Au-pairi elu pahupooled

Mõtlesin, et kirjutaks sissekande nendest asjadest, millest keegi kunagi ei räägi. Enamik au-paire, kes blogi peavad, hoiavad seda positiivsena, probleemidesse-muredesse süvenemata ning nii jääbki kõigile mulje, et elu USAs on paras lust ja lillepidu. Eks ta suures osas muidugi ongi, aga samas see väike osa on just see, mis aeg ajal jalad alt ära lööb.

Üks põhiarvamusi minu pere kohta on see, et mu lapsed on inglid, ei tee pahandust ja nendega on 24/7 hea. 99% ongi. Enamike arvamus tugineb nunnudele piltidele, sest nad on ju imearmsad. Kui aus olla, siis lapsed on piltidel õnnelikud ja inglikesed, sest kui neil paha tuju on, ei lase nad pilte teha. Tundub loogiline,  mis? Ei, tegelikult see on punkt, mille üle mina nuriseda ei saa. Muidugi on meil ka halvemaid päevi, aga neid on nii vähe, et ma isegi ei mäleta konkreetselt ühtegi. Samas enamikel juhtumitest au-pairidega ongi see, et pere ei luba või neiu ei taha lastest kirjutada ning see pahupool jääb täiesti olemata. Lisaks see pidev võrdlemine, et ah Sul lihtne, Sul suured lapsed või ah Sul niii lihtne väikeste lastega. Ühtemoodi raske on kõigiga. Te ei kujuta ette, millised võivad olla ameerika väiksed lapsed või jumal hoidku teismelised.

Au-pairiks tulijal on vaja raudset iseloomu. Pehmed tüdrukud põruvad ruttu. Ja kui arvatakse, et mis see siis ära ole, siis statistiliselt neid tüdrukuid, kes enne aasta lõppu lahkuvad, on küll ja veel, ja mitte sellepärast, et peres ei meeldi, vaid sellepärast, et koduigatsuse ja välismaal elamisega ei tulda toime. Ma ei väida, et see on 100% nii, aga minu arvates otse vanematekodust USAsse kolimine on veidi liiga suur samm. Mina kolisin vanematekodust oma korterisse ning see oli minu jaoks emotsionaalselt niivõrd raske, aga kui ma USAsse tulin, ei mõjutanud see mind üldse. Oma korterisse kolides sain kogu aeg kodus käia ja nii läks see kolimise kurbus ka kiiremini üle. Käi Sa siit USAst kodus, kui igatsus tuleb..

Väga paljud au-pairid satuvad re-matchi. Selleks nimetatakse olukorda, kus tüdruk ja pere otsustavad edasi minna teineteiseta, pere leiab uue tüdruku (või astub programmist välja), tüdruk leiab uue pere. See on midagi, millest ei räägita. Mina sattusin rematchi nädal pärast USAsse tulemist ja ma olin olukorras nii, et ma reaalselt ei teadnud sellest mitte midagi. Ma ei teadnud, kuhu minna, mida teha, kellega rääkida. Küsisin abi teistelt Eesti au-pairidelt, kuulasin teisi kogemusi ja käitusin vastavalt. Arvan, et see peaks kindlasti olema üks teemadest, millest peaks rääkima juba intervjuul, ohtudest ja võimalustest, see ei oleks mitte tüdrukute hirmutamine, vaid neile teada andmine. 90% tüdrukutest leiab uue pere ja alles jäänud 10%-st tahab enamik ise koju minna. Seega, sellest rääkimine ei mõjuks hirmujutuna, sellest teadmine aitaks nii mõndagi tüdrukut.

