pühapäev, 23. detsember 2012

Jõulupidu vol 1

Nagu Ameerikas ikka, muutuvad kõik plaanid alati vähemalt 3 korda. Olnud hommikul kell viis lõpuks oma filmide vaatamise lõpetanud ning laulud ära kuulanud ja magama jäänud, tundus kella üheksa ajal tehtud koputus uksele kui teisel planeedil. Tegin siiski silmad lahti, tundus, et vist on midagi olulist. Järgmisel hetkel helises telefon, helistajaks Adam. Vastu ei võtnud, läksin toast välja, Evie jooksis vastu, et me lähme vanaisa juurde. Siis tuli Adam ka üles ja ütles, et Graeme on täna korras ja mul on 35 minutit aega, kas tulen kaasa või ei tule. No ikka tulen.

Sai siis kiirelt valmis sätitud, ja selle aja sees jõudsin veel Killuga ka skaipida. Mina olin õigel ajal all ja valmis, aga teistel naistel läks nii kaua aega, et sõin veel rahulikult hommikust ja siis hakkasime minema. Pidin pugema auto kõige viimasele istmele, ma ei paistnud kingihunniku alt väljagi. Ees pidi ootama umbes kaks tundi sõitu, aga Adam pani hullu, sõitsime poolteist. Mina oma suures väsimuses magasin ka veidi, lapsed vaatasid multikat ja jäid magama 10 minutit enne kohale jõudmist.

Dayton
Multikas autos. Pildil paistab suur kingikott, mina jäin nurka kõikide kottide alla veel, haha.

Sõitsime siis igal juhul Fort Jenningsisse, kus elavad Adami vanemad Joyce ja Terry (tore, et pärast nelja kuud nimed ka meelde jäävad). Jõudsime kohale keskpäeva paiku, mina veel korra imestasin, et pidi ju õhtusöök olema, aga ei pööranud tähelepanu. Hiljem muidugi selgus, et ongi õhtusöök ehk vaene Gerlike pidi terve päeva näljas olema.

Kui kohale jõudsime, algas mingi meeletu tutvustamine, õde-vend-õemees-vennanaine, selle laps, tolle laps, appi appi. Adami isa siis kogu tutvustuse lõpetuseks lisas: "And this is my wife, Joyce." Naersin, et jah, pole varem kohtunud, väga meeldiv. Maja, kus olime, oli megasuur. Ma vist kogu maja lõpuks ei näinudki, ikka ja jälle kippus igast toast kuskile järgnevasse uks avanema ja nii olin üsna segaduses. Hea, et ära ei eksinud.

Seal majas oli ka Bengals jumal..



Nagu Adam mulle ütles, ja nagu ma ise ka näinud olin, oli tema perekond VÄGA sõbralik. Vanemaid olin enne näinud, ühte õdedest ka. Lisaks oli seal siis kaks teist õde ja vend. Ja igal ühel oli 2 last. Väga hull möll käis kogu aeg. Mängisime mingit lauamängu, mille loogika oli nagu doomino, aga mängu point seisnes mingis rongi süsteemis. Igal ühel on oma liin ja kui oma liini pikendada enam ei saa (vajalikke klotse ei ole), pikendad mingit muud ja pead oma liini algusesse rongi panema ehk liin on lahti. Ja lahtistele liinidele sai siis klotse juurde panna. Ja kui üks klots oli järgi, pidi "tsuh-tsuh" hõikama ja kui keegi teine hõikas, pidid ühe klotsi juurde võtma. Adam oli selle mängu master-cheater, ta võitis ainult tänu sellele, et ta õed ei saanud mängule pihta.



Mingi hetk liitus meiega veel üks vanem daam, Adam ütles, et see on vanaema Lou. Täna lõpuks sain selle ameeriklaste keskmise nime loo ka selgeks. Keskmine nimi on kõikidel meestel ja naistel suguvõsas sama, et vältida kahte sama nimega inimest. Kui ma siis rääkisin, et meil on umbes 100 Mari Kaske (no ilmselt, see vist on kõige levinum nimi), ei suutnud nad ära imestada, mismõttes täpselt sama nimega nii palju inimesi, kuidas üldse nii elada saab?!

Igal juhul on vanaema Lou saja-aastane ja te ei kujuta ette kui tragi. Meid omavahel ei tutvustatud, seega ütlesin vaid oma nime ja jäime juttu rääkima ja lihtsalt uskumatu, poleks ma teadnud, et ta nii vana on, poleks ma seda iial arvanud. Pärast kahte tundi küsis ta, et kes ma üldse olen ja kui ma siis ütlesin, et Adami pere uus au-pair, küsis ta, kas meil on Eestis inglise keel riigikeel ja lisas, et ta ei saanud üldse aru, et ma pole ameeriklane. Väga armas.

Ma ei mäleta, mis kell see oli, aga ühel hetkel hakati siis kingitusi jagama, lastele. Iga laps avas kingituse toa keskel, kõik nägid. Tänu sellele tseremooniale kestis see asi megakaua. Minul kiskus vahepeal olemise ikka täitsa nutuseks ära, sest lapsi oli täpselt kaheksa, nii nagu minugi suguvõsas ja kõik olid nii rõõmsad kogu aeg ja ma ei teagi miks, aga ühel hetkel käis plõks ära ja no nii kurb oli. See aasta jõulud lihtsalt sakivad. Väga lihtne.



Pärast kinkide jagamist oli mingi korvpalli vaatamine, ma lugesin ajakirju ning siis lõpuks oli õhtusöök. Pärast tervet päeva nälgimist. Minu jaoks oli üpris põnev vaadata, mida süüa pakutakse, sest mul polnud aimugi, mida ameeriklased siis õigupoolest jõuludeks söövad. Pakuti kalkunit ja kana, kartuliputru (kuna ma ei tea, mis asi see nende meelest on, kutsun seda siis nii), juurvilju, millest ma viisakalt keeldusin, värsket salatit viinamarjade ja pähklitega ning soojasid saiasid.




Magustoiduks pakuti kahte pirukat - kõrvitsapirukas ja kirsipirukas. Kõik mäletasid väga hästi, kuidas pumpkin-pie mulle üldse ei maitsenud tänupühade ajal, seega pandi mulle kohe kirsipirukat. Kõrvale, nagu ikka, jäätist. See pirukas oli lihtsalt imehea, nii maitses.



Pärast söömist oli kingituste ring vol 2. Seekord said täiskasvanud kingitusi. Ja mina ka! Kõige pealt sain ma soojad sokid omale kingituseks, mis mulle hullult meeldima on hakanud viimasel ajal, just eile mõtlesin, et peaks uued soetama ja täna olidki pakis. Järgmiseks sain ma veel ühe kingikoti, mis oli hunnikus paberit täis ja siis oli põhja peidetud kinkekaart Friday's restorani. Ja siis sain veel ühe pakitud kingituse, kus sees olid 100% šokolaadid, ameerika kaup, imehead, ühe proovisin juba ära ka.



