Meie selle nädala ilm tundub kuidagi üsna üksluine olevat, haha.
Ja lisaks pärast kahte blogi, mida täna lugesin, kus kirjutati üles otsingusõnad, millega blogidesse jõutud on, otsustasin siis enda otsingusõnu ka vaadata.
Üldiselt on siuksed tavalised nagu gerliusas, gerli usas, gerli ameerikas, gerli pommer, gerli blogi, gerli ameerikas blogi jne.
Aga siis, esimene, mida huvitavaks pidasin: Cincinnati. Minu jaoks tundub päris kift, et seda linna nime otsides minu blogisse satub. Kusjuures, sellega seoses tuli meelde, kuidas emps rääkis, kuidas Märks skyplusi hommikuprogrammis seda linna "kin-kinnatiks" kutsus. Ma üritasin siis kõva häälega järgi öelda, nagu emps soovitas, siis pidi ekstranaljakas olema, oli ka. Tulid meelde need ajad, kui ma ise ka ei osanud hääldada. Õnneks Reelika hostvanemad aitasid selle mul enne selgeks saada, kui siia kolisin.
Teine, mis oli naljakas, oli juba palju ning. Hmm.. Ja seda ei ole esinenud mitte ainult üks kord. Kujutasin ette, kuidas keegi seda sisse tippides leidis mu blogi, aga aadress meelde ei jäänud ja nüüd tipib iga kord selle sama otsingusõna sisse, et blogi leida. Haha. Viimase kuu aja jooksul on seda otsingut kasutatud 18 korda. Keegi on hoos!
Kuuel korral viimase kuu jooksul on minu blogisse jõutud sõnaga kilekotid. Okei, mis asja? Mul meenus, kuidas ma Eestis olles kirjutasin sissekande, et kilekottide eest peab maksma, aga et reaalselt keegi üldse sellist sõna otsib? Mis teed selle otsinguga? Kui keegi enda ära tunneb, võiks teada anda, miks ta googeldab sõna kilekotid.
Mõned üksikud korrad esinesid sellised otsingusõnad nagu gerli õis, mis on samuti üsna huvitav otsingumootor ning näiteks ka audi TT ja jälle ritta seatud ning viimane otsingusõna, mis ilmnenud viimasel nädalal on kuidas juua tekiilat. Eelviimane on muidugi päris naljakas. Jällegi tekib mul küsimus, mis pagana mure kellelgi peab olema, et sellist asja googeldada. Ja viimase puhul - selleks on vaja häid sõpru, kes klubis sammhaaval õpetavad.
Tänane tööpäev algas üheksast. Kuna väljas oli hommikust saadik megapalav (kell 7 näitas 32 kraadi), siis eriti magada nagu nii ei saanud, keegi oli konditsioneeri ka välja lülitanud.
Alguses tsillisime kodus, Kevini õde ja tema pere tulid meile külla, nad elasid enne Seattle's ja kolivad nüüd Columbusesse, mis on Ohio pealinn ja nad täna jõudsid Ohiosse. Kui nad ära läksid, läksid Lucy ja Tommy koos mu hostemaga basseini ja mina jäin beebidega koju, kuna nad magasid. Mõne tunni kannatasin, siis panin nad ikkagi toolidesse ja sõitsin ka sinna. Tahtsin lihtsalt nii väga vette.
Kohale jõudes panime beebid nende puuri (issand, ma ei tea, mismoodi crib eesti keeles öelda) ja nad magasid, mina läksin korraks vette ja siis süüa otsima, kõht oli tühi. Kogu ülejäänud päev möödus vees, vahepeal väljas ja jälle vees ja jälle päevitades, tahaks ikka neegriks saada. Mingi hetk liitus mu hostisa meiega ja siis tema õe pere ka, lõpuks oli meid päris palju.
Kui palusin hostemal endale päikesekreemi peale panna, ei suutnud ta ära imestada, et mismõttes mul on 12SPF'i ainult. Ma siis vabandasin ennast, et ma olen Eestist, et meil pole vaja suuremat, haha. Tegelikult mulle lihtsalt hullult meeldib see kreem, see nii hea lõhnaga. Mu hostema arvas sama, pani seda kohe endale ka peale ja hõikas siis rõõmsalt: "Mul on laste 50 ja Sinu 12, mul on nüüd 62 SPF!!!"
Lahkusime basseinist kella seitsme ajal, kuigi mu tööpäev lõppes juba neljast, ma lihtsalt ei tahtnud ära minna ja abistasin seal lastega ja tsillisime niisama. Koju jõudes meisterdasime õhtusööki, Kevini õde oma perega oli siin (mees, Layla vist oli 8a tüdruk ja 4a Graham) ja Kevini ema ja isa ka. Kevin küpsetas liha, lisaks pakuti mingeid hunnikutes köögivilju, mis minust puutumata jäid, aga liha oli küll hea. Hea teada, et siin peres ma ei pea 10 kuud ilma lihata elama.
