Uus nädal

Hehe, vabandust, pärast nädalavahetust jäi paljudele mulje, et ma nüüd olen kibestunud ja vihane ja ei kirjuta enam, ei taha enam Ameerikas olla jne. Tegelikult ei olnud asi üldse nii hull, saan tüdrukutega läbi tänase päevani ning mingit pikka viha ei pea. Siin ei ole mõtet seda pidada, sest keegi nagu nii ei saa aru, miks.

Mõned puudu jäänud pildid pühapäevast:

Zuriga jälle miskit seletamas

Koogipidu

Vasakul tagant Nele (saksa) - Judith (saksa) - Zuri (panama)- mina, paremal tagant Kim (saksa) - Sophia (saksa) - Marta (Ukraina) - Karen (Kolumbia).

Minu esmaspäevane tööpäev algas õudusega, sest sain aru, et ma olen haige. Kurk oli valus, meeletu nohu, kummipea olek. Lihtsalt õudne. Õnneks olid rohud kaasa võetud kodust, seega pihustasin igast kraami igale poole. Tööpäev möödus rahulikult, Eviel oli kool hommikul ning koolipäevad mööduvad üldjuhul kiiremini. Hommikul avastasin, et väljas on seitse kraadi. Ebareaalselt külm tunne, panin lausa vesti juba selga, no ületas minu taluvuspiiri küll. Gramiga käisime kooli ajal veel pangas ning poest paari asja ostmas. Õhtul käisime jalgpalli mängimas ning niisama ilusat ilma nautimas (sest õhtuti tõuseb temperatuur ikkagi 20 peale). Minu tööpäev lõppes veidi enne viite ja jube kiiresti olin oma toas teki all, kuhu ma ka terveks õhtuks jäin.

Teisipäeval algas mu päev hiljem, tervis polnud tuhkagi muutunud ning emotsioon oli ka üsna nukker. Läksin alla, lapsed sõid lõunat ning nende magamamineku kellaaeg nihkus kella kahe peale. Siis magasid mõlemad ka hetkega. Lõpuks Gram ärkas alles viie ajal, Evie oli tunnike varem üleval ning meie päevaplaan oli üsna uimps. Väljas sadas vihma, ei saanud eriti õues olla, minul oli endiselt paha olla, Evie lohutas kogu aeg, ütles, et ma saan terveks ja ma peaks magama, meeletult armas.

Pärast õhtusööki oli meil vannipäev. Neil üldiselt on üle ühe päeva, aga kui mina õhtul lastega olen, siis võin seda teha hoolimata sellest, kas eelmine päev tehti või mitte. Nagu tavaliselt, lunis Evie minu vanni ning kuna mul pole selle vastu midagi, panime vee ja mänguasjad sinna. Päeval tutvustasin Eviele iPodi ning Hamster Songi, õhtul ta palus, et ma selle mängima paneks, et neil siis vannis lõbusam. See mängiski 30 minutit uuesti ja uuesti. Väga hull

vannitsill

Olin lapsed voodisse pannud, vaatasin ise Fullhouse'i (eestis oli "lastega kodus"), see jookseb õhtuti 3 osa järjest ja lõppeb täpselt samal ajal kui minu tööpäev. Mingi hetk tuli Amee koju, Evie muidugi jooksis kohe trepist alla ning kuna meil oli päeval temaga ka üks intsident, oli see mõnes mõttes hea, saime kolmekesi sel teemal arutada, mis on õige ja mis mitte. Vast rohkem ei juhtu.

Mina mõtlesin, et kuna mul on kolmapäeval ehk täna vaba päev, olen kaua üleval, et ikka hommikul kaua magada saaks, aga kahjuks surus tervis ikka nii peale, et veidi pärast keskööd ma juba uinusin.

Hommikul ärkasin telefoni helisemise peale. Ma tõsiselt kuri selle telefoni peale, teist hommikut järjest ajab see mu üles. Kell oli veidi üle kümne. Suhtlesime siis sõpradega, erinevates kohtades ning mingi hetk ka empsiga üle tüki aja ja tuli meelde, et täna paki saatmisest poolteist nädalat möödas. Hakkasin uurima, kas pakk tulnud, tuli välja, et pakk täitsa olemas, kuskil postkontoris..

Jaah, see postkontor oli 14 miili eemal, kuskil pärapõrgus, linnaosas, mis nägi kolm korda õudsam välja kui meie Lasnamägi kuskil taga. Maha jäetud majad, täis soditud, aknad puruks löödud, ei mingit usaldusväärsust. Amee oli eelnevalt mulle juba öelnud, et ma uksed kinni hoiaks, et tegemist ei ole väga meeldiva linnaosaga. Miks mu pakk seal oli, ei oska keegi öelda.

Järjekord oli üpris pikk, aga lugesin senikaua infot paki saatmise kohta eestisse ja aeg möödus üsna ruttu. Teenindaja oli väga viisakas ning pärast seda, kui ta oli näinud mu ümbrikut, kuhu peale oli Estonia kirjutatud, ütles ta, et ei saanud arugi, et ma kohalik pole. Heh, nii tore kompliment. Postkontorist sain siis kätte paki, mille emps mulle saatis, jee-jee. NIITORE!

päris pirakas

Pakist leidsin eestikeelsed ajakirjad, pildid, kommid, kingituse (mida pildil ei ole, seda näete hiljem) ning plätud ka. 

Õhtupooliku veetsin siis omas toas veel natuke inimestega suheldes ning kuna polnud ammu puuvilju ja värskeid asju söönud, otsustasin poodi minna. Ostsin erinevaid puuvilju, ananassi-maasika segu sõin juba ära, teine on vaarikas-maasikas-mustikas-blackberry (no ei taipa, mis pagana mari see on). Ja veidi ka salatit, seekord vähe väiksem pakk, kui viimane kord, vast ei pea nädal aega sööma. Kusjuures, eelmine reede ostsin Cheesecake Factoryst pasta omale, seda sõin seal, järgmine päev kodus ja veel esmaspäeva õhtul ka kodus.. Hästi normaalne.

Enne kojuminekut hüppasin veel ka Subwayst läbi, oli kohe selline tunne, et täna võiks selle võiku ära süüa. Ja, ma arvan, et üks kurjemaid asju, mida Sa enda vastu Ameerikas teha võid, on minna tühja kõhuga kodust välja "süüa otsima." Haahaa. Keegi küsis kunagi ka Subway letist pilti, seega ma siis täna tegin, et mismoodi seal siis need asjad on.

Tänase õhtu meelelahutus oli muidugi kahe tunnine X-factori saade, ma nii kaifin seda. Vahepeal oli mingi lause, millest ma üldse aru ei saanud ja siis peas oli kohe mõte - oot, kus subtiitrid on? Haha, mõnikord ikka ununeb see ära ning kui ei jaksa kuulata või aru saada, siis igatsen eesti keelt ikka väga.

Muidu kõik bueno, panen lõppu veel pildid, mis oma pika autosõidu ajal tegin, no nii igav oli sõita lihtsalt. Nagu kodus. Kõik on täiesti tavaline, vastik ajakulu. Haahaa!

Kiirtee, kiirtee minu ees...

Cincinnatis on ikka veidikene mägine ka. Parima mäe ajal ma muidugi ei leidnud telefoni piisavalt kiiresti üles, haha.

Päevalillepõld

Kirik

Ning pildisein sai ka täiendust. Nüüd on ikka veel mõne inimese pilt puudu, aga küll saab need ka kuidagi.