Ma olin Joyce'le ja Terryle nii tänulik, nii armas, et nad minu peale ka mõtlesid. Ja nii kiftid kingitused ka minu meelest. Ameeriklased teevad palju kinke. Oi-oi-oi kui palju. Mul on kahju, et ma unustasin pilti teha hunnikutest, mis igal perel olid. Lapsed said täiesti reaalselt umbes 20 kinki näkku. Ulme, ma ei taha teada, kui palju need vanemad raha kinkide peale kulutasid.

Pärast kingitseremooniat algas täiskasvanute "Bar exchange game," mis siis tähendas, et igaüks pidi tooma kingituse summas 10$, kotti võis panna ükskõik mida, mis baariga seotud. Me Adamiga otsustasime, et see asi peaks olema jook ja nii ostsingi mina mäletatavasti šokolaadiveini. Selle sai Joyce endale, aga ma kavatsen selle endale ka osta ja ära proovida, nii et annan hiljem teada, kas oli siis hea kraam.

See mäng oli samasugune nagu kingitusemäng mu tugiisiku juures, kus sai kinke varastada. Meil oli 13 inimest, igaüks sai ühe numbri loosi teel ja järjest siis võisid võtta kas põrandalt uue kingituse või varastada kelleltki teiselt. Kui Sinu kink ära varastati, võisid võtta põrandalt uue või varastada veel kelleltki (aga mitte varastada seda, mis Sul juba oli olnud). Täiskasvanutega oli see mäng igal juhul tunduvalt põnevam kui plikadega, varastamist oli ikka korralikult ja keegi ei pidanud pikka viha.

Mina sain sealt kingituseks joogitopsi, väga vajalik asi ausalt öeldes, nüüd saab autosse kakaod kaasa võtta, kui külm on, siiamaani mul polnud siukest. Topsi sees oli tequila pudel ja rummipudel. YAY! Kas ma mitte pole mitu kuud rääkinud, kuidas mul on meeletu rummiisu? Ja kui Adam veel pärast Pepsi ka andis, oli selline tunne, et tavai, ma teen hotellis oma peo.



Pärast baarimängu korjasime kõik oma asjad kokku ja tulime tulema. Jõudsime hotelli, mina juba vaatasin, et oioioioi, kui ilus ja kui oma tuppa jõudsin, avastasin, et tegemist on viiele inimesele mõeldud toaga. Ja ma olen siin üksinda. Enam lahedamaks minna ei saanud.. kui just. Jah, telekast algas just minu saabudes film "Johnny English-reborn," niisiis oli mul veel väga mõnus filmiõhtu ka. Sõin piparkooke (otse Eestist) ja jõin pepsit, paradiis, jee-jee.. Eelmise öö neli tundi und aga annavad rängalt tunda ja nii keerangi end veel tänase kuupäeva sees mõnusalt teki all kerra.

laupäev, 22. detsember 2012

Kõik plaanid - pauhti !

Maailmalõpp jäi tulemata, seega jälle võimalus hunnik asju kirja panna. Neljapäeva õhtul siis tegi Adam üllatuse ja tuli koju, mille peale ma uurisin, mis seis mu vanniga on (teatavasti tilkus seal olev vesi läbi lae kööki) ja saanud rohelise tule kasutamise kohta, tegin ma endale muidugi kohe kuuma vanni. Minu meelest tore on, et kui Sul on vann, saad seda kasutada ka. Haha. Väike vihje vist mõnele. Igal juhul vedelesin seal kuumas vannis jube kaua, vaatasin filmi, väga mugav.

Niimoodi käiakse vannis. Kes leiab pildilt kaks Oreo küpsist üles? Hahaa.

Pärast vanni oli siis nii hea olla ja nii hea tuju, et ega eriti ei tahtnud magama ka minna. Ahjaa, x-factori finaal oli ka neljapäeva õhtul ja minu 312 häält ikka võitjale ei läinud, teiseks jäi see tüdruk. Aga siiski väga lahe, ma kommenteerisin saate ajal Liivile ka, et Eestis on võitja teada 2 minutiga, Ameerikas tehakse selle jaoks 2-tunnine telesaade. Esinesid One Direction ja Pitbull. Väga lahe ausalt öeldes, mulle see ülesehitus meeldis terve hooaja vältel (ülesehitus siis selline, et kolmapäeval esitatakse uued laulud ja neljapäeval teatatakse, kes läheb koju).

Reede hommikul helises äratuskell 11.30. Millegi pärast, täiesti juhuslikult, vaatasin ma aknast välja. Tavaliselt on mul ruloo ees ja ma ei tee seda mitte kunagi. See oli märk, et midagi on teisiti. Midagi oligi teisti. LUMI OLI MAAS!



Esialgu oleksin pidanud 12 ajal kodust jalga laskma, aga kuna Adam kadunud oli lastega, pidin ootama kuni nad koju tulevad ja ma auto tagasi saan. Lõpuks tulid poole ühe ajal, siis sõitsin mina kõigepealt pangast läbi ja siis ekslesin oma sõbra GPSiga kuskile Hamiltoni või Fairfieldi, GPS ei suutnud lõpuni ära otsustada, kumb see on, igal juhul umbes 20 minutit minu kodust sõitu. Mööda kiirteed.

Lõpuks sain oma roosa mütsi pähe panna, lõpuks ometi tulid miinuskraadid.
27F ehk -2,7 C
Kohtusime Robiga, käisime Back Porch Saloonis, mis oli üks üsna tüüpiline Ameerika restoran. Kui ma sisse astusin, tekkis täielik deja-vu tunne, nagu oleks Eestis mingis taolises pubis käinud. Mõtlesin terve õhtu, millega ma seda võrdlesin, aga välja ei mõelnudki. Igal juhul selline lärmakas, hästi palju laudu ja inimesi ja pisut meenutas meie Macki. Kuna mina hommikust polnud selleks ajaks söönud, tellisin salati, see tundus nii hommiku kui lõunasöögi jaoks päris okei olevat. Üllatus-üllatus eksole, et tegemist oli Caesari salatiga. Haha. Isegi inimesed, kes mind ei tunne, teavad, et see mu ülim nõrkus. Siinkohal tervitused Kikule.

Rob tellis ühe asjana mingi imeliku sibula-saia-juustusupi, mida ta siis üritas mulle ka sisse ajada, aga no sõna sibul tõstis kõik ihukarvad püsti, ei olnud see jama minu jaoks. Muidu oli kogu söömine väga lõbus, minu coca armastus on ka mu sõpradele juba silma jäänud, kõik teavad, et kui restoranis ei ole cocat, vaid on pepsi, siis ma olen õnnetu. Nii ka täna, neil oli ainult pepsit ja ma tellisin selle, pärast Rob muretses, ega ma väga löödud ei olnud. Haha.

