selliseid ideid, millest üldse kasu pole.. Haha. Aga ei, pole hullu, saan hakkama. Mõtleme nii, et see aasta USAs ongi emotsioonide aasta ja neid peab olema.

Seekord klubist ühtegi pilti pole, sest mu aku oli tühi, ilmselt poleks seal olnud ruumi pilte teha ka.

Märkasin juhuslikult, et tänane kuupäev on 10.märts. See tähendab, et täpselt aasta tagasi otsustasin USAsse minna. Päris lahe, omamoodi. See aasta küll kiirelt läinud, eriti need 7 kuud, mis USA pinnal veedetud.

PS! Meil täna 18 kraadi sooja väljas, jejejee

reede, 8. märts 2013

7 kuud usas + töö + kool + video

No nüüd läks küll jamasti, eile sai seitse kuud USAs täis ja minul jäi blogi täitsa tulemata. Kiired ajad, eks see ole ainus vabandus, mis meil ole. Eilne hommik algas mul 7.30 ajal, Eviel oli "snowday" ehk lumepäev ehk kool jäi ära. Seekord ma täitsa sain sellest ka aru, sest autode väljasaamine oli omaette tsirkus. Vaesed Amee ja Adam pidid siiski minema, sest Graemel oli kõrvalõikus pandud hommikuks (sellest ka põhjus, miks mina töötasin). Meil Eviega oli lõbus, joonistasime, värvisime, laulsime, tantsisime, vaatasime multikaid ning juba nad olidki kodus tagasi. Graeme on super poiss, rõõmus ja elujõuline ja tundub, et läks kõik hästi. Tegemist oli väikse lõikusega, nimelt pandi talle väikesed torukesed kõrva, et ta paremini kuuleks. Mina nägin edusamme juba täna.


Alguses pandi minu koolile ka snowday, aga lõunaajal muudeti ikkagi ära, et toimub ja nii pidin siis ruttu oma kodust tööd lõpetama hakkama. Skypesin veel viimast korda emaga, nad tänasest isaga Tai päikse all, ohh nii mõnus, ma nii kade. Õhtul läksin siis kenasti kooli, varuga, et äkki on ikka teed lumised või kuskil mingi avarii, mis iganes, aga ei olnudki ja jõudsin kohale ligi 20 minutit varem. Pole elusees nii vara sinna jõudnud.

Klassis oli eile lihtsalt nii super. Meie koduse ülesande põhipoint oli lugeda ja tõlkida üks küllaltki raske tekst. Mina nägin ikka tükk aega vaeva, et sisust aru saada ning harjutasin uuesti ja uuesti lugemist. Isegi suured numbrid nagu näiteks 150 000 ja 25 miljonit jne harjutasin läbi, koos arvutiprogrammiga, et kuidas täpselt hääldama peab. Ja kui tunni alguses siis rääkima hakkas, selgus, et suurem osa ei saanudki hakkama sellega. Mul korraks tuli küll nördimus sisse, et no kuulge, ei ole ju nii raske kasutada sõnastikku ja veidi vaeva näha, mitte, et ah ma ei oska, ma ei tee. Kuidagi keskkooli tunne tuli.. Igal juhul ütles siis õpetaja, et loeme kõva häälega, siis ta saab parandada. Teised lugesid ja õpetaja muudkui parandas ja mina läksin ka rohkem ja rohkem närvi ning kui minu kord lugeda oli, sain kõige pikema lõigu koos nelja suure numbriga. Õpetaja ei katkestanud mind mitte kordagi, kõik numbrid said pausideta öeldud ning kui ma lõpetasin, siis David plaksutas mulle. Päris võll ikka. Muidu ma ei ole nii ego, aga ma olin seekord nii palju vaeva näinud ja ma olin nii õnnelik, et see asja ette läks. Lisaks rääkis õpetaja, kes tema meelest peaks Spanish III klassi minema ja kes peaks Spanish II kordama uuesti, et paremini saada. Vaatas minu poole ja ütles: "Sul pole ju üldse probleemi, hakkame neljapäeviti kohtuma." Väga soe tunne.

Pai koolilaps
Pärast kooli oli siis tuju mega, ei suutnud seda rikkuda mitte töötav bensiinipump ega ka kaotatud pangakaart. Tuju oli lausa nii hea, et ei oska sõnadesse pannagi. Eufooria jätkus muidugi poole ööni ja kui ma 00.55 kella vaatasin ja meenutasin, et 6.30 on äratus, oli mul küll juba eos tunne, et ei sellest päevast head nahka saa..

Hommikul oli ka tuju soojem ja parem, sest olin öö läbi Eestit, kodu ja sõpru unes näinud ja mäletasin kõike vägagi selgelt. Seega, kui ilus jõululaul äratusena helisema hakkas, tuli naeratus suule ja mõtlesin, et oh jee, täna suudan ma kõike!

Lastega plaanisime kodust ära minna, sest täna oli siin mingi erakordne sagimine, mingid tädid-onud voorisid sisse-välja ja me oleks lihtsalt jalgu jäänud. Seega läksime siis Jump&Jacki ja kui mul siis maksmishetkel meelde tuli, et ahjaa, pangakaart on ju kadunud, siis ma ei tea mitmendat korda ma juba Jumalat tänan selle teise kaardi eest oma rahakotis (PS! Nüüd leidsin oma pangakaardi ka ikka üles). Lapsi oli täna päris palju, mis mind üllatas, sest reede õhtuti on mänguplats tasuta, aga muudel päevadel maksab ja minu meelest mitte vähe. Ühe halva seigana täpselt minu seljataga, jäid ühel poisil näpud ukse vahele, kohe väga väga valusalt, ma hüppasin ruttu püsti ja päästsin ta sealt ära ning juba jooksis teine naine ka sinna ja küsis, kus ema on ning kui siis poiss näitas, siis muidugi ema istus laua taga teise emaga ja vaatasid üksteise telefonidest pilte.. No ei mahu mulle pähe, kuidas Sa saad mitte jälgida, kus Su laps on või mida ta teeb. Vähemalt seda, kas ta on mänguväljakul või sealt ammu juba jalga lasknud.







Enne kui mänguväljakule läksime, ütles Adam lastele, et kui mina ütlen, et aeg on minna, siis on aeg minna. Kui ma siis täna esimesel korral üritasin, et kuulge, aeg oleks minna, tõid lapsed jalanõud ja joped ning olid valmis minema. WOW, see töötab! Läksime koju, siin olid kaks koristajat, jälle venelased, ma mõtlesin, et ei tea, kas on venemaalt tulnud koristajate firma või on tõepoolest kõik koristajad USAs venelased. Alguses, kui me tulime, siis koristajad sattusid natuke paanikasse, et kas meil on vaja teisele korrusele minna, ütlesin, et tunni aja jooksul jah, et siis lapsed lähevad magama. Umbes 10 minutit hiljem tuli koristaja alla ja küsis teiselt koristajalt vene keeles, kus ta tolmuimeja pani/jättis ja ilma, et ma ise oleks arugi saanud, vastasin talle vene keeles, et see on vannitoas. Haahaa. Need näod olid päris head!

Laste lõunauinaku ajal tulid juba Amee ja Adam ka koju ja nii saigi minu tööpäev üpris kiiresti läbi. Kuna aga Evie ja Graeme üldse nii ei arvanud, käisid nad mul mitu korda külas siin toas ja siis me tegime veidi nalja ja tegime videosid. Eviele meeldib õudsalt videosid teha (ja nagu täna näha oli, siis Graemele ka). Alguses mõtlesin, et jätan need niisama endale, aga siis panin ikka kokku väikseks filmiks ja näitan tulemust teile ka. Video on enamuses inglise keeles, ma loodan, et kõik saavad aru ja kui ei, ootan kommentaaridesse lisaküsimusi, siis saan tõlkida või vastata.


kolmapäev, 6. märts 2013

Teisipäev ja superuudised

Ma ei plaaninud täna üldse blogi kirjutada, aga nüüd nii palju asju juhtunud, et peab ikka kirja panema.

