Gerli Ameerikas: Kaks nädalat varjupaigas

Täna sai täis kaks nädalat varjupaigas, nagu ma Reelika hostperekonna maja nimetan, haha. Tänane päev tõi kaasa ka hunniku uudiseid, millest kõigest räägin hiljem, mitte täna.

Eilne päev möödus tervenisti arvutis, minu tugiisik tegi ränka tööd mulle perekondasid ette söötes, helistades-kirjutades, mina pidin peredega rääkima, skaipima, kirjutama. Väga hull tempo oli kogu aeg peal. Õhtul lõpuks läksime Reelikaga hoopis kodust välja, tema koolist korraks läbi ja siis haarasin Cosist õhtusöögi ning läksime Starbucksi sööma. Esialgu pidi mul kahe perega skaibi-kõne olema, sai arvutigi kaasa võetud, kuid erinevatel põhjustel jäid mõlemad ära. Niisiis, taas kord üks tsill õhtupoolik.

Magama sättisime end ikka erakordselt vara. Kesköö paiku. Tundus, et õues on külm, aga arvasin, et ju ma endale seda ette kujutan. Whoohaa, täna öösel oli väljas 13 kraadi. See on ajuvaba! Hommikul kui ärkasin, oli nii külm toas, keerasin kohe mõnusamalt teki sisse kerra. Kuna mul oli sundäratus, ei saanud kaua lebotada, pidin end üles ajama ja normaalse näo kuidagi ette manama - ees ootas veel üks vestlus perega.

Pärast seda ei jäänudki enam magama. Lollitasime Reelikaga terve hommikupooliku, skaipisin Egertiga, emaga, Karoliniga, Kristoga.. Väga suhtlusrohke päev jällegi, õnneks seekord omas keeles. Ja veidi ka inglise keeles, kui taas perega räägitud sai. Lõunast algas korvpall! Seda vaimustust ei võta minult keegi siin ära, siis ma olen omaette ja vaatan. Täna sai veidi pingetki tunda ja mäng ju lõppes Eesti võiduga, seega jälle põhjust heas tujus olla.

Kui kell juba üle lõuna hakkas minema ja korvpallgi läbi sai ning Reelika mu korvpalli tõttu oli sunnitud üksi koju jätma, skaipisin veel Kristoga ning siis hakkasime downtowni (hmm.. ma mõtlesin tükk aega, kuidas selle kohta eesti keeles vastet leida, all-linn on meie jaoks nagu maffia ju.. no igal juhul nagu meil on kesklinn, lasnamägi, mustamägi, neil on downtown, haahaa) minema.

Reelika läks kooli, mina läksin ringi vaatama. Otsustasin McDonalds'isse minna, kuna kõht oli tühi ja külma coca isu oli ka. Üks asi, mida siin pole, on menüü. On hunnik pilte, ei mingeid selgitusi, sada hinda, viis tuhat kalorit igal pool ja kõik. Ja siis osta, mida tahad. Mulle sattus õnneks üks väga tore müüja ja nii ma ütlesingi,e et ma ei saa nende menüüdest mitte midagi aru, kas ma saaks kuidagi juustuburgeriga eine ( sest seda ma nägin, et seda neil pole, haahaa ), menüüs oli 2xjuustuburger eine. Eksole, kas võtad big mac eine või pead võtma kaks väikest burksi. Lootusetu.

Ketšup on siin tasuta, täna anti majoneesi ka tasuta, ei teagi, kas sellepärast, et ma nii lootusetu tundusin või ongi tasuta. Soolapakikesed meeldivad ka mulle, need ameeriklased ei pane oma friikartulitele üldse soola. Söögiks saingi lõpuks oma küll topelt, aga siiski juustuburgeriga eine. Minu esimene ostetud burks usas. Rist kirja. Küsis, kas ma tahan suurt või keskmist, võtsin keskmise, sest kõht nii tühi ei olnud. Oleks pidanud aimama, et nende keskmine on meie suur. Ma ei taha teada, milline see suur neil siin veel on.

Nendele, kes ütlesid, et ameerikas ei ole laialt levinud wifi, pean ütlema, et nad eksivad. Wifit on võimalik leida pea kõikides söögikohtades, kaubanduskeskustes, poodides, mitte mingit probleemi pole olnud siiani. Igal juhul pärast söömist jalutasin ma Malli, kindla sooviga midagi leida (ei saa kõva häälega öelda, ühed mul kodus jube hellad mu shoppamise tuuride peale, haaha), aga kahjuks ei leidnud, olid otsas. Mitte, et ma sellepärast oleks tühjade kätega lahkunud.

Kella kaheksaks vudisin UConni tagasi, see on Reelika ülikool, Stamfordi ja kogu osariigi kõige kallim ülikool. Noh, mäletate küll, see klaasist uhke maja, täna lisan pildid ka. Koolist korraks koju, ja siis, mitte eriti suur üllatus - Starbucksi! Mõne aja seal, siis koju. Väljas megakülm, lausa kampsuni panin selga. Autos panime kütte sisse ja istmesoojendused ka. Kodus nägime, et väljas on 22 kraadi. HAHAHAHA, väga naljakas, väga väga naljakas. Ilmselt ma talvel siis -2 kraadiga panengi juba paksu jope selga.

Ja siit ma nüüd lõpetan, panen pilte koolist ja tänasest päevast ja sätin varsti magama ära ka. Ahjaa, ameerika cosmopolitani sain ka kätte, juunikuu oma, kaanel on see sama pilt, mis Eesti septembri cosmos. Vot kus post liigub.. haha. Seoses postiga, sai Triinule saadetud sünnipäevaks Justin Bieberi kaart, laulis ilusti "Baby, baby," kõik väga vinksvonks. Õigeks ajaks kohale ei jõudnud. Täna selgus miks - toll oli selle kenasti lahti tõmmanud, suurest vihast kohe ümbriku täitsa katki teinud ja seda kõike ainult selle väikse patarei pärast, mis kaardi sees oli.. jah, ma saadan ümbrikus pommi. Jobud.