esmaspäev, 18. märts 2013

Indianapolis

Reedene päev oli mul vaba päev, AITÄH selle eest mu hostvanematele. Meeletult armas neist lihtsalt, palusin tunnikese varem lõpetamist ja nemad andsid mulle terve päeva. Seega alustasin oma hommikut juba heatujuliselt, käisin poodides, endale Lakersi värvides (lilla-kollane) asju otsimas, et oleks ikka mängul tiimi värvides.




Sain veel Kellyga ka skypeda ja oligi aeg asjad kokku pakkida, ennast valmis panna ning autojuhti ootama jääda. Joanna jõudis enne, ootasime veidi Ellenit ning kui ta tuli, panime asjad autosse ja sõitsime Zuri juurde, kust saime Zuri ja Petra kätte. Oli reede ja kell oli 5. See ei tähenda ainult Tallinnas ummikuid, see tähendab MEELETUID ummikuid ka USAs. Kuna mäng algas kell 7, oli meil päris minuti pealt minek, mitte miski ei tohtinud valesti minna. Ummik oli üks nendest asjadest, mis oli valesti.

Elleni lõunasöök + meie muusika
Osariigi vahetus
Exit 169, Ohios polegi nii palju exiteid, haha
Esimene kultuur Indianapolises
Siis kui Gerlil autos igav hakkab
Neiud sõiduvees
Jõudsime Indianapolisesse õigel ajal, veidi isegi varuga ja siis muidugi ronisime enne mängu kõige suuremasse ummiku pesasse ja veetsime seal väga palju väärtuslikke minuteid. Õnneks minu teadmised parkimismajast aitasid meid veidi hädast välja ja kuigi me 10$ asemel 20 pidime maksma, ei kõigutanud see lõpuks enam kedagi, tahtsime ainult mängule minna. Astusime halli uksest sisse samal hetkel kui pall mängu pandi. SUPER ajastus.


Siis kui aru saime, et me hoopis teises reas olema peame ja keegi meid vahele lasta ei tahtnud
Ronisime siis üles, enda kohtadele, meie 5 tühja istekohta paistsid alla välja silma, sest reaalselt seekord oli hall täismaja, ainsatki vaba kohta ei näinud. Lakersi nimi vist maksab lihtsalt nii palju. Esimene poolaeg oli selline nagu ta oli, midagi huvitavat otseselt ei juhtunud. Ahjaa, Kobe Bryant käis platsil, kõik mu sõbrad ütlesid mulle, et ta ei mängi ja ma ei näe teda, aga kaboom, ära nägin. Kobe mis kobe. Haha. Meie kõrval istusid 5 kutti, kes üritasid mitu korda Joannaga (kuna ta istus nende kõrval) juttu ajada, aga ta ei võtnud üldse vedu ning lõpuks vist noormehed andsid ka alla, et noohjah, misiganes.

Poolajal läksime kõik süüa ostma, sest enamik meist olid hommikusöögi peal ja mõni polnud sedagi saanud. Meie Zuriga jäime kauemaks, sest mina unustasin küll ketsupi, küll kahvli, küll joogi ja jooksin igakord tagasi. Kui üles läksime, olid neiud istekohti vahetanud ning meie Zuriga siis jäime nende kuttide poolele. Elu parim otsus! Kui me söögiga tulime, küsis üks neist (Nathan), kas ta võib ühe friikartuli võtta. Hakkasin naerma, ütlesin, et võta võta, see ports oli nii suur, et ma nagu nii ei jõudnud süüa. Veidi hiljem tellisime suhkruvatti ja siis Nathan küsis, kas ta võib veeranddollarilise endale võtta (mis oli vahetusraha) ja ma ütlesin, et ja, võta, mul pole nagu nii kuskile panna. Ta oli niii õnnelik, nagu väike laps. Ütles, et ma olen nii armas tüdruk, et ma andsin talle friikartuli ja veeranddollarilise ka. Ma ütlesin naljaga siis, et ma võtaks nüüd telefoninumbri vastu. Lollitasime veel mõne aja, aga lõpuks ikka vahetasimegi numbrid ära ja kui mäng läbi sai, hõikas Nathan mulle, et pärast näeme ja jäigi kokkulepe, et pärast kohtume.

