Teisipäevane tööpäev oli mul pärastlõunal, kella ühest kuni poole üheteistkümneni õhtul. Ja mu päev oli lihtsalt nii suurepärane, lapsed olid imearmsad ja Graeme ütles esimest korda "I love you." Mulle. Võite ette kujutada, kui armas see hetk oli. Kogu päev möödus ilma ühegi tülita, me tegelesime joonistamisega, meil oli tantsuõhtu ning lõpuks nuiasid lapsed vanni ka (nad tavaliselt iga päev ei käi). Lasin neil veidi kauem üleval olla, kuna nad magasid lõuna ajal korralikult ning meil oli nunnu koos telekat vaadata. Rohkem juttu pole, panen hunniku pilte meie päevast.
Õhtu sisustasin SIMSi mängimisega, mängisin kohe mõnuga kolm tundi. Nii ammu polnud seda teinud. Haha. Mõnus lapsepõlvenostalgia.
Täna algas töö keskpäevast ja mitte nii heas tujus lastega, vähemalt ühega neist. Graeme hakkas karjuma hetkest, mil Amee uksest välja läks ja röökiski 30 minutit järjest, ei aidanud korduvad time-outid, ei aidanud söögi pakkumine, lõpuks ütles, et tal on kaks võimalust, kas läheb voodisse või time-out'i tagasi. Kutt ütles "sleep" ja kadus vaikselt oma tuppa. Viis minutit hiljem läksin teda vaatama ja magaski. Ei tea, kas oli nii väsinud või mingi haigusevimm küljes.
Pärast lõunaund panin Eviele tantsuriided selga ja sõime kiire snäki, et siis pliks saaks tantsima minna koos Amee ja Graemega. Mina jäin koju ja otsustasin hetkeajendil, et lähen jooksma. Lund enam polnud, ei tundunud nii külm ka olevat, mõtlesin isegi lühemate pükste peale, õnneks Laura ütles, et ei ei, ära pane. Teda kuulamata ma oleks kringliks ilmselt külmunud. Selle ligi tunni ajase jooksu jooksul nutsin terve tee, mu kõrvadest käis tuul megalt läbi (jee, kui nüüd veel kõrvapõletiku ka saaks) ning mu näpud olid nii külmad, et ei jaksanud isegi iPodist lugu vahetada. Lõpuks sain aru, et ega siit head nahka ei tule ja läksin koju tagasi. Huuuuuhhh, kui külm oli. Seisin vist kuuma dušši all 20 minutit järjest.
Edasi tegelesime veidi Laura koolitöödega ning mina sain oma lõputöö hinde nii-öelda ka teada. Ajakirjanduse oma siis. See polnud mingi test, see oli lihtsalt artikkel millestki, kus arutled välismaiste punktide üle. Mina tegin siis artikli teemal "Miks ma ei taha välismaalt tagasi tulla?" Üsna teemakohane, haha. Õppejõud kirjutas mulle, et sain 102 punkti 100st. Et talle meeldis argumenteerimine, talle meeldisid punktid, mis esile tõin ja talle meeldis see, et tegelikult hoolimata punktidest jätsin ma siiski lahtiseks selle, kas ma tegelt tahan tagasi tulla või ei taha. Ma usun, et varsti see artikkel on internetis üleval ka, siis jagan.
Edasi leppisime Joannaga kokku, et lähme õhtusöögile ja kuna tal oli kokteili isu, valisime Steak and Shake uuesti. Sellest kohast on miski lemmikkoht meil saanud. Kui kokku saime, selgus ka rõõmus uudis - Joannal on uus perekond leitud! Seega, ootamatult sai meie tavalisest õhtusöögist hoopis tähistamise õhtusöök. Väga tore oli, sai süüa ja juttu rääkida, nalja ja naeru. Veidi pärast poolt kümmet lõpetasime, siis koju ja täna normaalsel ajal magama, homme lõpuks vaja 7st tööd alustada.
Õhtu sisustasin SIMSi mängimisega, mängisin kohe mõnuga kolm tundi. Nii ammu polnud seda teinud. Haha. Mõnus lapsepõlvenostalgia.
Täna algas töö keskpäevast ja mitte nii heas tujus lastega, vähemalt ühega neist. Graeme hakkas karjuma hetkest, mil Amee uksest välja läks ja röökiski 30 minutit järjest, ei aidanud korduvad time-outid, ei aidanud söögi pakkumine, lõpuks ütles, et tal on kaks võimalust, kas läheb voodisse või time-out'i tagasi. Kutt ütles "sleep" ja kadus vaikselt oma tuppa. Viis minutit hiljem läksin teda vaatama ja magaski. Ei tea, kas oli nii väsinud või mingi haigusevimm küljes.
Pärast lõunaund panin Eviele tantsuriided selga ja sõime kiire snäki, et siis pliks saaks tantsima minna koos Amee ja Graemega. Mina jäin koju ja otsustasin hetkeajendil, et lähen jooksma. Lund enam polnud, ei tundunud nii külm ka olevat, mõtlesin isegi lühemate pükste peale, õnneks Laura ütles, et ei ei, ära pane. Teda kuulamata ma oleks kringliks ilmselt külmunud. Selle ligi tunni ajase jooksu jooksul nutsin terve tee, mu kõrvadest käis tuul megalt läbi (jee, kui nüüd veel kõrvapõletiku ka saaks) ning mu näpud olid nii külmad, et ei jaksanud isegi iPodist lugu vahetada. Lõpuks sain aru, et ega siit head nahka ei tule ja läksin koju tagasi. Huuuuuhhh, kui külm oli. Seisin vist kuuma dušši all 20 minutit järjest.
Edasi tegelesime veidi Laura koolitöödega ning mina sain oma lõputöö hinde nii-öelda ka teada. Ajakirjanduse oma siis. See polnud mingi test, see oli lihtsalt artikkel millestki, kus arutled välismaiste punktide üle. Mina tegin siis artikli teemal "Miks ma ei taha välismaalt tagasi tulla?" Üsna teemakohane, haha. Õppejõud kirjutas mulle, et sain 102 punkti 100st. Et talle meeldis argumenteerimine, talle meeldisid punktid, mis esile tõin ja talle meeldis see, et tegelikult hoolimata punktidest jätsin ma siiski lahtiseks selle, kas ma tegelt tahan tagasi tulla või ei taha. Ma usun, et varsti see artikkel on internetis üleval ka, siis jagan.
Edasi leppisime Joannaga kokku, et lähme õhtusöögile ja kuna tal oli kokteili isu, valisime Steak and Shake uuesti. Sellest kohast on miski lemmikkoht meil saanud. Kui kokku saime, selgus ka rõõmus uudis - Joannal on uus perekond leitud! Seega, ootamatult sai meie tavalisest õhtusöögist hoopis tähistamise õhtusöök. Väga tore oli, sai süüa ja juttu rääkida, nalja ja naeru. Veidi pärast poolt kümmet lõpetasime, siis koju ja täna normaalsel ajal magama, homme lõpuks vaja 7st tööd alustada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar