esmaspäev, 25. märts 2013

Nädalalõpp shala

Nüüd oli mul bloggerist nii kopp ees, et keeldusin reedest saadik siia leheküljele isegi tulemast. Nii palju asju juhtus, et ma mõtlesin, et ma ei jõua neid mitte kunagi kirja panna ja ohutum on siis üldse mitte alustada. Haha.

Reede hommikul ärkasin keskpäeva paiku ja siis oli Joanna juba lootusetult mulle sõnumeid saatnud ja helistanud, tahes midagi teha. Kui ma lõpuks üles ärkasin, tuli ta siia, ma panin ennast riidesse ja käisime siis Subways, mina hommikust söömas, tema seltskonda nautimas. Kui söödud saime, tulin koju tagasi ja mul oli vestlus hostisaga. Üleüldse ma peaks mingit muudmoodi neid asju kirjutama hakkama, tundub, et google translator on mõnel päris hea sõber, haha, edasi lebotasin kuni viieni, siis mõtlesin, et liigutan end veidi, aga ega eriti ei viitsinud küll. Kella kuueks pidi panka minema, jõudsin sinna siis kui pank kinni oli. Õnneks uksed olid lahti ja tegin siis kutsikanägu ja võeti ikka mind kuulda. Tänasin vist oksele ajamiseni neid, aga nad ei tea, kui suure teene mulle tegid, haha.

Edasi sõitsin siis Zuri juurde, käisime veel pangas (pangad on au-pairide lemmikud) ja sõitsime siis Steak and Shake'i, kus kohtusime mõni aeg hiljem veel Joannaga ka. Meil oli mõnus õhtusöök, kohe mitu mitu tundi. Rääkisime juttu, sõime, proovisin mint cookie kokteili ka ära, imehea lihtsalt. Lõpuks, kui me sealt minema saime, oli vist kell 9 ringis juba.
Rõhk nimele "Surrey," mis on meie broneering, haha. Zuri nimi sai uue kirjutamismooduse




Mingi juustuburger ja friikartulid peekoni ja juustuga
Pärast õhtusööki neidudega plaanisime bowlingusse minna, aga no alati, kui plaani teoks peaks hakkama tegema, on kõigil sada viis häda, miks ei saa, seega siis läksid Joanna ja Zuri koju ja mina sõitsin bowlingusse ja sain seal Hamediga kokku. Bowling oli päris naljakas, alguses ma üritasin korralikult mängida, aga kui ma nägin, mis skoori see mees teeb, siis see ajas mind naerma, et ma enam ka ei suutnud.

Mu kuulid ikka roosad ju
Vist ainuke vise, mis tal keskele läks, haha 
Skoor räägib enda eest (haha, see ajab mind ikka veel naerma)
Mingi hetk pandi kõik tuled kustu ja tehti kõva muusika ja diskosaal. Ja ürita Sa siis aru saada, kuhu oma palli viskama peaks.
Ja pilt nunnupilt ka ikka
Pärast bowlingut jätsime minu auto parklasse ja läksime tema autoga söögikohta otsima (sest tal läheb alati kesköö paiku kõht tühjaks haahaa, õhtunali), aga kõik pandi 11st kinni. Lõpuks nägime lambist mingit logo kaugel paistmas ja kuna see helendas, võtsime suuna sinna, et äkki see on lahti. Oligi. Hea, et ma viimasel hetkel märkasin endale juhiluba taskusse pista, sest see oli nii kuri koht, kedagi ei lastud ilma dokumendita sisse.

Koha nimeks "Dave and Busters," mingi spordipubi-baar, mis iganes, superlahe koht. Eraldi oli spordivaatamiseks ruum, kus siis joodi korralikult õlut, teine saal oli restoran ja kolmas oli mängude saal. Sõime siis õhtust (ja, ma läksin pärast õhtusööki veel õhtust sööma), mina võtsin salati ja sõin seda mitu tundi seal. Ahjaa, kui neljapäeval väljas käisime, hakkasin ma teenindaja peale naerma, sest ta rääkis niiiiiiiiii kiiresti, see oli lihtsalt uskumatu ja ma ei suutnud, natuke ebaviisakas küll, ma pärast vabandasin ka, aga no nii naljakas oli ja siis kui reedel teenindaja meie lauda tuli, ütles Hamed talle, et ta aeglaselt räägiks, et muidu ma hakkan naerma ta üle ja siis teenindaja rääkis minuga nagu hulluga, hahaha, appi kui naljakas.