Zuri, mina, Ellen
Suhkruvatti anti ka
Kana, friikad ja BBQ kaste
Mäng oli põnev, aga mitte nii põnev, kui ma ootasin. Lakers võitis 99-93. Kuna rahvast oli palju, oli ka melu mõnus ja mäng ise on ju ka mõnus, korvpall on mu lemmik spordiala, mida vaadata. Ainuke asi, mille pärast ma juba teist korda pettusin, olid tantsutüdrukud. Nad on küll armsad ja tantsivad hästi, aga nende kavad on kuidagi meie tüdrukute kõrval nii lihtsad, nii igavad. Ei tee nad saltosid, ei hüppa, ei karga, ainult sheigivad. Haha. Ma tegin seekord videod ka, aga heli jätab natuke soovida, vähemalt näete, mismoodi nad tantsivad. Üks video on lihtsalt melust mängu ajal.





Korvpallimelu:

Tantsutüdrukud:



Pärast mänge jäime veel halli, tegime pilte, kuna teised olid esimest korda ning uudistasime niisama. Petra ja Joanna ostsid fännisärgid ka veel ning siis seadsime sammud välja ja asusime autot otsima.




Ellen, Joanna, mina
Joannaga

Ellen, Joanna, mina
Joannaga
Mingid Lakersi fännid võtsid meid rajalt maha
Kui auto üles leidsime, passisime tükk aega veel parkimismajas ummikus. Lõpuks siis sealt välja ja hotelli poole teele. Valisime konkreetselt hotelli, mis maksis kõige vähem, mingeid kriteeriumeid üldse ei vaadanud. Eelmisel õhtul olin hotellilt meili saanud, et neil ei ole ekstravoodit meile anda, seega ma olin üsna valmis nendega korralikult kaklema. Kohale minnes selgus, et neil pole meie broneeringut üldse. Einoo, mis siis ikka, täiesti normaalne. Tädi otsis veidi ja leidis siis meile toa, leidis lisavoodigi ning tegi meile allahindlust, et me nii kaua ootama pidime. Maksime 60$ asemel 45$. Väga rahul. Hommikusöök hinna sees ning tuba oli väga kena.

Zuri tegi laulushowd


Kõik on nii sotsiaalsed
Petra
Zuri
Hotellis siis mõtlesime veidi elu üle järgi ning otsustasime mängul kohtunud kuttide hotelli minna, pärast nende tunni ajast kutsumist. Sõitsime siis sinna, Nathan tuli fuajeesse vastu, teisi kutte ei tundnud. Mängul olnud kuttidest polnud nagu midagi järgi. Läksime üles nende tuppa, aga sinna kauaks ei jäänud, sest esiteks olid mõned kutid juba ära vajunud ja teiseks ei meeldinud hotelli personalile, et me seal olime, tegime liiga suurt lärmi. Seega kolisime teisele korrusele, kus meil lubati nii palju lärmi teha, kui ise tahame. Haha. Kogu õhtu oli väga lõbus, kutid olid väga lõbusad ning nalja sai rohkem kui eales varem, kõhulihased said korralikku vatti. Hotelli turvamees käis meiega jutustamas ja teised hotellikülastajad ka, sest linn oli nii välja surnud, kõik baarid olid kinni. Mingi hetk tellisime pizzad ka, sest kõht läks tühjaks, ootasime neid poolteist tundi ja leidsime lõpuks hotelli retseptsioonist, haha. Veidi pärast nelja hakkasime vaikselt ära minema, aga see vaikselt ära minemine lõppes ikka sellega, et oli vaja veel hunnikus nalja teha ning ühel hetkel olid kaks poissi põrandal pikali maas, sest nad üritasid kung-fu trikke teha ja tõmbasid mingid lihased ära. HAHA.