Kui kõhud täis, läksime ringi rallima. Kogu meie tänane päev oli minu jaoks üks suur ajaloo ja inglise keele ja kultuuri tund. Selles mõttes on hea ameeriklasega ringi hängida, et kes teine õpetaks kohalikku elu paremini kui kohalik. Ja Rob saab minu õpetamisega väga hästi hakkama. Eriti selle inglise keele osaga, sest ta oli eelmine aasta Lõuna-Koreas inglise keele õpetaja. Käisime kõigepealt 100 kohta läbi, et leida õige koht, kus vanaaegset pilti saaks teha uueks pildiks. Ja leidsimegi. Ausalt, ma poleks uskunud, et see asi nii hästi töötab, see uus pilt oli nii hea kvaliteediga.

Edasi käisime mingis poes, kus olid antiiksed asjad ja kollektsionääridele mõeldud asjad ning lisaks veel mingid second-hand asjad. Megasuur ja täis väga lahedaid asju. Ja kui meil sellised asjad üpris palju maksavad, siis siin need ei olnudki nii ülemõistuse hindadega. Järgmiseks läksime kuskile loomapoodi. Esiteks, kõiki loomi sai katsuda. Jäneseid, hamstreid, linde, mida iganes, pane käsi puuri ja katsu. Teiseks, seal poes olid koerad ja kassid. No täielik müstika minu jaoks. Kolmandaks, koerad ja kassid sai puurist välja võtta ja siis minna nendega eraldi ruumi ja mängida. Siinkohal said minu sõnad otsa. Tõsiselt räägite või? Koerad olid üpris pisikesed pojakesed, no megaarmsad. Ma mängima ei jäänud, mõni teine kord võib-olla.

Kui loomaarmastusest üle sain, jalutasime Jungle Jimi. Ma ei osanud sellest poest midagi oodata, see tundus nime järgi nagu mingi loomaaed, haha. Tegelikkuses oli see rahvusvaheline pood. Kaubad üle maailma ja oi-oi-oi kui suur. Astusin sisse, lõug vajus lahti. Pärast selgus, et selliseid suuri ruume oli veel üks ja veel üks ja veel üks ja siis lõpuks OI veel üks. Ma ei suuda seda mitte millegagi võrrelda, mis meil on, sest see oli ebareaalne kui suur see oli.

See pilt on emale - nii kaugele kui silm seletas, ainult veinid.. oi oi oi.
Poes olid sellised kaks kabiini. Mina tegin imestunud silmad, et mis asja, sellised wc'd või?

Kui ukse lahti tegin, avanes selline vaade. Vot kus petukas.
Elvis laulis veidi

Pärast suurt kaubanduskeskust, kust mina haarasin kaasa mingi põneva šokolaadiveini (esialgu oli see mõeldud jõulukingiks baari vahetusmängus) ja kookose M&M kommid, läksime autosse ja sõitsime tagasi alguspunkti, kuhu minu auto jätsime. Tee peal pidin naerukrambid saama, küsisin täiesti pahaaimamatult, kas Rob oskab manuaalkäigukastiga autoga sõita ja ta ütles, et ei oska. Küsis, kas ma oskan. Minu jaoks oli see nii naljakas. Mingi hetk ta küsis, kas manuaalkäigukastiga autosid üldse toodetakse veel? Ma naersin lihtsalt vähemalt 10 minutit ta üle. See ei olnud üldse ilus, aga ma ei saanud pidama. Ma naeran praegu seda kirjutades ka. Hahahaa!! Ta siis iroonitses, et saan nüüd öelda, et ta ka on "Typical stupid American," nagu ma kogu aeg kipun ütlema igasuguste imelike asjade peale. Lõpuks sain vahepeatusega Wal-martist koju sõita. Kell oli kuus. Tee peal sain sõnumi Ameelt, kes ütles, et Graeme on liiga haige ja me ei saa nädalavahetusel kuskile minna.

Koju jõudes nägin, et kutt oli täiesti palavikus, ainult nuttis ja no ei olnud õnneliku lapse nägu. Kõik, kes eelmist blogi lugesid, võivad ilmselt praegu oletada, kui vihane ma selle vanaisa peale olen. Oli jah vaja laps õue viia, oli küll. Mis me ikka Gerlit kuulame, mis see Gerli üldse lastest teab. Arghh. Ühesõnaga, emotsioon oli ikka väga nukker esimese hooga. Nii palju siis minu ameerika jõuludest, peost, söömast, kinkidest. Käige põrgu.

Õhtul oli igal juhul minu kord tööd teha, kahjuks ei olnud haige Graemega suurt midagi peale hakata, üsna pea vajus mulle sülle magama ja panin ta voodisse. Ja üsna pea tuli Evie ka nukra näoga, et ta tahaks magama minna. Lugesin talle veel mingit uut raamatut, kuidas konn riidesse paneb. Väga naljakas, keel oli nii sõlmes vahepeal, õnneks oli Eviel raamat peaaegu peas, aitas. Haahaa. Seoses Eviega, olen üritanud talle viimastel päevadel eesti keelt õpetada. Numbrid ühest viieni tulevad minu abiga välja, sõna küpsis tuli nii puhtalt, et üllatas mind lausa, ja kui eile olin õhtu otsa sepapoisse laulnud, kuulsin kuidas Evie jogurtit süües vaikselt üksi laulis "Sepapoisid, sepapoisid, teevad tööd, teevad tööd.." Ja ma ei laulnud seda laulu talle, see lihtsalt kummitas mind ja käisin mööda maja ringi seda ümisedes. Vot just nii hea on lapse mälu.

Niisiis oli minu töökast õhtust järsku saanud üsna tühi õhtu. Esiteks siis otsustasin ära pakkida oma jõulukingitused perele. Siin on kingitused juba kuuse all, iga päev tuleb mõni juurde. Kinkide sisu saate pärast jõule teada.
Ülemine vasakul Adamile, paremal Graemele, keskel Eviele ja alumine pakk Ameele

Järgmiseks mõtlesin, et teen enne jõule oma toas suurkoristuse. Ma teen seda kogu aeg, tõstan kõik asjad ringi ja siis uuesti ja siis uuesti. Nii tore. Kodus mulle meeldis iga suure koristuse ajal oma mööblit ka ringi tõsta, siin kuidagi kõik asjad nii õigesti, et ei taha midagi muuta. Seega lihtsalt koristasin ja panin veel pildid üles, mida enne ei olnud. Ja siis tegin pildid toast, Laura palus detailset toakirjeldust uuesti, kuna esimesed pildid toast olid siis, kui mu tuba täiesti tühi alles oli.


Laud, 3 pakki Orbiti nätsu, pildid, pilt Eesti lipuvärvidest (et ikka meeles seisaks, kust tulin) ja siis huvitav kiri, meelespea mulle "Anna Hannale peksa. Alvarile ka. Küüntega silma." Hahaha!