Teenindajaks oli mingi 28-aastane tüdruk ja siis seal oli veel üks tüdruk, kes oli aasta Iirimaal elanud ja teadis Eestit ka, seega meil oli väga lõbus õhtu. Teenindaja rääkis anekdoote ja lõpuks tegi meile veel päris suure allahindluse ka. Superlahe!

Kui kõhud täis olid, läksime mängudesaali, reaalselt oligi suur-suur ruum mänge täis. Mängisime mõned mängud ka, korvpalli ja käehoki (mul pole aimugi, mis selle nimi tegelt on) ja mingeid palle veel ja siis tennist jne. Ma ei mäletagi, kell oli kõvasti üle kesköö juba selleks ajaks. Igal juhul mingil hetkel ma ütlesin Hamedile, et ma tahaks temast mingit mälestust ja siis ta läks selle automaadi juurde, kus saab selle kombitsaga mänguasju püüda ja püüdis mulle mõmmi. Esimese korraga. Vapsee, harjutab vist iga päev. Haha.



Mu kingitus
Lõpuks läksime ära, mu autole järgi ja jõudsin sinna kell kaks. Aru ei saa, kus see aeg lendas niimoodi. Sõitsin siis koju, üritasin kohe magama minna, aga no see ei tööta mitte kunagi. Hommikul alustasin kella 11st tööd. Lapsed olid parajad nunnerdised, väga armas oli nendega koos olla, tegime nalja ja vaatasime multikaid. Õhtusöögi sõime õues, sest ilm oli jälle super, mina olin lühikeste varrukatega. Ma ei teagi, palju temperatuur oli, ma unustasin vaadata. Pärast sööki mängisime veel frisbeed ja Brutusega ja siis tuppa tagasi, vann, multikad ja siis tuli Amee koju ja mina vajusin väsinult oma voodisse.


Alguses mõtlesin, et ma ei lähe oma voodist mitte kuskile, siuke uni oli lihtsalt peal, aga lõpuks pärast kolme tunnist mõtlemist otsustasin siiski minna. Mul oli mitu kutset igale poole, otsustasin vastu võtta Joanna ja Elleni kutse Steak and Shake'i minna. Teine õhtu seal, no mis siis ikka.

sest söögipildid on kõige toredamad
piparmündi-küpsise kokteil uuesti
Joanna
Ellen ja mina
Ellen ja mina uuesti
Meie õhtu venis jälle nii nii pikale, kell oli vist üks, kui me ära läksime. Sõitsin koju küll sellises olekus, et tahaks ainult magada. Muidugi, nagu alati, kui ma tahan vara magama minna, lõppeb see kell viis hommikul. Nii ka seekord. Pärast mitmete inimeste ütlust, et uus saade "Su nägu kõlab tuttavalt," on super hea, pidin ma seda vaatama hakkama. See kestis kaks tundi ja vahepeal pidin ringi sahmerdama ka veel, seega jah.. Nii see läks.

Täna hommikul tegin oma silmad lahti pool kaks. Oi kui hea oli. Selleks ajaks oli mul sada vastamata kõnet ja sõnumit ja muid uuendusi, ma esimese hooga olingi 15 minutit telefonis, üritades kõike läbi lugeda, mis seal oli. Mõtlesin, et täna tuleb nii laisk päev, kui laiska päeva pole mul veel tükk aega olnud. Kuna uued osad seriaalidest väljas olid, mõtlesin, et ah ostaks hunniku rämpsu ja sööks ja vaataks neid saateid, aga endalegi üllatuseks ajas südame pahaks rämpstoidule mõtlemine, haha. Ise ka ei usu. Niisiis sõitsin poodi, ostsin puuvilju, juurvilju, salatit ja tuunikala ning tulin rõõmsalt koju tagasi ja vaatasingi "Elu keset linna," ja "Su nägu kõlab tuttavalt" saated ära. Viimase ajal üritasin küüsi lakkida ja kui Tanel Padar ikka seda Tina Turnerit tegema hakkas, naersin nii hullult, et pidin mitu korda laki maha võtma ja uuesti panema. Meganaljakas!