Au-pairide tööpäevad enamasti ei ole pikad, ametlikes graafikutes ei tohi meil olla rohkem kui 45 tundi nädalas ega 10 tundi päevas tööd. Enamasti pered peavad sellest kinni ka. KUID, olles au-pair ja töötades ning elades samas majas, on üsna ilmselge, et töö jätkub ka vabal ajal. Näiteks alla korrusele minnes, jooksevad vastu rõõmsad lapsed ja küsivad, kas mängime/joonistame/laulame, kuidas Sa ütled neile ei? Sama seis on vabade päevadega, mõtled, et magad terve päeva maha või jutustad Eesti sõpradega ja siis kuuled kop-kop uksele. Ma ei ütle, et see on midagi kohutavalt paha, ma lihtsalt mainin, et au-pairi töö ei lõppe enne, kui ta majast välja läheb.

Muidugi tuleb ette ka tülisid. Eriliselt palju on neid peredes, kus on ohtralt reegleid, mida au-pair jälgima peab ning au-pair seda ei tee. Minu peres see osa õnneks on mööda läinud, meil pole mingeid erilisi reegleid ja need, mis meil on, neid üritan ka jälgida. Ma lihtsalt tunnen, et me kõik oleme täiskasvanud inimesed ja saame üksteisega rääkides erimeelsused lahendada. Kõigil nii ei ole. Mu aktiivsemad lugejad ehk mäletavad Zuri pidevaid tülisid oma hostvanematega, Joanna lasi kolm kuud meister-kakleja elu.. Ja nii edasi. Neid peresid on küll ja veel, kus pidevalt sõnasõda käib.

Minu jaoks üks raskemaid osasid on nii-öelda võltssõbrad ja sõpradest lahkumine. Esiteks, võltssõbrad selles mõttes, et meie clusteris on 15 tüdrukut, kes kõik saavad omavahel läbi, aga kes pole mu sõbrad. Ometigi, me käime koos väljas, peame pidusid koos, veedame aega. Üsna tihti tuleb see tunne peale, et nad suhtlevad ju ainult sellepärast, et me teeme sama asja ja oleme koos välismaal. Teiseks, sõpradest lahkumine, mõned au-pairid saavad väga headeks sõpradeks, jagatakse kurbi momente ja rõõmsaid hetki, jagatakse tunde ja minuteid koos. Ja siis peab üks neist lahkuma.. Enamasti lahkutakse, kuna aeg saab täis, aga on ka rematche ning tüdrukute soove varem koju minna. Reaalsuses ongi kogu aeg hirm, kauaks seda sõprust õigupoolest jätkub.

Ja lõpetuseks siis maksud, millest ei räägi absoluutselt mitte keegi ei Eestis ega ka USAs. Mina ilmselt ilma teiste ja varem siinoldud tüdrukuteta polekski teada saanud. Nimelt maksavad au-pairid oma taskurahast lisaks veel riigile makse, minu meelest süsteem ajuvaba, aga no nii on. Summa on kuskil 600$ terve aasta. Ja on maksuvaba miinimum, millal maksma ei pea. Kuskil augusti keskpaigas tulnud tüdrukud esimesel poolaastal makse maksma ei pea, teise poolaasta saab ise otsustada, kui hiljem on plaanis USAsse tagasi tulla, oleks targem ära maksta. Minu meelest on ajuvaba, et kui see on nii suur osa au-pairi elust, miks sellest ei räägita. Tean tüdrukuid, kes on siin aasta ära olnud ja pole ka siis teadnud, et nad kellelegi midagi maksma peaks, lähevad koju ja avastavad alles siis või avastavad aastaid hiljem USAsse tagasi tulles, kui neilt seda raha küsima hakatakse. Veelgi naljakam on see, et pered ei tea ka nendest maksudest midagi. Ainus, kes üldse teab, on tugiisik ja no näiteks mina oma tugiisikult pole maksude kohta ka mitte midagi teada saanud. Uurisin ise, kas ja kuidas peaks käituma.

Ma pole päris kindel, kas midagi jäi veel rääkimata, loodan, et ei jäänud. Kui jäi, kirjutan kunagi juurde.