Öökapp, kommid + rohud (praegu parimad sõbrad), mu oma kätega meisterdatud kalender ja orava pilt ning Kelly ja Triinu tehtud ja saadetud plakat soovidega 2013.aastaks. No eriti meeldib mulle see meesteosa ja piletid Eestisse + kohustuslik ajaveetmine nendega. Superneiud mul.



Peeglikapi teine pool, pilt Eesti lipust (jätkuvalt meeldetuletuseks), Kelly-Triinu tehtud jõulukaart, minu väga omapärane kõrvarõngaste hoidja, Reelika saadetud Justin Bieberi kaart "Have faith, believe in yourself," minu moto siin olles. Ja siis mõned väiksed asjad ja paar mänguasja, mis lapsed mu tuppa on jätnud.



Tööpäev pidi kella kümneni kestma ja kuna kella kümne ajal mulle tundus endiselt, et vanemad kodus ei ole, lendasin nende tuppa hopsti sisse, et aknast vaadata, kas autot juba ei tule (nende aknad on maja ette) ning vannitoas kaalu kasutada. Kui siis välja minema hakkasin, kuulsin kuidas keegi küsis "Hey Gerli?" Haha, nii palju siis sellest, et vanemaid kodus ei ole. Täitsa kodus olid. Väga väga naljakas olukord, ma ei teadnudki, kas nutta või naerda. Vabandasin, et ma ei teadnud, et nad kodus on ja läksin ära. Hahaha.

Natuke hiljem sain kutse ka filmiõhtule, aga kuna mu vanemad juba magasid ja ma ei tahtnud ööseks ära minna küsimata (muidu võib lihtsalt teate jätta, aga kui autoga lähen, siis küsin alati). Ilmselt poleks mu vanematel selle vastu midagi olnud, sest nad selle koha pealt väga rahulikud, aga kuidagi endale poleks meeldinud niimoodi. Jäin ikka koju, jutustasin Michaelaga maad ja ilmad kokku, au-pairide elust, tahkudest, millest keegi kunagi ei räägi. Kui minu aasta au-pairina läbi saab, teen ka sissekande asjadest, mida mitte keegi Sulle enne ei räägi, kui Sa siin oled või kui ise avastad.

Pärast viimast 20 küsimust-vastust blogi sain jälle hunnikus küsimusi, nüüd 14 on olemas, kui kuus tükki kiirelt järgi tulevad, saab juba uue blogi teha. Haha.

reede, 21. detsember 2012

Enne maailmalõppu

Ütlen eelmise blogi lõpetuseks, et tegelikult möödus päev vanaisaga koos lapsi kantseldades ikka läbi suure häda. Lisaks hommikusele varasemale äratusele, mis mind veidi häiris, sest mul sel nädalal kõik päevad tööpäevad (muidu on kolmapäev vaba) ning see oli mu ainus hommik, mil võimalus magada, olin terve päeva siukses stardiasendis,et kui midagi vaja on, jooksen. Nii mu hostema ju mul teha palus.

Lõunaajal Evie tuli mu tuppa, küsisin, kas ta süüa on saanud. Ütles, et jaa, sõid jäätist, suure karbi. Kusjuures, minu jäätis ka veel oli. No okei, saan aru, vanaisa ei teadnud, aga hallo, jäätist? Lõunasöögiks?

Tavaliselt nad siis umbes kell 1-3(4) magavad, kuid kuna neil oli vanaisaga lõbus, ma ei torkinud. Kolmest läksin alla uuesti, Graeme oli nii väsinud, et röökis täiesti unesegasena, panin ta siis magama. Pool tundi hiljem läksin uuesti alla, vanaisa magas diivanil. Võtsin panin siis Evie magama.

Ajasin siis nad pärast viite üles, muidu nad poleks õhtul  magama jäänud ning tegin neile õhtusöögi. Graeme hakkas röökima, et tema ei taha ja tavaliselt ma kaklen temaga kuni ta sööma hakkab. Aga ei, vanaisa võttis ta sülle ja lohutas, et no leiame midagi muud. Sõi kreekereid ja vahukomme. Normaalne, kutt on kõrvapõletikus ja kogu päeva toit oli jäätis, vahukommid ja crackerid.

Ma ei läinud närvi, olin täiesti rahulikult. Kella seitsme ajal läksin alla, et panen pidžaamad selga neile, aga need olid õues. APPI. Vihma sajab, pime, külm, laps kõrvapõletikus ja nemad on õues. Tulid kell kaheksa siis tuppa, panin pidžaamad selga. Üheksa ajal (mis on viimane aeg magama minna) võtsin siis Graeme ja hakkasin magama panema, vanaisa ütles, et ta on okei, ei pea magama panema teda. Selle peale läksin nii närvi, midaiganes, ma annan alla. Kui Amee pool kümme koju tuli, oli ta jumala üllatunud, et miks lapsed üleval on. Ma ei öelnud mitte midagi, marssisin oma tuppa ja vihastasin siis seal üksinda.

Igal juhul palvetasin terve öö, et hommikul vanaisa ära läheks. Ma ei teadnud täpselt kui kauaks ta siia jääb, ja oli selge, et meie kahekesi laste kasvatamisega hakkama ei saa. Mu ema ütles väga lohutavalt, et vanaemad-vanaisad ikka hellitavad lapsi, aga minu arvates läks asi üle piiri. Kui ma näen Amee-Adami käitumises midagi, mis on risti vastupidine minu käitumisel lastega, siis ma räägin nendega tavaliselt hiljem, kuidas mina käitun ja küsin, kumb käitumine parem on. Vanaisaga ilmselgelt ei olnud mõtet sel teemal rääkida.

Kolmapäeva hommikul siis alustasin tööd 8.45st ning esimese asjana nägin, et vanaisa oli tõepoolest läinud. Oh, aitäh. Ma ei taha, et keegi valesti aru saaks, inimesena on ta väga tore ja ma respekteerin muidugi teda, aga mul tekkis nii abitu tunne lihtsalt, kui hommikul küsitakse mähkmevahetamiseks minu abi, sest ise ei oska, aga õhtul teatakse paremini, mis kell haige laps peaks magama minema.

Me veetsime hommikupooliku Graemega toas, mängisime ja joonistasime, tal nüüd mingi joonistamise tuhin peale tulnud. Kella üheteistkümne ajal läksime Eviele järgi ja pärast kooli siis lõunasöök ja kõik rahumeelselt magama. Ilmselt eelmise päeva väsimus oli mõlemal sees.Pärast uinakut ajasin Evie üles, panin talle tantsuriided selga ja andsin ta siis Ameele üle, kes ta tantsutrenni viis. Graeme magas endiselt. Lõpuks ajasin tema ka veidi enne Amee ja Evie tagasitulekut üles, sõime parajasti, kui pere naised tuppa tulid.