Täna oli meil GIGAvestlus ka, Geelika, Silver, Allar, Egert, mina, Andre koos. Nalja sai no nii palju, et naera herneks. Vaieldamatult parim seltskond mul seal kodus ootamas. Ja juba väiksed plaanid nendega paika pandud ka. Võinoh, ma üritasin panna, selle peale teatas Allar kuldsed sõnad: "Kuule, Sa ei tea ise ka, millal ja kas Sa tagasi tuled.." Haha. See ajas veel ekstranaerma.

Ja niimoodi ongi siis järjekordne nädal läbi saanud. ÕUDNE, kui kiiresti need nädalad lähevad. 35 päeva sünnipäevani, ajee !


Lõpuks sain ikka lakitud, haha

neljapäev, 21. märts 2013

Superarmas neljapäev

Tänane päev kippus kohe hommikust saadik ilus, lõbus ja kaunis tulevat. Esiteks aknast välja vaadates leidsin ma lume. Ja saju. Ja tormi. Kõik korraga. Ma reaalselt tundsin, et ma vist võtsin Eestimaa talve endaga siia kaasa. Neil pole viimase 15 aasta jooksul ka nii palju lund olnud kui sel aastal. Noh, et ma ikka koduselt ennast tunneksin. Hommikul olin 45 minutit täitsa üksi kuni lapsed ärkasid, siis sõime koos hommikust ja siis tulid vaibapuhastajad siia ning meie pakkisime ennast kokku ja läksime Jump&Jacki.
lebo minu toas
Brutus kasutas seda kohe ära, et ma lasteta all olin
19F ehk -7C, shalalala
21.märtsi hommik
Mängutoas läks täna mõnusalt, lapsi oli palju ning minu lapsed heas tujus ning kuulasid sõna. Inetu olukord tekkis Eviel teise tüdrukuga, kes täiesti reaalselt kõndis Evie juurde ja lõi teda rusikaga kõhtu. Nad ei olnud varem kohtunud, ühtegi sõna rääkinud, koos mänginud, mitte midagi. Ja selle tüdruku ema ei näinud mitte midagi. Mina nägin, kuidas Evie lihtsalt teist tüdrukut vaatas, nutma hakkas ja minu juurde tuli. See oli tal väga kaua hinges, ta küsis veel pärast magamist ka, miks see tüdruk teda lõi. Ma üritasin siis seletada, et alati ei ole inimesed nii sõbralikud, kui meie tahaksime, aga see ei tähenda, et meie sellepärast ennast muutma peame. Õhtul ütles Adam ka talle veel, et ta käitus õigesti, et ta minema jalutas ega vastu ei löönud. Päris ausalt, ta oli vist nii šokis, et ta ei tulnud selle pealegi.




Need putukad, keda lapsed püüdma pidid, olid nii jäledad, et mul läks lausa süda pahaks hetkeks
Kui me väljas käime, on Evie alati "big sister," hoiab ja vaatab Graeme, kallistab teda, lohutab, kui ta maha kukub jne.

