Aeg läheb ruttu, lups-lups jälle nädal läbi. Õnneks seekord ütles Reelika ka, et tema meelest läks nädal kiiresti, alles oli reede, juba jälle reede.
Kuna Ameerikas on ikkagi põhiline erinevus Euroopaga söök, siis ma kohe ei saa üle ega ümber sellest. Minu eilne päev kippus jälle emotsioonide nahka minema, sain järjest mitu halba uudist ja kirsina tordil selgus, et üks perekond, mis mulle enam-vähem meeldis ja kelle juurde minna lootsin, otsis au-pairi alles oktoobrist ehk nad kukkusid jälle ära. Kõik see kokku tegi nii nii nii kurvaks, mõtlesin, et lähen jalutan üksi ringi ja otsin positiivseid asju elust.
Reelika hostema on aga väga tähelepanelik naine ja nii ei jäänud mu läikivad silmad tema eest peidetuks ning härjal sarvist haarates kutsusid nad mind õhtusöögile. Ed (hostisa), Irja (hostema), Liisa (hostõde, 13-aastane) ja mina. Käisime "Monster Bar" nimelises kohas, Liisa rääkis juba autos, kuidas tema tahab burgerit. Pean taas kord tõdema, et minul ei ole USAs mitte mingisugust burksi isu jätkuvalt. Siin on nii palju muid häid ja tervislikke asju, et kohe ei tõmba sinna mind.
Menüü oli rikkalik, ma lugesin kokku 23 asja, mida ma sööks ja võiks võtta. Haahaa, päris hea minu puhul. Kohe näha, et ameerika toidud lähevad peale. Lõpuks sai valikuks Caesari-wrapid ja hapukurgid ja friikartulid. Tundub, et mu lemmiktoit ja kindla peale minek ameerikas on selgunud - Caesari salat. Igal juhul, praad oli üüratu, nagu tavaliselt, ühe wrapi lasin koju kaasa pakkida, friikatest loobusin. Hapukurgid mugistasin kõik ära, need on jube head.
Õhtu oli ka väga tore, me rääkisime erinevatest asjadest, Ed ja Irja küsisid mu pere ja hobide kohta ning rääkisid ühest oma au-pairist, kelle vend on korvpallur ja käis neil külas ja kui siis lõpuks nime küsisin, ütlesid, et Erik Keedus. Jaa, muidugi ma ju tean teda! Kusjuures, esimesel päeval, kui ma siia saabusin, nägin Eriku pilti külmkapi peal, küsisin Reelikalt, et kes see on, et ma 100% tunnen teda, nüüd tuli välja, et vot siis, kust tunnen. Minu korvpalli huvi meeldis neile väga, arutasime seda ka. Ajakirjandusest rääkisime palju, juba kolm inimest on mulle öelnud, et USAs teenivad ajakirjanikud väga hästi.. Jah, peaks hakkama tõsiselt selle peale mõtlema.
Kui me lõpuks koju tagasi tulime, nägin, et Reelika plaanid on tühistatud ning otsustasime siis Starbucksi minna. Kuna mul mingi sooja joogi isu ei olnud, otsustasin ära proovida refreshers joogi, cool-lime maitsega. Üldiselt ma mingi laimifänn ei ole, aga kuna teine variant oli mingi punane ja marjadega, erutas roheline mind rohkem. Oh jeesus.. see oli imehea!
Mõtlesime kauemaks istuma jääda, rääkisime jälle hästi palju ja oli isegi hea, et sain oma hinge pealt need emotsioonid ära rääkida, millest nädal aega vaikinud olin, tundus just kui oleks üks kivimüür meie vahelt langenud. Ja otsustasin siis uue joogi võtta, võeti raha 50 senti. Ma ei saanud üldse aru, miks?! Jube sõbralik teenindaja oli, tundis huvi, et kust me pärit oleme ja ütles, et re-filli (taas täitmine) korral makstakse ainult ... ma ei tea mille eest. No okei, see oli hea uudis. Kuna meie õhtu aga VEEL pikemaks venis, sest ühel hetkel nägime uksest sisse astumas Rickyt (toosama mu tutvus, kes mu kinno viis), tellisin ühe joogi veel. Teenindaja küsis mult suurte silmadega: "Are you serious?" (- mõtled Sa seda tõsiselt?)
Hahaha, ütlesin talle, et see on niii - niii hea. Selle sain täitsa tasuta, ei tahtnud keegi enam mingit raha minult. Starbucksi nurgas oli kohting, meie hinnangul umbes 75-aastane tädike ja 35-aastane mees. No umbes võite aru saada, mis vaatepilt see oli. Ei suutnud oma naeru kuidagi hoida ja oli kohe heameel, et eesti keel nii võõras keel kõigi jaoks on, haaha!
Ricky siis tutvus Reelikaga veidi, kui Starbucks kinni pandi, rääkisime veel natuke õues juttu ja siis läksime iga üks oma suunda.
Hilisõhtu veetsime Reelikaga siis kodus, kuulasime muusikat ja lõpuks magama saime mingi kahe ajal vist. Või täpselt ei teagi, Liis soovis kell 2 head ööd, mina olin veel siis üleval.
Täna hommikul ei vaadanud, mis kell ärkasin. Öö läbi oli nii paha olla, kõht valutas, nagu oleks suures koguses alkoholi ära joonud, täitsa ulme. Olen jõudnud faasi, kus alkoholi polegi enam vaja, paha hakkab ainult mõtlemisest. Hahhaa.
Olime mõlemad parajad uimpsid täna, vedasime ennast välja alles poole nelja ajal. Käisime kõigepealt drive-in pangaautomaadis. ULME! Sõidad autoga pangaautomaadi ette, paned kaardi sisse, annab kaardi kohe tagasi, siis paned pin-koodi, ja teed muud tehingud. Iseenesest päris hea, ei ole ohtu, et kaardi automaati unustad.
Järgmiseks läksime Stop&Shop poodi, see mu lemmik toidupood ameerikas ja juba tuleb päris hästi välja ka see iseteenindus ja asjade ostmine ja soodustuste ära kasutamine. Osav juba! Ostsime siis hunniku asju kartulisalati jaoks, piparmündi-sokolaadi jäätise (mu lemmik ju), coca-cola muidugi ja donutsid, glasuuri ja täpikestega. Asjalik käik.
Poest edasi läksime tankima, nägin ka ära, kuidas asi käis, minu esimene tanklakülastus ameerikas.
Ja lõpuks siis koju tagasi. Reelika pani kohe kartulid keema, et saaks salatit tegema hakata ning mina hävitasin veidi donutseid, sest kõht oli natuke tühi. Skaipisime emaga veel, täna ju Tallinnas Lady Gaga kontsert, ma olen NIII KADEE!! Ma tahtsin ka nii väga sinna minna. Loodame siis, et mul avaneb mingi võimalus USAs teda kuulata.
Tänaseks õhtuks Reelikaga jälle väike plaan soojas, istuda-juua-nautida. :)
Ahjaa! Palju õnne BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna fännidele, kes saavutasid Riias kossumeeskondade fännide turniiril neljanda koha. Tõnu, Margus, Kristo, Egert, Viljo, Sepp ja Ingmar - tublid olete.
Kuna Ameerikas on ikkagi põhiline erinevus Euroopaga söök, siis ma kohe ei saa üle ega ümber sellest. Minu eilne päev kippus jälle emotsioonide nahka minema, sain järjest mitu halba uudist ja kirsina tordil selgus, et üks perekond, mis mulle enam-vähem meeldis ja kelle juurde minna lootsin, otsis au-pairi alles oktoobrist ehk nad kukkusid jälle ära. Kõik see kokku tegi nii nii nii kurvaks, mõtlesin, et lähen jalutan üksi ringi ja otsin positiivseid asju elust.
Reelika hostema on aga väga tähelepanelik naine ja nii ei jäänud mu läikivad silmad tema eest peidetuks ning härjal sarvist haarates kutsusid nad mind õhtusöögile. Ed (hostisa), Irja (hostema), Liisa (hostõde, 13-aastane) ja mina. Käisime "Monster Bar" nimelises kohas, Liisa rääkis juba autos, kuidas tema tahab burgerit. Pean taas kord tõdema, et minul ei ole USAs mitte mingisugust burksi isu jätkuvalt. Siin on nii palju muid häid ja tervislikke asju, et kohe ei tõmba sinna mind.
Menüü oli rikkalik, ma lugesin kokku 23 asja, mida ma sööks ja võiks võtta. Haahaa, päris hea minu puhul. Kohe näha, et ameerika toidud lähevad peale. Lõpuks sai valikuks Caesari-wrapid ja hapukurgid ja friikartulid. Tundub, et mu lemmiktoit ja kindla peale minek ameerikas on selgunud - Caesari salat. Igal juhul, praad oli üüratu, nagu tavaliselt, ühe wrapi lasin koju kaasa pakkida, friikatest loobusin. Hapukurgid mugistasin kõik ära, need on jube head.
Õhtu oli ka väga tore, me rääkisime erinevatest asjadest, Ed ja Irja küsisid mu pere ja hobide kohta ning rääkisid ühest oma au-pairist, kelle vend on korvpallur ja käis neil külas ja kui siis lõpuks nime küsisin, ütlesid, et Erik Keedus. Jaa, muidugi ma ju tean teda! Kusjuures, esimesel päeval, kui ma siia saabusin, nägin Eriku pilti külmkapi peal, küsisin Reelikalt, et kes see on, et ma 100% tunnen teda, nüüd tuli välja, et vot siis, kust tunnen. Minu korvpalli huvi meeldis neile väga, arutasime seda ka. Ajakirjandusest rääkisime palju, juba kolm inimest on mulle öelnud, et USAs teenivad ajakirjanikud väga hästi.. Jah, peaks hakkama tõsiselt selle peale mõtlema.
Kui me lõpuks koju tagasi tulime, nägin, et Reelika plaanid on tühistatud ning otsustasime siis Starbucksi minna. Kuna mul mingi sooja joogi isu ei olnud, otsustasin ära proovida refreshers joogi, cool-lime maitsega. Üldiselt ma mingi laimifänn ei ole, aga kuna teine variant oli mingi punane ja marjadega, erutas roheline mind rohkem. Oh jeesus.. see oli imehea!
Mõtlesime kauemaks istuma jääda, rääkisime jälle hästi palju ja oli isegi hea, et sain oma hinge pealt need emotsioonid ära rääkida, millest nädal aega vaikinud olin, tundus just kui oleks üks kivimüür meie vahelt langenud. Ja otsustasin siis uue joogi võtta, võeti raha 50 senti. Ma ei saanud üldse aru, miks?! Jube sõbralik teenindaja oli, tundis huvi, et kust me pärit oleme ja ütles, et re-filli (taas täitmine) korral makstakse ainult ... ma ei tea mille eest. No okei, see oli hea uudis. Kuna meie õhtu aga VEEL pikemaks venis, sest ühel hetkel nägime uksest sisse astumas Rickyt (toosama mu tutvus, kes mu kinno viis), tellisin ühe joogi veel. Teenindaja küsis mult suurte silmadega: "Are you serious?" (- mõtled Sa seda tõsiselt?)
Hahaha, ütlesin talle, et see on niii - niii hea. Selle sain täitsa tasuta, ei tahtnud keegi enam mingit raha minult. Starbucksi nurgas oli kohting, meie hinnangul umbes 75-aastane tädike ja 35-aastane mees. No umbes võite aru saada, mis vaatepilt see oli. Ei suutnud oma naeru kuidagi hoida ja oli kohe heameel, et eesti keel nii võõras keel kõigi jaoks on, haaha!
Ricky siis tutvus Reelikaga veidi, kui Starbucks kinni pandi, rääkisime veel natuke õues juttu ja siis läksime iga üks oma suunda.
Hilisõhtu veetsime Reelikaga siis kodus, kuulasime muusikat ja lõpuks magama saime mingi kahe ajal vist. Või täpselt ei teagi, Liis soovis kell 2 head ööd, mina olin veel siis üleval.
Täna hommikul ei vaadanud, mis kell ärkasin. Öö läbi oli nii paha olla, kõht valutas, nagu oleks suures koguses alkoholi ära joonud, täitsa ulme. Olen jõudnud faasi, kus alkoholi polegi enam vaja, paha hakkab ainult mõtlemisest. Hahhaa.
Olime mõlemad parajad uimpsid täna, vedasime ennast välja alles poole nelja ajal. Käisime kõigepealt drive-in pangaautomaadis. ULME! Sõidad autoga pangaautomaadi ette, paned kaardi sisse, annab kaardi kohe tagasi, siis paned pin-koodi, ja teed muud tehingud. Iseenesest päris hea, ei ole ohtu, et kaardi automaati unustad.
Järgmiseks läksime Stop&Shop poodi, see mu lemmik toidupood ameerikas ja juba tuleb päris hästi välja ka see iseteenindus ja asjade ostmine ja soodustuste ära kasutamine. Osav juba! Ostsime siis hunniku asju kartulisalati jaoks, piparmündi-sokolaadi jäätise (mu lemmik ju), coca-cola muidugi ja donutsid, glasuuri ja täpikestega. Asjalik käik.
Poest edasi läksime tankima, nägin ka ära, kuidas asi käis, minu esimene tanklakülastus ameerikas.
 |
| Erinevad stiilid - 87,89,93. Meie oma 95 ja 98ga oleme vist vapsee tegijad, hahaa. |
 |
| 40 dollari eest saime 4,758 gallonit kraami autosse |
Ja lõpuks siis koju tagasi. Reelika pani kohe kartulid keema, et saaks salatit tegema hakata ning mina hävitasin veidi donutseid, sest kõht oli natuke tühi. Skaipisime emaga veel, täna ju Tallinnas Lady Gaga kontsert, ma olen NIII KADEE!! Ma tahtsin ka nii väga sinna minna. Loodame siis, et mul avaneb mingi võimalus USAs teda kuulata.
Tänaseks õhtuks Reelikaga jälle väike plaan soojas, istuda-juua-nautida. :)
 |
| Hahaha, see pilt on pühendusega maailma kõige suuremale Hilfigeri fännile, keda ma tean - oma isale :D |
Ahjaa! Palju õnne BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna fännidele, kes saavutasid Riias kossumeeskondade fännide turniiril neljanda koha. Tõnu, Margus, Kristo, Egert, Viljo, Sepp ja Ingmar - tublid olete.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar