Uudisteta

Töönädal on suure hurraaga käima läinud. Eile oli rahulik päev, äratust ei olnud vara ja päev otsa oli paras olesklemine ka. Lõunal vaatasin korvpalli, kus Eesti ikka pika puuga muud kui loopis palle, täitsa hea oli vahelduseks sellist mängu vaadata.

Siis tegime natuke süüa, tähendab mina puhastasin kanadelt nahad pealt ära ja kuna see oli nii kohutavalt füüsiline minu jaoks, siis ma rohkem ei teinud midagi, hahaa. Rohkem midagi erilist ei juhtunud, õhtul sättisime ennast jälle Starbucksi, kuna minu programmi au-pairidel oli seal koosolek ja mõtlesin, et oleks kasulik paar tutvust ära teha. Kohtumine läks väga hästi, sain endast jälle hea mulje jätta ja läks asja ette.

Aa ja vahepeal sadas paduvihma, ma olin niiiiiiii rõõmus. Pärast nädalat 25+ kraade on vihm nii tore. Ja sadas just siis, kui me poodi läksime, niisiis sai veidi vihmas tantsida ka, jalanõudega lompidest läbi paterdada. Mõnus.

Pärast tulime koju ja üritasime ilusti normaalsel ajal magama minna, et täna saaks kenasti 6.30 üles. 00.30 läksime voodisse ja no tee, mis tahad, und ei tule. Viimane kord vaatasin kella, see näitas 4.02. Lootusetu. Kui siis kell seitse üles ärkasin korraks, et kella vaadata, sain aru, et see jama ei ole minu jaoks. Mu pea valutas MEELETULT ja kõik lihased olid nii surnud, no ei suutnud ärgata. Uuesti üritas Reelika mind äratada kella kaheksa ajal, saatsin ta kukele ja magasin lõpuks veerand kaheteistkümneni. Siis oli enam-vähem peavalu kadunud ja sai veidi liigutada. Kuigi ega asja minust ei saanud päeva lõpuni.

Õhtupoole oli Reelikal kool, mina läksin temaga linna, ta tutvustas mulle kooli (suurest elevusest unustasin pilte teha), Stamfordi kõige kallim kool, üleni klaasist, superilus.. Tema läks tundi, mina läksin jalutama. Käisin läbi Targeti, Burlingtoni, Mallis sada poodi.. Ja siis lõpuks Cosist läbi, ostsin õhtusöögi ning siis hakkasin orienteeruma mööda Stamfordi. Tulin valest kohast välja ja sealt ma ei osanud kuskile esialgu minna, aga mu supersuper-orienteeruja aju hakkas jälle tööle (meenus kohe meie pere itaalia reis, haaha) ja üles ma Reelika leidsingi! Oh rõõmu.

Käisime korraks kodust läbi ja siis Starbucksi, kus mina oma õhtusööki sõin ja me inimesi jälle vaatasime. Ja veidi ka hirmu tunda saime. Pärast kõiki neid tulistamisi hakkad ikka kõiki kahtlaseid inimesi kartma ja jälgima. Väga jube. Istusime siis seal kella kümneni ja siis koju. Natuke nalja nabani ja üritame nüüd kuidagi uuesti magamise režiimi kätte saada. Mina olen lootusetult alla andnud, ei ole minu jaoks see kella seitsmene ärkamine, kui pärast kümmet magama minnakse.

Ja ilm oli täna superilus! Helesinine taevas, lauspäike ja oi-oi kui soe.. Panime mõlemad teksad jalga, kuumenesime koos. Hetkega on jalad ju tulikuumad, haha. Peab hakkama ilmale vastavat riietust kandma.

Vot just nii ilus ilm!

Ameeriklaste lemmikmärk liikluses

Aedasid ei ole, kõik koerad käivad rõõmsalt kõik naabrid läbi

kooli, kooli, kooli!

Ja perede kohta endiselt midagi kindlat ei ole, seega ma sellest endiselt veel ei räägi. Lootust on ja mu tugiisik on väga positiivselt meelestatud, ma ise iga päevaga ka üha rohkem.

Ameerikast kui riigist olen ma meeletult vaimustusest, hoolimata sellest, et inimestes on tulnud palju pettuda.

Meel on rõõmus! :)