Pärast mänguplatsi siis tegime kodus lõuna ja järgnes uinak, ma heameelega oleks ise ka maganud, sest öö jäi jälle lühikeseks, aga mõtlesin, et kannatan õhtuni, et äkki saab kuidagi rütmi tagasi. Kui ikka üks päev algab töö kell 12 ja magan 11.30ni, siis ei olegi lootustki, et õhtul 10-11 uni tuleb ja loen lambaid kella kaheni. Mitmes kord juba nii. Aga muidu ei kurda. Kusjuures, 3 tundi pärast esimese lumepildi tegemist avanes meil selline vaade aknast:

Ameerika ilm rokib!
Kella nelja ajal tulid järjest kõik koju ja minu tööpäev sai läbi, tegelesin mõne projektiga ja rääkisin mõne inimesega juttu, üldiselt mitte kellegagi, täna polnud lihtsalt jututuju. Nii öelda reaalselt rääkida ei viitsinudki kellegagi. Mingi hetk siis sain Hamedilt sõnumi, et ta sai koolis testi valmis ja mul 40 minutit aega, et Friday'sse minna. Muidu vist oleks päris okei olnud, aga mu tuju läks 5 minutit enne uksest välja astumist nii ära, et ma reaalselt tahtsin mõne inimese näo nii täis sõimata, no nii vihane olin. Praeguseks vähe maha rahunenud, aga selge on see, et see niimoodi jääda ei saa ning vestlus ette võtta tuleb. Vaene Zuri sai mu emotsioonid kõik endale kaela, umbes kilomeetri pikkuse tekstiga.

Igal juhul siis sõitsin lõpuks sinna Friday'sse, pidin veits ootama, sest üks noormees oli liiklusummikus ning siis läksime sööma. Mina võtsin Caesari salati, sest see lihtsalt nii hea seal ning ajasime siis üle tunni juttu kuni mina oma salatit nokkisin nagu jänes. Kui söödud saime, ei tahtnud me kumbki koju minna ja otsustasime veidi ringi sõita. Hamedil on reaalselt püss auto, mulle väga meeldib. Kui olime tiiru ära teinud, läksime frozen jogurtisse, kus saime mingid meisterdamise komplektid ja seekord mul ei andnud süda rahu, et kuidas see siis käib ja hakkasingi kokku panema, väga ilusa bussi sain lõpuks.

Minu bussike, uksed käisid ka veel lahti
Hamed
Pärast magustoitu nagu ikka ei tahtnud koju minna, aga kuna mu auto oli endiselt restorani juures, viisime selle vahepeal koju ära ja võtsime siis suuna Zuri juurde, keda mul lihtsalt oli vaja näha, et aru saada, et elu on endiselt ilus. Ta oli juba voodis ja tuli siis pidžaama väel õue, lühikeste pükste kusjuures, haha, tal oli nõks külm. Rääkisime siis veits juttu ja Zuri-Hamed tutvusid, nad pole enne näinud. Veidi aega seal ning siis lõpuks minu juurde tagasi, mina koju ja Hamed oma koju. Supersuur aitäh nii nii nii mõnusa õhtu eest.

Kodus mul terve pere juba magas, seega tulin vaikselt oma tuppa ning nokerdasin veidi omaette ning siis tudule. Homme vaba päev, jee!

Täna läks üks Eesti au-pair koju, Hanna, pärast poolteist aastat USAs elamist. Kui ma tema peale eile mõtlesin, ajas see mind lausa nutma. Kui jube tunne võib see olla, keerata selg kõigele, mis on Sinu eluks saanud ja siis ära minna. Oh jah. Ma ei taha kunagi ära minna. 

kolmapäev, 20. märts 2013

Uus nädal alanud

Selle nädalane töömaraton jälle kenasti tööle läinud, midagi märkmisväärset juhtunud ei ole. Esmaspäeval olin lastega, hommikul oli Eviel kool, sellega seoses oli meil kõigepealt nali kingade valimisega, kui 4-aastane väga tähtsa näoga oma pead raputas ja ohkas: Gerli, Gerli, Gerli..

Gerli: Which shoes you going to wear today? (-Milliseid kingi Sa täna kannad?)
Evie: Pink (-Roosad)
Gerli: Oh yes, because you don't have at least 10 different pairs of pink shoes, right? (-Oh, muidugi, sest Sul pole üldse vähemalt 10 paari roosasid kingi, eksole?)
Evie: Oh Gerli, Gerli, Gerli.. with flowers, thank you. (-Oh Gerli, Gerli, Gerli.. lilledega, aitäh.)