Pakkisime siis sada poekotti lahti kõik koos, Amee tõi mulle uusi asju proovida, paraku kipub nii olema, et mingit erilist toiduvalmistamist siin majas ei hakkagi olema. Mitte, et see mulle ei meeldiks, ma pole eriline kokkaja kunagi olnud. Täna sai need asjad kõik järgi ka proovitud. Õhtuks alguses oli ilus plaan tehtud, aga kuna mina olin üsna tõbine ja mu kaaslane oli ka korralikult tõbiseks jäänud, jäi see tervislikel põhjustel ära.

Niisiis möödus minu õhtu koduselt, vaatasin x-factori finaali ning pärast saadet hääletasin enda lemmiku poolt 312 korda. Haahaa! Kaks tundi oli aega hääletada, ma hääletasin. Panin omale ilusti hääletamise jaoks lugeja kõrvale, et kõik korrad kirja saaks. Eestis oleks see mulle kõik maksma läinud 296,4€, USAs on see tasuta. Hurraa, elagu USA!

Õhtu kujunes päris humoorikaks, sest läbi korraliku juhuse hakkasin suhtlema ühe kifti kutiga, kellega laupäeval klubis kohtusin. Ta jäi laupäeval meile kõigile silma oma super tantsuoskusega, mitte ei kõkutanud niisama, vaid reaalselt tantsis ja veel nii hästi ning mina siis pärast oma mõnda jooki olin jube julge piiga valmis ja võtsin ta tantsima ka. Zuri naerab siiamaani, kui kindel siht mul silme ees oli. Igal juhul me siis taasleidsime teineteist ning ajasime veidi juttu, täitsa tore.

Täna hommikul algas siis 13,5 tunnine tööpäev. Mina olin juba enam-vähem terveks saanud, vähemalt tunne oli parem, väljas sadas paduvihma ja see kõik kokku tähendas tubast päeva. Korraks mõtlesin küll lastega välja minna, aga otsustasin siis siiski mitte seda teha. Kogu päev oli paras loomaaed, lapsed olid hullud, ilm oli hull ja mina olin pidevalt uuesti ja uuesti hulluks minemas.

Õhtu oli tore, sain suhelda Killu ja Liiviga, vahelduva eduga ning mul on degusteerimiseõhtu toodetega, mis Amee mulle eile poest tõi.



Vasakul siis mingid saiakesed Cheddari juustuga. Need maitsesid üliülihästi, juust saia sees oli nii mõnus pehme. Keskel on mozzarella juustuga mingid taignas asjad, lisaks juustule oli seal sees veel mingi üsna vürtsikas pizzakatte maitseline asi. See eriti ei maitsenud, liiga vürtsikas oli minu jaoks. Ja paremal on siis pizzataskukesed, mis olid ka imehead. Päris edukas degusteerimine oli.

Õhtul tegi Adam üllatuse ja tuli koju, esialgu ei pidanud enne homset tulema ja homne tööpäev on mul alles 18.30 õhtul, supercool, jee!

Jõulukaardid. Ameerikas tõeliselt populaarsed, täna tulid 3 järgmist. Kõik lihtsalt saadavad kaarte, ulme!

Nüüd see postitus siis viimane enne maailmalõppu, mis mind magamise ajal ilmselt tabab. Või ei taba. Haha.

kolmapäev, 19. detsember 2012

20 küsimust-vastust

Ja tänase päeva teine blogi läheb küsimustele, mis ma saanud olen meili, Facebooki ja MSN/Skype teel. Korjan edaspidi need 20 kaupa kokku, seega kui kellelgi on veel midagi hinge peal, andke teada ja teen mingi hetk jälle kokkuvõtte.

1) Kas Sa ei karda, et kui Sa pidevalt hostisaga kahekesi oled ja teil kogu aeg nii palju nalja saab, armud Sina temasse või tema Sinusse? Ta vist päris noor ka.

See vist parim küsimus, mis minult küsitud, haahaa. Ei, ma ei arva. Kuigi ta on liiga noor, et olla mulle isa eest, on ta siiski mulle vanema venna eest ja ma ei vaataks teda iial kui meest. Samamoodi olen mina tema jaoks väike õde. PS! Kui näeksid pilti tema eelmisest au-pairist, kes nägi välja nagu modell, ei muretseks Sa enam minu pärast.

2) Kas oled mõelnud teiseks aastaks jäämisele?

Muidugi olen, iga au-pair mõtleb selle peale. Vahepeal muutsin oma otsust 3x päevas. Praeguseks tulevik vähemalt paigas, kuidas see täpsemalt olema saab, räägin hiljem.

3) Kas Sa ei arva, et tagasitulek saab väga raske olema?

Arvan, et see saab umbes 100x raskem olema, kui minu tulek USAsse. Nagu ütles kunagi üks vahetusõpilane: "Eestist lahkuda on lihtne, sest tead, et näed neid inimesi uuesti. USAst lahkudes ei pruugi Sa neid inimesi enam kunagi uuesti näha." Arvan, et see on üsna tõene.

4) Mitme kohvriga tagasi tuled?

No ilmselt nii lihtsalt kui Eestist tulles, et käsipagas + suur kohver, seekord ei lähe. Haaha! Mul pole aimugi, mitmega, eks ole siis näha. Vara mõelda sellele.

5) Kas Sa pole uurinud oma eriala õppimise võimalusi USAs? Kas tead, milline on ajakirjaniku palk USAs?

Olen uurinud. Esialgu uurisin küll ainult Ohio variante, kuna siin oleks ka elamiskoht olemas, aga aasta maksumus on kuskil 11 000-14 000$. Ajakirjaniku palk on 11-14$ tunnis ja vastavalt erialale ja kogemustele suureneb, mida parem oled, seda rohkem saad. Kogenud ajakirjanikud teenivad umbes 26$ tunnis. Makse ma kahjuks ei tea, mis maha lähevad sellest summast.

6) Mis autoga Sa sõidad ja kui vana see on?

Chevrolet Impala, 2009.aasta

7) Kas suhtled pere eelmiste au-pairidega? Kui jah, kas olete head sõbrad?

Enne mind oli siin ühe kuu Idalisa, temaga ei suhtle. Enne Idalisat elas 8 kuud Allana, temaga suhtlen küll. Saame väga hästi läbi, aga mingid sõbrad ei ole, rohkem küsin temalt nõu, kui mingis asjas jännis olen.

8) Kuhu juba USAs oleku ajal reisinud oled ja kuhu plaanis on?

Siinoleku ajal olen käinud pikemalt New York Citys, Stamfordis, Cincinnatis ning Indianapolises. Ja siis veel mõned linnad, mis jäid selle tee peale, kui New Yorgist Cincinnatisse sõitsime.

Minna plaanin veel Chicagosse, Washington DC'sse, Miamisse. Eks ole näha, kas neid linnasid tuleb veel juurde.

9) Milleni/kelleni Su daycounter blogis päevi loeb?

Üks daycounter loeb päevi, kui kaua siin olen olnud, teine counter loeb päevi ühe väga kifti noormeheni (või lausa kaheni), kes USAsse tuleb (tulevad). Eks räägin sellest ka lähemalt, kui aeg käes.

10) Kas Sul on sellised sõpru, kellest lahkumine raskeks osutub? Kas on selliseid, kellega edasi suhtled?

Üks mu väga headest sõpradest, Madelene, juba läks koju, aga suhtleme temaga tänaseni ning suhtleme ilmselt ka edaspidi. Teine väga hea sõber siin on Zuri, temast lahkumise peale ma isegi ei taha mõelda praegu. Arvestades, et elame täiesti erinevates maailma otstes..

Lisaks on mul siin sõpru, kes ei ole au-pairid. Mõnega neist saab ilmselt lahkumine VÄGA raske olema, aga kes teab, nagu ütlesin juba, lahkumiseni on veel nii palju aega ja ega keegi ei tea täpselt, millal siit ära tulen.

11) Kas näed oma tulevikku USAga?

Üks ja aus vastus - jah.

12) Mida soovitad teistele rematchis olevatele või tulevikkus sattuvatele tüdrukutele?

Esiteks oleks väga tark plaan juba enne USAsse tulekut tutvuda mõne oma kaasmaalasega või leida mõni muu kontakt, kes vajadusel saaks aidata. Ma ei väsi kordamast, et ilma Reelika ja tema pereta poleks ma seda aega kindlasti üle elanud ja arvestades 2-nädala reeglit, mis programmis on, poleks ma ka ajalises mõttes hakkama saanud. Teiseks ei tohi alla anda, kui süüdi ei ole Sina, ei tohi ka nii mõtlema hakata. Pered suudavad selles olukorras ennast väga halvast küljest näidata ja lõpuks hakkadki uskuma, et Sina oled paha. Ja kolmandaks tuleb tegutseda. Otsida uut peret, rääkida olukorrast teistele tugiisikutele ning paluda abi teistelt au-pairidelt.

13) Kas Sul üldse on mingeid reegleid kodus? Tundub, et teed kogu aeg, mida ise tahad.

Mul tegelt mõni reegel ikka on jah. Näiteks ei tohi meessoost külalised ööseks jääda. Mingit öörahu mul ei ole, muidu võivad sõbrad külas käia ja ka ööseks jääda. Autoga avarii tehes ja ise süüdi olles pean maksma kokkulepitud summa, samuti on mul kindel ala, kuhu võin oma autoga sõita. Üldiselt peaks mul ka autol olema nö öörahu, aga seda saan rikkuda ainult tänu usaldusele, mis mul perega on ning kui ööseks ära jään autoga, pean ütlema, kus auto on. Mingeid muid erilisi reegleid mul praegu meelde ei tule, töökäigus enam ei mäleta, mis on reegel ja mis loomulik.

14) Miks valisid koolis just hispaania keele?

Tahtsin alguses ajakirjandust, aga see asus minust ligi 1,5 tunni kaugusel ja ma poleks viitsinud seda kogu aeg sõita. Siis tahtsin saksa keelt, aga see ei sobinud mu töögraafikuga ning kuna siis juba keelepisik sisse tuli, valisin hispaania keele, mis sobis nii asukoha kui ka aja poolest ning saan seda Zuri ja Kareniga pidevalt praktiseerida.

15) Milliseid hüvesid pere Sinu eest lisaks Su palgale maksab?

Kui mu töökohustused nõuavad autoga sõitmist, saan lisaks raha kütuse jaoks ning on mõned asjad veel, mille ostmise korral saan raha tagasi. Kui perega reisimas käime, maksavad nemad minu eest (aga see on erand, väga paljud tüdrukud maksavad ise). Telefoniarvet ei pea ma ise maksma, aga meil on mingi perepakett, kus minu tegemistest suurt midagi ei olene, helistamist paluti mul piirata (aga ma nagu nii ei helista kunagi) ning textimine on USAs tasuta.

16) Kui kalliks su emal ja vennal läks USAs käimine?

Jumal seda teab. Haahaa! Peab emalt küsima.

17) Kas iPhone on USAst ostes odavam?

No see on üks suurimaid müüte tegelikult. USAs on küll iPhone odavam, aga see eeldab ka seda, et Sa elad USAs ja kasutad seda USAs. USA telefonidel ei ole sim-kaarte ehk ei saa päris nii, et võtad siit suva telefoni ja marsid sellega rõõmsalt Eestisse ja hakkad kasutama. Nagu mu vend uuris, kõikide võrkude telefone ei saa ka Eestis lahti häkkida, seega näiteks mina pigem ostaksin selle Eestist, kus vähemalt on kindel garantii ja tead, et saad seda ka kasutada.

18) Kas lapsehoidmine on Sinu jaoks nagu töö või nagu hobi?

Kuna olen seda 16-aastasest saadik teinud, on see rohkem juba nagu hobi. Oleneb lapsest muidugi, on lapsi, kellega ma saan superhästi läbi ja kes on nagu omad, nendega võtan seda ka loomulikult hobina, kuid on ka neid lapsi, keda hoides mõtlesin, et see on mu töö ja ma pean seda tegema. Evie ja Graeme on mul nagu omad, väike õde ja vend.

19) Mis on Ohios elamise plussid ja miinused? Mis oli Stamfordis parem?

See küsimus pani mind väga kauaks mõtlema. Ohio on lai mõiste. Siin on rohkelt linnasid, millel omad plussid-miinused. Minu elukoht on üsna Cincinnati lähedal, kesklinn on minust umbes 45 minuti kaugusel, seega ma eriti sinna ei satu. Miinuseks ilmselt võib lugeda seda, et ilma autota ei saa ma kuskile liikuda. Samas, mulle meeldib see, sest mulle meeldib sõita. Plussiks loeksin kõige olulise olemasolu, reaalsuses pean sõitma 5-10 minutit ükskõik mis suunas ja on olemas nii poed, restoranid, meelelahutus (kino, bowling) kui ka spordikeskused.

Stamfordis parem.. Hm, esimese asjana tuli mulle meelde Cosi söögikoht, mida siin ei ole. Teiseks tuli meelde Stop&Shop pood, mida ka siin ei ole. Ja kolmandaks, seal elasin ma eesti keelses perekonnas sisuliselt, sellest aeg-ajalt tunnen ka puudust.

20) Kas USAsse lendamine on kallis?

Tänasel päeval (vaatasin just hinnad läbi) on võimalik tulla läbi Riia New Yorki 292€, läbi Helsingi 421€ ja läbi Tallinna 492€. Ma ei ütleks, et väga kallis on. Iseasi, kui odav see New Yorgis elamine oleks. Minu meelest see ei ole parim puhkuse linn (ka mu ema ja vend tõdesid, et hinnad seal küll eriti ameerikat armastama ei pannud).