Üks poiss oli päris ära vajunud
Zuri, Nathan ja Jonathan
Stevenile väga meeldis, kui temast pilti tehti
Hävitamisele !
Stevenile jätkuvalt väga meeldis, kui temast pilti tehti
Greg
Petra ja Nathan
Kogu kamp koos
Vasakult ülevalt - Greg, Ellen, Zuri, Steven, Petra, Joanna
Vasakult alt - Nathan, mina ja Jonathan

5 minutit pärast eelmise pildi tegemist, haha
Jõudsime oma hotelli tagasi kella viie ajal. Hommikusööki hakati 6.30 andma. Ma mõtlesin, et ei lähegi magama, et ootan söögi ära, haha. Muidugi ma jäin magama ja ei suutnud hommikusöögiks üldse üles ärgata ning ei suutnud seda ka mitte keegi teine. Napilt saime üldse hotellist õigel ajal minema, selline uni oli kõigil, keskmiselt 4-5 tundi maganud. Igal juhul seadsime oma sammud linna, sest St Patrick's Day pidustused algasid ja me tahtsime ka näha. Kuna hommikusöök söömata jäi, käisime alustuseks Dunkin Donutsis, minu esimene kord seal, sõime sõõrikuid ja jõime häid jooke. Mulle mingit erilist muljet see koht ei jätnud.

Pärast mõnda tundi und, Zuri ja Ellen
Pärast mõnda tundi und - mina ! 
Meie tuba
Meie hotell

Indianapolise kesklinn
Roheline Zuri
Dunkin Donuts
Hommikusöögi kotikesed
Päikseprillide gäng
Petra, mina, Zuri
Kui kõhud täis, asutasime ennast keskväljakule, kus toimus mingi kontsert. Terve linn oli rohelisi elukaid täis ning meeleolu oli kõigil väga lõbus. Ilmselt oleks meil ka olnud väheke rohkem, kui oleks olnud nõks rohkem und ja veidi rohkem soojakraade.


Üks turistipilt vahele

Jälle uued sõbrad




Linnas siis eriti kaua külma ilma tõttu ei olnudki, läksime autosse tagasi, tegime peatuse bensiinijaamas, tankisime ja ostsime juua-süüa kaasa ning algas kodutee. Ühe peatuse tegime veel, Ohio-Indiana osariikide piiri peal.



Ja siis järjest Zuri ja Petra maha, mina maha, Joanna maha ja Ellen koju. Nii meie reis lõppeski, ei teagi, mis kell ma koju jõudsin, igal juhul suutsin natuke Lauraga rääkida ja siis vajusin lihtsalt magama, energiat ei olnud enam mitte millekski.

Aga trip ise oli väga lahe, kui kokkuvõtvalt saab nii öelda. Panen lõpetuseks veel "mõned" pildid, mis tee peal tegin.


Mida lähemal kodule, seda rohkem tuli päike ka välja





reede, 15. märts 2013

Küsimustevoor

Tänane kuupäev on kestnud 48 minutit ja see on minu kolmas sissekanne. Hoos. Haha.

Igal juhul, küsimuste voor siis videona jälle teie ees, ootan tagasisidet ka.


Viimane tööpäev ja puhkus alaku!

Minu kolmapäevane päev mööduski siis magades kuni neljapäeva hommikuni välja. Poole öö ajal olin üleval ka, sest nii halb oli olla, isegi magada ei saanud. Vahepeal tekkisid lausa pisarad silma, mõtlesin, et need on need hetked, kus tahaks jälle väike tüdruk olla, kodus omas voodis ja hüüda "Emme.. palun too rohtu. Palun tee midagi, et parem hakkaks." Ja siis meenub, et ma pole väike ja et ma olen kuskil teisel mandril..

Hommikul tundus siis, et ei saa minust ikka asja. Läksin alla ja tahtsin iga oma keharakuga omas voodis magada. Mida aeg edasi, seda lihtsamaks olemine läks, üritasin tasapisi süüa ja energia tuli. Kuna mul on lihtsalt super hostvanemad, tuli Adam juba poolest lõunast koju, et ma saaks puhata ja seda ma ka tegin. Õhtuks oli olemine juba päris heaks läinud ja saatsin siis õpetajale sõnumi, et kas sobib, kui täna kooli tulen. Nimelt lõputest tuli ära teha. Talle sobis.

Seega ma siis sättisingi ennast valmis ja läksin kooli. Enne käisin veel poes ka korraks, see jäi ju tee peale ja "otsime sünnipäevaks kleiti" missioon jätkub. Ma ei tea, kas ma mainisin, aga nagu välja tuli, ostsime eelmine kord Zuriga täpselt samasugused asjad poest, erinevat värvi. Poes ma esimese hooga ei saanudki aru, aga kui siis järsku mõtlema hakkasin ja rääkima hakkasime, selgus, et jah, nii oligi. Haha.