Tee peal kooli seletas ta mulle pikalt, milliseid snäkke ta tahab. Tavaliselt võtan talle kooli järgi minnes alati kaasa väikse snäki ja piima, sest kuigi neil peaks snäkiaeg koolis olema, on ta alati kohutavalt näljane ja janune, kui autosse jõuab. Üritasin siis neid otsida ja aru saada, mida ta mõtleb (sest ega laps ei tea, mis firma vms, millest oleks lihtne aru saada).

Evie: Did you find what I wanted? (-Kas Sa leidsid, mis ma tahtsin?)
Gerli: I hope so, you tell me. (-Ma loodan, ütle Sina mulle.)
Evie found snacks in the car and said: You are the best au-pair I have ever had, this is exactly right snack! Now I can trust you, you give me right things. (-Evie leidis snäkid autost ja ütles: Sa oled parim au-pair, kes mul olnud on, see on täpselt õige snäkk. Nüüd ma saan Sind usaldada, Sa annad mulle õiged asjad.)

Mul endal oli vähemalt väga naljakas. Esmaspäev oli mul endal selles mõttes väga "down" päev, et mul ei olnud mitte mingisugust emotsiooni mitte midagi teha. Ilmselt sitt nädalavahetus jättis mõneti oma jälje ja mul oli tõeliselt kopp ees nii USAst kui ka kõigest, mis siin on. Teatud hetkedel lihtsalt tekib see tunne, et see pole reaalne elu, mida siin elan ja veel vähem tundub see olevat minu elu või mina, kes seda elu elab. Siin on kõik teisiti. Ma tunnen ise, et ma olen nii julmalt muutunud ja vahel ma lihtsalt mõtlen, kas ma tahaks üldse selline olla, nagu ma olen. Aga need on lihtsalt need halvad päevad, mida peab ka olema.

Õhtul otsustasin siis poodi minna, et aega kulutada, ostsin endale värsket salatit ja jogurtit ning hetkeajendil mõtlesin, et lähen vaatan Subwaysse ka. Astusin uksest sisse, nokitsesin telefoni kallal ja kuulsin siis juba endale tuttavat häält tere ütlemas. Päris paljudel Eesti tüdrukutel on oma lemmikteenindajad igal pool, Starbucksis (silmapilgutus Reelikale) ja Subways ja mujal.. Minu lemmik on Subways, tema nimi on Connor. Haha. Igal juhul sain ma seekord võileiva ise ütlemata, mida tahan, ta mäletas ning lõpuks sain lausa tseki isikliku tekstiga. Väga armas, tegi mu tuju paremaks küll.

Teisipäeval oli mu tööpäev kella ühest kella kuueni ehk sisuliselt alustasin tööpäeva ja panin lapsed kohe magama. Midagi märkimisväärset ei juhtnud, päev oli selline nagu ta oli. Pärast tööpäeva läksin ringi sõitma (selle põhjustest kuulete vast mõne päeva jooksul lähemalt) ning kui koju tagasi jõudsin, skypesime empsiga, emps oli kuidagi kuri, karjus ainult lapse peale, haha. Korra nädalas mu kätte saab, siis saan kohe mööda päid ja jalgu. Väikse vennakesega rääkisin ka, kes reisilt koju jõuab. Killuga rääkisin ja Lauraga rääkisin. Muudkui räägin kogu aeg, mölapidamatus. Ahjaa, teisipäeva õhtul käisin esimest korda elus Marco's pizzat tšekkimas, et mis koht on ja kuidas kvaliteet on. Valisin hawaiian pizza, millel oli sink, kana, peekon, ananass, juust ning KÕIGE väiksema suuruse.. Nohjah, teadagi see ameeriklaste väike suurus ju. Eile sõin, täna sõin, homme söön ka veel.

Kolmapäeval ehk täna oli tööpäev 12st. Hommikul kuulsin, kuidas koristaja põrgulärmi tegi, sundisin ennast üles ajama, panin ukse lukku ja magasin magusalt edasi. Ükskord ma ausõna tõusen üles ja lasen ta oma tuppa, haha. Tööpäev oli päris tore, lapsed olid heas tujud ning me saime väga hästi läbi. Lisaks oli minu nõme emotsioon ja tunne ka kadunud, täna oli kogu maailm juba lillelisem. Täna olid üldse VÄGA lahedad mõtted mul peas.

Evie: When is your birthday? (-Millal Su sünnipäev on?)
Gerli: April 28. Then I'm getting 22. (-28.aprill. Siis saan 22)
Evie: OHHHH MEEEENN. I'm so sorry. (-OHHH MEEEN. Mul on nii kahju.)
Gerli: Haha, why you say that? (-Haha, miks Sa nii ütled?)
Evie: You're getting SO OLD. (-Sa saad NII vanaks.)

Ta on ausõna lihtsalt pärl-tüdruk. Mõnikord ma tahaks, et mul oleks kaamera kogu aeg prillide küljes, sest kui ta neid asju ütleb, on ta nii siiras ise ja isegi kui mina kõht kõveras naeran, on tema ikka tõsine ja küsib: "What is sooo funny??" (-Mis on niiiii naljakas?).

Niisiis, rohkem polegi praegu midagi rääkida. Joanna rematchi lugu läheb järjest inetumaks, eks ma mingi hetk räägin pikemalt, kui selgus majja saab, täna oli vahepeal selline tunne, et sõidan talle lihtsalt järgi ja toon ta sealt majast ära. Madelene (kes selles peres enne elas) ei suuda seda uskuda, ütles, et see ei kõla nagu see pere, kellega tema elas.. Oeh jah.

Meie imeilus kevad (lohutuseks, et mitte eriti soe)

Graeme "ärkasin just üles" soeng
Mu beebi
Spanish II edukalt lõpetatud
Roheliste huultega daam

Arvake, kes on šokolaadikrõbinate fänn siin majas
Ja superarmas mu hostvanematest, et nad mu peale kogu aeg mõtlevad.

Minu hawaiian pizza

teisipäev, 19. märts 2013

Video

Ma nüüd nende videotega väga hoogu siin sattunud, aga Kristi saatis mulle sitaks laheda e-maili ettepanekuga selline video teha, seega ma siis otsustasin proovida.

Üks väike apsakas tekkis sisse, seoses allergiatega, aga ma mainin siis ära, et see jama hõbedaste ehetega ei ole ikkagi allergia, vaid ma lihtsalt arvasin nii varem. Kui videot vaatate, saate ise ka aru, millest räägin. Hehe. Ja aitäh ka Killule, video idee eest.



esmaspäev, 18. märts 2013

Laupäev-pühapäev

Teine osa siis nädalavahetuse teisest poolest. Kui laupäeval kella kaheksa ajal lõpuks üles ärkasin, sõitsin esimese asjana poodi ning siis koju sättima. Otsustasime Joanna ja Zuriga klubisse minna (jah, minu neljas nädal järjest seal), St Patrick's Day'd tähistama. Jõudsime kohale pool tundi enne keskööd, klubis oli umbes miljon inimest, ilma naljata. Minu kaasseltskond ei olnud just see õige, mis oleks võinud olla, aga nohjah, las ta siis seekord oli nii.


Vahetas tantsutüdrukud välja
Zuri
Joanna
Mina ja minu rohelised bling-blingid, mul oli üks blingiv asi veel, aga Matthew varastas selle endale, seega seda pildil pole
Klubiüritus lõppes meil seekord ekstravara, juba enne kahte, aga ilmselt kuna ma olin piisavalt tige ja end juba kaineks vihastanud, poleks eriti olnud seal mõtet olla ka. Mõnikord lihtsalt on nii, et tuleb seltskonda hoolikamalt valida ja teada tuntud tõde on see, et klubisse tuleb minna ÕIGE seltskonnaga, muidu ei tule sellest midagi välja.

