Halloween

Niisiis, Ameerikas on 31.oktoobril Halloween, joostakse trick-and-treat jooksu, lapsed saavad palju kommi ja kostüümides tegelased on mööda linna lahti lastud.

Nädalavahetus enne 31.oktoobrit on siis peod. Ja neid ei ole vähe. Mina arvasin, et ma ei lähe peole, kuidagi üldse ei erutanud see Halloweeni teema mind. Järsku aga taipasin, et kuule neiu, üks kord elus.. Ameerikas. Halloween. Mis mõttes ei lähe?

Ja hakkasimegi plaane tegema. Kuigi need plaanid umbes 150 korda muutusid (mis on ameerikas juba täiesti tavaline), saime lõpuks auto täis neidusid ja Marta oli lahkelt meie autojuht. Umbes üheksa ajal tulid Marta, Zuri ja Karen mulle järgi, võtsime veel Madelene peale ja käisime poes ning sõitsime siis Johnny juurde. Minu jaoks täiesti tundmatu inimene, lugusid temast olin varem kuulnud küll, aga kohtusin esmakordselt.

Kui kohale jõudsime, oli seal hunnik mingeid inimesi, no elu sees polnud näinud, ühtegi nime ei teadnud. Täielik "nagu-filmis" tunne tuli peale. Alguses siis olime suhteliselt tagasihoidlikud, rääkisime rohkem omavahel, sest kohalikud neiud vaatasid meid küll väga kurjalt, ehmatas täitsa ära. Mingi hetk Madelene tõmbas mu laua kõrvale ja ütles, et nüüd mängime.

Ameeriklased mängivad kõiki mänge alkoholiga. No reaalselt kõiki. Nad suudavad isegi ma arvan kes-aias mängu alkoholi tuua. Niisiis esimesena mängisime me uuesti seda palli viskamise mängu, mille nimi mul meelde ei tule, see sama, mida me rootslastega pärast klubitiiru mängisime. Ainult, et eelmine kord me mängisime veega, sest tüdrukud olid liialt purjus, et alkoholiga mängida, seekord olid topsid ikkagi jooke täis.

Teine mäng, kus ma ka osa võtsin, oli selline, et pidi pinksipalli lauapõrkega topsi saama. Topsid olid tühjad. Kui sain palli sisse enne, kui minust vasakul olev inimene, kickisin tema topsi ära ja ta pidi laualt uue topsi võtma, selle tühjaks jooma ja uuesti üritama. Ja niimoodi ringi ratast. Ma olin selles nii osav, et ma jõin ainult ühe topsi ja Madelene jõi minu pärast (sest ma kickisin tema topsi) päris mitu, haha.

Kolmas mäng oli selline, et oli kuus inimest tiimis, kõigil topsid jookidega ees, esimene hakkas siis peale, jõi oma topsi tühjaks, pani selle laua ääre peale ja pidi näpuga nagu lükkama, et tops laua peale tagurpidi saada. Huh, jube keeruline tundub seda seletada. Ja kui eelmine sai tehtud, siis oli Sinu kord. Minu tiimis olid kõik võõrad, vastastiimis olid Madelene ja Zuri, korra me võitsime, kaks korda kaotasime. Kuna ma olin viimane, siis meie võidu tõingi meile mina, algaja õnn, teised korrad ei jõudnud järg isegi mitte minuni.

Kuna siis juba kõik lõbusas olekus olid, lõpetati vahepeal mängimine ära. Vahepeal oli uusi inimesi tulnud, tutvusime nendega. Mul oli silt "From Estonia. Gerli Superdoctor" ja tuli välja, et üks kutt oli Afganistanis käinud ja eestlasi seal kohanud. Appikene! Ja siis me räägime, et maailm ei ole väike. Maailm on imetilluke minu meelest.

Käisime Madelenega õues lõkke ääres istumas. Siin reaalselt vist on kõikidel see tulevärk tagahoovis, pole siiani veel ühtegi hoovi näinud, kus ei oleks. Meiega tuli juttu puhuma meremees Popeye, ma reaalselt ei teagi, mis ta pärisnimi oli, kõik kutsusid teda Popeyeks terve õhtu. Mingi hetk tuli Zuri ka ja siis tuli juba jutt, et Johnny majas on pidu läbi. Kell oli 1. Ja kohe järgmine uudis, et afterparty toimub Maxi juures.

Sõitsime siis sinna, hakkasime muidugi mängima. Oh issand. Ma juba lõpuks täiesti loobusin mõtlemast, see oli minu lõbutsemine ameerikas ja tundsin end nii vabalt kui üldse sain. Mängisime kaardimängu "high-or-low," mis sisuliselt kujutas endast lihtsalt järgmise kaardi ära arvamist. Kui panid valesti, jõid, kui tuli samasugune (näiteks oli 8, ütlesid low, aga tuli uuesti 8), jõid kõik. Ja igal ühel oli veel oma kaart, mängu lõpus kõige väiksema kaardi omanik pidi ühe riideeseme seljast ära võtma. Vot siuksed normaalsed mängud on ameeriklastel, haha.

Max oli üks väga kift ameeriklane, vist oli 30 ringis vanus, aga päris täpselt ei tea ka. Üks kutt, kelle pildi ma alla poole ka panen, oli 39. Mu lõug vajus maani, ütlesin, et issand jumal, mu ema on peaaegu sama vana ja siis hakkasid nad arutama, kuidas ikka Eestis tehakse lapsi nii vara, et ameeriklased enne 30 eluaastat ei mõtlegi laste peale. Igal juhul oli Max superarmas võõrustaja, pakkus meile pizzat ja sain oma elu esimese viski ka proovitud ja saime kutse juba järgmisele peole, Max ütles, et tema juures on aastas 4 suurt pidu ja järgmine on üks neist neljast. Superlahe!

Osa piltidest on pisut udused, mida edasi pidu läks, seda udusemaks pildid muutusid. Haha.

Viimased ettevalmistused enne pidu

My love, Madelene.

Kareniga

Superdoctor from Estonia

Proosit! Eesplaanis Madelene - Marta - Karen, taga paistab paremal pool too Afganistani kutt

See siis oli see, kus pidid palli sisse saama kiiremini kui teine ja siis tema topsi kickima, Kleopatra kõrval olev punase ürbiga on Johnny, maskiga kutt oli Mitt Romney (üliandekas idee mu meelest) 

Vasakult teine mütsiga on Max, ja siis on seal Minnie ja ma ei tea, kes see tüdruk mütsiga oli.

Lõke tagahoovis

Zuri ja too 39-aastane mees, ei paista ju nii vana?

Meie pidulised: Karen, mina, Marta, Zuri ja Madelene

Ühel kutil oli Soome viin, Finlandia, päris hea kodutunne tuli (seda ma õnneks ei joonud, hahaha)

Ja ma nüüd loodan, et mõni šokki ei saanud, sest tegelikult olen ma päris hästi kasvatatud tüdruk, haha.