Koolis läks ülihästi. Seekord oli testis suurem osa rääkimisel, pidi rääkima, mida teen miljoni dollariga. Kuna me olime seda tunnis harjutanud ja mul siis juba hinge jäi, et ma ühte lauset öelda ei osanud ja kodus üle kordasin, oli sellest väga palju kasu. Samuti pidin lugema teksti, see oli päris raske, aga õpetaja lubas ühe korra läbi lugeda ja siis kõvasti ja esimese korraga sain juba rõhud ja loogika enda jaoks paika. Õpetaja kiitis, et ka võõraste sõnadega saan aru, millal C on S ja millal K hääldusega. Lõpetuseks siis laused numbritega ning kirjalikult 10 lauset, 5 hispaania keelest inglise keelde ja 5 inglise keelest hispaania keelde. Test sooritatud hindele A. Aitäh, näeme järgmisel kursusel.

Pärast kooli käisin korraks poes, sest mul tuli täna selline tuunikala isu, et kuku pikali. Seega ostsin endale salatit ja tuunikala ja tomateid ja enne oma reisi kavatsen selle kõik ära süüa kah. Haha.

Nii mõnus pilt, päikeseloojang ja USA lipp


Ahjaa, sain täna oma elu naljakaima kõne. Zuri helistas lihtsalt selleks, et öelda, et Subways oli nii kuum kutt tööl. Haha. 

Palju õnne sünnipäevaks!


A wish for lots of birthday fun.
To last until the day is done.
Hoping that all your wishes comes true,
and your birthday cake is as sweet as you!

Palju palju õnne sünnipäevaks, Kristo :)


neljapäev, 14. märts 2013

Palju õnne sünnipäevaks !


Your birthday fills me with happiness,
because being with you is my pleasure, my joy.
I’m hoping and praying for many more years,
many more birthdays
to reveal all the aspects of my love for you:
the warmth in my heart whenever you’re near,
the ecstasy of being close to you,
the excitement of sharing our lives together,
the sweet peace of knowing you are mine.
On your birthday, be aware that
I love you more than I can say,
more than you can know.


Happy Birthday, Sweetheart!


Blaaahhh

Teisipäeval plaanisin enne tööpäeva algust pangas ära käia, et omale uus pangakaart ja konto teha. Läksin ligi poolteist tundi enne töö algust kohale ja uskuge või mitte, aga ma jäin tööle hiljaks. Uskumatu. Megakiviaeg lihtsalt. Pabreid kirjutati käsitsi, iga asja seletati 20 minutit.. No ma ei tea. Kas saab seda veel aeglasemalt teha? Teenindus muidu oli hea, pakuti süüa ja juua ning teller oli sõbralik, ainult, et no see venimine.. Oeh jah.

Niisiis kihutasin koju, jäin veidi hiljaks, aga võtsin lapsed üle ning panin magama. Ülejäänud päev möödus üsna tavapäraselt. Pärast lõunaund mõtlesin, et tahaks midagi teha, kuskile minna.. Jump&Jackist oli kopp ees, mõtlesin, et pole ammu McDonaldsis käinud, lähme sinna. Mul läks samal hetkel, kui sisse astusime, süda jumala pahaks. Ei teagi, mis ei meeldinud..

Lastel oli lõbu laialt ja kuna ma pidin nendega 10.30ni olema, lasin neil ka kauem mängida kui tavaliselt, et siis kojutulles nad kohe magama lükata. Mu plaan töötas. Lapsi oli väga palju ning Eviel-Graemel oli väga lõbus. Lisaks oli palju noori lapsevanemaid, kellega mina ka suhelda sain.

Kui lapsed magama olid pandud, Skypesin empsiga, sooja Tai päikese alt. Eputas ja näitas oma sooja ilma, suurt päikest ja megalahedat basseini. Tuli meelde see aeg, kui pere ja sõpradega Prantsusmaal käisime ja ka villas elasime, kus oli piljardisaal ja bassein. Ma panen mõned pildid ka, endale mälestuseks ja blogile värvi andmiseks ka, sest mul USA pilte täna pole, haha.






Nii igal juhul siis empsiga rääkimisel paralleelselt tegin oma hispaania keele kodust tööd ning lõpuks lõpetasime alles kesköö paiku. Hommikul ärkasin, sest lubasin lapsi hoida kuniks Amee oma õega asju ajab. Alguses olid mul plaanid tehtud oma vabaks päevaks, aga siis need jäid ära ja 10 minutit hiljem hostema küsis, kas ma saaks lapsi vaadata. Täna hommikul selgus, et plaanid ikkagi töötaksid. Oi, ma olin kuri. Nüüd jäid tegemata. Jälle. See vist mingi Murphy seadus, et iga kord kui me kokku tahame saada, tuleb midagi vahele.

Kui ma voodist välja ronisin, tundsin kohe, et miski on valesti, pea tuikas ja kuidagi keha oli nõrk. Hommikust süüa eriti isu ei olnud, mingid krõbinad üritasin sisse ajada. Ja kui lapsed magama panin, vajusingi ise ka voodisse, nii halb oli olla. Mingi hetk saatsin Ameele sõnumi, et minust täna küll inimest ei ole ning õnneks jõudis ta enne koju kui ma oleks pidanud Evie trenni viima, seega pugesin teki alla ja magasin terve õhtu. Vahepeal, kui välja pugesin, võtsid lapsed kohe mu rajalt maha ja mina arvasin, et oleks hea mõte jogurtit süüa, mis hiljem tegi küll olemise veel sitemaks, aga tol hetkel mõjus hästi. Sõime lastega koos ja Evie tundis väga muret mu tervise pärast, ütles, et nad armastavad mind ja loodavad, et mul hakkab ruttu parem. Nii armas.

Niisiis nagu aru saada, jäi täna ka koolis käimata ja selle pärast ma olen kohe ekstranukker. Täna oli viimane tund. Saatsin õpetajale sõnumi ka, ta saatis vastu, et kõik ütlevad "Hola!" ja loodavad, et ma saan ruttu terveks. Megaarmsad need ameeriklased ikka. Rohkem midagi öelda ei ole, tervis on sitt mis sitt ning jään uuesti magama. Ja parem oleks, et ma homme kombes olen.

teisipäev, 12. märts 2013

Täiesti tavaline postitus

Ma polnud kolm nädalat Zuri juures käinud ja kui nüüd läksin, oli seal 2 uut maja. Täiesti reaalselt, neid eelmine kord ei olnud. See on stiil, kuidas ameeriklased maju ehitavad.

Liikluses on üsna raske aru saada, mis see kiirusepiirang täpselt on, sest kui meil on nt linnas 50km/h ja maanteel 90km/h, siis siin selline loogika puudub. Näiteks Cincinnatisse minnes on esimene ots 65mph/h, teine ots 55mph/h ja siis 45mph/h ning vahel viskab 35 märgi ka kuskile. Olen kuulnud paljudelt tüdrukutelt, et väga keeruline on sõita, eriti kui uuele teele keerad, sest Euroopas on küll nii, et teede ristumisel tuleb ka uus liiklusmärk (sest ristmik lõpetab eelmise märgi), aga ameeriklastel pole sellisest asjast aimugi. Veel vähem tean ma üldse, millal miski märgiala lõppeb. Päris tõsiselt.

Ja täiesti tavalised pildid:

Kirik
Kool, kui see oranž tuli kiirusesildi all vilgub, kehtib kiirusepiirang ehk kooli juures 20mph/h

Kool
Kirik

Majad on niimoodi otse tee ääres, isegi aeda ei ole. Mulle üldse ei meeldi.

Niisama liiklus ja ristmik


Muide, kui keegi ütleb teile, et ta sõi lõunaks salatit, siis millise salati peale mõtlete? Noh, et kas näiteks, et oli mingi roheline salat või oli hapukoore-majoneesiga või rosolje vms. Mina olen jõudnud staadiumisse, kus salat on ALATI minu peas roheline. Salatilehed ja muud juurviljad ja kraam. Miks? Sest pole ma veel näinud, et keegi siin usas sööks selliseid salateid nagu meil Eestis on. Mõttemaailm muutub USAs korralikult, haha.

Nostalgia

Kui õhtul on liiga palju vaba aega, tekib ikka see hetk, kus vanad asjad tulevad meelde ning tahaks videosid ja pilte vaadata ning omi laule kuulata ja lihtsalt olla. Uskumatu, et sellest kõigest on juba üle seitsme kuu möödas..