Haige, haige, haige


Täna alustan oma blogi pildiga, sest nagu näha, mu haigus jätkub. Sellest ka vabandus, miks eilne blogi olemata jäi. Ma tegin blogikasti lahti ja panin selle siis kinni, ei jaksanud lihtsalt üleval olla.

Niisiis, minu pühapäev. Olles mõne aja Killuga skaipinud ja saanud temalt teada, et ma tõesti ei näe hea välja, jäin ma kella viie ajal magama. Magasin poole seitsmeni, ärkasin Adami sõnumi peale, et all on pizza, kui ma tahan. Üldse ei tahtnud, aga alla tahtsin ikka minna. Adam ja Amee norisid mind, et usuvad nad jee, et ma haige olen, teavad nemadki, mis haigus see päev pärast pidu on. Haahaa. Lõpuks ikka andsid mulle tuhat erinevat rohtu. Rääkisime veel jõuludest ja muutsime mu väga hästi toimivat graafikut 500 korda ja siis läksin oma tuppa magama tagasi.

Hommikul algas tööpäev kell 8. Kui ma alla läksin, tunnistas Adam, et ma tõesti olen haige. Polnud öö läbi magada saanudki, ainult nuuskasin ja hommikuks nägin välja nagu Rudolf oma suure punase ninaga. Amee oli Graeme oma teadja pilguga üle vaadanud ja arvas, et tal on midagi viga, sellest ka see viimasel ajal megakisa ja rahulolematus. Seega sai arstiaeg kirja pandud. Mina pidin Evie kooli viima ja lisaks kõigele oli tal seal veel jõulupidu ka ja kuna ma tean, kui kurb on laps kui kedagi peole ei tule, siis otsustasime Graemega sinna ka veel minna. Super tark mõte, ausõna.









Pidu iseenesest kestis veidi üle tunni, kahe lapsega ja haigena oli seal üsna keeruline, aga no sain hakkama. Supernanny nagu ma olen. Pärast siis koju, jõudsin Graeme korraks just magama panna (sest tal oli kell 2 arst ja ma pidin teda üritama üleval hoida), kui helises uksekell ja vanaisa tuli siia. Amee isa siis. Midagi nad olid mulle eelmisel õhtul rääkinud, et ta millalgi tuleb, aga ma olin nii sooda, et ega ma midagi aru ei saanud.

Niisiis ajasin Graeme uuesti üles, mida pidin nagu nii tegema ja algas mäng ja lust vanaisaga. Vanaisa tõi neile jõulukingiks suure elektriauto. Sellise rohelise, kuhu kaks tükki saab peale istuda, roolida ja pedaale vajutada ja kus on taga suur kast asjade hoidmiseks. Superluks! Kui soojaks läheb, hakkame sellega mänguväljakul käima, eriti mugav ju.

Kella kaheks läksid Graeme ja Amee arsti juurde, meie jäime kolmekesi koju. Kui Amee tagasi tuli, selgus tõde - Graemel on kõrvapõletik. Oh jumal, aitäh, see mul veel puudus. Lisaks veel siis antibiootikumid kutile. Eriti lahe on, pudeli sees on mingi vedelik, süstlaga peab võtma ja siis Graemele suhu ajama seda. Talle õnneks väga maitseb, siis pole probleemi. Amee saabus koju kella kolmest, seega minu päev lõppes ka ära ja vägagi aruka ideena läksin ma poodi puuduolevaid jõulukinke ostma.

Lõppes see sellega, et ma küll sain kõigile kingid, nüüd ainult Adamile ja tema pere mängule vajaminev asi puudu, aga mu enesetunne oli kergelt öeldes nii sitt, et ma koduteed isegi ei mäleta. Täiesti mulli sees. Koju, panin asjad ära ja läksin magama. Evie all veel igal juhul rääkis juttu, niisiis läksin magama varem kui mu laps. Väga loogiline.

Öösel ärkasin paar korda küll üles, aga hommikul sai pikalt magada, tegin silmad lahti koputuse peale, mis oli 11.35. Koputajaks oli vanaisa, kes palus mul Graeme mähkmed ära vahetada, ütles, et tema ei oska teha. Usun, usun, et ei oska, lihtsalt ei tahtnud, haha. Tegin siis selle ära ja kuna graafiku järgi oli mu tööni aega, kobisin tuppa tagasi. Vahepeal konsulteerisin Ameega, kas mul siis on tööpäev või ei ole ja kurtsin, et mul on üks kõrv puhta lukus ning sain teada, et pean töötama kui vanaisa abi palub.

Terve päev möödus siis üsnagi lebotades, käisin vahepeal lapsi magama panemas ja vahepeal neile süüa andmas ning aitasin vanaisal elektriauto ka õue tõsta (nad tõstsid selle eile vihma tõttu alla keldrisse ja lapsed sõitsid seal). Muidugi selle lahtise ukse peale pani Brutus ka jooksu, õnneks vanaisa püüdis kinni. Ühesõnaga, täiesti ajuvaba päev. Lapsed panin magama alles pool neli (tavaliselt nad sel ajal ärkavad) ja kui siis olin üle kontrollinud, kas nad magavad, leidsin Graeme superasendist (pilt allpool), Evie magas pea padja all ja vanaisa magas all diivanil, Brutus risti üle tema. Haaha, ega ei ole naljaasi nende hulludega terve päev olla, olen kursis.



Sain ka Kellyga üle tüki aja skaipida, see alati nii tore ja muidugi päeva kohustuslik suhtlemine ju Killu ja Alvariga. Täna Ameel pikk tööpäev, kella poole kümneni, niisiis üritame vanaisaga kenasti kahe peale hakkama saada. Minu enesetunne tahab jälle otsi anda, seega ma ei jõua ära oodata, mil lapsed magama panen ja ise ka teki alla poen. Homseks peab paremaks minema, muidu on kõik mu plaanid luhtas.

Mu ääretult "naturaalsed" cupcakesid

esmaspäev, 17. detsember 2012

Ja väike infokild lisaks

Tahtsin veel juurde öelda, et kütusehind langes sel nädalavahetusel 2.99$ gallon, mis tähendab umbes 0.60€ liiter. Ma loodan, et te lähete kadedusest siniseks.

Lisaks kuna minult on palju küsitud, mis tunded valdavad minu perekonda seoses koolitulistamisega, siis ütlen, et nad on šokis. Terve nädalavahetus on olnud televiisor täis uudiseid selle kohta ja täna rääkis Adam, kuidas selle linna kiriku seinale oli keegi kirjutanud "It is just a beginning" (-See on alles algus). Ta ütles, et talle ei mahu lihtsalt pähe, kuidas saab keegi nii kirjutada ja arvata, et see on naljakas või teisipidi seda siis tõsiselt võtta.