Pärast õhtusööki vestlesime pikalt Kevini õe ja tema mehega, nende kolimise põhjustest, minu tulevikust. Täna lugesin just, kuidas üks au-pair abiellus üksik-hostisaga Ameerikasse jäämise eesmärgil ja sellest tuli meil ka nali, et 6.mai on minul ja Kevinil pulmad, et ta aitab mul greencardi saada. Hostemalt vähemalt saime nõusoleku kätte, väga armas.
Mu hostisa mingi firmajook. Viin ja mingi siirup. Kogu aeg surub kõigile seda peale.
Meestejutud
Kuna täna on esmaspäev, oli täna teleõhtu, selle "The Bachelor" saate järjekordne osa. Seekord tuli Jana (hostema sõbranna) ka meile külla, seega vaatasime kõik koos. Kevin muidugi eriti ei vaadanud, ainult siis vaatas, kui midagi põnevat oli või millegi üle möliseda sai või öelda, et üks kutt on gei. Raudselt. See kutt meeldib mulle kõige rohkem, seega nad nüpeldavad teda ikka täiega.
Tommy jäi diivanile väga armsas asendis magama:
PS! Sain 20 küsimust täis, aga ei suuda nüüd otsustada, kas teen video või kirjalikuna, ideid? Tahaks videona, aga tean, et seda ei saa emps vaadata ja paar küsimust olid sellised, kus oleks kirjutamine lihtsam. Hmm..
Laupäeval pidin töötama, aga kellaajad nihkusid kuidagi imelikult ja kuna Zuri oli siin, otsustasime mu tööajal hoopis sööma minna. Kuna mul olid ainult kaksikud, oli see lihtne. Olime seal restoranis nagu kaks noort emmet oma beebidega, sest nad pole üldse ühte nägu ja keegi kunagi ei kahtlusta, et tegu on kaksikutega. Kui siis ainult tekib küsimus, miks pruunil naisel on valge laps (ma tean, et see on võimalik, aga kahtlus ju ikka tekib).
Kui kõhud täis ja Zuri koju viidud, sõitsime meie ka koju tagasi. Mu pere oli koju jõudnud, neil oli mingi peo moodi asi garaažis. Ma ei oska seletada muudmoodi, on nagu see drive-way, kus autod seisavad, aga see on garaaži ukse ees ja siis kuna garaažiuks on lahti, siis peod on alati poolgaraažis. Igal juhul teretasin siis kõik ära ja läksin oma tuppa ennast valmis panema.
SEST lõpuks ometi oli jälle klubiõhtu. Ma ootasin seda kaks kuud. Ilma naljata. Mina, ilma klubita, kaks kuud. Ei, ei, ei. See ei lähe kohe üldse mitte. See on sama hea, mis panna kala kuivale maale ja öelda, et varsti saab vette tagasi. Igal juhul seltskonnaks seekord Eva (Saksamaalt), Janina (Saksamaalt), Christin (Tšehhist) ja Tereza (Tšehhist). Eva oli lahkelt meie autojuht ning lõpuks jõudsime me klubisse veidi pärast kella ühtteist.
Ees vasakul Christin, paremal Eva, taga paremal Janina
Tereza - mina - Janina
Klubisse jõudes oli see üsna tühi, imelikult. Seadsime oma sammud siis kohe baari, kus ma palusin midagi magusat teha. Jeebus, see oli kohe nii magus, et ma mõtlesin, et ma oksendan selle kohe välja, aga no, ma olin selle eest maksnud, seega tuli juua. Edasi tantsisime ja möllasime kuni järsku keegi küsis midagi tekiila kohta ja ma ütlesin, et ma pole seda mitte kunagi joonud. Teist korda öelda ei lastud ja nii saingi põhjaliku koolituse, kuidas seda juua. Täitsa meeldima hakkas. Terve öö kohe.
Kuna seal klubis on mingi teema selle muusikaga, et pärast keskööd (eile küll veidi hiljem) tuleb ainult mingi mustade gangsta räpp, mille järgi saad ainult õõtsuda nagu rastadega jamaica vend, siis me veidi enne kahte läksime minema. Ei jaksanud õõtsuda enam. Minul tuli suurepärane idee (nagu mul alati joogise peaga neid ideid tuleb) minna iHopi sööma. Janina otsustas viimasel hetkel ikkagi ühe kuti juurde minna, hoolimata sellest, et me talle selgeks tegime, et see ei ole hea mõte, ja Tereza otsustas linna jääda, HOOLIMATA sellest, et me talle selgeks tegime, et see ei ole hea mõte. Haha.
Mina, Christin ja Eva igal juhul läksime siis iHopi sööma, kus oli nii palju rahvast, et me pidime lauda ootama. Kell kolm öösel. HELLO PEOPLE??? Minge koju magama palun. Meie teenindaja oli meie vanuses kutt, kes oli super naljakas ja tegi meile huumorit terve aja, kui me seal olime. Me muidugi tegime ka huumorit, nalja sai kuhjaga. Õnneks süüa sai ka.
Lõpuks kui ma koju jõudsin, oli kell pool viis hommikul. Ainus, millest ma mõelda suutsin, oli mu voodi. Sinna ma ka vajusin ja enne poolt ühte ei ärganud.
Käisin korraks allkorrusel, hostvanemad küsisid, et kuidas pidu oli. Ütlesin, et vaata näkku ja ütle, kuidas oli. Hostisa tegi pakkumise, et päris hea, aga palju ei mäleta. Jepp, päris lähedale. Ülejäänud päeva veetsin voodis, teki all, oma veepudeliga ja Killuga skypedes. Sai palju nalja jälle ning olemine läks ka rõõmsamaks. Emaga sai ka üpris koomiline vestlus mööda saadetud.
Poole kuueks kobistasin ennast kinno, käisime Zuriga vaatamas filmi "Grown-ups 2." Peaosas Adam Sandler, mis juba annab 50% huumorist filmile ära. Film ise oli super mõnus, selline lihtne huumor ning armas sisu. Lõpp oli täitsa siuke silma märjaks kiskuja. Twilighti see tüüp oli ka seal.. Taylor Hunter? Vist kirjutatakse nii. Kuna ma Twilighti pole ühtegi näinud ja fänn ei ole, siis ma vaatasin teda suu lahti, täitsa armas kutt ju. Kuigi väga imelikus rollis selles filmis.
Pärast filmi sõitsin basseini äärde, kus mu ülejäänud pere oli. Ma tükk aega mõtlesin enne ise ka ujuma minna, aga no ei olnud täna seda tervist. Aitasin siis perel asjad-lapsed autosse saada, tulime koju, ma vannitasin kaksikud ära (armastan seda tegevust lihtsalt, nad on nii nunnud vannifännid), söötsin kõhud täis, tegime mu järgmise nädala graafiku ning adios amigos, unemaa ootab mind.
PS! Plaanin varsti küsimusteblogi teha, veidi on neid veel puudu, seega kellel miski hinge peal - tuld ! Võite kirjutada kommentaaridesse või saata meilile: minagerli@gmail.com
Suvi 2011. Sõidan oma parima sõbranna Kelly, oma kuti ja tema sõbraga Paunkülla. Tee peal räägib ta mulle filmist "Never say never," mis räägib Justin Bieberi elust. Küsib minult veel ettevaatlikult enne, mis ta temast arvan. Ütlen, et ta on päris lahe, aga ma mingi suur fänn ei ole. Kelly räägib mulle naljakaid kohti, nunnusid kohti ja pisaraid välja kiskuvaid kohti filmist ning minul jääb see pähe kummitama. Tahaks ka näha.
Sügis 2011. Lõpuks downloadin endale selle filmi alla ja vaatan. Terve see kaks tundi vaatan põhimõtteliselt suu ammuli. VAU - see poiss on ise ennast nii kõrgele tõstnud, ta on ise nii palju vaeva näinud ja sellegi poolest jäänud perele ja sõpradele truuks. Vau, vau, vau..
Kevad 2012. Vahepeal olen eelnimetatud filmi veel paar korda vaadanud, olen vaadanud Justin Bieberi videosid youtubest, jälginud uudiseid temast, uusi laule. Kui tuleb otsus, et kolin USAsse ja New Yorki, hakkan kohe otsima, kas tema kontsert seal on, sest parasjagu on käimas Believe kontsertuur. Tõesti, Madison Square Gardenil on lausa kaks etendust. Hakkan õhinaga pileteid otsima ja selgub, et neid ei ole enam. Ja kui on, siis ligi 200+$. Otsustasin mõtlemisaeg võtta.
Suvi 2012. Kolisin New Yorki, aga teatavasti sama kiirelt kolisin sealt ka edasi, seega mul oli väga hea meel, et ma pileteid ei ostnud, muidu oleks see kontsert ikka väga kalliks läinud. Mida päev edasi, seda rohkem hakkasin kuulama tema lugusid, tantsima ja fännama ning üsna pea olid mul kõikide laulude sõnad peas. Ja kõikide uute laulude sõnad said ka väga kergelt pähe kulutatud.
Kevad 2013. Aeg läks edasi, tutvustasin ka Joannale Justin Bieberi filmi ning ka tema tõdes, et tegemist on väga andeka kutiga. Mina sain üha rohkem selgeks, et tahaks väga tema kontserdile minna. Uurisin küll, kas tal on kontserdeid Ohios, kuid kuna kedagi kaasa võtta ei olnud, jäi esialgu sinnapaika ja siis läks ta oma tuuriga Euroopasse ning minu šansid kadusid.
Suvi 2013. Ema saatis mulle e-maili, et VAATA Justin on juulis jälle Ohios. Seekord ma tundsin, et ma ei saa minemata jätta. Ometigi, viimase minutini, lausa reedese hommikuni polnud selge, kas ma lähen. Siis aga juhtus kõik sekunditega - piletid ostetud, asjad pakitud, autos teel Columbusesse ning Nationwide Arena, puupüsti rahvast täis.
Ja nii läksingi pärast kahte aastat mõtlemist ja unistamist oma lemmikarstisti kontserdile. Ma ei pidanud pettuma, see oli rohkem kui lahe. See oli elamus! Ja see elamus jääb hinge ikka tükiks ajaks.
Meie reedesest päevast. Hommikul ütles hostema, et ta sõbranna kutsus ta kontserdile, mina võtsin Zuriga ühendust ja napp pool tundi hiljem ostsin juba piletid ära. Tööpäev läks päris untsu, nii palju plaane tuli ringi teha ja palju asju enne kontsertit ära teha. Õnneks tulid mu hostisa vanemad meile appi ja võtsid kontsertilt mahajäävad lapsed enda hoolde. Meie tee võis alata.
Video: Muidugi, kui sõidetakse Justin Bieberi kontserdile, kuulatakse terve tee autos tema lugusid. Ja pärast tagasitulles muidugi ka.
Ja kohale me jõudsime. Saime auto parkida mu hostema venna korteri parkimismajja, seega ei pidanud midagi maksma ja pidime jalutama ainult kolm sammu. Väga mõnus. Kontsert algas kell 7, meie jõudsime pool kaheksa kohale, seega ei mingit tunglemist, otse saali, oma kohale. Meie Zuriga istusime ühes kohas, Ali (mu hostema), Aly (mu hostema sõbranna), Layla (sõbranna laps) ja Lucy (minu hostlaps) teises kohas.
Esimeseks soojendusesinejaks oli Mike Posner. Ta tõmbas rahva ikka väga kaasa, kõik hüppasid ja tantsisid, laulsid ja tegid, mida kutt tahtis, ütlesid heihoo või tõstsid käed üles või lülitasid mobiiliekraanid sisse jne. Kõik tehti ära. Kahjuks pärast teda tuli mingi üsna mõttetu bänd Hot Chelle Rae. Esiteks, meenutas see nimi mulle kogu aeg Red Hot Chilli Peppersit. No kogu aeg. Teiseks, ei olnud see bänd üldse lahe. Ma teadsin ainult viimast lugu ja rahvast kaasa ka ei tõmmanud. Kui ta ütles, et viimane lugu, tõusid kõik püsti ja karjusid, sest see ju tähendas, et nad lähevad ära. Lõpuks ometi.
Ja siis hakkas ootamine. Ma pole päris kindel, aga ma julgen oletada, et see oli tunnike. Mingil hetkel pandi ekraanile suure pauguga 10 minutit jooksma ja siis läks rahvas elevile. Iga täitunud minuti järel tehti meeletut kisa ning kui minut lõpuni oli jäänud, läks ikka päris hulluks ära, kõik hakkasid lava ette jooksma ja röökima jne. Järgnev video ongi sellest viimasest minutist ja Justin Bieberi show algusest:
VIDEO:
Ma pole kindel, palju tal neid laule oli või mis laulud need olid, sest saalis eufooria sees olles unustasin lihtsalt selliseid asju tähele panna. See kontsert oli lihtsalt võimas, see kutt on nii lahe lihtsalt. Tantsib, laulab, mängib trumme, mängib kitarri, oeh jah. Kontsert kestis kaks tundi ja oli väärt iga minutit. Kohe kindlasti. Oli väärt ka seda kahte aastat ootamist. Kohe kindlasti!
VIDEO VIDEO 2
VIDEO
Kontsert lõppes veidi enne keskööd, kuni me autosse saime ja kuni me koju jõudsime, oli kell juba kaks. Minul oli magama jäämine ikka väga kiire, Zuri tuli alles kella nelja ajal kaissu.
Kõik, kes mult küsinud on, et kuidas kontsert siis oli, on saanud ainult kök-mök vastuse. Ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma ei oska kirjeldada, mis tunne on pärast nii pikka ootamist lõpuks oma lemmikartisti näha. Seda peab ise kogema! Mina jäin rahule. Jess.