Tänane päev oli mul haiguspäev vol 2. Hommikul sain kauem magada, aga ei aidanud see ka. Üles ärgates oli nii halb olla, et kuku või pikali. Kuna mul oli äratusest veidi tööni aega, rääkisin Laura ja Killuga juttu ning sättisin siis ennast valmis. Lapsed olid erakordselt koostööaldid, nii söögi kui ka multikate ja magamise osas. Lõunauinak venis tänu halvale ilmale väga pikale, aga jäigi mulle rohkem aega, et oma koolitöödega tegeleda.

Sain eile graafiku kätte ja tuli välja, et jälle pole kolmapäev vaba, mis on mu õppimise päev, seega pidin siis täna vaikselt tegelema hakkama, et valmis saaks. Lisaks sain täna üle tüki aja emaga rääkida, oma suure viha tele kahe vastu ära rääkida ning lisaks sain korraks rääkida ka Lauraga ja Killuga. Üldse sai palju rääkida. See kõik oli väga tore.

Ahjaa, see polnud üldse niimoodi mõeldud, aga avastasin, et ma oma tänastest toitudest pildid teinud, et ma siis näitan, et ma ausalt ka ei söö iga päev ainult rämpsu. Haha.



Praegu ma vaatan, et see mac&cheese näeb küll ekstrarõve välja sellel pildil, aga no okei. Täna oli läbi ja lõhki coca-cola vaba päev, ise nii uhke enda üle. Alvar ütles mulle ükskord, et veepudel muudab mu ilusamaks. Haha. Täna oli ka vee ja mahla päev, mitte küll vabast tahtest, aga sain siiski tehtud. 
PS! See, kes kirjutas, et varsti mu kaalunumber on kolmekohaline, USAs see ongi kolmekohaline, haha.

Okei, ma nüüd saan nendest kommentaaridest üle. Kelly (ja ka Mikk) said eile mu paki kätte, lõpuks, see eksles küll ikka tükk aega mööda maailma ringi. Mis oli naljakas, oli see, et need asjad, mis mulle üldse ei maitse, teenisid neilt 10 punkti ja need, mis mulle maitsevad, jälle vähem. Õnneks parimad asjad on veel proovimata, ootan, mis arvamus muudest asjadest tuleb. 

Lisaks sain ma täna teada superuudise, et mulle tuleb USAsse külaline, täitsa minu juurde, minu koju ja MINU SÜNNIPÄEVAL. Kas saab veel paremaks minna? No ei. 

Pärast tööpäeva oli meil päris naljakas vestlus mu hostisaga ja kõige muu seas tegi ta ennustuse, et tänase tormi käigus saavad teised lund, aga meie vihma. Et tema teeb panuse. Mulle meeldis ta panus. Läksin poodi ja kui 10 minuti pärast poest välja tulin, ootas mind selline vaatepilt:


See sadas alla reaalselt 10 minutiga. Niisiis, hea ennustus, Adam, läks vist vähe puusse. Alguses tegi see mulle nalja, aga kui ma olin auto lumest puhtaks lükanud ja selle minutiga, kui telefoni laadima panin, olid kõik aknad uuesti paksult lund täis, sain aru, et naljast on asi kaugel. Autod sõitsid 15-20 miili tunnis, punase tulega ei üritanud mitte keegi paremale pöörata ning stop-märgi juures peatumiseks alustati pidurdamist 100 jalga enne. Ma ütlen päris tõsiselt, et see ilm oli päris jube isegi minu jaoks. Üks asi on auto, mis libedaga seisma hästi ei taha jääda, aga teine asi on tee, kus auto vägisi külje ette tahab tõmmata. Tee, mille muidu sõidan 5 minutiga, kiirustega 40-55 miili tunnis, sõitsin täna 15-20 miili ja jumal teab kui kaua, sest kaks autot mu ees põrkasid veel lisaks kõigele kokku ka ja neist mööda saamine oli paras nikerdamine. Lähen magama ja loodan, et hommikuks on see kõik kadunud.

Vähemalt kordki elus oli õige otsus, taas kord, oma kohtumine tühistada ja Cincinnatisse mitte minna. Sellise ilmaga sõidaks ma siiamaani sealt tagasi. Ja siis näen koju jõudes, kuidas Ellen, kes on Brasiiliast pärit ja nägi lund esimest korda sel aastal, kirjutas rõõmsalt OOHJEEE lumi maas. Sooda.

Tänu Laurale, kes mulle päeval kahte ilublogi näitas, sattusin jälgima Liina blogi (missliina.blogspot.com) pikemalt ja seal oli kaks videot, kuidas nad Anna Elisabethiga üksteisele kinnisilmi meiki tegid. Haha, mõnus naeruteraapia enne magamaminekut. Need tüdrukud on ikka tõesti superlahedad! Blogi hakkas mulle ka meeldima, nii, et lisasin mõnusalt oma blogilisti.

Ja siis lõpetuseks aitäh kommentaaride eest video kohta, tore oli lugeda. Mulle mainiti, et mu hääl oli kurb, aga Killu ütles, et mul oli lihtsalt nohu. Haha. Järgmine kord üritan rõõmsama video teha. Nüüd kõik uusi küsimusi tulistama, et ma seda teha saaks.

Kusjuures, pärast video tegemist ütlesid mulle päris mitu sõpra (mõni neist ka varem öelnud, mõni mitte), et nad igatsevad mind. Mitte lihtsalt, vaid siiralt, millegagi seotult. Täiesti kokkusattumus, aga nii oli.. Ja kui ma siis mõtlesin, et oeh, mis kõik mul Eestis on. Oijah, see otsus saab ikka väga väga raske olema, mis edasi teha.

teisipäev, 5. märts 2013

Küsimusteblogi uut moodi

Seekord tegin küsimusteblogi siis videona, miks, sellest kuulete lähemalt videost. Kui hiljem vaatasin, siis mõnes kohas on küll eesti keel mind rängalt alt vedanud, aga see loodetavasti ei ole nii halb asi. Ootan siis kriitikat ja arvamust, kas edaspidi jääda tekstide või videote juurde. Tegelikult oli seda päris lõbus teha.

Esmaspäev

Tänases päevas midagi erilist ei olnud, mina olen jälle haige (ilmselt sain eile pärast trenni külma), Eviel oli kool, Brutus tuli tagasi koju (oli nädalavahetusel koertehotellis tsillimas) ning vajusin pärast tööd magama  ning magasin kohe mitu tundi.

Ahjaa, hommikul lapsed tegid mulle nalja. Tavaliselt hakkame Evie kooli minema no minimaalselt 8.45. Täna olid mõlemad 8.15 valmis minema ja ei kuulanud mind absoluutselt, et meil on veel palju aega. Lõpuks ütlesin, et tavai, lähme kooli, minu poolest me võime seal autos istuda küll. Läksimegi, olime 8.40 kohal, ootasime siis autos, tegime pilte, laulsime ja tegime nalja.

Ja õhtul, seoses oma haigusega jäi ka Cincinnatisse minemata, üks kohtumine jäi ära, aga äkki kui homme parem on, saab homme minna. Kooliloengu suutsin kuidagi üle elada, aga ilmselt peab ka homme tagantjärgi uuesti vaatama, pea on kummist, midagi aru ei saa.

Niimoodi seisid ukse ees valmis
Kui ma vedu ei võtnud, tõi Graeme mulle juba jalanõud, et saad aru vä?? Liigume!!



Koos pahandusi genereerimas


Väike ralliäss
Bye-bye daddy

Nunnutasid niimoodi, vaatasid multikaid
Seega läks nö nädala halvim päev tegelikult päris kenasti, süsteemid töötasid, lapsed olid head.