Seoses tulistamisega on koolis turvalisuse nõuded rangelt üle vaadatud, varasemalt piisas kui keegi (näiteks hommikul kooli viinud inimene) ütles, et lapsele tuleb keegi teine järgi, nüüd nõuti kõikide inimeste dokumentide koopiaid ja allkirju ning selget graafikut, mis päeval kes lapse kooli toob ja järele läheb. Ameerika võib olla tulistamisega harjunud, aga see oli liialt suur šokk kõigi jaoks. Eelnevalt juba kirjutasin, et riigis kuulutati välja lein, absoluutselt kõikidel inimestel on lipud pooles mastis.

pühapäev, 16. detsember 2012

Meelelahutuslik nädalavahetus

Reedel ärkasin alles pärast kella ühte, magasin kogu täiega. Rääkisin eestlastega juttu ning veidi enne kuute kihutasin panka, sest see ju pannakse kell kuus kinni. Käisin ka poest läbi, ostsin kasti mandariini, maasikaid, ananasse, vaarikaid.. Haha, meeletu puuviljade isu oli. Mingi uue võileiva ostsin ka, lömaks vajutatud sai ja vahel oli liha ja BBQ kaste. Oh, väga mõnus. Kastet oli veits liiga palju, lõpuni ei jaksanudki süüa, aga muidu oli hea.

Siis tulin koju tagasi, sõin kõhu täis ja sõitsin siis Middletowni, kus kohtusime sõbraga ja käisime bowlingut mängimas. Kuna reedese õhtu tõttu oli rahvast palju, pidime 30 minutit ootama, senikaua mängisime mingit pallimängu ja võta või jätat. Bowling läks hästi, võtsime tund aega ja jõudsime mängida 4 mängu, nendest 3 võitsin mina, ja minu skoorid olid 114, 97, 95, 95. Päris stabiilne tüdruk!

Viimases mängus sai Mark 129, tegi elurekordi. 
Pärast mängimist käisime veel ühte jäätisekohvikut jahtimas, aga see oli kinni, niisiis lõpuks sõime jäätist ikkagi McDonaldsis. Haha. Päris tore lugu. Veidi rääkisime veel juttu ja siis ma sõitsin teise sõbra juurde, kus meil oli filmiõhtu "Back to the future 2" vaatamisega. Teine osa meeldis mulle tunduvalt rohkem kui esimene, sest esiteks pani Rob mulle inglise keelsed subtriitrid alla ja nii sain ma paremini aru ning teiseks oli film 1985 tehtud ja sisuks aeg 30 aastat edasi ehk 2015.aastal ning oli päris naljakas vaadata, mismoodi 30 aastat tagasi arvati tuleviku kohta. Filmi lõpetasime vist kahe ajal, siis sõitsin koju ja magama.

Laupäeva hommikul ärkasin äratuskellaga, sättisin end valmis ja läksin Zuri juurde. Pidime alguses minema Kareni sünnipäeva Cheesecake Factorysse tähistama, aga seal oli korralik hullumaja laupäeva tõttu ja nii läksime hoopis Zuriga iHopi ja Burlingtoni shoppama. Meie shopping kestis 3 tundi. Sellest poolteist tundi ma lihtsalt seisin riietusruumis peegli ees ja mõtlesin, kas osta kleit või mitte. Lõpuks ikkagi ei ostnud, haha. Nii minu moodi. Aga kingad ostsime mõlemad Zuriga, õhtuseks klubiürituseks. 

iHop ja New York cheesecake pancake

Zuri ja Gerli shoppamishoos
Pärast siis Zuri koju, mina koju ja algas sättimine õhtuks. Mina veel lollitasin tükk aega all laste ja Adamiga, kohutavalt palju nalja saab meil, ma ei jõua ära imestada. Mingi hetk siis käisin veel drive-in automaadist läbi, esimest korda kusjuures, sest minu pangal automaate ei ole ja ma polnud päris kindel, kas muu panga automaadist raha võttes pean mingit maksu maksma. Ei pidanud.

Sõitsin Hamiltoni, mis on minu juurest kuskil 15-20 minuti sõitu ja jätsin oma auto sinna ning sinna tulid juba Karen ja Leslie mulle vastu ja algas meie tee klubisse. Autos lahendasime mingeid Margaritasid, müüdi purkides, 740ml ja maksis 2.30$, kusjuures ostes pidin veel dokumenti ka näitama. Vapsee luksus. 

Alguses pidime Pavilioni minema, aga kuna meie grupis olid alaealised tüdrukud (ameerika mõistes, sest siin on täisealine 21) ja neid sinna sisse ei lastud, läksime Pulse nimelisse klubisse, kus on alaealised ka lubatud. Seal süsteem, et alaealistele pannakse käe peale rist, täisealistele antakse käepael, käepaelaga võib siis alkoholi ka osta. 

Jõudsime siis klubisse, läksime rõõmsalt ukse peale, turvaonu küsib dokumenti. Andsin oma juhiloa, ütleb, et nad ei arvesta sellist dokumenti, et nad tahavad kas passi või ameerika dokumenti. Ah, ärge hakake jälle peale. Seletasin talle siis ilusti, et mul on kaks pildiga dokumenti ja kolm pangakaarti, et ärgu huiaku ja lasku sisse mind. Tuli teine turvamees, vaatas mu pilte ja mind ja mõõtis pealaest jalatallani ja ütles, et no ei saa ikka nii. Lõpuks ütles, et ma võin isegi oma telefoninumbri anda, aga palun laske sisse noh. Diil! Saingi sisse.

Esialgu oli klubis vähe rahvast, aga mida aeg edasi, seda rohkem rahvast tuli, lõpuks oli klubi paksult rahvast täis. Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see rohkem kui Pavilion, kuidagi mõnusam oli see olemine. Klubis kohtusime siis Zuri, Elleniga (uus au-pair, pole päris kindel, kust vist oli brasiiliast), Kimi ja Nelega (sakslased) ja siis oli Karen ja Leslie, kes ka au-pair, ilmselt kolumbiast, rääkis ka hispaania keelt. Klubiõhtu populaarsemad lood olid Justin Bieber-Beauty and a beat ja PSY-Gangnam Style! No minu lemmikud ju!

Karen ja sünnipäevakingitus
Leslie - Karen - Kim - Ellen - Nele - mina - Zuri

Sünnipäevalapsega

Sakslastega, supertüdrukud

Kontsaklubi, minu omad on all vasakul, kivikestega kontsaga




Pidu lõppes jumal teab mis kell, ukse peal tuletas turvamees meelde, et ma lubasin numbri anda, aga päris ausalt mul ei tulnud oma number meelde, niisiis jäin võlgu. Hamiltoni tagasi jõudsin veerand kolm, magama läksin jumal teab mis kell, hommikul ärkasin kell 11 ja avastasin, et ma olen haige. Enne kojutulekut käisin Subwayst süüa ostmas ja kodus on empsi toodud rohukott täna parim sõber, kurgusprei, ninarohi ja Tylenoli tabletid. Jou. Jube hea pidu oli, olen hullult rahul.