Jõudsin koju juba enne kolme, tigetsesin siis siin edasi ja lõpuks ei teagi, mis kell magama läksin, hommikul ärkasin kaheteist ajal, aga liigutada ei jõudnud, seega tsekkisin telefonist uudiseid ning suutsin ennast lõpuks voodist välja ajada alles kella ühe ajal. Rääkisime Lauraga juttu ning ma üritasin korduvalt blogi teha, aga sellest ei tulnud midagi välja. Kuulsin, et meil on all külalised ja sain ka aru, et Adami vanemad ning kui alla läksin, nägin veel torti ja mõtlesin, et tohoh, millest ma nüüd midagi ei tea. Evie ütles, et vanaema sünnipäevatort. See veidi tegi mind kurvaks, sest mul polnud õrna aimugi sellest, et tal sünnipäev on ega sellest, et ta tuleb ega sellest, et talle õnne soovida. Korraks käis siuke kuri-uss seest läbi, et no kuulge, ei võinud siis mulle ka öelda?

Sain igal juhul siis oma salati külmkapist kätte, lõpuks sain oma tomati ja tuunikala, tulin üles ja vaatasin elu keset linna ära. Siis kutsus Zuri mind kinno, mõtlesin ja torisesin, mis ma torisesin, aga otsustasin lõpuks minna.


Kinos kohtusin Elleniga ja tema esimene küsimus oli, et kuidas eile klubis läks, seega ma siis alguses kogusin ennast natukene ja siis paiskasin talle kõik välja, mis juhtus ja nii edasi. Ta oli päris üllatunud. Noh, mina olin ka eile. 10 minutit hiljem tulid Joanna ja Zuri ka, ostsime piletid-söögid-joogid ja läksime saali. Õnneks Zuri ka vabandas eilse käitumise pärast, seega see tegi olemise veidi paremaks. See on nagu see, nagu mu ema alati ütleb, et kui Sa tahad teada, milline inimene on, mine temaga reisile ja et on inimesi, kellega ta saab hästi läbi, aga kellega ta kunagi reisile ei lähe. Minul on umbes sama tunne praegu inimeste ja klubiga.

Filmiks siis "The Call," film rääkis päästeametioperaatorina töötava naise elust, kuidas üks tüdruk tapeti ära, sest kõne katkes ja ta helistas tagasi ning mõrvar kuulis, kus telefon helises. Ta läks psühholoogi ravile ja eemaldati töökohalt ning kuus kuud hiljem juhtus sarnane olukord uuesti ja naine läks praktikandile appi ning vandus endale, et seekord see lugu ei lõppe surmaga. Film tiirleski siis selle teise kogemuse ümber. Lõpp oli jälle nii poolik, et ma mõtlesin ausalt ka, et ma hakkan nutma. Kuidas saab selline film niimoodi lõppeda? Seal polnudki mingit lõppu. Sama hästi oleks võinud üldse mitte vaadata või 10 minutit pärast algust ära minna. Olgu, sisu igal juhul oli hea, film oli väga hea ja närvikõdi sai korralikult.

Pärast filmi otsustasime Zuri ja Joannaga frozen jogurtit sööma minna ning rääkisime veidi juttu, aga tuleb tunnistada, et mul praegu ma ei teagi, kas nende üledoos või lihtsalt eilne mõjutas nii rängalt, aga ma võtsin väga palju asju hoopis teistmoodi kui tavaliselt võtan ning tahtsin koju tulla kiiremini kui tavaliselt.







veidi vist oli külm


Meie maitsed, uus maitse oli ka "Irish Mint," no täielik lemmik ju. Loodan, et see nüüd sama kiirelt ei kao nagu see tuli

Sealt siis koju, terve õhtu olen veetnud blogilainel, teiste blogisid lugenud, vaadanud ning enda oma kokku klopsinud. Oehh. Lõpetuseks siis veel mõned pildid, nagu ikka, hehe.

beibetseme
Lakersi mängul olid lillad-kollased küüned, Patricku päevaks rohelised

Ja kuna nüüd 100% kindel on, et rematch tuleb, siis võin ka siin öelda, et see sõber, kellest rääkisin kunagi, et läheb rematchi, on Joanna. Ja selle viimase pildi ma siis panen nii-öelda meenutamaks neid toredaid aegu, mis meil koos olid.