Vaba päev ja tööpäev

Kolmapäeval sain lõpuks poole lõunani magada nagu tükk aega tahtnud olin. Ärkasin korra kell 11 ja siis kell 1. Rahulolu oli tappev. Sättisin siis ennast valmis ja läksin kodust ära. Käisin kõigepealt Starbucksis, ostsin cool lime jooki esimest korda pärast Stamfordi, ohh kui hästi see maitses ikka. 

Edasi läksin tankima, siin peab enne kaardi panema, siis saab tankida. Panin korra, ei töötanud, panin teise, ei töötanud. Tuli onuke välja, et pane ükskord veel. Endal hakkas küll tuluke vilkuma, et vist läheb kaart kolmandal korral lukku, aga no mis siis ikka. Ei töötanud. Siis koitis, et sain uue kaardi, ilmselt parool ka uus (tegemist siis Eesti kaardiga). Ma juba loobusin, onuke ütles, et tangiksin ära ja tuleksin sisse maksma, et siis pole parooli vaja. Tankisin siis ära, läksin sisse ja mida küsiti? Parooli. See ilmselgelt ei töötanud ja tädi ütles, et talle tuleb kiri, et liiga palju kordi vale parool. Küsis, kas ma panka ei saaks helistada. HALLOO, see pank on Eestis, võid päris kindel olla, et mitte keegi ei räägi minuga keskööl. Lollakad. Järjekordselt sain kinnitust, et teine kaart peab ALATI kaasas olema. Ma ei tea, mitmes kord see kaart mind juba hädast välja aitab.

Olin siis ennast korralikult juba närvi ajanud, hakkasin Cincinnati poole sõitma. Käisin seal rajoonis esimest korda, kuigi see oli üsna lähedal sellele ülikoolile, kuhu ma minna tahtsin ja see osa oli tuttav. Saime Markeithiga kokku, sõitsime kõige pealt esimesse parki, ta tahtis mulle Cincinnati vaadet näidata ja ma polnud seal ju enne käinud. Markeith õpib selles ülikoolis, kuhu mina ajakirjandust õppima minna tahtsin ja võib öelda, et tänu sellele teda tunnengi.

Järgmiseks sõitsime ülikooli kõrval asuvasse parki, mis oli natukene suurem ja seal oli veekogu ning mänguväljakud ja nägime punast taevast, selline tunne oli, et päike põleb, väga lahe. Kui seal ka tiiru peale olime teinud, läksime kolmandasse parki, kust nägime siis uuesti vaadet Cincinnatile ning üle jõe ka Kentucky osariigile. Cincinnati keskelt läheb jõgi läbi, taoline nagu Londonis Thamesi jõgi ning ühel pool jõge on Cincinnati, teisel pool on Kentucky. Kuidagi nii naljakas mõelda sedasi. 

Viimase pargi ajal oli juba pime, nagu pildilt näha on ning Keithil hakkas ka külm, niisiis otsustasime natukeseks tema juurde minna. Ta oli eelmine aasta vahetusõpilane Jaapanis, lubas mulle näidata erinevaid asju sealt ning pilte. Väga huvitav mu meelest, Jaapan on ikka midagi väga muud kui USA või Euroopa ju. Läksime siis sinna, kohtusin ta vennaga, kelle nimi on Andre ja kes on 24.aastane. Neile, kes mind ei tunne, ütlen, et mul on vend, kelle nimi on Andre ja kes on 24.aastane. Haha. Päris hea kokkusattumus. Igal juhul ta vend oli väga tsill naljavend, ja kogu õhtu põhinali oli nende üritus mu nime öelda. Vaatasime mõne seriaali ära, hunniku Jaapani pilte, koomikseid ja moeajakirja, kusjuures minu jaoks see oli ikka väga mööda. No nii koledad riided, et kuku pikali. Keith ütles, et Jaapanis on kaks varianti, kas on nunnu või on kole, seksikat ei ole seal midagi. Lõpuks poole kümne ajal läksin minema, pikk maa koju ning pärast kümmet olin kodus. 

Täna hommikul algas tööpäev jälle kaheksast ning esimese asjana tegime lastega video. Eesmärk oli võimalikult palju Graeme sõnu videosse saada, sest Allana (eelmine au-pair) polnud teda ju rääkimas kuulnud. Tuli üllatavalt hästi välja, Graeme ladus enamik oma sõnadest ette ning saime linti ja saatsime Allanale. Tegime teise päeva väga rõõmsaks. 

Lõunauni möödus rahulikult, õhtul oli meil hullemat sorti käsitöö, tegime kaelakette, pilte, postreid, kleepisime, lõikasime, väga hull. Tavaliselt ma nelja ajal hakkan õhtusööki tegema, täna avastasin kümme minutit enne viite, et oops, kohe tööpäev läbi, polegi süüa teinud. Adam tuli koju, rääkisime veidi juttu, näitas mulle trikki, Graeme tahtis tema jogurtit, aga Adam ei tahtnud anda ja siis ta vahetas neid kiiresti kiiresti ja Graeme näitas uuesti, millist tahab ja valis muidugi enda oma, mis nüüd asus lihtsalt teisel pool. Haha! Väga kaval. Adam ütles, et kunagi ma veel kasutan seda trikki.

Minu õhtupoolik möödus tervenisti teleseriaali "Romet ja Julia" seltsis, sest kui ma selle juba tööle panin (Allarile tõestamiseks, et see töötab), tekkis endal ka huvi ja nüüd hakkasingi algusest peale vaatama siis. Korraks sõitsin Subwaysse võikut ostma, sest kui isu tuleb, need kes seda tundnud on, teavad, tuleb seda isu ka kohe rahuldada. See on lihtsalt imeline. Kui ma Eestisse tagasi peaks tulema, siis ma hakkan Subway turundajaks ja toon Eestisse ka ühe. Tallinnasse. Haha.