Uudiseid mul pole, tavaline päev jälle mööda saadetud, veidi segasem kui tavaliselt.
Eile õhtul vaatasin ära uuesti video, mille ma oma sõpradele lahkumispeo jaoks tegin. Polnud pärast lahkumispidu seda vaadanud. Tuleb tunnistada, et nüüd võtab see silma märjaks ikka valguskiirusel. Olen rahul, ilus asi tuli välja. (Videot näeb siin: http://www.youtube.com/watch?v=xseIsHYmp9U; aga see on päris pikk, 11 minutit, nii, et kes vaatama kavatseb hakata, varuge aega.)
Öösel sai magama mindud alles poole nelja ajal, öö läbi magada ei saanud, hommikul ärkasin ka enda meelest liiga vara. Niisiis, päev otsa oli mingi vegeteeriv seisund, midagi teha ei viitsinud ja lebotasin terve päeva maha.
Tänane päev oli aga hea sellepärast, et esiteks sain ma skaipida Triinuga ja teiseks sain helistada ja rääkida Kristoga - noo hääl (ja pilt) on hoopis midagi muud, kui niisama kirjutada. Mu tuju läks kohe päris heaks. Õhtu poole aga rääkisime emaga ja kuna ma talle esimest korda nii-öelda kõva häälega (enne seedisin neid mõtteid vaid oma peas) välja ütlesin, mida ma tunnen ja mõtlen, sai korraks ka ikka põse märjaks.
Mu isa oli kommenteerinud, et ma kirjutan liiga palju söögist. Mõtlesin terve õhtusöögi aja selle peale, sest no nii lahe õhtusöök oli, et ma kohe pean kirjutama. Haaha, tervitused siis isale. Tänaseks oli kana, oad (neid ma muidugi ei söönud), mac&cheese (makaronid juustuga põhimõtteliselt, aga juust oli nagu kastmena, ei oska kohe seletada), kartulipuder, mingi tänupüha kraam, mis muidu peaks olema kana sees, mingi saiake, meenutas mulle keeksi, pidi olema läbi ja lõhki ameerika toit. Ühesõnaga - palju erinevaid asju, jube head. Isegi kartulipuder, mis oli rohkem valget kui kollast värvi, maitses väga hästi.
Pärast sööki läks Reelika oma pereemaga arsti juurde, käib ja tuuseldab siin ringi, nüüd käsi haige. Olgu, olgu, tegelikult pole üldse nii hull, aga tugi pandi käele peale küll ja nüüd peab korralikult ravima. Jäin siis üksinda siia tuppa. Emotsioonide rohkuse tõttu (või siis väga vale magamisaja tõttu) jäin poole kaheksa ajal uuesti magama ja ärkasin alles pool kümme, kui Reelika koju tuli ja tule põlema pani ning mu madratsi peal liikuma hakkas, et ma üles ärkaks. Magus uni, jaa. Mesimagus ja tugevam kui lõvi, haha, tervitused Tõnule.
Täna sai varjupaigas terve nädal täis.. Pere on mu vastu super, mu võõrustaja samuti, kõik just kui töötab, aga tühi tunne on sees. Ei saa asjugi lahti pakkida, pole ju oma kodu..
Eile õhtul vaatasin ära uuesti video, mille ma oma sõpradele lahkumispeo jaoks tegin. Polnud pärast lahkumispidu seda vaadanud. Tuleb tunnistada, et nüüd võtab see silma märjaks ikka valguskiirusel. Olen rahul, ilus asi tuli välja. (Videot näeb siin: http://www.youtube.com/watch?v=xseIsHYmp9U; aga see on päris pikk, 11 minutit, nii, et kes vaatama kavatseb hakata, varuge aega.)
Öösel sai magama mindud alles poole nelja ajal, öö läbi magada ei saanud, hommikul ärkasin ka enda meelest liiga vara. Niisiis, päev otsa oli mingi vegeteeriv seisund, midagi teha ei viitsinud ja lebotasin terve päeva maha.
Tänane päev oli aga hea sellepärast, et esiteks sain ma skaipida Triinuga ja teiseks sain helistada ja rääkida Kristoga - noo hääl (ja pilt) on hoopis midagi muud, kui niisama kirjutada. Mu tuju läks kohe päris heaks. Õhtu poole aga rääkisime emaga ja kuna ma talle esimest korda nii-öelda kõva häälega (enne seedisin neid mõtteid vaid oma peas) välja ütlesin, mida ma tunnen ja mõtlen, sai korraks ka ikka põse märjaks.
Mu isa oli kommenteerinud, et ma kirjutan liiga palju söögist. Mõtlesin terve õhtusöögi aja selle peale, sest no nii lahe õhtusöök oli, et ma kohe pean kirjutama. Haaha, tervitused siis isale. Tänaseks oli kana, oad (neid ma muidugi ei söönud), mac&cheese (makaronid juustuga põhimõtteliselt, aga juust oli nagu kastmena, ei oska kohe seletada), kartulipuder, mingi tänupüha kraam, mis muidu peaks olema kana sees, mingi saiake, meenutas mulle keeksi, pidi olema läbi ja lõhki ameerika toit. Ühesõnaga - palju erinevaid asju, jube head. Isegi kartulipuder, mis oli rohkem valget kui kollast värvi, maitses väga hästi.
Pärast sööki läks Reelika oma pereemaga arsti juurde, käib ja tuuseldab siin ringi, nüüd käsi haige. Olgu, olgu, tegelikult pole üldse nii hull, aga tugi pandi käele peale küll ja nüüd peab korralikult ravima. Jäin siis üksinda siia tuppa. Emotsioonide rohkuse tõttu (või siis väga vale magamisaja tõttu) jäin poole kaheksa ajal uuesti magama ja ärkasin alles pool kümme, kui Reelika koju tuli ja tule põlema pani ning mu madratsi peal liikuma hakkas, et ma üles ärkaks. Magus uni, jaa. Mesimagus ja tugevam kui lõvi, haha, tervitused Tõnule.
Täna sai varjupaigas terve nädal täis.. Pere on mu vastu super, mu võõrustaja samuti, kõik just kui töötab, aga tühi tunne on sees. Ei saa asjugi lahti pakkida, pole ju oma kodu..
 |
| Miss you all! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar